Teaduskonna häving ja ametnikuülikoolide tõus

Priit Kogerman

Tallinna tehnikaülikooli bioloogiaprofessor Kogerman ametnikuülikoolide ohtlikkusest

Meie riigis on nii nagu mujalgi teadlastest ja teistest loomeinimestest traditsiooniliselt lugu peetud ja kuulatud neid ehk rohkemgi, kui nende panus SKTsse selleks tingimata sunniks. Me kõik mäletame 1988. aasta loomeliitude pleenumi suurt osa iseseisvuse veretus taastamises ja kui XXI sajandi finantskriisis ja ühiskonna üleüldises peataolekus oli tarvis uut pürgimiste suunda leida, siis pöördusid paljud, ka võimulolijad, loomeinimeste poole, et need taas oma kohust täidaksid ja ühiskonnale uut suunda näitaksid. Oodatud visioonid jäid laias laastus tulemata. Need, mis tulid, olid liig keerulised, mittekaasatõmbavad või sellised, mida valitsejad nimetasid punaprofessorite hämaks.

Millest sai alguse tagasiminek?
Miks on see nii? Kui meie praegune valitsus eelmise majanduskriisi ajal keset aastat käibemaksu kahe protsendi võrra tõstis, siis ärimehed protestisid ja ajakirjandus reageeris korraks. Maksutõus teostati kindla käega ja sinnapaika see jäi. Kui aga valitsus selsamal ajal aastast lepingut rikkudes kõigi Eesti Teadusfondi grantide summat 9% vähendas ja nõudis, et teadlased sama töö vähema raha eest ära teeksid, siis ei olnud protestidest kuulda kippu ega kõppu. Siinkirjutaja ei nõustunud sellise lepingumuudatusega mitu kuud. Kui aga avastasin, et olen ainuke teisitimõtleja ja kõik teised kolleegid on ammu kuulekalt lepingu muudatusele alla kirjutanud, siis otsustasin seekord mitte vastuvoolu ujuda ja samuti ühiskonna vajadustele allununa püksirihma koomale tõmmata.
Tagantjärele tundub see aga tõsise veana. Miks? Sest just alates sellest ajast on teaduse finantseerimine tunda saanud ainult tagasiminekut. Tõsi, statistiliselt võime uhkustada suurte investeeringutega teaduse infrastruk­tuuri. Need on tõesti toredad, kuid tehtud Euroopa Liidu rahaga. Mis kasu on moodsatest masinatest, kui pole projektiraha, mille abil nende masinatega ka midagi maailmatasemelist ära teha?
Lõpuks on haridus- ja teadusministeeriumi juhtimisel käivitatud ka teaduse rahastamise reform, mille tagajärjel 2/3 teadusest sisuliselt lõpetab tegevuse. Reform iseenesest on vajalik, kuid viis, kuidas seda läbi viiakse, on vale ja minu meelest hävitatakse selle käigus terved koolkonnad, mis pisut pehmema kohtlemise korral oleksid võinud meie riigile palju kasu tuua.
Mis aga kõige üllatavam, on see, et peale mõne väikese kajastuse ajakirjanduses pole sellise ennekuulmatu reformi vastu teadlaskonnas erilist protesti tõusnud. Arvan, et põhjus on eelnenud ametnikeülikooli kehtestamises, mis on protestid ära hoidnud.

Ametnikeülikoolide ohtlikkus
Amenikeülikoolid on tekkinud ka mujal maailmas, aga nende ohtlikkusest kogu akadeemilisele elule ei ole me seni eriti kuulnud. Oht on aga suur, nagu arvavad ka Inglismaa ja USA juhtivate ülikoolide professorid. Ja kui oht on juba tajutav pikaajaliste akadeemiliste traditsioonidega maailma juhtülikoolides, siis mida arvata meie heal juhul 500 parema piiril maadlevatest ülikoolidest?
Sattusin lugema Oxfordi ülikooli poliitteooria emeriitprofessori Alan Ryani kirjatükki*, kus ta arvustab USA Johns Hopkinsi ülikooli poliitteaduste professori Ben Ginsbergi raamatut „The Fall of the Faculty: the Rise of the All-Administrative University and Why It Matters” (Oxford University Press, 2011). Ben Ginsberg on puudutanud nii mõndagi valukohta ülikoolide arengus. Mõlema professori ühine järeldus on: oma staatust tõstvad ametnikud moonutavad ülikooli põhimissiooni: kui (vaba maailma) ülikoolides on otsuseid traditsiooniliselt tehtud peamiselt teadlaste-õppejõudude enda poolt teaduse ja õpetamise huvides, siis üha enam teevad neid otsuseid ametnikud. Ametnikud teevad aga otsuseid eelkõige omaenda tasustamist, mainet ja arvukuse suurendamist silmas pidades.
Kui rääkida arvudest, siis ca 20 aastaga (1985–2006) suurenes tudengite ja õppejõudude, ülikoolide ja väljaantud teaduskraadide arv USAs umbes 50%. Ülikooliametnike arv kasvas sama ajaga 85% ja nende abijõudude hulk lausa 240%. Ma ei tea Eesti vastavaid arve, kuid miskipärast arvan, et kui võrrelda ülikoole 1993. ja 2014. aastal, siis on muutused veel märksa drastilisemad. Tean, et mitmesuguseid toetusi jagavad agentuurid, nagu ETAG ja EAS, kulutavad oluliselt suurema osa oma eelarvest omaenda ülalpidamisele kui nende sajandivahetuse eelkäijad ETF ja Innovatsioonifond.
Tavaliselt seletatakse kasvu asjaoluga, et valitsuse (meie mõistes nendesamade Eesti Teadusagentuuri, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse jt agentuuride) suurenenud nõudmised ja üha keerulisem aruandlus teevad ülikoolidele väiksema ametnike arvuga tegutsemise võimatuks. Ginsbergi meelest on mõningane ametnikkonna kasv sellega põhjendatav, kuid ametnike arvu kasvu põhjus on sootuks lihtsam: ametnikud paljunevad, kui neile seda võimaldatakse. Akadeemiline maine tuleneb publitseerimisest, heast õpetamisest, uurimisraha saamisest ning huvitava uurimistöö tegemisest. Ametnike maine lähtub aga saadavate aruannete arvust, s.t kui palju neil on alluvaid. Rektorid vajavad prorektoreid, dekaanid prodekaane, dekaani abisid ja suurt hulka sekretäre mitte niivõrd selleks, et teha midagi tõepoolest kasulikku, vaid pigem oma maine ja palga tõstmiseks, kuna palk tõuseb koos alluvate hulgaga.
Juba see on halb, kui ametnikud oleksid lihtsalt ebaproduktiivsed, kuna see tõstab mõttetult kõrghariduse hinda. Tegelikult on liiga suur hulk prorektoreid, dekaane ja nende alluvaid suisa ohtlikud õpetamise ja uurimistöö akadeemilisele asutusele tervikuna. Siin ei tee prof Ginsberg ehk piisavalt vahet sellel, mis juhtub, kui ametnikud tegelevad kuritegeliku tegevusega, selle asemel et käituda seaduskuulekalt. CVs valetamine on tavaline eksimus, millele võib järgneda raha väärkasutus, nt ülikooli rahaga kinnisvara ostmine. Seksuaalsed eksimused on viimasel ajal ülemaailmne moeteema, kuid Ginsberg ei lasku kollase ajakirjanduse tasemele. Selleks ei ole ka vajadust, tal on piisavalt täiesti elulisi, kuid siiski ennekuulmatuid lugusid. Arvan, et neid on meilgi.
Kõige hullem on see, milline ametnikeülikool/ametikool tegelikkuses välja näeb, kui seda käitatakse nagu tavalist ettevõtet. Ametnik suhtub teadlase-õppejõu vaba akadeemilisse arvamusavaldusse äärmiselt kahtlustavalt. Kui Fordi töötaja kritiseerib ülemust, siis lastakse ta töölt lahti. Miks siis tohib õppejõud kritiseerida instituudi direktori arvamust instituudi arengu kohta või teaduskonna dekaani vaateid uute töötajate palkamisele või õppetöö korraldusele? Ega enam tohigi. Sellist kriitikat pärssides kaotame aga akadeemilise vabaduse, mis on ülioluline innovatsiooniks nii uurimistöös kui ka õpetamises, nii et sellega kaotame ka ülikooli põhimissiooni. Muidugi räägitakse akadeemilisest vabadusest endiselt, kuid rektori abid jt ametnikud teevad sellised sisekorra eeskirjad, lepingud ja käitumiskoodeksid, et ametnikud saavad juba eos tõrjuda igasuguse vastuseisu oma otsustele. Paraku sellises seisus me nüüd oleme.

Lahendust otsides
Mida teha? Peaprobleem ei ole siin selles, et vastuseis on mõttetu. Lahendus on ju lihtne: ülikoolid peaksid taastama end isevalitsevate kogukondadena, mis tähendab seda, et teadlased-õppejõud peavad ise tegema enamiku administratiivtööd. Nagu iga teadlane-õppejõud, kes on pidanud selle tegemisel abi saamiseks kolleegide käsi väänama, hästi teab, on meie enda soovimatus ülikooli administratiivse asjaajamisega tegelda peamiseks ametnike populatsiooni kontrollimatu kasvu põhjuseks. Nagu juba anekdoodiks muutunud tarkus ütleb: kes ei oska (uurimistööd) teha, see õpetab, kes ei oska õpetada, see administreerib. Kuigi lahendus on lihtne, ei suudeta seda teostada isegi pikaajaliste vabade akadeemiliste traditsioonidega läänemaailma tippülikoolides. Ausalt öelda ei näe ma võimalust, kuidas peaksid seda suutma meie eelnevalt nõukogustatud ja hiljem ametnikustatud ülikoolide õppejõud-teadlased.
Muide, ametikool on väga vajalik ja väärikas asutus, kuid erineb ülikoolist, ja neil kahel peaksime kindlasti vahet tegema.

* www.timeshighereducation.co.uk/books/the-fall-of-the-faculty-the-rise-of-the-all-administrative-university-and-why-it-matters/418285.article

USA Johns Hopkinsi ülikooli poliitteaduste professor Benjamin Ginsberg avaldas mõne aasta eest raamatu „Teaduskonna allakäik: lausadministreeriva ülikooli tõus ja miks see meid puudutab”, milles räägitakse üleadministreeritud ülikoolide kujunemisest – õpetlaste loomingulisse töösse lõikab administraatorite soovitusena aina häirivamalt sisse liinitöölisena toimimise kohustus. Administreeriv ülikool mitte ei teeninda õpetlast, vaid kohustab teda kaasa lööma bürokraatlikes rituaalides. Kas selles raamatus kritiseeritud kombestik on nüüd ka Eestis üle võetud?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming