Vanalinna, Kalaranna basseini ja Linnahalli vaheline ala

Villem Tomiste

Peame endale ausalt tunnistama, et viimase kahekümne aastaga pole me merd Tallinna linnale lähemale suutnud tuua. Lootus, et kinnisvaraturul tegutsevad samasugused nähtamatud kasumlikule tegevusele suunavad käed nagu majanduses üldiselt, on luhtunud. Nii nagu majanduses, tuleb ka siin lõpuks kastanid tulest välja tuua avalikul võimul, kelle sekkumist muidu kardetakse. Peab tunnistama, et linn linnaruumiliste protsesside algatajana  on mujal maailmas tavapärane, et mitte öelda loogiline. Õnneks oleme praeguses sunnitud olukorras ka Tallinnas jõudnud selleni, sest rusutud kinnisvaraturg mitte enam ei arenda, vaid püüab ellu jääda.   

    

  Projekt, millest allpool juttu tuleb, on jalakäijate ala, mis jääb mere, vanalinna, Kalaranna basseini ja Linnahalli vahele. See on koht, kus Tallinn ulatub oma piiratud linnaliku keskkonnaga merele kõige lähemale. Olukorra teeb aga  keerukaks vajadus siitsamast tulevikus läbi juhtida Põhjaväil – grandioosne transiittee. Linnal on võimalik oma arenduste ja projektide juures kontrollida kõiki sellega seotud aspekte algusest lõpuni ning sel korral püütakse vältida olukorda, kus esimesena valmib teeprojekt ning kogu ruumiline osa lisatakse hiljem. Lisaks oma, linnaplaneerimise ameti ressurssidele kaasati sellesse töösse kaks konsultanti väljastpoolt: projekteerimisfirma K-Projekt ja  arhitektuuribüroo Kosmos. Mõlemad firmad on antud ala või sellega külgnevate aladega juba varemgi tegelenud. Planeeringu tellija on Tallinna kultuuriväärtuste amet. Kogu protsess lähtub kahest aspektist: Põhjaväilast ja vajalikest uutest avalikest hoonetest selles piirkonnas. Esimene on Tallinna linna üks pikemaid ja ambitsioonikamaid logistikaülesandeid. Transiittee vajadus tuleneb Tallinna geograafilisest asendist kitsal kohal Ülemiste  järve ja Tallinna lahe vahel. Arvestades Tallinna linna struktuuri, on võimatu transiitteid suunata läbi südalinna. Tihedas tänavavõrgustikus on selleks ainuke võimalus läbimurre, mille rajamisel häviks aga palju linna väärtuslikust keskkonnast. Seepärast on linna suuremad teed suunatud kahelt poolt Tallinna kesklinna. Lõunapoolne voog suundub üsna hästi läbi Järvevana tee, kuid mere ja linna vaheline transiittee on täiesti ebaloogilistes kohtades  pikitud täis nn pudelikaelasid. Teine oluline nüanss käsitletaval alal on peale autovoogude kesklinnast möödasuunamise ka hea ligipääsu tagamine kesklinnale ja mereäärsetele funktsioonidele, näiteks reisiterminalidele. Kui siiani on autoteede paigutuse ja suuruse määramine olnud ainukene väljund, mille kaudu linn linnaruumi sekkub, siis seekord on väga selgelt liigutud palju mitmekülgsema planeerimise suunas.         

Oluline alustala antud projektile on siia suure koguse avaliku ruumi kontsentreerimine. See lausa nõuab linna sekkumist. Selle mereäärse ala planeerimiseks on viimaste aastate jooksul toimunud kolm suuremat võistlust, parimat lahendust on otsitud kolmele mahukale avalikule hoonele: Kultuurikatlale, Energia avastuskeskusele ja linnavalitsuse uuele administratiivhoonele. Viimane nõuab kogu ümbruse laiaulatuslikku läbimõtlemist, seda  just linna enda poolt vaadatuna. Antud detailplaneeringu üks eesmärk on tekitada uute hoonete vahele sünergiline keskkond. Tavapäraste muruplatside asemel tegelesime siin reaalse uue linnaruumi loomisega, ideedega, mille abil mitmekesistada antud keskkonda nii ruumiliselt kui funktsionaalselt, unustamata tema dominante.       

  Detailplaneering määrab ära tulevaste hoonemahtude suuruse ja funktsioonid ning lahendab nendevahelised ühendused. Soovides luua sidusat keskkonda, otsustasime planeeringuga  hõlmata kogu ümbruskonna, eesmärk on luua siin mitmekesine ja tihe linnaruum. Mitmekesisus ei piirdu vaid võimalikult paljude erinevate avalike funktsioonide kuhjamisega, vaid tähelepanu on ka hoonete vahelise ruumi rikastamisel tähenduse ja sisuga. Funktsioonide osas võtsime kinni juhtlõngadest, mis antud ala meile ise kätte tõi – juba olemas, kuid siiani peidetud potentsiaaliga kasutusvõimalused. Kultuurikatla ja Energia avastuskeskuse taga  paiknev Kalaranna bassein on Tallinna kesklinna üks meeldivama asetusega veekogusid, vaikne ja intiimse iseloomuga. Üks peamisi uuendusi viimasel ajal on selle kõrvale rajatud kalaturg. Kuigi algatusena igati positiivne nähtus, on paraku tegemist väga ajutise lahendusega, mis töötab vaid suveperioodil. Üks meie ettepanek on rajada turule hoone ning paigutada see teede ristumiskohta, kus turud traditsiooniliselt paiknevad. Sama kohaga seotud teine  uuendus puudutab basseini enda kasutust. See sobib ideaalselt jahtide kaiks, mis omakorda toob siia ka jahtklubi. Jahtklubisse on mõeldud ka avalik mereäärne restoran. Klubi kõrvale on ette nähtud basseini kitsamat kohta ületama kergsild, mille saab vajadusel üles tõsta. Tallinnal pole kuigi palju sildasid, eriti kesklinnas, ning pakutud lahendusega omandaks linn järjekordse linnaruumilise maamärgi. 

      Kolmas suurem mahuline lisandus on tänu oma funktsioonile nii kohalike kui turistide üks peamisi sihtmärke piirkonnas. Kunstnike enda  poolt üles töötatud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) on ellu jäänud suhteliselt tagasihoidlikes tingimustes. Meie ettepanek on võimaldada sellel linnalisel kultuurilise iseteadvuse kantsil suureneda vastavalt tema õigele väärtusele. Kadriorus asuv Kumu on Eesti kunsti muuseum, seal näidatakse meie kunsti läbi sajandite ja seal on olemas ka nüüdiskunsti saal. Kuid see ei suuda kunagi täita tühimikku, mis laiutab Eesti kaasaegse kunsti südames. 

Teistes Euroopa ja ka maailma linnades on esmajärguline kultuuriehitis muuseum või täpsemalt suur galerii, kus kohalikele inimestele eksponeeritakse tänapäevase kunsti saavutusi, nii kohalikke kui välismaiseid. Tegemist ei ole staatilise püsiekspositsiooniga traditsioonilistes tubade jadas, vaid suurte pindadega, kus võimsad rändnäitused pidevalt vahelduvad. EKKMi hoone täiskasvanuks saamisel saab Tallinn endale unikaalse kultuurikeskme, millele  sekundeerib avaliku võimu kese. Nagu juba varem mainitud, ei saa nende hoonete vahelist ruumi lahendada aegunud nähtustega nagu haljasala ning rekreatsiooniala. Majadevaheline keskkond on arhitektuur sama palju, nagu majade välimus või sisu – see on maastikuarhitektuur, mis peab pakkuma erinevaid lahendusi oma osistele. Maastikuarhitektuuri suurem väljakutse on aga kindla funktsiooni puudumine – siin on olulised linnaruumilised  kogemused. Antud projektis püüame piiratud alal pakkuda mõistlikus koguses erinevaid lahendusi. Lisaks tavapärastele maamärkidele nagu sillad, veekogud, korstnad jne on ära kasutatud ka maastiku morfoloogiline ja tüpoloogiline eripära. Viimase esiletoomine on eriti aktuaalne Tallinna vanalinna bastionivööndis, kus püüame planeeringu kaudu muuta homogeense funktsiooni mitmekesisemaks just maastikuarhitektuursete võtetega.  Peaaegu kõik radikaalsed funktsioonimuutused läheksid siin vastuollu olemasoleva väärtuse säilitamisega.   

On hooned, on funktsioonid ning on nendevaheline ruum, kuid siinkohal jõuame tagasi teemani, mis kogu aeg kuklas tuikab – Põhjaväil. Erinevalt tavapärasest transiittee lahendusest on siin arvestatud linnalise keskkonnaga,  kus tee paikneb. Kasutusele on võetud mitmed meetmed vältimaks kihutamist, mis teeks kogu keskkonna jalakäijatele ebameeldivaks. Kogu ümberkorraldus on lahendatud kahes etapis ning planeerimisalast suuremal pinnal, sest vastasel juhul tekib taas üks pudelikael otse linna südames. Esimeses järgus koondatakse kaks liiklussuunda bastionivöö välimisele servale, uushoonestuse äärde. Teises etapis liigutatakse Mere puiestee üks sõidusuund teisele  poole praegust Merekeskust. Esimene liigutus võimaldab tekitada bastionivööle autoteedest puhta jalakäijate ala. Teise etapi lisandus muudab kogu piirkonna kergemini läbitavaks ning loob teeäärsete ärifassaadide abil linnaliku keskkonna. Näiteks aktiveerib teisele poole Merekeskust suunatud sõidusuund ka hoone teise fassaadi ning aitab kaasa sellele, et Admiraliteedi basseini arenduse vanalinnapoolne külg ei satuks tagahoovi. 

Projekti peamine eesmärk on tuua linn mere äärde. Selleks on loodud jalakäijate ala, kust voolavad vaikselt läbi autoteed, mitte liiklussaarte atoll keset tormilist automerd. Uute funktsioonide loomisega annab linn erasektorile kõik võimalused järgneda ning täita ülejäänud tühikud mere ja Tallinna vahel. Ilma elamis- ja ärifunktsioonita sureb uus linnaosis kiiresti välja, sest puuduvad selle päevast päeva kasutajad. See reegel kehtib ka linna  puhul üldiselt: ilma elanike heaolu eest hoolitsemata ehitame linna kummitustele. Käes on viimane aeg täita mereäärne haigutav tühjus elus inimestega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming