Näilik efektiivsus ja kvaliteet

Tarmo Uustalu

Projektipõhine teaduskorraldus taandab teadlased juhutöölisteks.

Raske on millegagi Virve Sarapiku artiklist (Sirp, 6. XII 2013) mitte nõustuda. Huvitav, kui palju meid on, kes mõtlevad sama?
Eesti teadlaskond on enneolematult frustreeritud, sest viimane teadusreform on tööelu pea peale pööranud. Oleme jõudnud punkti, kus igasugune turvalisus on läinud. Püüe kodumaal oma tööd parimal viisil teha on muutunud mõttetuks. Mitte keegi, olgu ta kui tahes küps ja kogenud, ei või kindel olla, et ta oma kvalifikatsiooni, tulemuste ja visiooniga hüppab üle projektipõhise teadusraha imaginaarse kvaliteedilati.
Viimaste aastatel tehtud efektsete teaduse populariseerimise kampaaniate eetilisus on sellel taustal minu jaoks äärmiselt küsitavaks muutunud, sest andekate noorte teadusse meelitamine on praeguse seisuga päevselge tüssamine ja ärakasutamine. Pärast kraadi pole neid mitte kellelegi vaja, ei teaduses ega mujal.
Hea uudis on see, et me ei ole oma ahastuses üksi. Kui laiemalt ringi vaadata, siis on teadus teelahkmel üleilmselt. Meie kodune olukord ainult peegeldab seda kriisi oma kohalike varjunditega. Globaalsed olud tulevad koju ning pole põhjust loota, et ülevõtmine halbu ideid paremaks teeb.
Minu arusaamises on olulisimad globaalselt teaduse sisu ja mõtet moonutavad suundumused teaduse hindamine primitiivsete arvmõõdikutega, teaduse üha suuremal määral projektipõhine rahastamine ning kahe eelmisega seotud teadlaste lükkamine-tõmbamine (asja olemuse varjamiseks sageli mobiilsuseks kutsutud). Kõik kolm võtet peaksid teadust tegema efektiivsemaks ja paremaks, tellijale kasulikumaks, kuid tegelikult pärsivad ja hävitavad seda.
Niisuguste tehnikatega on mängitud mitu aastakümmet. Nende esilekerkimist tuleb, eriti valitsenud globaalset majanduspoliitilist õhustikku ja samaaegset infotehnoloogia tohutut arengut arvestades, pidada loomulikuks protsessiks, olgugi õnnetuks. Päris traagiliste tagajärgedeni on näiva efektiivsuse tagaajamine jõudnud viimase 10–15 aastaga ja see protsess ei ole veel lõppenud.
Kodumaal on efektiivsust fetišeeriv teaduskorralduslik mõte kahjuks langenud erakordselt heasse pinnasesse, idanenud, õitsenud ja tolmelnud ning viljad on käes ja kibedad. Tuleb nentida, et teadlaskond on teatud asju ära kannatanud liiga kaua ning hakanud arvamust avaldama liiga hilja.

Mõõdikute võim
Kes võiks teaduse eest maksjatele pahaks panna, et nad hinnata tahavad, mida nad oma raha eest saavad? Hindamiseks tuleb aga mõista teadustulemuste sisu, mistõttu süviti saavad seda teha ainult teadlased ise või siis iga tegija partnerid ja konkurendid. Kuna niisugune ekspertiis on kallis, peale selle huvide konfliktid ja piiripealsed situatsioonid, mis piiravad objektiivsust, siis soov vähemalt osaliselt kasutada odavamaid ja objektiivsemaid mõõdikuid on hästi mõistetav.
Niisuguste mõõdikute allikaks on tõusnud bibliomeetria ehk tsiteeritavusanalüüs. Teadlase tubliduse üle otsustatakse numbriliste näitajate alusel, nt tema tsiteeringute koguarv, mõjutegur (publikatsioonide arv kaalutuna nende avaldamiskoha mõjuteguriga), h-indeks. Õnnetuseks on mõõdikutel ilmseid fundamentaalseid puudusi, mis teevad need ebaõiglaseks. Näiteks tsiteeringute arvu juures ei arvestata tsiteeritavate artiklite autorite arvu. Suurimad indekseerijad, kelleks on üsna monopoolses seisundis suurkorporatsioonid, rehkendavad šokeerivalt vigaselt – vähemalt inimeste jaoks, kes normaalses andmetöötluses ei näe raketiteadust. Vähemalt üksikute teadlaste ja väiksemate rühmade puhul tuleks bibliomeetriasse suhtuda äärmise ettevaatlikkuse ja suurte reservatsioonidega, sest näitajad on väikesed arvud ja vigade tähendus suur. (Ülikoolide või riikide tasemel võib mõõdikute põhjal teha mingeid üldistusi.) Sellest hoolimata rakendatakse bibliomeetriat teadlaste pingereastamiseks aina jõulisemalt.
Bibliomeetria ebaõiglus rikub üksikute teadlaste karjääri, ent palju suurem kahju tuleb sellest, et mõõdikute optimeerimine moonutab kogu teaduse protsessi. Kaugeltki mitte ainult teaduse hindamine ega saadud hinnetel põhinev rahastamine ei väärastu. Avaldatakse liiga palju, talumatult suur osa kogu avaldatavast teadusproduktsioonist on absurdselt madala kvaliteediga. Loodud on tulus ja teaduskirjandust prügistav turg kisjalikele open-access-kirjastajatele, kes avaldavad mida tahes, mille eest autorid on nõus maksma, seega absoluutselt kõike. Mõõdikupõhine teadusproduktsiooni hindamine karistab riskantset uut uurimistööd. Töötamine väikeses valdkonnas on lihtsalt suitsiidne. Tõe küsimus minetab relevantsuse.
Normaalne kirjutamiseetika pudeneb tolmuks. Autorid kordavad ennast lõputult, avaldavad oma tulemusi vähimate trükivalgust taluvate ühikute kaupa. Kiiresti rehkendavad nad välja, et tulus on süstemaatiliselt publitseerida hiigelkonsortsiumidena, ükskõik kui väike tuumik päriselt iga konkreetse töö teeb või tulemused üles kirjutab. Mõõdikute mõjul korrumpeerib teadus ennast sügavalt seestpoolt. Teaduslik kirjasõna kaotab pühaduse, seda ei saa usaldada, sest müra on kaugelt rohkem kui signaali. Teadus pidurdab ennast ise.

Projektimajandus
Teadus edeneb kõige tulemuslikumalt siis, kui lastakse toimida tema sisemisel arenguloogikal. Teadlased maailma eri paigus tegelevad sama probleemide ringiga, ühed küsimused lahendatakse, aga nende vastused kergitavad loomulikul viisil üles uusi.
Teadus kipub aga olema seatud teisiti. Väikesel osal teadlastest on tähtajatud töölepingud, millele on enam-vähem garanteeritud nn baasrahastus, kuid enamik nende kolleege töötab lühiajaliste projektide heaks. Projekte tuleb taotleda, spekuleerides tulemuste üle, mida loodetakse saavutada. Valiku aluseks on taotlejate seniste tulemuste ja tulevikuspekulatsioonide lennukus. Taotleda saab siis, kui käimas on sobiv konkurss. Soovitavad teemaderingid võivad olla üsna kitsalt ette antud, taotlused on mahukad, konkursid pingelised, enamik taotlusi läheb tühja. Uue moena oodatakse viimasel ajal eranditult paradigmat muutvat tulemust. Justkui oleks see võimalik – enamjagu teadust peab vältimatult olema inkrementaalne, revolutsioonid saavad sündida ainult ekstensiivse arengu põhjalt.
Kuigi võistlemine projektide eest (nagu võistukirjutaminegi) sunnib püüdlema kaaskonkurentidest paremaks ja peaks sellega tõstma üldist teaduse kvaliteeti, teenib niisugune kvaliteedijuhtimise mehhanism oma eesmärki ainult kuhugi maani. Edasi töötab ta raudselt sellele vastu. Vajadus töötada paljude projektidega korraga pudistab teadusrühmade ponnistused ja projektide lühidus teeb võimatuks tegevuse pikaajalise planeerimise. Kuna projektid peavad alati õnnestuma, siis mõistlik projektijuht muidugi liiga kõrgeid sihte ei sea, ehkki taotluses tuleb need maalida revolutsiooniliseks.

Teadlaskond kui mass
Kõige häbiväärsemaks ebakohaks moodsas teaduskorralduses on teadlaste kui tööjõu kohtlemine. Noored pürivad teadlaseks, saavad kraadi, läbivad paar-kolm, võib-olla isegi neli järeldoktorantuuri eri riikides ning siis ei järgne midagi. Kodumaal ega mujal ei oota neid keegi, hoolimata nende kõrgest kvalifikatsioonist ega väljaõppele kulutatud rahast. Põhjuseks on ülalkirjeldatud projektipõhisus, millest tulenevalt tähtajatuid töökohti on vähe, eri maade ühildumatud ja kohati tarbetult keerulised karjäärisüsteemid ning muidugi eelkõige lihtlabane teadlaste üleproduktsioon.
Projektipõhisele teaduskorraldusele sobib taandada teadlased juhutöölisteks. Kui olemasolevaid pole parajasti vaja, laseme lahti. Tuleb uus vajadus, leiame turuväravast teised asemele. Seal on pakkumine suur, valime muidugi need, kel paremad numbrid ette näidata. Kui teadlaste edasi-tagasi kolimisest tingitud venitused välja arvata, siis näiliselt töötab see lähenemine hiilgavalt, kuna suures plaanis ongi teadlaste hulgas hiiglaslik tööpuudus.
Sellise libaefektiivsuse tegelikuks hinnaks on tohutu avalike ressursside raiskamine pluss mõttetu isiklik stress, mida planeeti mööda ringisolgutamine teadlastele, ja eriti nende peredele, põhjustab. Kui oled uurimisrühma juht, siis ei ole midagi halvemat, kui kaotad head inimesed, kelle oled vaevaga leidnud, rühma integreerinud ja oma kitsamas teemas teatud tasemele arendanud, oma õnnelikumale kolleegile kusagil teises riigis lihtsalt põhjusel, et üks sinu projekt on lõppenud ja teist pole silmapiiril. Ainult selleks, et uue projekti saamisel paari kuu või aasta pärast rahvusvahelise värbamisega jälle nullist pihta hakata.
Mulle oli väga ebasümpaatne taotlusvorm (Eesti teaduse tippkeskuse projekti oma, muide), kus teadusaparatuuri ostmine oli klassifitseeritud investeeringuks ning teadlaste palgakulu tegevuskuluks. Sellise klassifikatsiooni banaalsus mõjub eriti groteskselt minu erialal. Kui vägev ja kallis mingi arvutustehnika ka poleks, tema arvestuslik väärtus kahaneb nulliks kolme aastaga, samal ajal kui tugeva kolleegi saamine meeskonda peaks olema investeering kuni paarikümneks aastaks.
Inimeste vastupanuvõime on tänapäeva teaduses viidud füüsilise piiri peale. Ma ei tea ühtki edukat kolleegi, kes töötaks vähem kui 60 tundi nädalas. Kuid ikkagi kirjutab keegi ametijuhendeid, kus juhtivteadurile või professorile seatud ootuste täitmiseks jääb niisugunegi tööaeg lootusetult lühikeseks. Kohane on võrrelda head, pühendunud teadusetegemist spordiga. Aga teadusetegemine moodsas režiimis on säärase taseme profisport, kus loovale mõttele pole enam mingit ruumi, jäänud on ainult tuim tamp ja veremaitse suus.

Võimalus lastakse käest
Koduse Eesti teaduse juures kurvastab mind unikaalsete võimaluste käestlibisemine. Aastatel 2008–2015 on meil enne- ja pärastolematult palju raha. Kas me kasutame seda süsteemselt parimal võimalikul moel? Me oleme väikesed ja mobiilsed. See on eelis, mida saaks pruukida tegemaks midagi teisiti ja paremini, kui seda näeme toimuvat mujal. Paraku oleme siiamaani just kopeerinud, pahatihti halvimat, ning mõnikord arendanud selle välja täiuslikkuseni (nt mis puudutab protsesside bürokraatiat). Meil on peaaegu üleni projektipõhine teadusrahastamine. Arvame, et see on kogu maailmas unikaalne ja tunneme uhkust.
Palju tarku inimesi kogu maakeral murrab pead teaduselu süsteemide üle, mis on üleilmselt jõudnud murdepunkti, olgu nendeks teaduskirjastamise ja intellektuaalomandi kaitse süsteemid või teadusrühmade hindamine ja rahastamine, teadlaste karjäär. Võiksime seda debatti jälgida ja selles osaleda, samamoodi tulevikku vaadata. Kui me mõistaksime oma eeldusi ära kasutada ning vältida meile nii omast rabistamist (üheksa korda lõikame, siis korra mõõdame) ja ärplemist, peaks meil palju lihtsam olema mõni hea uus asi läbi mõelda ja läbi viia kui mõnel suurel maal.
Me võiksime soosida uuenduslikke kirjastamise ja intellektuaalomandi haldamise viise, mis on suunatud avaliku rahaga tehtud teadustulemuste maksimaalselt vabale levikule. Me võiksime minimeerida bürokraatia teaduse juhtimises. Me võiksime pakkuda nii kodumaal õppinud kui ka väljast tulnud teadlastele teistsugust karjääriperspektiivi ja tööõhustikku, kui mujal on tavaline. Ehk: me võiksime luua Eestist väikese teadlaste paradiisi, mida pandaks tähele ja kuhu tahetaks tulla. Sõnaga, me võiksime mõelda raamidest väljaspool ja uuta. Tüüpiliselt poleks uuendused kallid ning keskmises ja pikemas perspektiivis säästaksid kindlasti raha. Kuid need nõuavad märkimisväärsel määral avatud meelt ja koostöötahet, mida meil iial pole liiast olnud.
Paraku teeme muud ja vähem taibukat: innoveerime ja spetsialiseerume nutikalt. Seejuures kipuvad mõlemad lööksõnad tähendama mingite kusagil juba kivistatud doktriinide pimesi järgimist, rääkimata teadusraha kanaliseerimisest teadusest kaugelt mööda.
Debatti teaduskorralduse üle meil ei ole. Paar artiklit aastas Sirbis või mõnes teises tähtsamas meediaväljaandes, ühe vastusartikliga või ilma – see ei ole tõsiseltvõetav diskussioon. Kuidas miski Eesti teaduse asjaajamises peab sündima, selle mõtleb välja kitsas inimeste ring. Formaalselt kaasatakse strateegiadokumentide ja regulatsioonide eelnõude ümber, aga laiemat arutelu ei toimu, ei teadlaskonna sees ega avalikumalt. Ei teagi, kumba on vaikuse taga rohkem: kas passiivsust või hirmu, et arvaja pikemata sildistatakse või põhjalikult represseeritakse.

Ehedust ja õiget asja
Millest unistada? Muidugi soovin, et alanud aasta oleks teadusele parem – ehedam!
Ma olen kindel, et suur osa meist tahab teha rahus seda tööd, milleks oleme välja õpetatud ja mille tegemiseks me üldse teadlaseks tahtsime saada. Selleks on: otsida ja leida ning leitut siirale huvilisele jagada. Teadlase töö on märgata, läbi näha, mõista seda, mis olnud varjul, imestada. Ülemaailmse teadlaskonna ülesandeks on suurendada ja alal hoida inimkonna ratsionaalseid teadmisi, et planeedi kollektiivne mõistus oleks informeeritud ja vahe.
Me ei õppinud kümme aastat ülikoolis selleks, et optimeerida kellegi mõõdikuid, kirjutada lõputuid taotlusi ja aruandeid, olla rida kellegi andmebaasis ja kellegi teise tegevuskulu, lõputult kaitsta oma eluõigust päikese all.
Tahan lõksust välja.

Artikli autor on matemaatik, arvutiteadlane ja Eesti teaduste akadeemia liige.

Kui teadusest saab seltskonnamäng
Füüsik Leó Szilárdi jutustustekogu „Delfiinide hääl ja teised lood” tegelasele, spermapanga loomisega rikastunud miljonärile Mark Gable’ile tundub, et teadus on hakanud liiga kiiresti arenema ja ta küsib jutustajalt (Szilárdilt), mida edasi teha.
„Te võite näiteks kokku panna mingi teadusrahastu. Ütleme, 30 miljoni dollari suuruse. Lubage teadlastel oma rahavajadust katta nii, et nad saavad sealt toetusi taotleda. Mõistagi juhtudeks, kui nende plaanid on veenvad. Kujutage siis ette veel kümmet komisjoni, milles igas 12 teadlast, kes peavad taotlusi hindama. Tehke oma ala juhtivatest teadlastest nende komiteede liikmed, rebige nad välja oma laboritest ja muutke administraatoreiks …
… Nii on nad hõivatud esmalt mitte labori ja teadustööga, vaid komisjonides rahajagamisega. Teiseks peavad ju teadlased, selleks et saada raha, keskenduma artikleid ja tähelepanu lubavatele uurimisteemadele …
… Nii toimides kuivab teadus üsna pea kokku. Sellest saab tubane seltskonnamäng.
Teaduses tekivad omaette moevoolud. Nendega kaasaminejatel on ka ligipääs rahale. Need, kes moodi ei jälgi, jäävad ka rahast ilma …”