Füüsika lugu

Marek Strandberg

Sellest raamatust võiks võrguentsüklopeediasse nii mõndagi uut üle kanda. Ivar Piir, Füüsika ajalugu. Käsikirja lõpetanud ja viimistlenud Piret Kuusk. Keeletoimetaja Külli Habicht. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2013. 584 lk.

Kas füüsika ajalugu polegi mitte füüsika ise? Ei, mitte otseselt. Füüsika ajalugu on füüsikalise ja teadusliku mõtte kujunemise lugu, mille Ivar Piir on meisterlikult kirja pannud. See pole siiski lugemismaterjal, mida lisateadmisteta ja ettevalmistuseta hõlpsalt lugeda saaks. Piir on kirjutanud selle õpikuks kõrgkoolidele ning õpiku juurde tuleb lugeda muid füüsikaraamatuid või kuulata asjakohaseid loengukursusi.
Pea 600 lehekülge teksti on kui maraton, millel on ka oma kiire lõpuspurt, kus nüüdisaegne osakestefüüsika distants läbitakse kiiresti ja lakooniliselt, mis ei tähenda, et seegi ei võimaldaks ajaloosündmuste tihedat kirjeldust nagu raamatu algupoolel.
Mõningase stiilihüppe põhjuse reedab Ivar Piir eessõnas: XX sajandi, nn uue füüsika osa on lõpuni kirjutanud tema kolleeg Piret Kuusk, selge ja lakoonilise ütlemisega õpetlane.
See pole aasta-paariga sündinud raamat. Autor on selle kilde kogunud veerandsaja aasta vältel.
Füüsikateoreetik, seda Piir just ongi, saab kirjutada füüsikaajalugu klaarilt, eemaldades juba eelnevalt liigse vahu, mis võib lugejale ehk seikluslikku huvi pakkuda, kuid ähmastab maailma mõistva mõtte arengulugu. Just sel aspektil on tähendus, mis muudab selle raamatu õpikuna väärtuslikuks. Piir viskab oma „Füüsika ajalooga” päästerõnga kõigile, kelle maailmapildis peab loodusteaduse mõistmisel oma koht olema. Võib ju teistpidi küsida: kellel ei peaks? Piiri raamatu maratonilaadne osa viib lugeja ka ajastutesse, mille füüsikast ja füüsikutest ta räägib. Nii pole raske end järje peale aidata ja saab meeldivalt end muu ajalooga samale lainele sättida.
Piir kirjeldab eessõnas, et füüsikateoreetikuna on ta sattunud lahkama probleeme, mida ei ole suudetud lahata ning kus selgust jääb vajaka. See on aga teaduse paratamatu kaasapanu. Samal ajal on ta õppejõuna käsitlenud ja õpetanud erinevaid teemasid ning õppejõule, just heale õppejõule möödapääsmatu põhjalikkus ja elulisus ilmestab ka „Füüsika ajalugu”.
Õppides käesolevaks hetkeks teada olevat kui viimse instantsi tõde, on alati oht muutuda liiga dogmaatiliseks. Dogmatism ning intellektuaalne kangekaelsus on arvatavalt kas puuduliku või lihtsalt hõreda hariduse tagajärg. Arusaam teadusmõtte edenemise ajaloost võimaldab valdkonda mõtestada ning mõista maailma asjade algusest. Selle toe saab „Füüsika ajaloost” kätte kohe kindla peale.
Ivar Piiril on õnnestunud kirjutada raamat füüsikalise mõtte ajaloost koguni selliselt, et peatükid ja teemad on meeldivalt iseseisvad, mis võimaldab neid ammendavalt haarata. Kui peaks olema vajadus detailsemalt vaadelda vaid üksikuid ajajärke, õnnestub see lihtsalt.
Autor loetleb eessõnas raamatuid, millele toetudes on tema füüsika ajaloo käsitlus sündinud, ja annab ka ülevaate omaenda õpingu- ja teadusteest. Piir mainib eessõnas, et abipalve kolleegidele raamat lõpuni viia tulnud sellest, et tal endal rauges jõud. Ivar Piiri eeskuju kirjutada selge ja hea eestikeelne oma valdkonna mõtte arengu ajalugu on järgimist väärt ka teiste teadusvaldkondade puhul, miks mitte ka nooremate poolt. Kindlasti ei kata näiteks Darwini „Liikide tekke” eestikeelne väljaanne koos seal olevate asjakohaste ja teed juhtivate kommentaaridega kaugeltki seda, mida on vaja tänapäeva bioloogia mõistmiseks.
Loota võib, et paljudel briljantsetel õppejõududel ja õpetlastel, nagu seda on Ivar Piir, koguneb ehk ka oma eriala ajalugu puudutavaid märkmeid ja tähelepanekuid.
Huvi pärast vaatasin „Füüsika ajaloo” mõnda teemakäsitlust ja -arendust, võrreldes Wikipediast sama valdkonna või isikute koht loetavaga. Järeldus: sellest raamatust võiks võrguentsüklopeediasse nii mõndagi uut üle kanda.
Nii sündmusrohke ja mõttetiheda teksti lugemisel peaks pidevalt ääremärkusi või väljavõtteid tegema või siis soetama teose e-versiooni. Küsinud Ilmamaa kirjastusest, kas neil on olemas ka seesama teos e-raamatuna, sain vastuseks, et teose pdf-vormingut saavat lugeda Tartu ülikooli raamatukogus kohapeal. See pole nüüd küll digitaalse kirjanduse, e-raamatu mõte.
E-raamatu võlu on peale lugeri kerguse ka tekstiotsingus, sest „Füüsika ajalugu” annab lugejale vaid isikunimede registri. Füüsikast ja ajaloost tehtud maitsva ühepajatoidu nautimiseks on sellest aga selgelt vähe ning siin e-raamatu eelised välja tulevadki, selmet lisada veel kohanimede ja füüsikaterminite ja kes teab veel mille registreid teose lõppu.
Siinkohal näibki eestikeelsete õpikute ja õppematerjalide areng hääbuvat just selles kohas, kust see võiks digitaalsena jõuda kõigi nende kasutusse, kelle elu toimib võrgus ja kes paberit kasutavad ehk vaid kohas, kus kuningas jala käib.
Enamgi, miks ei võiks mitte ainult see, vaid muudki õpikud ja õppematerjalid olla täiesti vabalt saadaval Vikipeedias? Arusaadavalt veidi suurema tasu eest autorile, aga eesmärgiga, et igaüks saab eestikeelsest õppekirjandusest just sellise osa, nagu talle vaja. Mõistagi võib see õpikukirjastajaid nukraks teha, kuid keele ja kultuuri säilimise eest seismine on põhiseadusega kohustuseks võetud, õpikute kirjastamine lihtsalt üks kirjastusäri osa.
Hea raamat, mis „Füüsika ajalugu” vaieldamatult on, saab aga elektroonilisena vaid paremaks ja mõjukamaks muutuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming