Aeg ja ajataju kultuuriajakirjanduses

Eesti kultuuriajakirjanduse valdavaks koha- ja ajamääruseks on „siin ja praegu“. Sellest, mis oli ja tuleb, suurt juttu ei tehta.

JOHANNES SAAR

Äripäeva reedestest numbritest näeme selgemalt, et kultuur on esmajoones individualistlik eneseabi protseduur, osa liberaalsest saavutuskultuurist, mis aitab esmaspäeviti veelgi suurema hooga tormata tootmise koerakuuti. Äripäev, 30. X. digar.ee

Äripäeva reedestest numbritest näeme selgemalt, et kultuur on esmajoones individualistlik eneseabi protseduur, osa liberaalsest saavutuskultuurist, mis aitab esmaspäeviti veelgi suurema hooga tormata tootmise koerakuuti. Äripäev, 30. X. digar.ee

Mida arvata väitest, et eesti kultuuriajakirjanduse silmaring on drastiliselt ahenenud? On’s asi tõepoolest drastiline? Millega võrreldes? Miks just sellega? Ja miks ei võiks seda hoopis nimetada näiteks tähelepanu koondumiseks põhilisele?

Kõike võib, kui sõnade „drastiline“ ja „põhiline“ tähendus on teada. Kuid ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et aastail 2014–2015 mahub eesti ajakirjanduse kultuurikülgede silmaring laias laastus lahedasti nädalapikkusesse aegruumi (ja linnakesse nimega Tallinn). Mida see tähendab?

Esiteks tähendab see ülekohut, üldistust, millest paljud nurgad on maha sõidetud. Järgnev käsitlus kõneleb statistiliselt tasandilt, millelt on võimalik vaid aerofotosid teha. Ja teiseks tähendab see esmajoones võrdlust 1990. aastate siirdekultuuri rahvusromantilise kultuuriajakirjandusega.

Ajapuudus normiks

Alustagem viimasest. Seitsmesaja-aastane orjapõlv? Muistse vabadusvõitluse epohh? Iseseisvuse aastakümned? Pool sajandit okupatsiooni? Eesti rahva kannatuste aastad? Quo vadis, eesti rahvas? Mis on postmodernism? Meenub ehk midagi? Mõni kultuurileht ikka vastust teab? Mõni maakonnaleht siis ehk? Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituut on tegemas esimesi kokkuvõtteid kultuuriajakirjanduse hetkeseisust, seda lausmonitooringu toel, mis viidi läbi ajavahemikus 1. novembrist 2014 kuni 31. jaanuar 2015.1 Järgnev käsitlus osutab iseloomulikule ajakäsitlusele ajalehtede kultuurikülgedel ja kultuuriportaalides, selgituseks sekka paar kuukirja.

Statistiline ülevaade osutab esmalt triviaalsele tõele: ajakirjandus toitub uudisest. Aga küsida võib: kas kultuuriajakirjanduse leib peaks tulema samast ahjust? Selgub nimelt, et ka tänapäeva kultuuriajakirjanduse aegruumis puudub mälupoliitiline paradigma, mis võimaldaks pikki ajahorisonte endastmõistetavalt käivitada. Tõsi, statistika teeb liiga üksikasjadele, jätab sõelale vaid triviaalse. Liiati ilmuvad pikad ajaperspektiivid loomuldasa avalikku teksti peamiselt suurte sotsiaalsete muutuste aegu või tähtpäevadel, mil peavoolu ajakirjandus kinnitab pidulike pöördumistega kehtivat korda. Nii et mõned asjad tuleb andeks anda.

Kõnealusel uurimisperioodil kujunesid suuremaks hälbeks nädalapikkusest ajaarvamisest jõulumaigulised tagasivaated lõppenud kultuuriaastale. Need sai valimist elimineerida, et ajataju argine rutiin paremini välja joonistuks. Ja siin selgub, et praeguse eesti kultuuriajakirjanduse arvates pole nädalavanustest sajanditest enam suurt midagi mäletada. Ka ei paista käimas olevat suuremat sotsiaalset muutust, mis võiks pinnale paisata korduvaid küsimusi identiteedist ja ajaloost. Sõelale jääb ikkagi nädal kui pikim kõneväärne ajaühik. Kõnekäänuline võrdlus viie sekundi pikkuse haugi mäluga on kiire lipsama nende suust, kelle rahvusriiklik ideoloogia põhineb vestele ammustest aegadest, sajandite taagast jms. Neid jutuvestjaid on veel, ent nende arv on vähenemas, nad on kultuuriajakirjanduse valgest peavoolust tõrjutud Õhtulehe lugejakirjade ja „tige lehm tekitas paanikat“-uudiste vahele. Pole sel kohal häda midagi, lugejaid on, jagub käivet ja tiraažigi, ent konverentsikutsed ja presidendi pitsballid tuleb ilmselt unustada. Ime siis, et see rahvusajalooline diskursus vahib populaarse tabloidi veergudelt vastu kui tige möirapull, kenakesti unisoonis tigeda lehma jõuramisega.2 Ent koos etnilise rahvuslusega on midagi veel paraadpildilt pudenenud.

Tuleb tõdeda suurt mnemopoliitilist erinevust 1990. aastate siirdekultuuri ajakirjanduse ja tänapäeva liberaalse kultuuriajakirjanduse vahel. Küsimus ei ole enam etnotsentrismi, millega enam esikülgi ei valluta, taandumises globalismi ja ja liberalismi ees. Pigem on asi teatud analüütilise kategooria hääbumises kultuuriaruteludes, mis välistab laia ja kaugeleulatuva ajaloolise konteksti kasutamise näiteks alternatiivsete ühiskonnavisioonide esilemanamiseks. Selleks analüütiliseks kategooriaks on aeg. On näha, et kultuuriajakirjanduse ajataju ei ulatu eriti kaugemale kehtivast ühiskonnakorraldusest.

Krestomaatilisi käsitlusi aja- ja ruumitunnetuse radikaalsest muutumisest infoühiskonna reaalajas,3 postmodernismi globaalkülas4 ja sotsiaalselt murenenud tarbimisühiskonnas5 on ilmunud, paljudele neist on omane teatud apokalüptilisus, jutt sotsiaalsuse hukust ja aegruumilise orientatsiooni hääbumisest. Suhtun neisse ettevaatliku reservatsiooniga, ent hoian öökapil riskistsenaariumidena homsest päevast. Mark Fischeri „Kapitalistlik realism“ („Capitalist Realism“) ei lase aga rahus magada. Kõneldes Fr. Jamesoni abil sotsiaalsuse ja aegruumiliste parameetrite killunemisest kaleidoskoopiliseks legomänguks osutab ta, et „selles ontoloogilises prekariaadis kujuneb unustamisest adaptiivne strateegia“.6 Aitab kohaneda ja tuju üleval hoida. Nagu ka loobumine mõtlemisest tulevikule.

Presentism normiks

Eesti kultuuriajakirjanduse valdavaks koha- ja ajamääruseks on „siin ja praegu“. Sellest, mis oli ja tuleb, suurt juttu ei tehta. Jättes edasiseks küsimuse kohamääruse „siin“ ja muude deiktikute piiridest, esitan diskursiivsete tähelepanekute põhjal kokkuvõtliku visiooni sellest, mida tähendab meie kultuurimeedias „praegu“. Eelkõige tähendab see kohanemist, teatud ideoloogilist mugavustsooni, mis võimaldab nädalast ajatsüklit kontseptualiseerida ainumõeldaval, fordistlikul viisil – tööks ja puhkuseks. Unustades muu hulgas ka selle, et puhkus on tegelikult väljapuhkamine tööväsimusest ja rekreatsioon uueks tööalaseks soorituseks. Ehk siis puhkus on ka tegelikult paigutatud tööturu tähendusväljale – kui me ei tööta, siis me valmistume tööks. Nii et tegelikult oleme kogu aeg „siin“ – tööturul. Working from home, homing from work.

Mida tähendab see kultuurile? Eelkõige Sirbi ilmumist reedeti, juba kolmveerand sajandit, sissejuhatuseks nädalavahetusele. Ja seejärel igat sorti laupäevalisade ja nädalalõpukirjade rütmilist paisumist küsimusteks, kuidas aega surnuks lüüa. Teksti tasandil aga teatavat retoorikat, mis sulgeb kultuuri ahtasse aegruumilisse aknasse. Kultuur ilmub lehes töövälise tarbimisüritusena õhtusel ajal või nädalalõpul, mis võimaldab naasta tööpostile veelgi energilisemana kui enne. Ent Sirbi ilmumistsükkel on vaid üks näide kultuuritarbimise sanktsioneeritud ajakasutusest. Äripäeva reedestest numbritest näeme selgemalt, et kultuur on esmajoones individualistlik eneseabi protseduur, osa liberaalsest saavutuskultuurist, mis aitab esmaspäeviti veelgi suurema hooga tormata tootmise koerakuuti. Just nimelt tootmise omasse, sest vaatamata edusammudele ühiskonna neoliberaliseerimisel pole „tarbimise ülevoolav esteetika“7 jõudnud Eesti õuele. Sellest siis pöördumised lugeja poole pigem tööeestluse retoorikas ning tööeetika edasikestmine ka meie kärpeministrite üldistes soovitustes süüa vähem ja võtta pikem samm.8 Aega ju pole.

Alates sajandivahetusest on kasvavas üksmeeles osutatud kosuvale trendile valitsevates ajakäsitlustes, mida on nimetatud presentismiks.9 Lineaarne tulevikku suunatud ajalootunnetus on pärast Berliini müüri langemist andnud maad uuele „ajaloolisuse režiimile“, milles tuleviku modelleerimise asemel on uurimise all pigem mineviku kohalviibimine olevikus, kehtivate mälurežiimide mälestamis- ja unustamispoliitikad.10 Selles uurimisstrateegias on lineaarse ajaloolise aja mõiste kõrvale hoogsalt asunud tsüklilise sotsiaalse aja mõiste ning koos sellega ka sotsioloogid, antropoloogid ja etnoloogid. Kahe ajakontseptsiooni põimingud elavates kultuurides11 osutavad ka paradigmaatilisele nihkele tulevikukäsitlustes – helge homse asemel ilmub tulevik meile aina enam ohuna, millest tuleb eemale hoida, riskistsenaariumina,12 mille realiseerumise vastu saab ja tuleb end kindlustada. Sellest siis tulevikuagendade liikumine laenu- ja kindlustusfirmade, börsimaaklerite, futuuri- ja optsioonikauplejate kompetentsi, milles „raha ongi aeg“,13 vastupidiselt fordistlikule tootmisühiskonnale, kus aeg on raha. Ime siis, et kultuuriajakirjandus jookseb ajatajust tühjaks, ei suuda tema kätt ette panna aja kaubastamisele ei tootmis- ega tarbimisühiskonnas.

Punk normiks

Ent millised arvud andsid alust apokalüptilise pessimismi Eesti eriversioonile käesolevas leheloos? Lugejaarvud ehk? Seda siiski mitte, kultuuriajakirjanduse kasutajaskonna uuringud näitavad, et nendega on kõik korras, olukord on stabiilne, maailmalõpupidu tuleb edasi lükata.14 Mureks annavad alust pigem kahetsusväärsed lugejaharjumused, mille taastootmisele kultuuriajakirjandus jõudumööda kaasa aitab. Kas võtsite ennist endastmõistetavalt omaks, et kirjandus riskide radikaliseerumisest lebab öökapil? Kas leiate, et sellest võiks olla abi uinumisel? Kui jah, siis on aeg ärgata, kultuur ei ole ainult unejutt.

Arvud, vaid mõned. Keskmiselt 86 protsenti kultuuriveergudega paberajalehtedest tegeleb probleemidega, mis mahuvad uurimiskategooria „kaasaeg“ alla (1991. aasta – tänapäev). Seda keskmist protsenti kisub kõrgemale Eesti Päevalehe kultuurisektsioon, milles tervelt 99 protsenti ilmunud lugudest kvalifitseerub esitatud tingimusel kaasaegseks, valdavalt uudisliku sisuga kultuuriteabeks. Allapoole tõmbab keskmist aga Maaleht, mille kultuurilugudest vaid 74 protsenti tegeleb iseseisvumisjärgse Eestiga, hoides rohkem silma peal eri ajastutel, milles eelnimetatud rahvusriiklik diskursus sulab kokku üldisemate küsimustega traditsioonide ja pärandi kestmisest. Sirp, Postimees, Eesti Ekspress ja Müürileht püsivad tühiste kõikumistega alulviidatud keskmise ümber. Hälbelise kurioosumina on sellest valimist sihilikult välja jäetud väiksema levi ja kultuurimahuga KesKus, milles kaasaegse tähelepanuga huvifookuse asemel(vaid 49 protsenti) annab minu hinnangul tooni pigem presentistlik huvi selle vastu, kuidas Nõukogude aeg, esimene iseseisvus, tsaariaeg ja jälle need „eri ajastud“ on kohal ja mugandatavad tarbimiseks praegu, esmajoones jõukama rahva neokonservatiivses kultuuriväärtuste hierarhias. Sellisena kahtlemata huvitav uurimismaterjal Äripäeva kuulisa Gentleman kõrval, kus kultuuritarbimisest on tõesti saanud juba majandusliku eliidi esteetiline elustiilivalik.15

Digitaalsetes kultuuriportaalides, nendevahelistesse erinevustesse laskumata, on „kaasaja“ osakaal veelgi rõhuvam. Tervelt 96 protsenti kultuuriteabest tegeleb iseseisvumisjärgse ühiskonna kultuurieluga ning kanalile omaselt lühikeses ja uudislikus formaadis, soovitusena tööst väsinud tarbijale. Pole põhjust kahelda, et Eesti ringhäälingukanalite (raadio ja televisioon) ajataju on sama päevakajaline, maandudes trüki- ja digiajakirjanduse vahele, kuhugi üheksakümne protsendi kanti.

Olulise erinevusena esildub valitsevast presentismist digiportaal Nihilist.FM, mille kultuuriradikalism ja sotsiaalne protest põhimõtteliselt ei küsi kellaajast ja nädalapäevadest.

Esimesed sisulisemad tähelepanekud annavad põhjust naasta esialgse hüpoteesi juurde nädalast kui kultuuriajakirjanduse peamisest kronotoobist. Nimelt, ka taasiseseisvumise periood, nn kaasaeg, on ka liiga pikk meelespidamiseks. Laulev revolutsioon, Balti kett, üleriigilised tõotused koos Laari ja Thatcheriga kartulikoori süüa, esimesed majandusbuumid ja börsikrahhid ning neile järgnenud elanikkonna kihistumine ning kestev masu ei ole jäänud püsima kultuuriajakirjanduse agendadesse. Ka nullindate võrgustumistuhinast ja IT Nokiate otsimise õhinast pole jäänud isegi õõnsat retoorilist kaja. Pigem prevaleerivad nüüd terve talupojamõistuse sildi all pragmaatilised vaese aja eneseabiõpiku stiilis soovitused, kuidas riigitoe kroonilisel kokkutõmbumisel end kärmelt kultuurist purju juua, et esmaspäeval jälle virgena koerakuudis palk välja teenida. „Das ist die Woche!“, laulis kunagi Peeter Volkonski Tartu muusikapäevadel. Ja kogu kultuuriajakirjandus ümises kaasa. Ta teeb seda ka nüüd, ent uues helistikus – punk on muutunud vabrikuvileks.

1 Uurimuse vahearuandega saab tutvuda kultuuriministeeriumi veebilehel http://www.kul.ee/sites/default/files/kultuuriajakirjandus_monitooringu_kokkuvote_kouts_3.pdf

2 Indrek Hargla, Omarahvaviha, Õhtuleht, 10. X.

3 Paul Virilio, Open Sky, Verso, 1997; Manuel Castells, The Rise of Network Society, Oxford, Cambridge, 1996.

4 David Harvey, The Condition of Postmodernity, Cambridge, Blackwell, 1990.

5 Zygmunt Bauman. Liquid Modernity, Polity, Cambridge, 2000.

6 Mark Fischer, Capitalist Realism, Is There No Alternative? 2009, Zero Books, John Hunt Publishing. Lk 60.

7 Zygmunt Bauman, Work, consumerism and the new poor, Open University Press, 2005.

8 Kuidagi teisiti ei oska ma kokku võtta näiteks Jürgen Ligi ja Rein Langi tegevust ministrina, samuti praeguse rahandusministri Sven Sesteri küsimust metsas jalutatud aja ärilisest tasuvusest.

9 François Hartog, Regimes of Historicity, Presentism and Experiences of Time, Columbia University Press, 2015; Helga Nowotny, Time: The Modern and Postmodern Experience, Cambridge: Polity Press, 2015.

10 Eviatar Zarubavel, Time Maps: Collective Memory and the Social Shape of the Past. University of Chicago Press, 2003; Halliki Harro-Loit, Katrin Kello, (toim), The Curving Mirror of Time. Approaches to Culture Theory 2, University of Tartu Press, 2013.

11 Marek Tamm, Beyond History and Memory: New Perspectives Memory Studies. History Compass 11/6 (2013): 458–473, John Wiley & Sons Ltd, 2013.

12 Ulrich Beck, Riskiühiskond. Teel uue modernsuse poole, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005.

13 Lisa Adkins, Practice as Temporalisation: Bourdieu and Economic Crisis, The Legacy of Pierre Bourdieu: Critical Essays, toim. S. Susen ja B. S. Turner, London: Anthem Press, 2011; Caitlyn Zaloom, How To Read Future: The Yield Curve, Affect and Financial Prediction, Public Culture, 21(2), lk 245–268.

14 Marju Lauristin, Sirp kultuuriväljal ja ühiskonnas, Sirp, 16. X.

15 Johannes Saar, Melodraama kunstidiskursus. „Äripäeva“ kuulisa „Gentleman“ portreelugude diskursiivne analüüs. Kunstiteaduslikke uurimusi, nr 1–2, Kunstiteaduse Instituut, Eesti Kunstiakadeemia, 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht