Lekkiv sõnavabadus

Elver Loho

Lord Northcliffe’ilt pärineb kuulus ütlus: uudis on see, mida keegi üritab varjata, kõik muu on reklaam. Ajakirjanduse ülesanne on võimult tekk pealt ära tõmmata ja nähes selle all kuritarvitusi, ohtu või ebaeetilisust, neid rahvale kirjeldada. Ajakirjandus täiendab ja tasakaalustab võimu nagu valvekoer, kes pätile hambad kannikasse lööb.

Tänu Edward Snowdenile teame, et toimub kogu rahvusvahelise digiside lausjälgimine. Õige turvataseme ja uksekaardiga analüütik võib istuda USAs või mõnes tema liitlasriigis ja toksida arvutisse päringuid stiilis „näita mulle kõiki Exceli faile, mis on e-postiga saadetud Eestist Lõuna-Ameerikasse” või „näita mulle kõiki e-kirju, mida on viimase kuu aja jooksul saatnud Hans H. Luik”. Päringu kõrvale tuleb tal toksida põhjendus, millist aspekti USA julgeolekust ta parajasti kaitseb. Selleks võib olla majanduslik julgeolek ja ettevalmistumine USA ja Euroopa Liidu vabakaubandusleppe läbirääkimisteks. Kohtuniku luba tal vaja pole, kuna Hans H. Luik ei ole USA kodanik ja seega ei kaitse teda USA põhiseadus.

Lekkeid tuleb veel
Selle konkreetse tarkvara nimetuseks on X-Keyscore ja tegu on vaid ühega sadadest (tuhandetest?) luureprojektidest, mida Snowdeni lekitatud dokumendid puudutavad. Mitu dokumenti Snowden endaga kaasa võttis, ei ole teada. Mees suutis oma jälgi peita nii hästi, et NSA kuulis jalutama läinud dokumentide kohta alles meedia kaudu ning kuigi algul hindasid võimud lekke suuruseks umbes 50 000 dokumenti, on nüüdseks hinnang kasvanud suurusjärku
200 000. Veel paarkümmend aastat tagasi ei oleks võimalik olnud ette kujutada, kuidas kõrge turvatasemega USA julgeolekuasutusest jalutab välja keegi, kes on toppinud püksi 200 000 pabertoimikut. Nüüd saab sama koguse riigisaladusi ära vedada pisikesel mälupulgal. Aja jooksul muutunud hinnang lekke ulatusele näitab aga, et turvameetmed ei olnud ajakohased ja tekitab küsimusi, mitu korda olid need saladused juba eelnevalt uksest välja jalutanud motiveerituna võõrriigi rahast, mitte idealismist, nagu Snowdeni puhul.
Luureskandaali teemal USA valitsusega kohtunud Euroopa Parlamendi delegatsiooni liige kirjeldas, et sealse valitsuse töötajad on hirmul ega oska midagi ette võtta. Nendivad vaid, et lekkeid tuleb veel. Ja veel hullemaid. Arvata on. USA luuretööstuse aastaeelarve on eri hinnangute põhjal suurusjärgus 80 miljardit dollarit. Siia tuleb otsa liita ka teiste USA juhitava ülemaailmse luureliidu Five Eyes riikide vastavad eelarved: Kanada, Ühendkuningriik, Austraalia, Uus-Meremaa. Washington Posti ajakirjanikud üritasid kahe aasta jooksul välja uurida, kui suur on ainuüksi USA luuretööstus. Nad suutsid kokku lugeda 1271 riigiasutust ja 1931 erafirmat, kes kõik luurega tegelevad. Kõige kõrgema taseme juurdepääsuluba (top secret) omab USAs umbes 854 000 inimest. Ainuüksi raha liikumise ülemaailmse jälgimisega tegeleb 51 riigiasutust ja kogu luuretööstuse kompleks toodab aastas ligikaudu 50 000 luureraportit.

Tsensuur ja enesetsensuur
Säärased paljastused maailma meedias on loomulikult mõjutanud inimeste käitumist. USA kirjandusharitlasi koondav, ligi sajandivanune PEN American Center tellis hiljuti uuringu, millest selgub, et sealsed literaadid on hakanud tegelema enesetsensuuriga. 28% küsitletuist on sotsiaalmeedias vähem sõna võtnud, 24% on telefonivestlustes ja e-kirjades teatud teemasid ja sõnu vältinud ning 16% on teadlikult vältinud teatud teemadel sõnavõtmist. Samuti ei julge nad enam suhelda allikatega teispool piiri, kartes neid ohtu panna. 66% kirjanikest mõistis digiside lausjälgimise hukka. Illustreeriva tsitaadina pakutakse uuringus haritlast, kes ei riski enam internetist otsida teavet vastuolulistel teemadel, kuna kardab sattuda Nimekirja. Ei olegi vaja kedagi ähvardada ega koonduslaagrisse saata. Piisab lihtsalt teadmisest: iga sinu samm digimaailmas salvestatakse ja seda analüüsitakse.
Inglismaal on olukord läinud nii hulluks, et luuredokumente avaldanud ajalehe Guardian peatoimetajat Alan Rusbridgerit sunniti valitsuse agentide poolt hävitama dokumente hoidnud kõvakettaid. Agendid vaatasid pealt, kuidas toimetuse ruumides metallist andmekandjaid ehitustööriistadega pulveriseeriti, tegid fotosid ja lahkusid. Tänapäeval ei põle enam raamatud, vaid bittidest pungil metall pritsib sädemeid relaka undava ketta all.
Üks põhilisi luureskandaalist kirjutavaid ajakirjanikke on olnud Glenn Greenwald. Tema elukaaslane David Miranda peeti Heathrow’ lennujaama transiittsoonis kinni ja teda küsitleti kinnises ruumis ilma advokaadi juuresolekuta üheksa tunni ehk maksimaalse aja jooksul, mis on kohtu loata võimalik. Kuna Miranda kinnipidamise hiljem vaidlustas, siis põhjendas Ühendkuningriigi politsei tema kinnihoidmist sõnadega: tal võib olla materjale, mille avalikustamine või avalikustamisega ähvardamine on suunatud valitsuse poliitika mõjutamisele, lähtuvalt poliitilisest ideoloogiast, seega on tegu terrorismiga. Kas ajakirjandus on terrorism?
Säärane Ühendkuningriigi valitsuse käitumine teenis ÜRO väljendusvabaduse raportöörilt terava hukkamõistu. Samuti mõistsid selle avalikus kirjas hukka järgnevate ajalehtede peatoimetajad: Taani Politiken, Rootsi Dagens Nyheter, Norra Aftenposten ja Soome Helsingin Sanomat. Guardianis ilmusid üksteise järel kümnete üle maailma tuntud ajalehtede toimetajate reaktsioonid, mis kinnitasid, kuivõrd olulised on Snowdeni lekitatud dokumendid, kuivõrd tähtis on nende kajastamine ja kuivõrd õudne on see, mida nende dokumentide avaldamise piiramiseks on teinud Ühendkuningriigi valitsus.

Nuhkige rahus?
Meie enda konnatiigis ilmus Postimehe välistoimetuse juhi Evelyn Kaldoja sulest naiivne arvamuslugu pealkirjaga „Nuhkige rahus!”, mis kordas nii jaburaid ja elementaarseid arutlusvigu, et reaktsiooni Eesti IT-teadlike inimeste hulgas võiks kokku võtta artikli autori pihta suunatud emotsiooniga: „Lausloll!”. Arvamusloo juurde tekkis kiiresti hulk kommentaare, kus heatahtlikud inimesed seletasid üksipulgi ning täiesti rahulikult lahti, milles artikkel eksib ja millised vead on artiklis toodud arutluskäigus, kuid nüüdseks on kõik need kommentaarid kustutatud.
Eesti poliitikutega pole parem lugu. Tõenäoliselt meie geograafilise (ja geopoliitilise) asukoha tõttu ei ole nad eriti julgenud Onu Sami luurekaadervärgi vastu sõna võtta. Mõnes mõttes arusaadav, aga siiski selgrootu. Kui  skandaal algas, rääkis president Ilves, et pole mõtet muret tunda Suure Venna pärast, vaid tänapäeva tõeline oht on Väike Õde ehk Facebook, Google, Twitter ja kõik muud, kuhu me anname oma andmeid vabatahtlikult. Jah, tõepoolest: Facebooki robotid analüüsivad minu postitusi eesmärgiga aru saada, kas mulle on targem reklaamida pesupulbrit või raamatut. Maailma luuretööstuse eesmärk on aga anda luurega tegelevatele riikidele eelised teiste riikide ees, uurides täpselt, mida teiste riikide poliitikud, aktivistid, ühiskonnategelased ja ka ettevõtted parajasti plaanivad. Terroristide püüdmine on hea vabandus ja ettekääne, aga vaadates Snowdeni lekitatud dokumente, jääb mulje, et tegelikkuses on terrorism kõigi teiste kõrval üsna madala prioriteediga probleem.
Hiljem on president öelnud, et privaatsus pole probleemiks, vaid andmete terviklikkus on probleemiks. Mina saan sellest aru niimoodi, et las luuraja vaatab, kuidas ma praegu artiklit kirjutan, peaasi, et ta artiklis midagi ära ei muuda. Veider mõttekäik.
Tähtsad ühiskonnategelased on sõna võtnud, öeldes, et me ju ise anname infot arvutisse ja internetti, seega me oleme nõus selle jagamisega ja seega ei ole meil õigust eeldada selle info privaatsust. Et tegu ongi uue paradigma ja uue reaalsusega. Get used to it!
Ma saan aru, et veel paarkümmend aastat tagasi eeldasid inimesed, et niipea kui sa panid midagi ümbrikku ja ümbriku postkasti, siis KGB aurutas ümbriku lahti ja luges su armastuskirja läbi ja sai ka niimoodi väikese inimliku laengu otse su hingesopist, aga ma tõesti oma naiivsuses arvasin, et konstitutsiooniline sõnumisaladus on tänapäeva Eestis üks püha lehm, millesse põlgusega ei suhtuta.

Minu unenägu
Olen üritanud enda jaoks lahti mõtestada, miks Eestis on olnud niivõrd leige reaktsioon Snowdeni paljastustele. Loogiline oleks, et ajakirjandus torgiks poliitikuid, et miks te eestlasi internetis ei kaitse, ja samuti oleks loogiline, et opositsioon kasutaks olukorda ja lükkaks menetlusse eelnõu, mis teoorias võiks eestlasi paremini kaitsta, või vähemalt mõistaks digiside lausjälgimise hukka (nõudes sealjuures erakorralisi valimisi, nagu kombeks on saanud). Aga seda ei ole juhtunud.
Avameelsed vestlused endast kogenumatega, kes on kokku puutunud igasuguste Eesti institutsioonidega, on mind viinud arvamusele, et probleemiks võib olla veider sümbioos. See on avalik saladus, et meie uurimis- ja luureasutused lekivad. On aktsepteeritav, et igal vingel ajakirjanikul on mõnes asutuses käpp sees ja sealt infot tilgub. Laenates kulunud väljendit ühest hallutsinogeensest raadiosaatest, siis ma „nägin unes”, et Eestis on ajakirjanikke, kes luurajate ja uurijatega koos joovad ja neilt infot saavad. Ühes unenäos nägin ka seda, kuidas info, mida niimoodi agaratele ajakirjanikele ette söödetakse, ei ole alati täistõde ja on üsna tihti pigem lausvale, mille eesmärk on naiivset ajakirjanikku ära kasutada, et mõjutada avalikku arvamust ühes või teises kohtuasjas või rikkuda ühe või teise tülika avaliku elu tegelase mainet. Aga rõhutan veel kord, et tegu oli „vaid unenäoga”, mille võimalik kokkulangevus vestluste sisuga, mis mul on olnud nii ajakirjanike kui ka firmade ja asutuste endiste ja praeguste töötajatega, on täiesti juhuslik.
Samas – kui need unenäod tõele vastavad, siis tekib arusaam, miks ajakirjanikud ei tõtta kritiseerima riigiasutusi ega kritiseeri sõnumisaladuse kolinal kadumist ning selle kõige mõju sõnavabadusele. Kes see ikka hammustaks kätt, mis teda toidab. Muidugi – kunagi ei saa välistada lihtsalt ebapädevust.
Unenäo vastavus reaalsusele annaks aimu, miks ei tõtta poliitikud täpsemalt uurima, millega meie luure- ja uurimisasutused tegelevad. Riigikogus on üks komisjon, mis peaks sellega tegelema, aga tolle endised ja praegused liikmed tõdevad, et tegelikult neil pole aimu, mis toimub ja mingit järelevalvet siiski ei ole. Äkki nad kardavad astuda mõnele varbale, mille omanik võib neid ajakirjanduse kaudu hammustada?

Info ja võim
Eesti poliitikas Vene kaardile mängimine on loonud paraja paranoiaõhkkonna, kus opositsiooni tegevuse ja Venemaa huvide vahele on tõmmatud Pavlovi koera laadne refleksiivne side. Ma täitsa mõistan neid ajakirjanikke, kes kajastasid Olga Sõtniku kirjalikku arupärimist Eesti luureasutuste tegevuse kohta (mis tekkis minu algatusel) ja kommentaariumis puhkenud Olga sõimamist Putini agendiks. Lõpuks ometi keegi tunneb huvi Eesti luureasutuste tegevuse vastu – järelikult tegutseb ta Venemaa huvides ja tal on midagi varjata.
Päris paljud ongi postuleerinud, et luuramist kardavad vaid need, kellel on midagi varjata. Huvitav, kas see kehtib ka teiste põhiõiguste ja -vabaduste kohta? Kas kodu puutumatuse rikkumist kardavad vaid need, kes kodus narkootikume ja seksiorje varjavad? Kas eraelu puutumatuse õiguse kadumist kardavad vaid need, kes salaja naabrinaist panevad? Kas kogunemisõiguse piiramist kardavad vaid need, kes tahaksid korraldada uut pronksiööd?
Kõige selle juures ei tasu unustada, et ka luuraja on inimene ning et info, eriti salajane, on võim.
Ka avalik info ja selle valdamine ja kontrollitud jagamine on üks võimu liik. Eesti Päevalehe ja Postimehe mõne osakonna juht omab tõenäoliselt ühiskonnas suuremat võimu kui keskmine riigikogu saadik. Ometigi ei ole ta avaliku elu tegelane. Peale tööandja ei ole keegi teda valinud. Tema otsused ei ole avalikud – me näeme vaid nende tulemusi. Toimetuse koosolekule ei saa vaatlejaks minna. Me ei tea, kui erudeeritud on see toimetaja luure ja IT-teemade osas, kuigi arvata on, et kesiselt.
Arutasin kaasust ka ühe endise ajakirjanikuga, kes manitses mind, et parem on mitte toimetajate vastu sõna võtta. Muidu lähed hääletoruga tülli ja siis ei saa ühiskonda muuta. Siis „nemad” ei avalda enam minu seisukohti. Umbes nagu keisri uued riided, kus palja kannika märkaja pannakse metafoorilisse kappi luku taha.
Aga just see alasti keiser ju otsustabki, mida suur osa eesti rahvast teab luureskandaalist, Edward Snowdenist, globaalsest interneti lausjälgimisest ja kõigest muust, mis meile praegusel sajandil kiirrongina näkku kihutab. Tema otsustab, millised vihjed ja kelle arvamused lehte lähevad. Kelle „unenäod”. Milline on lugude fookus ja kui detailselt üht või teist teemat ja toimuva võimalikke mõjusid kirjeldatakse. Ja mis jääb üldse kirjeldamata.
Kõhe hakkab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming