Kultuuriambulantsi väljakutse

Sakarias Leppik, õigeusupreester

Kolme fotograafi sulandumine vanausulisse atmosfääri kaheksa aasta jooksul on märkimisväärne julgustükk ning tulemus sellevõrra vägev.  Fotonäitus „Tagasi Peipsi äärde”, autorid Birgit Püve, Age Peterson, Annika Haas. Tallinna Kunstihoone 13. XII 2008 – 18. I  2009. Kuraator Harry Liivrand.  Olm, et Peipsiveerde armutakse, on saanud uue manifesteeriva kinnituse. Mis asja muidu oleks kolmel linnast tulnud noorel fotograafil kaheksa aastat järgepidi Kasepääst Mustveeni  ja tagasi silgata, et kajastada säälset küla eluolu? Mis asja oleks muidu olnud tunamullu Kasepää muistsesse ambulantsi kunstikeskus rajada? On säälses olus tõesti nii midagi erilist või ainult tundub nii? On’s sääl mingi eriline esteetika? Kas vanausulised on jätkuvalt eksootika?

Muidugi võib nondele küsimustele vastata mitmet moodi. Aga kaheksa aastat … On märk seegi ja võib-olla isegi tsipa liig vile aeg, et hingata vanausuliste atmosfääri. Tõesõna, kui ma sellest näitusest esimest korda kuulsin, lendas pääst läbi mõte: niih, setod on kaardistatud ja seto teema ekspluateeritud, nüüd siis äkki avastati ka vanausulised … (Nurin). Ent siis käis mõte taas jällegi teist rada: Kihnu pulm ju meie rikkus – võeti ülesse täies mahus. Ja täit mahtu vanausuliste puhul Eestis ei ole keegi suutnud kuvada, isegi mitte Simmi Peeter. Võib-olla siiski üks operaator, aga tema materjal  on veel monteerimata. Samas on vanausuliste kuvamine ju üldse paradoksaalne. Võib ka küsida: kas empaatiat eviv inimene peaks vanausulisi tundes nad üleüldse rahule jätma? Või on nende elu dokumenteerimine Eestile millegipärast nii oluline, et seda ei saa tegemata jätta? Hm. Vanausulised on Eestile lojaalsed venelased … Venemaa … Vaat nii.

Üldiselt ei taha rangemad vanausulised, et neid pildistatakse. Nad ei taha ka seda, et teed  palvemajani juhataksid mingid euroviidad turistidele. Ja üleüldse võib selle kogukonna devotsiooni fenomenoloogiliselt võrrelda aamišite omaga Ameerikas. Sest Peipsiveere vanausuliste sajandeid läbinud alalhoidlik usuline elu on alles hoidnud väärtushinnangud, millega nad on lääne ühiskonna arenedes ikka veel püsima jäänud. Kusjuures, kultuuriantropoloogiast teame, et suusõnalise elava traditsiooni püsimise üks tagatisi on ilmaliku  (rahvaliku pärimuse) ja usulise elu lahutamatu läbipõimitus. Selle kõige taustal ja oma kogemustele toetudes pean mainima, et kolme fotograafi sulandumine vanausulisse atmosfääri kaheksa aasta jooksul (võib-olla enamagi aja) on märkimisväärne julgustükk ning tulemus sellevõrra vägev. Väga konventsionaalsetes kogukondades usalduse saavutamine nendes asjades, mis kogukonnast välja paistma ei pea (usulised talitused nt), on väga suur asi. Ju  ei taipa tüdrukud isegi veel, kui kaugele nad tegelikult said minna. Kui rääkida näituse pildivalikust, siis muidugi toimivad enim kõige intiimsemad, peaasjalikult usulised fotod talitustelt, teenistustelt ja kalmistult. Azjam’it kandev kogudusevanem, palvetaja lestovka’ga. Suured plaanid. Profiil. Ja üldse mitte sellepärast, et ma olen preester ja väljendan siin kuidagi oma professionaalset kretinismi. Ei. Kui vanausulistes on midagi väga erilist, siis see, et nad on vanausulised, sest kõiges muus on nad järveäärsed põlisvenelased selle sõna parimas mõttes. Sestap on piltidel tähtsatel kohtadel võrgud, paadid, kala ja karakatitsa.

Mul on õnn tunda vanausulise päritoluga kunstnikku Marko Kekiševi. Ta oli näituse avamisel minu jaoks suurepärane indikaator. Sest kui midagi oleks olnud viltu, vaevalt tema loomus nii rõemsas meeles oleks püsinud.

Harry Liivranna valik on optimaalne.  Kuulsin, et veel enne näituse esiõhtut kraapis isand kuraator täie mõistetavusega veel omajagu pilte valikust maha. Näituse ülesehituse seisukohalt nutikas samm, kuna paljud fotod on asetatud kollaažidesse ja veel enama materjali kasutamine oleks võtnud keskendumisvõime. Kuna tegu ei ole lihtsalt fotonäitusega, vaid näitus kajastab tegelikult teatud määral kultuuriantropoloogilist projekti, siis oleks olnud kurjast kunstihoone saale pildirohkusega  üle kuhjata. Kuigi ka siin paradoksaalselt: ülevoolavus, imposantsus, lopsakad vormid ja kiiskavalt kokku pandud puhtad värvid on vene rahvale omased. Piltide üleküllasus oleks siis ehk teeninud venelikkust. Muuseas, koloriidilt jäidki toonima fotod, kus keskeltläbi eestlase hall-pastelsele silmale andsid särtsu meie maakultuuris ebaharilikud värvikombinatsioonid Peipsiveere tareõuedel ja tanumatel. Lilla ja erkroheline, näiteks. 

Näituse mu meelest kõige tugevam külg on aga kolme fotokunstniku silmad, mis vaatavad läbi objektiivi. Triviaalne lause, ent mul on sellega midagi öelda. Enamik näituse fotodest hõlmab lihtsate venelaste lihtsat elu sellega kaasneva esteetikaga ning seda toetavad ka nende eluasemete inter- ja eksterjöörid, mis (sic!) lõuendile trükituna pole kaotanud tilkagi resolutsioonist ja kontrastidest. Usun jällegi, et samalaadseid pilte võiks saada mitmetest järvedeäärsetest  vene küladest venelaste maal. Mis aga teeb selle näituse ainulaadseks, on fotograafide oskus keskenduda vajadusel elementidele, vajadusel taustale ja anda sellega edasi vanausuliste ajamõõdet. Ehk siis õhtumaa inimesele arusaadavamalt – ajatust. Just nende ajatute pilkude, seisundite ja momentide kunstipärane esitelu teeb selle näituse ainulaadseks ning huvitavaks ja maitsekaks.

Seisin väikses saalikeses tervet seina katva fotokollaaži ees. Minu kõrvale astus kaks vene keelt kõnelevat ja jõuliselt lõhnastet daami ning üks neist, kommenteerides vanausuliste elu kajastavaid fotosid, ütles sõbrannale käega viidates: „Nu posmotri, grjaznõje oni i alkaši” („Näed, nad on räpased ja alkašid”). Sellega andis üks venelane avameelse hinnangu vanausku venelaste elule Peipsiveerel. Samas oli see ka täiesti kogemata tehtud kompliment näituse autoritele, kes on suutnud  tabada elu selle eheduses, koos sinna kuuluva esteetikaga. Tollest näitusest ju kumas läbi vanausuliste alalhoidlikkust? Nemad, kes mõtestamata ei tee midagi, ilmaasjata ei lähe kuhugi ega torma klantside asjade järele, kui mõni tuhmunud asi veel täies tööjõus. Näitus kui hää dokument.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming