Külamees ja muinsuskaitse

Tõnis Rätsep, Ott Rätsep

Sirp (nr 33/3455) avas ühe Eesti muinsuskaitse olulise tahu, nimelt omaniku sundseisu äärmiselt rangete nõuete rägastikus. Topeltlehekülje paaris ja paaritul küljel vaatavad omavahel tõtt üks omanik ja kaks ametnikku. Tasakaalu huvides soovime tänuväärsele teemakäsitlusele lisada veel ühe arhitektuurimälestise omaniku vaate ning kirjeldada omaniku ja riigi koostööd Liivimaa vanima säilinud rehetalu näite varal.

Teooria ja praktika
Sissejuhatuses mainitud päranditeemalise arutelu lõppsõnas ütleb muinsuskaitseameti juhataja Kalev Uustalu, et ta peab õigeks printsiipi, mille kohaselt iga omanik kannab talle kuuluva omandi korrasoleku ja säilimisega seotud kulud ulatuses, nagu need oleksid mittemälestiseks oleval asjal. Kõik kulud, mis kaasnevad asja korrasoleku ja säilimise tagamiseks täiendavalt seetõttu, et tegemist on mälestisega, peaks omanikule kompenseerima riik.
Hinni talu näitel võib kindlalt öelda: tsiteeritud printsiibi ja päriselu vahe on nii suur, et pärast 40 aastat riiklikku kaitset võib tegelikku olukorda iseloomustada tänavu Hinni talule antud hinnanguga – väga halb. Kui Brežnev suri, oli Hinnil täitumas alles esimene veerandaeg senisest riiklikust kaitsest, kuid 17 aastat hiljem, 1999. aastal, toimus Hinni kinnitamine arhitektuurimälestiseks ikka vana ajastu võtmes. Sisuliselt legitimeeriti Hinnil vaid Eesti NSV Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsiooni kehtestatud olukord. Kaasamist ei toimunud ning alternatiivvariante ei kaalutud, mis sest, et Eesti oli iseseisvunud, toimunud oli omandireform ja omanik oli asjaomastelt isikutelt korduvalt küsinud: milline on riigi huvi pärandarhitektuuri sellisel hoidmisel? Vastuseks sai omanik postkasti lihtsalt kaitsekohustise teatise.

Objekt ja subjekt
Kalev Uustalu puudutab ka avaliku ja erahuvi vahekorda mälestisel. Teema on ülioluline ning kohe tekib tahtmine täiendada Riin Alatalu mõtet eritingimuste kohta, et peale objekti mõtestamise tuleks muinsuskaitseametil tegelda ka subjekti mõtestamisega.
1973. aastal kehtestati talule riiklik kaitse, kollektiivmajand kasutas seda paraku omal jõhkral moel edasi. Pärast taasiseseisvumist raiuti paljaks Hinni talu maadel olnud vineeritehase istutuslank. Lank on nüüdseks maa-ameti kaardil kultuuripärandi kihilt leitav. Vihma kaitseks paigaldatud eterniitkatus tõi omanikule kriminaalvastutusele võtmise hoiatuse. 2013 soovis Vabaõhumuuseum iroonilisel moel just eterniidile mälestusmärgi püstitamist. 2008. aastaks oli hoiatusi tehtud kaks. Sisu ikka sama: omaniku volituste ületamine.
Tänavu 22. VII Postimehes ilmunud artiklis pöörab kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste valdkonna asekantsler Tarvi Sits tähelepanu vajadusele, et muinsuskaitseamet peab lahti saama 1990ndatel aastatel tekkinud karistusorganisatsiooni mainest. See sisendab lootust, et era- ja ühishuvi kokkupuute tundlikul pinnal võib kaalukauss kalduda ka nõrgema poole. Kuidas leida sobivat tasakaalu avaliku ja erahuvi vahel?
Mika Orava mõte arusaadavast otsustuspiirist – kes millega tegeleb – on kriitilise tähtsusega. Hetkemulje on, et muinsuskaitse nn erapartnerluse projektides käib otsustamine ühesuguse lähenemisviisiga, kuigi Riin Alatalu rõhutab, et kirikule, mõisale või tuulikule ei saa läheneda ühtemoodi. Arvestada tuleb ka subjektiga: kes on iga konkreetse mälestise omanik? Ainuüksi juriidilistel ja füüsilistel isikutel on tegutsemiseks täiesti erinevad võimalused. Niisamuti peab ka Tarvi Sits vajalikuks terviklikku lähenemist, et vältida kallutatust, kaitstes riiklikult 135 mõisakeldrit ja ainult 23 rehielamut („Milleks meile muinsuskaitse?”, Postimees 22. VII). Alates 2012. aasta augustist on Hinni omanik elanud teadmises, et muinsuskaitseamet kaalub talult kaitse mahavõtmist. Seda nüüd, kui 40 aastat on hooned sisuliselt lagunenud ja ühe perekonna põlistalu on muutunud elamis- ja kasutuskõlbmatuks. Tänavu maikuus siiski Tarvi Sits kinnitas, et sellist kavatsust veel lähiajal ei ole, kuigi Põlvamaa inspektor oli üks päev enne Tarvi Sitsilt kommentaari saamist seda Hinni omanikule väitnud. Muinsuskaitseamet oleks justkui mitme näoga Jaanus. Sellistes oludes tegutsemine on äärmiselt keeruline.

Visioonist
2012. aastal küsis muinsuskaitseamet meilt Hinni talu visiooni. Vastavalt seadusele on omaniku kohus tagada kultuurimälestise säilimine ja seda koostöös muinsuskaitseametiga. Seega ei saa omanik visiooniga minna konkreetsemaks, kui seda võimaldab teise osapoolena riik oma asutuse või asutuste kaudu. Mika Orava rõhutas täpselt sama asja, öeldes, et missiooni ja visiooni arutelu peab toimuma nii riigi kui ka objekti tasandil. Omaniku loomulik esmane soov on mälestis korda teha. Lisaks siis koos muinsuskaitsega plaanitav.
Hinnist võiks saada rahvusliku ehituse eriala praktikabaas. Hinnilt läheb läbi ka RMK matkarada ja ta on kantud RMK pärandkultuuri objektide kaardile ning maamärgina võib Hinni saada Võrumaa väravaks. Hea tähelepanuallikas kohalikule turismiärile? Ehk oleks neist plaanidest abi ka mujalt kui muinsuskaitseametist raha saamiseks.
Loogiliselt oleksid kultuuriministeeriumile kaasatavad haridus-, keskkonna-, põllumajandus- ja majandusministeerium.
Viis ametkonda võiksid lahendada peaküsimuse – kuidas finantseerida Hinni taastamist? – ehk paremini kui üks. Omanik ootas vastuseid muinsukaitseametist 13 kuud (!). Meeldetuletused ei ole aidanud.
2003. aastal korraldasime seminari ühes töötoaga. Tutvustasime talu ja selle probleeme. Osalejad, säästva renoveerimise infokeskuse asjatundjad ja restauraatorid, muinsuskaitseameti ametnikud-eksperdid, ühtekokku 25 talumajade restaureerimise asjatundjat, leidsid ühise keele, et tegu on terviklikult säilinud taluga, mis tuleb sellisena taastada ja säilitada. Leiti, et tähelepanu ja töö selliste ansamblite säilitamiseks on möödapääsmatu. Hiljem taandus muinsus­kaitseamet meie pakkumisest luua selle arutelu tulemuste alusel ka tegevuskava, sest töötoa koostatud restaureerimis-renoveerimistööde kontseptsioon polevat muinsuskaitseametile siduv.
Riin Alatalu intervjuus on küll selgitatud, et mõni otsustamine vajab tõsist peamurdmist ja laagerdumine annab parema tulemuse kui kiire lahmimine. Paraku on Hinnil paigalseis tagasiminek ja paigalseismiseks tuleb joosta. Mika Orava on välja toonud riigikontrolli akti, et mälestis laguneb tühjalt kiiremini. Hinni on alates 2010. aastast elamiskõlbmatu ja seisab tühjalt.
Muinsuskaitseameti poolt omanikele makstavad toetused on püsinud viimastel aastatel sisuliselt muutumatud, püsides keskmiselt 240 000 euro juures aastas (see summa ei sisalda pühakodade ja mõisakoolide korrastamise summasid). Kui võrrelda omanikele makstavaid toetusi muinsuskaitseameti ühe kõige kiiremini kasvava kuluga – personalikuluga –, siis see on kümne aastaga rohkem kui kahekordistunud. 2009. aastal kasvas personalikulude osakaal hüppeliselt 30 protsendini muinsuskaitseameti kogueelarvest ja püsib ligilähedaselt samal tasemel tänapäevani. Personalikulu on kasvanud inflatsioonist kiiremini, samal ajal kui omanike toetus jääb inflatsioonile juba tublisti alla, ehitise amortisatsioonist rääkimata. Arvata võib, et hoonete amortisatsiooni ja lõppväärtuse muutusi kajastab RKAS teisiti, kui seda võimaldavad muinsuskaitse poolt omanikele makstavad toetused.  Pealegi on tegevusluba omav ettevõte, kellelt omanik on sunnitud teenust ostma, kasumit taotlev ning see viib kulud kohati kümnekordseks kui võrrelda isetegemise hindadega. Kerge on sattuda olukorda, kus teenust väljast osta ei jõua ja ise teha ei saa. Rahareformi aastal (1992) kalkuleeris ARC Projekt Hinni taastamishinnaks 31 970 eurot (500 000 krooni), nüüdseks on maksumuseks juba vähemalt 130 000 eurot. Ilmselgelt ei vasta need arvud palga- ja kinnisvaraturu tegelikkusele. Riik ei lähtu siin võrdse kohtlemise printsiibist ja selline lähenemine ei ole arukas. See on piits ilma präänikuta.

Toetus on läinud avariitöödeks
Oleme saanud 2004–2013 toetusi 30 217 euro ulatuses. Toetust on valdavalt kasutatud avariitöödeks. Oleme tunnistajaks, et kõigest neli aastat tagasi tehtud avariitööd vajavad juba täiendavat investeeringut. Oleme muinsuskaitseameti tähelepanu juhtinud sellele, et lahendada avariitöid põhimõttel üks probleem korraga on kallis, seda enam et probleemi lahendamisel saame asemele tihti kaks probleemi. Säästvam oleks valida kiiresti uus strateegia ja liikuda reageerivalt tegutsemisel proaktiivsele tegutsemisele, s.t avariitöödelt talu taastamisele.

Tõnis Rätsep, Hinni talu vanaperemees
Ott Rätsep, Hinni talu noorperemees

Mika Orava, „Muinsuskaitse piits ilma präänikuta“, 6.09 2013

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=19218

Kaitse on omaniku huvides, Marek Strandbergi intervjuu kultuuripärandi aasta koordinaatori Riin Alataluga, 06.09.2013

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=19219

Pealelend: Kalev Uustalu, Muinsuskaitseameti juhataja, 06.09.2013

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=19220


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming