Valglinnastumine Põhja-Tallinnas

Indrek Saarepera, arhitekt

Pealkiri tundub esmapilgul kohatu. Valglinnastumise all mõistame ju eelõige väikeelamualade tungimist linnapiiridest väljapoole,  põldudele ja metsadesse. Seejuures tekib monofunktsionaalne piirkond, kus puudub sotsiaalne keskkond või see on väga napp. Kui aga lähemalt süveneda sellesse, mis toimub Põhja-Tallinna (PT) linnaosas, leiame siin palju sarnast näiteks Viimsi ja Kakumäe olukorraga. Mis sellest, et esimesel juhul on tegu juba ajalooliselt välja kujunenud linnaosaga. Vahe on vaid selles, et kui väljapoole linna piire ehitatakse peamiselt paarikorruselisi aiaga väikemaju,  siis Põhja-Tallinnasse kavandatakse suurejoonelisi elurajoone viie-, kuue- ja enamakorruseliste hoonetega. Ühendavaks lüliks on seejuures see, et avalikke ja ühiskondlikke funktsioone käsitletakse vähe või üldse mitte. Huvilistele teadmiseks, et koostatava PõhjaTallinna üldplaneeringuga ja arengukavaga nähakse ette elanikkonna kasv praeguselt 56 000-lt inimeselt umbes 100 000 inimeseni, elamispinna ruutmeetrid kasvavad seejuures  1,2 miljonilt ruutmeetrilt 2,4 miljonini ehk poole võrra. Äripinda on plaanis juurde luua 0,6 miljonit ruutmeetrit. Siinjuures on oluline märkida, et viimase seitsme aasta jooksul on elanike arv olnud peaaegu muutumatu, veidi on vaid teisenenud elanikkonna koosseis. Iseenesest pole ju optimistlikel tulevikuvisioonides midagi halba – kellele ei meeldiks areng ja kasv. Kui süveneda neisse plaanidesse aga pisut lähemalt, torkabki silma eelmainitud  valglinnastumisele iseloomulik joon: hulgaliselt on planeeritud elamis- ja äripindu, pole aga ette nähtud kohta ühiskondliku funktsiooniga hoonetele. Linnavalitsus omalt poolt on võtnud nõuks koos arendajatega pärivoolu ujuda, nentides, et maa on arendaja oma ning tema soov püha. Mugavalt on plaanides viidatud sellele, et ühiskondliku, äri- ja elamisfunktsiooni osakaal loksub vastavalt elanike vajadusele ise paika. Aga ei  ta loksu midagi, võib öelda linnapiiritaguse valglinnastumise kogemuse põhjal. Kui äri- ja elufunktsioon isegi võib-olla teeb seda, siis ühiskondlik kindlasti mitte, selle eest hoolitsemine on ikka linna ülesanne. 

Millised siis on need linna kohustused, mis on üldplaneeringus justkui täitmata? Kõige lihtsam on teha arvutus õppeasutuste vajaduse kohta prognoositud lisanduva inimhulga tarvis. Koolihariduse pakkumine on omavalitsuse kohustus, siin pole mõtet hämada, justkui võiks äri- või elamuehitusmaale arendaja soovil juhuslikult tekkida mõni põhikool, gümnaasium vms. Kui praegu  on linnaosas 18 lasteaeda, 9 üldhariduskooli, 2 kutseõppeasutust ja 1 rakenduslik kõrgkool, mis kuuluvad munitsipaal- või riigiomandisse, siis arengukavas on juttu vaid proportsionaalselt elanikkonna kasvuga lasteaedade rajamisest. Põhja-Tallinna üldplaneeringus on küll mainitud uute munitsipaalõppeasutuse tarvis maatükkide leidmise vajadust, kuid tööversioonist selliseid kohti ei leia. Proportsionaalselt prognoositava elanike arvu järgi  võiks olla arendusaladel või nende läheduses reserveeritud kohad 15 lasteaiale, 7 üldhariduskoolile, 2 kutseõppeasutusele ja ka ühele rakenduskõrgkoolile. Kohta pole ette nähtud ka uutele spordisaalidele, staadionidele, ujulale ega noortekeskusele. Neidki peaks olema elanike kasvava suhtarvu järgi vastavalt 15, 5, 1 ja 1. Kokku tahaks Põhja-Tallinna üldplaneeringus näha loetletud otstarbeks omavalitsuse seadusejärgsete kohustuslike teenuste  osutamiseks vähemalt 40 uut perspektiivset maaüksust. Uute arendusalade piirkonnas säärase leppemärgiga tähistatud avalikult kasutatavate ja sotsiaalobjektide ala sisuliselt puudub. Mõne spordisaali ehitavad tulevikus ehk ettevõtjad ärilistel kaalutlustel, ent see on vaid murdosa vajalikust. Ühiskondliku funktsiooni arengualadel määratlemata jätmisel on hiljem tagantjärele raske, kui mitte võimatu sotsiaalmaad äri- või elamualadelt  tagasi võita. Ainuke lahendus on tulevikus vajalikud koolid ja muud avalikke huve teenivad asutused paigutada Merimetsa rohealale ning väljakujunenud parkidesse. Kui me seda ei soovi, tuleb ehk hakata rajama nn koolisaari analoogiliselt kavandatava kasiinosaarega.   

Kasiinodele on aga planeeringus piisavalt ruumi ka kuival maal (0,6 miljonit ruutmeetrit lisanduvat äripinda), seevastu koolisaared võivad hakata häda sunnil tõepoolest realiseeruma. Õnneks on rannajoon pikk ja laienemisruumi lahedalt. Kui teostatav see lahendus on, ei tea, arhitektuurselt ambitsioonikas kindlasti …   

Samal ajal kui uusi haridus- ja spordiasutusi pole planeeringu kavandis peaaegu üldse ette nähtud, annab linn rohelise tule  selle vähesegi ühiskondliku maa, mis veel alles jäänud on, elamutega täis ehitamiseks – viitan siinkohal hipodroomi alale. Linna transpordivõrgu suhtes ülihea ligipääsetavusega suur krunt, mis praegu on valdavalt ühiskondlike ehitiste maa, soovitakse omaniku puhtakujulise ja linna seisukohast põhjendamatu ärihuvi ajel lasta triiki täis tippida elumaju. Ainsaks mitteäriliseks argumendiks see, et hobutegevus linnas pole kestlik. Võibolla ei olegi, aga mis siis sellest? Kas see välistab selles kohas hoobilt igasuguse ühiskondliku tegevuse? Tervet linna silmas pidades on tegemist tulevikus vajaliku reservpinnaga. Kes vähegi soovib, võib fantaseerida, mida sinna kõike võiks teha. Ainuüksi hipodroomi ringi sisse mahuks vabal valikul lahedasti kas üks Toompea, kaks Kalevi staadioni või kolm A Le Coc Arenat. Linnavalitsus on aga veendunud, et parim lahendus on tavapärane monkey  business – korterid müügiks. Selle asemel et otsida alternatiivseid ja avalikuks kasutamiseks suunatud lahendusi, esitab ta küüniliselt tõestusi selle kohta, et arendaja pakutud lahenduse mõju keskkonnale ei ületa lubatut ning vastavad näitajad võimaldavad veel napilt esitatud projekti ellu viia (vt LPA vastus kaheksa kodanikuühenduse vastuväidetele 15. XI 2010, 2-1/1739). Tekib küsimus ehk täpsemalt öeldes ei teki küsimust, kellega linnavalitsus  ühes paadis istub – kas linnarahvaga või röövarendajaga? Arendajaid ja tema poolehoidjaid on õnnistatud selliste ebavõrdsete vastastega nagu vaikivad hobused. Kui keegi linnakodanikest julgeb üles tõsta hipodroomi alal ühiskondlike funktsioonide jätkumise vajaduse, viiakse jutt sujuvalt hobutemaatikale (vt Endrik Männi kommentaari Triin Talgi artiklile „Ehitame sotsiaalmaad täis elamuid, siis tulevad põlluelanikud linna?”, Sirp 14. I  2011), tegelikest linnaehituslikest väljakutsetest minnakse seejuures mööda. Kõrval olevalt skeemilt selgub, et kogu Põhja-Tallinna planeeringujärgsete uute ühiskondlike ehitiste ala on alla poole sellest ühiskondlikust alast, mis hipodroomi kujul kavatsetakse linna poolt elamis- ja äripinnaks loovutada. Ja seda kõike linnaosa elanikkonna prognoositava kahekordistumise taustal!   

Kujundlikult väljendudes: hobuajastu lõppedes ei tohiks esimese asjana hakata hobutrammi rööpaid üles kiskuma. Targem oleks paigaldada vagunitele elektrimootor ja kasutada neid samal otstarbel endisest efektiivsemalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming