Vitriinist näpates

Veronika Valk

Kui Melbourne’is arhitektuuritudengeid juhendasin, laekus Eva Franch i Gilabertilt särtskiri keset Austraalia sügistalvist maikuud kutsega osaleda New Yorgis tegutseva Arhitektuuri ja Kunsti Poevitriini ehk Storefront for Art and Architecture1 galerii oksjonil. Ei, mitte ostjana, vaid ülesandeks oli pakkuda oksjonile joonistuste näol oma visioon galerii tulevikust. Vitriinigalerii on tegutsenud juba üle kolmekümne aasta, selle juht Franch i Gilabert on endiselt sama energiline, kui 2010. aastal asutust juhtima asudes – raugematu tegevus kogub aina tuure.

Tookord, kolm aastat tagasi, küsisin temalt New Yorgi linnakunsti ühingu aastaauhindade üleandmisel, kus ka tema vitriinigalerii nimel preemia vastu võttis, mis on tema arvates „loovus” – on see ju nii äraleierdatud sõna … „Loovus on võime teha midagi, mida pole veel teadvustatud, tunnustatud. Võime näha asju, mis on olemas, kuid näha neid teisiti. Loovus ei ole miski, mis seisab meist väljaspool, vaid avaldub siis, kui oleme meie ise. Iga inimloom, indiviid on õigupoolest loov, sest oleme kõik erinevad, kuigi ühiskond ja kultuur püüavad teha meid sarnaseks, rakendades norme ja koode, mismoodi suhelda. Suhtlemine vabastab, nii nagu ka vangistab. Suhtlemise katkestamisel, mõeldes, kes me sellised tegelikult oleme, kuidas end tunneme, mida tajume ja kuidas asjadele reageerime, muutume loovaks. Seega on igaüks, jäädes iseendaks, loov olend. Loovuse karmus peitub lihtsas olemasolus. Hetkes, mil oleme teadlikud oma tegevusest maailmas. Iga kord, kui jalutame tänaval või vestleme võõraga, on tegu loovusega. See on see, kui tajud, et suhtled kogu maailmaga. Loovus on elamise fakt,” vastas Franch i Gilabert.

Kuid milline linnaruum, elukeskkond ärgitab loovust? „Minu galerii on koht, mis pakub eri vaatenurki „tänapäevasele”, seda võimalikult rikkalikult. Kui vaadata galerii fassaadi, mõelda kitsale piklikule ruumile selle taga, siis on ta just täpselt „tema ise” – poevitriin. Tema suhe avalikkusega, interjööri ja eksterjööri suhe, on galeriimaastikul üsna pretsedenditu. Tema olemus jõuab meieni kehandi ja ruumi tõttu. Institutsioonina pakub ta suhtluse ja avastusretkede raamistikku inimestele, kes oskavad oma maailmapilti avalikkusele edastada. Galerii idee peitub seetõttu just selle formaadis. Kuidas „vabastada” uusi vestlusvorme? Kuidas uurida nn loovusteadlikkust, mis peitub meist igaühes? See seostub mul „loova kodaniku” mõttega. Aga kuidas seda arhitektuuri keeles edasi anda? Näidates, et inimesed, kes on ametilt arhitektid, suudavad maailma, tänaval möödujat provotseerida. Näidates, et arhitektuur ja kunst mõtestavad meie eluviisi ja aitavad meil mõista linnaruumi. Institutsioonina ei tõmba galerii piirjoont siseruumi ja välisruumi vahele, „haritud” ja „harimatu” publiku vahele – ta on vaba ja avatud igaühele, tõstatades kõikvõimalikke küsimusi – kogu hingest –, et kogu ühiskond, kõrgintelligentsist ja akadeemikutest kuni prügimeheni välja tunneks huvi: „Mis toimub!?”,” kõlas Franch i Gilaberti siiras ülestunnistus.

Selline ülesanne pole aga kõige lihtsamate killast. Kuidas ta on oma vitriinigaleriiga siis juba üle kolmekümne aasta suutnud oma publikut köita? „Asi on selles, kuidas vabastada inimesed ühiskonna ühtlustavast painest, kuidas nad natuke lahti raputada. Näiteks projektis „Rahu”2 („Reef”) kasutati kujumälusulamite („Shape Memory Alloy” ehk SMA) tehnoloogiat, et luua reageeriv keskkond, kus interaktiivne kunstiteos ei puudutanud mitte ainult teemat, mis on siseruum ja mis välisruum, vaid ka seda, mis on „aktiivne” ja mis „passiivne”, küsides, kas arhitektuur on lihtsalt sein, mis eraldab, või miski, mis haarab endasse. Mitmelgi moel on see järg omal ajal Vito Acconci ja Steven Holli algatatule, kui nad 1992. aastal galerii fassaadi renoveerisid. Seda mu galerii teebki – algatab ja provotseerib uusi „haardevorme”,” vastas Franch i Gilabert, kes on arhitektuuri õppinud nii Barcelona polütehnilises ülikoolis kui Delfti tehnikaülikoolis ning lõpetanud Princetoni ülikooli arhitektuurikooli USAs 2007. aastal. Tema loomingu hulka kuuluvad mitmest rahvusvaheliselt mainekast ajakirjast meelde jäänud nn orkaanimaja3 ja teisedki futuristlikud projektid, nende seas Rice’i ülikoolis teostatud atmosfääri ja kliimat mõjutava planetaarse arhitektuuristrateegia väljatöötamine. See toimiks lokaalselt, konkreetse asupaiga energiamajandust ja sotsiaalset konteksti arvestavalt. Ta on võitnud olulisi rahvusvahelisi auhindu ja paistab, et kõikjal, kuhu ta käe külge paneb, kiidetakse tema ennastsalgavat pühendumust ja energiat ideede elluviimisel.

Vitriinigalerii paikneb New Yorgis kolme linnajao ehk SoHo, nn väikse Itaalia ja hiinalinna piiril. Galerii on põhiplaanilt piki tänavat kulgev kitsas kolmnurkne siilats, mistõttu on galerii fassaad tema põhielement ja peamine tõmbenumber. Et seda veelgi alla joonida, lõhkusid Acconci ja Holl fassaadi auklikuks ja kavandasid sinna mitmeid erikujulisi pöörduksi ja -aknaid, mis meenutavad oma konfiguratsioonilt pigem puslet. Kui aknad-uksed lahti, lahustub fassaad tänavaruumi ja galerii siseruum tungib kõnniteele. Üsna sümboolne, sest avalikkusele orienteeritud arhitektuur ja linnaehitus – meie elukeskkond – on oma olemuselt üks mittetulunduslik ühiskondlik ettevõtmine, kuigi tänasel päeval ärimudeli vormi valatud. Näitused, loengud, filmid, konverentsid, väljaanded – see kõik on arhitektuuriväljal tähtis, et arendada mõttevahetust, mis ületaks geograafilised, ideoloogilised ja valdkondlikud piirid. Linnaruum kui tärkavate häälte avalik foorum pakub võimaluse uurida kunsti, disaini ja arhitektuuri küsimusi, mis avardaksid maailmapilti ja teadlikkust elukeskkonna muutustest.

Kui tulla tagasi loo alguse juurde, siis on vitriinigalerii New Yorgis vanem kui Eesti Vabariik iseseisvuse taastamisest alates. Ilmselgelt on galerii toimkonna näol tegu arhitektuurivaldkonna heade asjatundjatega, kuid ometi ootab 30ndates galerii arhitektidelt üle maailma ideid ja nõu edasiseks tegevuseks – ootab tulevikuvisiooni. Vähemalt sedasama võiks eeldada riigiltki, kel kohalike omavalitsuste valimised ukse ees. Kuid kes teab, võib-olla käibki juba vilgas töö, kus Linnalabor ja lennukamad arhitektid on valimisplatvormide koostamisse hoolega kaasatud ja peatselt näeme, milliste ruumiliste tulevikuvisioonidega asuvad linnapeakandidaadid teineteist üle trumpama. Siiski mitte nii sinisilmsena tahan küsida, kas linnapeakandidaadid valimiste puhul elukeskkonna arendamisest üleüldse kas või mingitki planeerimisjuttu räägivad. See puudutab meid kõiki, igaühe individuaalset loovust ja selle sära ning arengut, mis sõltub otseselt sellest, milline on elukeskkond. Kultuuriruum meie ümber, sealhulgas elukeskkond on meie kõigi ühislooming ning valimised on olukord, kus igaühel on võimu selle edendamisele omavalitsuse tasandil kaasa rääkida. Seetõttu teen siinkohal üleskutse: lugejad üle Eesti võiksid saata Sirbi toimetusele tähelepanekuid ja arvamusi selle kohta, milliseid valimislubadusi omavalitsustes arhitektuuri ja linnaehituse suunal antakse. Kas mõnel kandidaadil on kampa võetud Linnalabor või meeskonnas kõrval arhitekt, kelle tulevikuvisiooni järgi hakata linna lähitulevikus kujundama? Mida see visioon sel juhul endast kujutab? Millistel kandidaatidel on olemas konkreetne kontseptsioon elukeskkonna kvaliteedi edendamiseks ja kas see kava põhineb kohalikul kogemusel ja tegelikul teadmisel või on tegu poliitpropagandaga? Kas kontseptsioon ulatub kaugemale insener-teedeehituslikust tehnokraatlikust pragmatismist? Ja ka üldisemalt – kui põhjalikult on linnaehituse küsimusi valimisplatvormis kajastatud? Kas pakutavad ideed põhinevad osalusdemokraatial? On need nutikad, s.t paistab neist erialaselt põhjendatud, läbimõeldud tarkus? Hea meelega kogume Sirbi toimetusse kokku arvamusi ja teavet, kuidas üle Eesti arhitektuuri ja linnaehituse teemasid enne valimisi esile tõstetakse. Laekunud arvamuste ja omalt poolt tehtud tähelepanekute põhjal teeme enne 20. oktoobrit teatavaks oma ülevaate ja pingerea oskuslikumatest kandidaatidest ja lootusrikkamatest omavalitsustest, kel kohalike omavalitsuste valimiste tasandil on põhjust optimismiks elukeskkonna planeerimise ja kvaliteedi alal juba lähitulevikus.

1   www.storefrontnews.org/.

2   Los Angelese arhitektide-disainerite Rob Ley (Urbana) ja Joshua G. Steini (Radical Craft) kineetiline skulptuur-installatsioon New Yorgis 2010. aastal.

3   „The hurricane house. The architecture of the well absorbed atmosphere”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming