Piret Bristoli vahinglik proosamaailm

Brita Melts

„Usuvaenlane” ühendab ja täiendab tugevalt nii Piret Bristoli romaane kui ka varasemat jutukogu, olles seega nende vahel vältimatu lüli.        Jutukogu „Usuvaenlane” on igas mõttes täienduseks Piret Bristoli varasematele romaanidele „Sajandi öömajad” (2002) ja „Sõud” (2005) ning jutukogule „Paralleelmeri” (2007). Veelgi enam, täiendused toimivad ka teisipidises suunas, sestap ei mängi teoste ilmumise kronoloogia olulist rolli säärases lisanduste, assotsiatsioonide ja mõjuringide tervikus (millest ei jää kaugele Bristoli luulegi). Lõpuks sulab kogu Bristoli proosa nagunii ühte – nagu „Usuvaenlase” puhul segunevad erinevad lood omavahel –, mis tahes teoste- või lugudevahelised piirid hägustuvad. Ikka samad sümbolid, sündmused, ajad, kohad ja inimesed ... Bristoli stiilis valitseb ühtlaselt isikupärane fragmentaarsus ja lineaarsuse vältimine: erinevate kirjelduste  ja hetkede vahel puudub otsene arusaadav seos, tervik ei ole päris tavaline, vaid see kipub laiali hajuma, moodustades katkendlike muljete, tajumiste ja meeleolude virra. Ja seejuures kuulub Bristoli proosalooming seda sorti kirjanduse sekka, kus teose olemust ei määra ükski kindel lugu, kus ei peagi kogu aeg midagi juhtuma, vaid oluline on teos kui protsess, kulgemine, see, et lihtsalt kirjutatakse – ja see kas meeldib lugejale  täiega või ei lähe kuidagi peale. Toomas Vint leidis „Usuvaenlase” olevat vastuolulise raamatu ja pani omale mütsi pähe tagasi1, mina ent nautisin lõpuni peaaegu igat sõõmu – aga ma ei püüdnudki lugeda raamatut ühe jutiga läbi, vaid tasa ja targu, see välistab antud juhul igasuguse küllastumuse.     

Niisiis ei tasu ka „Usuvaenlasest” eri lugude lõikes otsida korralikku faabulat või sidusat peateemat, kuigi see ei ole päriselt puudu (nt raamatu avalugu „Tartu naised”). Märksa rohkem leiab siit juba varasematest teostest tuttavat assotsiatiivsust, tugevat vihjelisust, jutud on kantud pigem mitmesugustest lahtiste otstega mõttekäikudest, teatavast saladuslikkusest ning iseäralikest  seisundeist. Eri lugudes on mõistagi erinevad raskuspunktid ja mõnel pool saab palju täheruumi hoopis olmeliste sekelduste või tülitsemisviiside kirjeldamine, teisal on keskendutud rohkem liikumisele ning linnaruumi vaatlemisele, kuskil mujal aga domineerib just tihe sisemonoloog, teadvuse vool või esseistlik mõtiskelu. Kusjuures kogu see kupatus ei ole lootusetult laialivalguv, vaid raamatus on kaks tugevat, omavahel lahutamatut  koondumispunkti: olemise ruumiline kujutamine (isiklik keskkond) ja minategelase suhtevõrgustik. Ehk siingi osutub taas olulisimaks atmosfäär, mis sõnadega loodud ja millest kujuneb omamoodi lummav ja samas või just seetõttu veidralt torkiv tervik.   

Välise plaani, ümbritseva ruumi, olulisim kandetala on minategelase teadvus: kohti teadvustatakse („Mu elus on tihti mänginud olulist rolli paigad”, lk 229) ja tajutakse enamjaolt väga detailselt ja tundlikult, isegi meeleliselt, paigad omavad isiklikust kogemusest kantud sümbolväärtust. Mõnele paigale on tekstis antud konkreetne, tegelik kohanimi, mõni omandab metafoorse nimetuse (nt Järvelinn: oli suisa pettumus, kui niisamagi  eksimatult äratuntavast kohast hakatakse „Järvelinna mängude” kolmandas loos rääkima reaalse geograafilise kohanimega ja metafoorist loobutakse täiesti), mõni koht jääbki kogu jutu ulatuses toponüümiliselt määratlemata, kuid sellest räägitakse kindlate objektide ja äratuntavate trajektooride kaudu. Minategelane uitab taas palju, rohkem või vähem sihilikult, olles omamoodi hulkurnaine – nagu talle ühes loos hüüdnimeks  antakse. Sest hulkumine – ühest paigast teise rändamine, tänavail lonkimine – on kaheldamatult selle tegelase üks põhitegevusi. Nojah, muidugi on need ruumilised avaldumised ja kohadki juba varem Bristoli loomingus ära kirjeldatud ja läbi käidud: jällegi seesama must tuba, need öömajad, Tartu tänavad ja kõrtsid jne. Suhete käsitlemises on „Usuvaenlase” lugude maailm mitmes mõttes väga vahinglik. 

Seda näitavad just maailma katkelisus ja kaootilisus, samuti tundmuste ambivalentsus ning tegelaste käitumine, millest hoovab veidrust, seletamatust, ajuti agressiivset närvilisust. Tegelasil tuleb väga harva ette n-ö normaalseid hetki, mil asjaolud on või vähemalt näivad stabiilsed ja heas korras: „ärkasime järgmisel hommikul õudselt hilja, oli rahulik ja absoluutselt ükski teema ei vihjanud sellele, et maailmas läheb mõnikord  ka midagi viltu” (lk 168). Märksa tavalisem on alatine pinge. Meeste ja naiste omavahelistes suhetes annavadki enim tooni mitmesugused tülitsemise võimalused, tuleb ette ka vägivalda, mis pole minategelasele võõras ega peletav, vastupidi, see köidab teda: „Miks peaksid kaks naist rääkima perekonnast ja lastest? See teema pole mind kunagi huvitanud. Katri rääkis intrigeerivaid lugusid vägivallast. Mind on alati huvitanud vägivallatsejate  psüühika. Kuidas tajuda ohtu” (lk 113). Siiski, lugudes ei analüüsita tegelaste hingeelu, seesmisi impulsse või toimimiste põhjusi tohutu sügavusega, vaid kõigel lastakse lihtsalt kulgeda ja edastuv antakse kirjeldustena, mis kohati emotsionaalsemad, kohati aga vägagi neutraalsed. Minategelane, kelle teadvuse läbi see kõik avaldub, valdab mängu, otsides piirsituatsioone, ja sellega hoiab nii mõndagi vaos. Seda mõnusamad  tekstid on, sest kuigi krüptilised, ei jää neis mäng peitu.

Vahinglikkus ei avaldu üksnes suhetes ja psüühikas, vaid ka koha kaudu – eriti kolmest jutust koosnevas tsüklis „Järvelinna mängud”, milles muuhulgas on minategelase mentaalseks kaardiks Vahingu-Kõivu „Endspiel. Laskumine orgu” (ja sellega sugeneb teksti kõivulikkus) ja mille kolmas lugu kannab pealkirja „Lahkumine Kütiorust”.  Bristoli jutus jõutakse samuti esmalt orgu, sellesse samasse, kuhu lähevad „Endspiel’i” psühhiaater ja füüsik. Bristoli proosastiilile iseloomulikuna on siingi piir tõeluse ja unenäolisuse vahel habras, taotluslikult ähmastatud: „Mu Tartus-käik oli nende unenägu. Samal ajal, kui nemad Võrus vanemate juures magasid, läbisin pikki vahemaid. Piir une ja ärkveloleku vahel on üpris õrn. Vahel juhtub ärkvel olles unetabaseid asju. Kütiorg  asus sel piiril ja kiirused muutusid. Ärkvel olles ei oleks mu Tartus-käik kolme tunniga võimalik olnud, piiriolus oli see reaalne, sest unes sa lihtsalt mõtled ennast kohale” (lk 161). Olustikku, mis kirjeldamisel jätab sageli reaalse, isegi dokumentaalse mulje (peaaegu kõikidel tegelastel on mingid päris hästi ära tuntavad prototüübid, ka seikadel on tegelik alus), lüüakse ühel hetkel ikka mingi mõra ning reaalsus nihkub paigast märgatavalt,  kaldumata siiski maagilisusse või veelgi kaugemale. „Endspiel” on üleüldse üheks tähenduslikuks võtmeks Bristoli stiilile – selle raskepärasusele, lineaarsuse puudumisele ja ligitõmbavusele.       

Kõige selle peale võib ikkagi küsida, et kui lugude elemendid, episoodid, kohad ja kohtumised on mitmetes variatsioonides juba varem olnud ning lugejale kõigiti tuttavad, milleks siis üldse köita need järelejäänud (päevikulikud) katked taaskordseks raamatuks. Kuulun igatahes nende (väheste?) hulka,  kellele Bristoli stiil meeldib ja kes näeb neil lugudel mõtet küll. Esiteks ühendab ja täiendab „Usuvaenlane” tugevalt nii romaane kui ka varasemat jutukogu, olles seega vältimatu lüli nende vahel. Teiseks avaldub selles mingi reaalne ajamõõde – autori kirjanduslik muutumine. Raamat sisaldab (ilmselt) lugusid nii eelmisest kui käesolevast sajandist – siin on kõrvuti algusaegade stiilitõmbed ja praegune, juba kümneaastase kirjanikukogemusega  autori käekiri. Kirjanik olemine ongi protsess, nagu on autor ise kuskil seltskonnas lausunud, ka need (väga paljuski autobiograafilised) raamatud on üks ikka veel kestev protsess – kõik ei ole veel valmis, kõik killud ei ole veel koos. („Jah, see on minu elu. Reis, kõrtsiöö ja kõik kokku – just nende kildude vahel võib kusagil olla mu elu. Minu KÕIK”, lk 208) Ses meeldivas sõnavoos jääb kumama veel üks olulisus: Bristol justkui koob kirjutamisega  omamoodi isiklikku mäletamise võrgustikku („kõik, mida ma üles ei kirjutanud, ei jäänud mulle meelde”, lk 258). Sestap on oluline kirjanduse jätkamine.

1 http://toomasvint.com/2010/02/piret-bristolusuvaenlane/, vt ka Sirp 16. IV 2010, lk 7.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming