Pöördepunkt Eesti teaduses: uurimisprogrammide klastrist projektiteaduseks

Tarmo Soomere

Kas tehtud sammud ja valitud meetodid on ennast üldse õigustanud? Aastad 2012–2014 tähistavad olulist pööret Eesti teaduses. Nimelt käivitusid 2011. aasta lõpul vastu võetud muudatused teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduses. Seaduse kohendamisel käisid argumendid seinast seina ja vahel oli tunne, et üht või teist on vaja muuta lihtsalt muutmise pärast. Seadmata kahtluse alla tõsiasja, et üleminek sihtfinantseerimiselt ja Eesti Teadusfondi grantidelt institutsionaalsetele (IUT) ja personaalsetele uurimistoetustele (PUT) oli põhimõtteliselt õige samm teaduse finantseerimise ajakohastamiseks, tõi seaduse uue redaktsiooni ja selle rakendusmääruste jõustumine endaga kaasa pingeid ja rahuolematust. Ilmnes hulgaliselt vajakajäämisi nii poliitiliste otsuste tegemisel, seaduse koostamisel kui ka korralduslikul tasemel. Paljudele kerkis küsimus, kas tehtud sammud ja valitud meetodid on ennast üldse õigustanud.

Uurimisprogramm nuditakse projektiks

Muudatused teaduse rahastamises tõid endaga kaasa põhimõttelist laadi ümberkorraldusi. Kui sihtfinantseerimise saamiseks oli ideaaljuhul aluseks korralik uurimisprogramm, siis nüüd on võetud kurss projektiteadusele. Uurimisprogrammi tunnuseks on eelkõige pikem tulevikuvaade, eesmärk arendada teatavat kontseptsiooni või midagi olulist teada saada ilma otsese ajalise piiranguta, aga ka oodatavate tulemuste skitseerimine vaid kvalitatiivsel kujul. Projektile on omane kindel ajaline ulatus, tehtava töö suhteliselt täpne kvantifitseerimine ning oodatavate tulemuste ja rakenduste detailsem kirjeldamine. Projekti kollektiiv lubab mingi aja, institutsionaalse toetuse puhul kuni kuue aasta jooksul, teha ära konkreetse töö, milleks vajab teatavat inimressurssi, aparatuuri ja raha. Murfoloogiast tuntud laiendatud Epsteini-Heisenbergi printsiibi järgi ei kuulu selline ettevõtmine üldse teaduse ja tehnika valdkonda. Teisisõnu, selle asemel et rakendada teadlasi vaatama kaugemale kui ühiskonna vähemtreenitud liikmed, antakse nüüd neile võimalus teha ajas ja ruumis piiratud tükk tööd, mis sobiks ka rahastaja visiooniga ehk üldjuhul olema rakendusliku väärtusega.

Eesti väiksuse tõttu ei ole meil võimalik olla kõigis teadusharudes maailmas esirinnas. Paljudes valdkondades jääb meie osaks täita üksikuid lünki või kohandada eesliiniteaduse saavutusi meie vajadustega. Seetõttu on suund projektiteadusele suure osa Eesti teaduse puhul arukas ja teatavas mõttes isegi väljapääsmatu. Meil pole jõudu ega võimalusi panustada neisse maailmateaduse valdkondadesse, kus istume viimastes vagunites. Samal ajal on kindlasti vajalik rongis olla. Mahajäämine oleks kaugemas perspektiivis meie jaoks väga kulukas – näiteks, kui meil ei ole enam kompetentsi metsanduses, kalanduses või, nagu elektrituru avanemisega kaasnevad konvulsioonid on demonstreerinud, suurte energiasüsteemide valdkonnas. Neis valdkondades tuleb küünte ja hammastega rongist kinni hoida ning vähemalt üldvaguni „piletina” ette näidata mõistliku tasemega publikatsioone.

Praegu on veel raske öelda, mida ümberlülitumine projektiteadusele Eestis tehtavale tippteadusele tähendab. Tõenäoliselt kontsentreerutakse rohkem rakenduslikele aspektidele. Teoreetiliste uuringute ajamastaap on pikem, kuid rakenduslike puhul piisab vahel tõepoolest mõneaastasest horisondist. On tõenäoline, et märgatavalt väheneb programmilistele eesmärkidele foku­seeritud uurimisrühmade osakaal. Reeglistikus on ette nähtud ja ka sõnades soovitatud, et vähemalt PUTide raames võiks teha midagi väga suurt ja tähtsat. Selleks ette nähtud kolme aasta jooksul on läbimurde saavutamine utoopiline, kuigi mitte võimatu. Aga kui parim osa meie teadusest on hõivatud IUTide süsteemis (see on poliitiliselt korrektne väljendus; paljudele on pigem tegemist meeleheitliku võitlusega ellujäämise eest pärisorjuslikule korrale omaste joontega süsteemis), on vähe lootust, et nende kõrvale tekiksid väikesed maailmatasemel uurimisrühmad. Kindlasti on helgeid päid, kes ei ole suutnud meie süsteemis etableeruda, aga eranditele ei saa toimivat süsteemi rajada.

Pigem jäävad parimad kas IUTide süsteemi, mis pakub vähemalt veidi aega kindlust, või siis lahkuvad, sest elu tahab elamist ja lõputu võitlemine ei ole paljude teadlaste loomuses. Saabub raske aeg paljudele rühmadele, kes ei küündi enam finantseerimiseks vajalikule tasemele, kuid ei soovi ka temaatikat muuta. Seepärast on oluline, et teadlaskond suudaks vältida selliste kolleegide, kes tahaksid läbimurret saavutada, leket välismaale. Need, kes suudavad uurimisprogramme kirjutada, saavad projektikirjutamisega enamasti päris hästi hakkama, aga ei pruugi selles rollis oma võimeid täielikult realiseerida.

Tippteadus ja ülejäänud

On igati normaalne, et tippteadus ei anna kohe majanduslikku kasu ega võimalda juba ülehomme innovaatilist tootmist käima panna. Seetõttu on ka loogiline, et osa teadustööst finantseeritakse muudele argumentidele toetudes, alates teaduse olulisest rollist riigi kui terviku funktsioneerimisel kuni lootuseni, et ükskord jõuavad vähemalt mõne uuringu tulemused tootmisse ja rikastavad nõnda inimkonda. Millist osa teadusuuringutest niimoodi käsitletakse, on poliitiline küsimus.

Alates 2013. aastast lisandus pika nimega määrusesse nr 73 „Institutsionaalse uurimistoetuse taotlemise, määramise ja selle mahu muutmise tingimused ja kord” nõue eraldada asutuse strateegiliste eesmärkidega seotud olulised teemad (kuni kolmandiku ulatuses vastaval aastal lõppevate uuringute rahalisest mahust). Teatavas mõttes tähendas see kahetasemelise finantseerimisskeemi kasutusele võtmist. Natuke utreerides: loodi olukord, kus osa seltskondi on võrdsemad kui teised. Esialgse retoorika kohaselt pidid väljavalitud taotlused, mis ületavad teatava kvaliteedikünnise, saama rahastuse enam-vähem automaatselt. Uuenduse iva oli akadeemik Jaak Aaviksoo sõnade järgi vajadus siduda Eestis tehtav teadustöö tihedamalt ühiskonna huvidega. Edaspidi süsteemi veidi kohendati ja sellistele taotlustele anti lihtsalt kaks lisapunkti, mis on veidi üle 10% maksimumhindest.

On tõsi, et maksumaksja peab teadma, milleks temalt võetud vahendeid tarvitatakse ja maksumaksja esindajatel on nii mandaat kui ka kohustus selles kaasa rääkida. Samuti on igati normaalne, et mõnes valdkonnas on teadustöö väliste parameetritega mõõtes tagasihoidlik, kuid toetamist väärivad kompetents ja potentsiaal on olemas. Ka sihtfinantseerimise süsteemis oli õhuauk tihedas konkurentsis veidi lati alla jäävate teemade toetamiseks. Selle üle, kas teadusteema on Eesti majandusele ja kultuurile piisavalt oluline, otsustas teaduskompetentsi nõukogu, teadlaskonna absoluutne tipp – nii nagu praegu on teadusagentuuri hindamisnõukogus. See seltskond ilusaid sõnu ei uskunud ja tõenäoliselt oli neil parim võimalik ülevaade Eesti strateegilistest vajadustest tervikuna. Märgilise tähtsusega pisiasi –
lati ületanud teemasid rahast ilma ei jäetud – lihtsalt kõigil tuli end natuke koomale tõmmata. Nüüd on teisiti.

Riiklikust järgmine otsustustase on suurte ülikoolide nõukogud või senatid. Üldiselt on tavaks, et nad lihtsalt kinnitavad allpool tehtud ettepanekud, kui need on vähegi mõistlikud. On raske ette kujutada, et kõrge konsiilium suudab sisuliselt analüüsida või järjestada mitutkümmet keerukat taotlust. Nõnda liigub mandaat strateegiliste taotluste väljavalimiseks veel astme võrra allapoole, ülikoolide teaduskondadesse ja instituutidesse. Kogu lugupidamise juures sealsete töötajate vastu on raske eeldada, et sellel tasemel peegelduvad adekvaatselt Eesti kui terviku huvid. Pigem näeme strateegiliste taotluste valikul kompromisse nende projitseeritud võimaluste ja teaduskondade või instituutide kiireloomuliste vajaduste vahel. Väikeste variatsioonidega käivitus stsenaarium, mille järgi vaadatakse kõigepealt, millised teemad nagunii suure tõenäosusega rahastuse saavad ning lastakse käiku ilma lisapunktideta. Seejärel tehakse valik taotluste seast, mis ei ole päris lootusetud, s.t ületavad lävendi, kuid millel ilma lisapunktideta oleksid nadid šansid. Seda protsessi ilmestavad kaunid sõnad strateegilistest vajadustest.

Teaduspüramiid mureneb

Teadus on üldiselt püramiid ning tippteadus vajab tugevat vundamenti. Kahetasemelise hindamis- või finantseerimisskeemi juurutamine ei pruugi kaasa aidata selle tugevdamisele. Seda näitab lihtne arutlus, mis tugineb murfoloogia põhiprintsiibile – kui on kogutud küllaldane hulk andmeid, siis on statistiliste meetoditega võimalik kõike tõestada. Eestis oli 2012. aastal 212 sihtfinantseeritavat teemat, mis on oletatavasti küllaldane valim. Neist 30% strateegiliselt oluliste uurimisteemade suurus on tõenäoliselt enam-vähem sama, mis kõigi teemade keskmine. Kui need kõik oleksid uues süsteemis taotlenud uurimistoetust, saanuks ca 60 taotlust lisapunkte. Maksimumhindest kümne protsendi lisamine tihedas konkurentsis tähendab, et need teemad, mis neile seatud lävendi ületavad, saavad finantseerimise ilma konkursita. (Tegelikult jäi mõni lisapunkte saanud taotlus rahastusest ilma, aga see ei muuda arutluse sisu.) See on iseendast ehmatavalt suur arv teemasid või kollektiive, kes nagu oleksid riigile või mõnele ülikoolile ääretult olulised, kuid kes ei ole seniajani suutnud end üles ehitada. Mõni neist võib ju olla uus tulija või ajutistes raskustes, aga raske on hiilida kõrvale küsimusest, mis utreerides kõlab järgnevalt: kas ikka on vaja juba terve haiglatäie 10–15 aastat koomas olnud patsientide puhul hellitada lootust, et nad kõik äkitselt uuele elule ärkavad ja praegustest headest keskmikest olulisema panuse Eesti arengusse annavad?

„Vabale turule” jääks jämedalt võttes 150 teaduskollektiivi. Keskmine 2013. aastaks eraldatud IUTi maht oli 1,8 korda suurem senisest tüüpilisest sihtfinantseeritava teema mahust. Seega peaks lähitulevikus teadusilmast kaduma või teistega liituma ligi 70 kollektiivi. Kui aus olla, siis vähemalt kolmandik meie teaduse rahastamisest on sisuliselt sotsiaaltoetus. Kindlasti peaks seda avalikult tunnistama ja nii sõnastamagi. Selles pole midagi halba, kui nõnda ka üsna keskpäraseid kollektiive tegusana hoitakse, sest iial ei või teada, millist kompetentsi meil ülehomme vaja läheb.

Kui enamik kärpe alla minevaid kollektiive oleks sellest tagumisest kolmandikust, võiks sellega ju helge tuleviku nimel leppida. Aga saatan pesitseb mujal. Lihtne rehkendus näitab, et 60 lisapunkte saanud taotluse puhul on parimad kärbitavatest teemadest praeguses paremusjärjestuses 80. koha piirimail või veel eespool. Finantseerimisest ilmajätmise kirves hakkab seega lööma sealt, kus praegu on tipp-40% piir ning see tabab kindlasti mitut rühma, kes on praegu esimese poole seas. Toodud arvud eeldavad, et taotluste hinded vastavad klassikalisele normaaljaotusele. Tegelikkus on teistsugune ja kui hinnete jaotuste asümmeetriale lisandub veidigi kallutatust või valdkondade vahelisi kommunikatsiooniraskusi, võime oodata mitme päris tugeva, kuid millegipärast ebapopulaarse või ennast mitte kehtestada suutnud valdkonna kadumist meie teadusest. See protsess on juba alanud ja puudutab isegi meie teaduse lipulaevu – kollektiive, mis kuuluvad praegu toimivatesse teaduse tippkeskustesse ja mida kolme-nelja aasta eest hinnati suurepäraseks.

Võim peidab end vaimu selja taha

Kirjeldatud paradigma muutus uurimisprogrammide rahastamiselt projektiteaduse poole ja sellega seotud liivakastimängud, näiteks harjutused strateegilistelt oluliste teadusrühmadega, peegeldavad kommunikatsiooniraskusi teadlaste ja teaduskorraldajate vahel. Tõenäoliselt ei saa me kunagi teada, kas need on seotud ümberkorralduste keerukusega või tahtlikult tekitatud.

Arutelud vaimu ja võimu vahekorra üle, mis on Eestis kirgi kütnud vähemalt Gustav Naani ja Jaan Kaplinski diskussiooni ajast, kerkivad järjepidevalt esile just muudatuste ajastul. Alati on nõnda olnud, et seadusandja huvid ja arusaamad erinevad mõnevõrra nende püüdlustest, kelle kohta seadused käivad. Positsioonide erinevust saab vähendada diskussioonide ja läbirääkimiste kaudu. Raske on lahti saada muljest, et need kaks on teadustöö korraldamisel süstemaatiliselt kasutusel veidi muudetud tähenduses. Nimelt on viimastel aastatel hakanud juurduma uus komme, mille järgi tuleb teadlased viisakalt ära kuulata, edasi nende arvamusele tähelepanu mitte pöörata, küll aga valjult kuulutada, et teadlastega on konsulteeritud. Nõnda selgub dokumentidest ikka ja jälle, et teadlastega on nõu peetud, kuid ütlemata on jäetud märksa olulisem: et teadlaste nõu pole kuulda võetud, ja kui on, siis kelle nõu. Sellest poleks ju midagi, kui meil toimiks poliitiline vastutus, mis oleks seotud konkreetse otsuse tegijaga, või siis vähemalt selle apologeediga. Aga et see meil ei toimi, on vastutus julgete otsuste eest nii avalikkuse kui ka seadusandja silmis lükatud ka nende teadlaste kaela, kes on selgelt nende vastu protestinud.

Ei saa ju rääkida teaduskorralduse mõistlikkusest, kui Tallinna tehnikaülikool pidi käima teadusagentuuri ning haridus- ja teadusministeeriumiga kafkalikult kohut, et teada saada, mida nimelt väliseksperdid TTÜ taotlustele ette heitsid. Mure oli lihtne: lõviosa TTÜ taotlustest ei finantseeritud. Tahaks ju teada saada, mis valesti oli või mida parandama peaks; või kus kitsaskohad on, aga seadus ei lubanud seda ülikoolile öelda. Tule taevas appi, ütleks kadunud akadeemik Lennart Meri. See on räiges vastuolus akadeemilise maailma põhiprintsiipidega ja kuidas on võimalik, et seadusandja seda ei teadnud. Seda seadusepügalat on nüüd muudetud, aga mitmed enam-vähem samal tasemel sätted on endiselt kirjas. Raisatud aja jooksul saanuks head teadust teha. Vandenõuteoreetikud võiksid arvata, et selline positsioon oli nimelt selleks formuleeritud, et kogu aur läheks asendustegevusele ja sisuliste küsimuste esitamiseks ja/või analüüsiks enam aega ei jääks.

Optimistina olen arvamusel, et Eesti teadus on vintske ja enamik teadlasi nõnda karastatud, et isegi märksa mastaapsemad muutused suuremate kadudeta absorbeerida. Kuid milliseks edulooks võiks kujuneda meie teaduse käekäik siis, kui teaduskorraldus ja teadlased töötaksid käsikäes ning riiki ja ühiskonda koos edendaksid. Võimalik, et toimimegi parimas kõigist võimalikest maailmadest ja üksikisikutel lihtsalt ei jätku silmaringi laiust, et mõista, kui täiuslikud on praegu meie elu korraldavad regulatsioonid. Võimalik, et viimasel kahel aastal tehtud ümberkorraldused teaduse finantseerimise süsteemis ongi pilet helgesse tulevikku. Millegipärast julgesid paljud selles kahelda, seejuures mitmed väljapaistvad ja kogenud tegijad. Algul ei olnud küsimus isegi mitte kahtlemises, kuivõrd segaduses, mis 2012/13. aasta vahetuseks oli teaduskorralduse süsteemis tekkinud. Ei mäletagi, millal viimati juhtus nõnda, et tervete asutuste tulevikku määravate taotluste esitamise hetkel puudus hindamisjuhend. Järgmises taotlusvoorus (2013) oli juhend küll olemas, kuid süsteemis ilmnes ulatuslik volatiilsus ning süsteemi on sisse programmeeritud lämmatav tsüklilisus. Nimelt jagatakse kolmel järjestikusel aastal (seekord 2012–2014) kuueks aastaks ära peaaegu kogu riiklik teadusraha. Need rühmad, kes praegu finantseerimist ei saanud, peavad kolm aastat kuidagi teisiti hakkama saama, et 2017. aastal rinda pista nendega, kes on saanud kuus aastat rahus töötada. Oleks ime, kui mitu aastat õhust ja armastusest elanud teadusrühmad siis konkurentsivõimeliseks osutuksid.

Dialoogi võimalikkusest

Vaevalt et tekkinud segaduse ja pingete ning soovimatute ilmingute, nagu volatiilsus ja tsüklilisus, taga oli kellegi kuri tahtlus. Pigem oli põhjuseks see, et reformi vedurid hindasid üle muutuste realiseerimisse kaasatud inimeste administratiivset võimekust. Tekkinud pingetega kaasnes küsimus, kas pole mitte tegemist läbimõtlematute sammudega, mille jätkamine võib kahjustada Eesti teadust tervikuna. Kui kogenud teadlased juba selliseid küsimusi vaagima hakkavad, oleks kindlasti vale asuda süüdistama konkreetseid inimesi või asutusi. Sama rumal oleks pealt vaadata, kuidas reformi tegijad vaeva näevad. Üks tark riik rakendaks pigem teadlaste suurimat väärtust – põhjalikku analüütilist kompetentsi – jõudmaks olukorras selgusele, leidmaks viltuminekute võimalikud põhjused ja andmaks vastava mandaadiga inimestele ja asutustele soovitused edasiminekuks.

Praegu formuleeritud vastandlike eesmärkide (kvaliteetteaduse, teadus- ja arendusasutuste jätkusuutlikkus, vajaduspõhine finantseerimine, doktoritööde kaitsmiste arvu kasv) saavutamine ei ole ilmselt võimalik. Vajaduspõhine finantseerimismudel on utoopiline, kui seda just ei piirata paarile-kolmele valdkonnale. Nutika spetsialiseerumise retoorika udus võib seegi apsakas kergesti juhtuda, mis oleks aga tõenäoliselt Eesti teadusele hukatuslik. Me vajame märksa enam integreeritud ja terviklikumat pilti, mis haaraks nii teadus- ja arendustegevust kui ka kõrgharidust, hoiaks mõistlikul tasemel teaduse järelkasvu koolitamist ning suhtuks teadusse kui terviklikku ökosüsteemi, mis on märksa haavatavam kui meie Läänemeri või Nabala looduskaitseala elupaigad.

Tõsiseks murekohaks on teadlaste töökohad, teadlaskarjäär ja selle atraktiivsus. Teadlase elu sisuks ei tohiks olla pidev võitlemine muutuvas süsteemis. Selles mõttes on teaduse ja kõrghariduse (eriti doktoriõppe) pikaajaline, jätkusuutlik, läbipaistev ning sealjuures vähemalt mingit kindlustunnet pakkuv riigieelarveline rahastamine ülioluline, tagamaks Eestile vajalike valdkondade ellujäämise ja arengu. Neid ja muid strateegilisi küsimusi on keerukas meie muutuvas ja avatud maailmas ühepoolselt-administratiivselt lahendada.

Kommunikatsiooniraskused võivad olla ka mõne tõsisema probleemi sümptomiteks. Paljude teadlaste-kolleegide „õnnetuseks” võib olla asjaolu, et oleme arvestatava osa oma elust veetnud välismaistes teaduskeskustes. Need aastad on õpetanud, et õige lahenduse leidmiseks tuleb üle kontrollida ka peaaegu võimatud hüpoteesid ning et nõrgad kohad on tavaliselt üsna ootamatud ja hästi peidetud. Nende leidmine ja kõrvaldamine vajab tihedat kommunikatsiooni, mitte enam teadlaselt ühiskonnale, vaid teadlaselt vastutavale riigi esindajale, teadusagentuuri ning haridus- ja teadusministeeriumi töötajale, kellel pole ega saagi olla niisugust kogemust. Kitsaskohaks on asjaolu, et me räägime nende töötajatega tegelikult eri keeltes – kuigi kasutame samu sõnu, on sõnadel erinev tähendus. Võimalik, et edukaks kommunikatsiooniks piisaks, kui neis institutsioonides teaduse finantseerimisega seonduva ametikoha saamiseks nõutaks – nii nagu noorteadlastelt – üht semestrit doktoriõppes välismaa juhtivas ülikoolis, siis doktorikraadi ning seejärel tööd mitme aasta vältel järeldoktorina mõnes teises, aga samuti välismaa juhtivas ülikoolis. See oleks ka üks võimalus lahendusena neile, kes pärast kogu seda kadalippu tunnevad, et nad siiski ei sobi akadeemilisse maailma, kuid kes võiksid olla tõlgid selle maailma ja meie riigi vahel.

Artikkel põhineb esseel „Teaduse ja raha muutuvad suhted” kogumikus „Teadusmõte Eestis (VIII). Teaduskultuur”. Vastutav toimetaja Jüri Engelbrecht, Eesti Teaduste Akadeemia, Tallinn, lk 25–37.