Akadeemia panustab õmblusteta ühiskonda

Eesti Teaduste Akadeemia ülesanne on kõneleda nõnda, et iga kord sobituks paika järgmine tükk meie ühiste teadmiste vundamenti ja jääks vähem ruumi eksitustele.

TARMO SOOMERE

Väikeriikides tõstatatakse tihti küsimus, kas meil tasub üldse oma nina maailma asjadesse toppida. Muusikas võib pikka aega olla tipus üks geenius (nagu akadeemik Arvo Pärt) ja spordis üliandekas noor, keda toetab üksainus perekond. Teaduses ei tee ei üksi ega väikese meeskonnaga enam suurt midagi.

Eestis on teadlasi ühe suure riigi jaoks veel mõistliku suurusega uurimisinstituudi jagu. Selliste instituutide teadusnõukojad on enam-vähem sama suured kui kogu meie akadeemia. Mis teeb teadlaste esindajatest või koorekihist akadeemia? Mis tähendus või vältimatu kvaliteet sellel nimetusel on?

Eesti puhul kerkib veel üks torkiv küsimus: kas mikroriigis on teaduste akadeemial üldse mingit mõtet? Või siis teistpidi: kui suur peaks olema riik, et riiklikul teaduste akadeemial oleks loogiline koht selle funktsioneerimises?

Väike rahvas saab olla suur vaimult

Akadeemia vajalikkuse üle diskuteeriti Eesti Vabariigi algusest peale tervelt kakskümmend aastat. Siiski loodi Balti riikidest teaduste akadeemia esimesena nimelt Eestis. Sellest ajast peale oleme, seda ise teadvustamata, kandnud vastutust akadeemiate käekäigu eest väikeriikides. Nimelt oli 1938. aastal Eesti Teaduste Akadeemia maailmas esimene nii väikese rahvaarvuga riigis. Tänapäevani ei ole selge, oli see ajaloo kapriis, Eesti teaduse eripära, teaduse arengu sisemine loogika või millegi suurema kajastus. Küll aga on saanud selgeks, et akadeemia loomisele eelnesid vältimatud protsessid nii teaduses kui ka ühiskonnas.

Peame iseenesestmõistetavaks, et Eesti Teaduste Akadeemia loodi eestikeelsena. Samal seisukohal oldi omariikluse algusaastatel. Siis olid aga puudu eesti keelt emakeeleks pidavad suured teadlased. Nende kasvamiseks kulus kaks aastakümmet, mis on äärmiselt lühike aeg. Noor, vaene ja kasvuraskustes riik ponnistas tõsiselt, et teadus saaks maakeeles mõistetavaks. Selleks kaasati nii teadlased kui ka teadusseltside kaudu ärksam osa ühiskonnast. Enne seda ei olnud võimalik mõelda teaduste akadeemiast.

Kümme aastat tagasi, akadeemia 70 aasta juubeli tähistamisel ütles president Toomas Hendrik Ilves: „… suurt osa teadusest on sajandite vältel edendatud võõrkeeles. Pole tähtis, mis keeles seda avaldatakse. Oluline on, et sellest saadakse aru ka oma emakeeles.“1 Eesti on väiksuselt teine või kolmas rahvas maailmas, kus on olemas omakeelne tippteadus. Meist väiksema rääkijate arvuga, aga sama kvaliteediga on islandi keel. Eesti keelega samas suurusjärgus on baski keel. Baskide matemaatika on maailmateaduse eesliinil. Tõsi, vähesed räägivad baski keelt ainsa ja mitte kuigi paljud esimese keelena.

See ei ole iseenesestmõistetav, et nii väikese emakeele kõnelejate arvuga rahvakillud oskavad kogu maailma tippteadust väljendada oma emakeeles. Selle võimekusega on nii nagu vabadusega: ei oska seda hinnata enne, kui oleme sellest ilma jäänud.

Eelmisel aastal jõudis ajakirja Science vaadatumate videote sekka uuring, mis lahendas XVII sajandi suurimaks müsteeriumiks peetud prints Ruperti tilkade saladuse. Karastatud klaasi tilga pead haamriga lüües ei juhtu midagi, kuid kui murda saba, plahvatab tilk kildudeks. Eesti-USA uuring tugines tehnikaülikooli küberneetika instituudi teadlase, akadeemik Hillar Abeni lahendusele. Fotol prints Ruperti pisaratena tuntud karastatud klaasi tilgad.

purdue.edu

Akadeemia on akadeemia on akadeemia …

Sõnapaari „teaduste akadeemia“ defineerimine käib kõikteadjale dr Google’ile ja selle paremale käele Vikipeediale kaugelt üle pea. Päris naljakas on ingliskeelsest Wikipediast lugeda: „Teaduste akadeemia on õpetatud seltsi või akadeemia teatav vorm (eripärane teaduslik institutsioon), mis fokuseerub (loodus)teadustele ning võib olla riigi poolt finantseeritud.“ Et siis akadeemia on akadeemia.

Seda võib võtta vihjena Gertrude Steini kuulsale väljendile „roos on roos on roos“. Mõne arvamuse kohaselt tahtis Gertrude Stein parafraseerida Shakespeare’ile omistatud mõtet, et mis iganes nimi roosile anda, roosi lõhn sellest ei muutu. Nii kaugele ajalukku ei ole mõtet tagasi minna. Romeo ja Julia on kirjutatud XVI sajandi lõpul, seega veel enne, kui asutati praegune Itaalia teaduste akadeemia Accademia dei Lincei (ehk ilveste akadeemia; tähelepanelikkuse sümbol, 1603), Kuninglik Selts (1660) või Prantsusmaa teaduste akadeemia (1666).

Gertrude Steini fraasi taga on lihtne tõdemus, et asja nimi tekitab teatavat sorti kujutluse või emotsiooni selle asja olemuse kohta. See ei pea olema raudkindel nagu klassikaline nomen est omen. Pigem on see vihje nime kasutaja ja asja enese vahelisele tabamatule suhtele. Nii nagu võiks see olla ka akadeemia puhul. Ühest aspektist oli ülal juttu. Eesti Teaduste Akadeemia on omakeelne institutsioon. Isegi kui rasketel aegadel käis suur osa selle ja riigi vahelisest suhtlusest vene keeles, liikus mõte lõviosas omakeelsena.

Eestikeelne Vikipeedia toob esile teise aspekti: „Teaduste akadeemia on riiklik või rahvuslik teadusühing, mille uusi liikmeid valivad tavaliselt senised liikmed ja mille liikmestaatus on eluaegne.“ See, et siin pole sõnagi kvalifikatsioonist või ülesannetest, on küll teaduste akadeemia tegemata töö. Tõsi aga on, et klassikalise teaduste akadeemia liikmeks ei saa ise astuda. Tegemist on tippudega, filter on tihe, kandidaate esitavad ühed eksperdinõukogud ja lõpliku valiku teevad (või jätavad üldse valimata) teised eksperdid.

Ühe maailma vanima, Prantsusmaa teaduste akadeemia selgituses täpsustatakse, et akadeemikuks pürgimisel on tarvis saada „teadlase diagnoos“ ja et kindlasti ei ole tegemist autahvliga. Pigem on see ambrasuurile viskumine kaasteeliste aitamiseks, kuid ennekõike riigi nõustamiseks. Ülesannete kohta on mainitud järgmist: „Oma asutamisest saadik on akadeemia jäägitult pühendunud teaduse arendamisele ja riigi nõustamisele teaduses ja kõigis sellega seonduvates aspektides. See on kahekordne väljakutse, mis on meie teadmiste laienedes muutunud üha olulisemaks. Akadeemia liikmed täidavad seda missiooni nii rahvuslikul tasemel kui ka akadeemia kaudu selle komiteedes ja töörühmades.“

Eesti Teaduste Akadeemia kui ajaloo proovikivi

Akadeemiad muutuvad koos ühiskonnaga, mistõttu ei tasu otsidagi nende üht, õiget ja lõplikku definitsiooni. Üks oluline komponent on aga senistest määratlustest puudu: koos ollakse tugevamad kui üksikult tegutsedes. Jüri Engelbrecht, mõtiskledes akadeemia olemusest, on rõhutanud: „Tähtis pole mitte formaalne institutsioon, vaid vaimujõud, mis seob akadeemikuid ikka selles Aristotelese vaimus – summa on suurem kui liidetavad lihtsalt kokku liidetuna.“

Teisisõnu, akadeemia määratlus sisaldab endas alati paljususe dimensiooni, olgu see siis kooskõlas ansambel või terav väitlus, või hoopis paljudest lõimedest kootud kangas – nii nagu arvamustest moodustub arvamuste spekter. Teisisõnu, üks-kaks teaduskeskust ei ole piisav teaduste akadeemia tekkimiseks. Mõte, et tervik on suurem kui liidetavate summa, on relevantne vaid siis, kui liidetavaid on palju rohkem kui üks.

Teaduste akadeemia on oma olemuselt laiapõhjalise tippteaduse olemasolu peegeldus. Päikesekiirt peegeldab ka väike klaasikild, aga selleks et näeksime veepinnalt peegeldumas panoraami, peab veepeegel olema piisavalt suur.

Eesti tundub olevat kõige väiksema rahvaarvuga oma keelega riik maailmas, kus on olemas teaduste akadeemia riigi osana. Islandil akadeemiat teadaolevalt pole. Baskimaal on loodud teaduste akadeemia, aga on ka kokku lepitud, et esialgu hoitakse madalat profiili.

Akadeemia kui teaduse esindusorgani elushoidmine ei ole väga kallis. Sellesse pikaajalise kompetentsi koondamine on märksa keerukam. Need kaks on riigile ilmsed kulukohad. Plusspoolele võiks minna natuke teadusdiplomaatiat, aga ka akadeemia olemasolu riigi parketikõlblikkuse ühe komponendina rahvusvahelises suhtluses.

Kasu hakkab akadeemia riigile tooma siis, kui akadeemia nõuannetel tekib selge lisaväärtus võrreldes üksikute teadlaste, teadusasutuste, ülikoolide või õpetatud seltside nõuannetega. Selles lõimuvad omakeelsus, professionaalsus (ehk oma maa ja teaduse põhjalik tundmine), lojaalsus ja pühendumine, terviklik vaatepilt, aga ka sõltumatus.

Kui teaduste akadeemiaid on maailma nii palju tekkinud, siis on loogiline, et akadeemia olemasolu on andnud riikidele konkurentsieelise. Suurriikidele on teadusliku kompetentsi koondamine ja kanaliseerimine ilmselt konkurentsivõime alustala. Väikeriikide puhul ei pruugi see nõnda olla, sest riigi struktuur on kompetentsi kandjaile palju lähemal.

Seega on meil kanda ajalooline roll. Oleme nimelt see proovikivi, mille alusel otsustatakse, kas väikeriikide eduks on akadeemiat tarvis või mitte. Kui oleme akadeemiana Eesti riigi edu üks osa, on see märk ja julgustus paljudele iseseisvuvatele ja oma riiki ülesehitavatele rahvakildudele. Kui oleme vaid kuluartikkel, võivad teised sellestki õppust võtta ja oma teadussüsteemi hoopis teisiti üles ehitada.

Akadeemia ühiskonna osana

Teaduste akadeemiate algus ja kujunemislugu on hästi erinevad. Eesti on valinud variandi, mille kohaselt akadeemia on tugevasti riigiga seotud (loodi „edasilükkamatu riikliku vajaduse tõttu“) ja algusest peale mõeldud toimima ühiskonna huvides. Sellest tulenevad ka staatus, mandaat ja võimalused. Akadeemia on avalik-õiguslik juriidiline isik. Sellist vormi mõnes riigis üldse polegi. Sellised institutsioonid on loodud seaduse alusel avalikes huvides. Eestis on sellisteks näiteks ülikoolid, rahvusooper Estonia, rahvusringhääling ja haigekassa.

Akadeemia algne missioon oli (tsitaat 1938. a seadusest): „üldise ja eriti Eestit käsitleva teaduse edendamine, lähtudes eeskätt tegeliku elu vajadustest välja kasvanud küsimustest“. Praegu kehtiv seadus väljendab sama vaid natuke keerukamas sõnastuses. Lisandunud on imperatiiv olla tippteadlaste ühendus, toimida sõltumatult ja kõrge teadusliku professionaalsusega ning arendada ja esindada oma maa teadust.

Tippteaduse arendamine ja esindamine on vaid osa akadeemia tööst. Seaduse järgi on akadeemia põhiline missioon „aidata kaasa [—] riigi sotsiaalse ja majandusliku arengu küsimuste lahendamisele“. See tähendab nii kohustust rakendada tippteadust eestimaalaste üldise elukvaliteedi parendamiseks kui ka imperatiivi väärtustada teadust ja teaduslikku mõtteviisi. Kaksteist klassikalist viisi, kuidas seda teha, on seadusse kirja pandud. Kirja panemata, aga lubatud ja soodustatud, on mustmiljon võimalust neid ülesandeid loovalt ja elegantselt täita.

Kõrge tase ja uuenduslikkus

Juba mainitud kõnes rõhutas Toomas Hendrik Ilves, „… et meil oleks teaduslikult kõrgetasemelisi ja uuenduslikke asju, mida kirja panna“. Kümme aastat tagasi oli meil vähe põrutavaid teadusuudiseid, eriti selliseid, mida oleks loetud maailma kõige huvipakkuvamate sekka.

Nagu on kirjutatud 18. jaanuaril ajakirjas Nature, võis selle vähesuse taga osaliselt olla arenguriigi aura. See väljendub paljude teaduse kvaliteedi hindajate arusaamas, et tundmatutest kohtadest tulevad teadussaavutused on a priori kehvemad kui tippkeskuste töö. Vahe tuleb välja isegi siis, kui hindajatele antakse kätte identsed tekstid. Nõnda realiseerub lihtne tõsiasi: see, kuidas hindame, mis on hea teadus, on sama tähtis või tähtsam veel, kui hea teadus ise.

Kui tõuseme kikivarvule ja kiikame üle barjääri, mis pärsib meie teaduse arengut ja mille nimi on ebapiisav finantseerimine, siis näeme justkui ilutulestikku kaanelugudest ja sädelevatest saavutustest. 2016. aastal kuulusid akadeemik Richard Villemsi juhitud Eesti biokeskuse tööd populatsioonigeneetikast ajakirja Science arvates maailma 10–15 kõige väljapaistvama saavutuse sekka.

Eelmisel aastal jõudis tehnikaülikooli küberneetika instituudi teadlase, akadeemik Hillar Abeni lahendusele tuginev teadusvideo sama ajakirja viie-kuue kõige populaarsema teadusvideo sekka. Ülesanne on pealtnäha lihtne. Külma vette tilgutatud vedel klaas moodustab omapäraseid pikkade sabadega tilku, mida hüütakse prints Ruperti pisarateks. Nende paksemad osad on nii tugevad, et isegi haamriga on neid raske purustada. Kui aga tilga peen saba ära murda, puruneb kogu tilk justkui plahvatades. Nõnda on üks klaasitilk üheaegselt ülitugev ja äärmiselt habras.

Veidi vähem on teadusega seotud see, et akadeemik Arvo Pärti auhinnati Ratzingeri preemiaga, mida vahel nimetatakse teoloogia Nobeli auhinnaks. Sellega tunnustatakse alates 2011. aastast väljapaistvaid isikuid teadustöö eest teoloogias või sellega seotud teadustes. Auhinna võib pälvida ka kunstiloomingu eest. Arvo Pärt on esimene muusik, kes on selle saanud.

Kolme tuhande maailma kõige nähtavama (mõõdetud nende töödele tehtud viidete kaudu) teadlase seas on seitse Eesti teadlast, neist neli akadeemikut ja üks Eesti Noorte Teaduste Akadeemia asutajaliige. See on eba­normaalne proportsioon. Oleme kaugel ees isegi Venemaast. Me moodustame kuuetuhandiku maailmast – seega oleme teaduses 14 korda kangemad oma arvukusest.

Reageering ühiskonna polariseerumisele

Kümne aasta jooksul, mis on möödunud Toomas Hendrik Ilvese juubelikõnest, on Eestis palju muutunud. Maksame eurodes ja oleme teeninud Euroopa Liitu eesistujariigina. Väike samm inimkonna jaoks, kuid arenguhüpe meie teadusmaastikul on Eesti Noorte Teaduste Akadeemia asutamine. Selle olemasolu on juba selgelt tunda. Teemad, mida vanem põlvkond on vältinud, ja probleemid, mida kuuldes administraatorid pead raputavad, on toodud valguse kätte, pandud nähtavale kohale.

Ime küll, nende üle ongi võimalik arutleda. Seal seas on teadlaskarjääri temaatika, mille asjalik korraldamine on riigi konkurentsivõime üks tugisammmastest. Või siis teadusinstitsioonide organisatsioonikultuur, mis kipub muu ühiskonna kiirest arengust maha jääma. Nende lahendamise kaudu lõimub tugevamini teaduspüramiid ja laienevad võimalused selleks, et meie teadusest võidaks kogu ühiskond.

Lisaks ajatutele murekohtadele on meie maailma vallutanud ja mõtteviisi sisse tunginud uued mõisted nagu tõejärgsus ja tõepõhjatus. Need ei ole enam kurioosumid, vaid suurriikide modus operandi. Küllap tunnetavad paljud avaliku keelekasutuse ja arutelude tonaalsuse märgatavat muutust vaenuõhutuse, argumentide tasakaalustamatuse ning solvamis- ja solvumiskultuuri osakaalu kiire kasvu näol.

Kui Carlos Moedas oli just lõpetanud oma esimese tööaasta Euroopa Liidu teadusvolinikuna, oli tema sõnul kõige ootamatum asjaolu, et teadlased alahindavad oma teadmisi, analüüsivõimet ja sellega kaasnevat mõju.2 Sageli näeme agressiivseid vähemusi mõjutamas suuri otsuseid. Vaid üks näide. 3. jaanuaril ilmusid Postimehe veebiversioonis kahetunnise vahega teade akadeemik Abeni lahenduse ülemaailmsest edust ja emotsionaalne väide, et osa Eesti akadeemikutest on puidurafineerimis­tehase rajajate poolt ära ostetud ja et teadlaste äraostmine aina laieneb.

Common sense is not as common as you might expect, ütleks inglane selle peale. Eestlane lisaks, et küllap oli kaine mõistus pühade ajal purjus. Albert Einstein meenutaks üht oma kuulsatest kahtlustest. Nimelt arvas ta, et maailmas on tõenäoliselt kaks lõpmatu suurt asja: universum ja inimese rumalus. Aga selles, kas see esimene lõpmatu on, ta kahtles.

Akadeemia asi ei ole sekkuda poliitilisse võitlusse või kritiseerida riigi juhte. Küll on aga akadeemia mandaat ja kohus riigile nõu anda. Carlos Moedas arvab, et sellest enam ei piisa. Teadlased ei tohi end keerukates või delikaatsetes olukordades kõrvale hoida.

Nad peavad olema nähtavamad ja kuuldavamad. Nad peavad ühendama oma hääled, kui vaja.

Nad suudavad mõjutada ühiskonda, majandust ja poliitikat palju rohkem kui praegu. Kui teadlane kõneleb, siis inimesed kuulavad, ütles ta.2

Pakkuda tuleb sidusust

Tegelikult on panused veel kõrgemad ja akadeemia ning teadlaste roll veel kriitilisem. Kui tahame sidusat ühiskonda, siis on eeskujuks akadeemik Arvo Pärt. Ta on andnud midagi igale Eesti inimesele, märgib Ruth Alaküla, kommentaarides Arvo Pärdi paigutamist kultuuri valdkonnas eelmise aasta kõige mõjukamaks.

Akadeemia vara, mida saame Eesti inimestele anda, on kahetine: faktid ja oskus neid õigesse konteksti panna. Siingi elame äärmiselt kiirete muutuste ajal. Pole õige öelda, et faktid on devalveerunud. Neid on lihtsalt rohkem saanud. Aga veel üks muutus on õhus. Maive Rute tõi eelmise aasta detsembris esile, et faktid ei räägi enam ise enda eest. Nad vajavad eestkõnelejaid. Kui faktid on tummad ja kontekstist lahti rebitud, kasvab kiiresti tõenäosus nende erinevaks interpreteerimiseks ja ühiskonna edasiseks polariseerumiseks.

Probleem on siin sisuline ja vältimatu. Meie maailma struktuuri tuumik­komponentideks on keerukad süsteemid. Neid iseloomustavad sellised eksootilised nähtused nagu iseorganiseerumine või selle pöördnähtus – süsteemi ebastabiilsus väikeste häiringute suhtes. Viimasest tuleneb näiteks pikaajalise ilmaennustuse võimatus.

Sellises keerukas maailmas ei ole üksikul faktil enamasti kuigi suurt väärtust. Kasulikuks osutuvad faktid alles koos ning seostatuna. Nii nagu kangas, mille puhul iga lõimelõng oluline, kuid mis ilma struktuurita oleks lihtsalt tuustakas.

Teadusmaailmas ei reastata fakte suuruse või värvi järgi. Küll on aga akadeemia ülesanne teadvustada neid fakte, mis seavad meie tegevustele piirid. Sosnovski karuputke suutsime kodustada, saamata aru, mida see endaga kaasa toob, aga apelsini või banaaniga see väga tõenäoliselt ei õnnestu.

Kui me sellistes asjades vahet teha ei oska, võivad otsused minna väga kalliks. Piiravate faktide teadmine – et seda või teist ei saa teha – annab kätte teeotsa, mida mööda tasub üldse minema hakata.

Epohhil, mil kogu teave tundub olevat vaid paari hiirekliki kaugusel, muutub järjest olulisemaks teadmine, mis on varem valesti läinud. Suur osa teadmisest ebaõnnestumiste kohta ei levi aruannete ja teadusartiklite kaudu ega isegi interneti kaudu. See kandub edasi inimeste kaudu, sest väga laialt ei taheta neist rääkida. Selle teabe omamine hoiab tohutult ressurssi kokku. Suulise pärimuse puudumine on siin analoogne kirjaoskamatusega. Või siis oskamatusega dr Google’ile piisavalt pikka otsingu­kirjet formuleerida. Mõlemad võivad anda katastroofilise tagajärje.

Seda enam kasvab teaduse, teadlaste ja akadeemia vastutus. Ei piisa näoga ühiskonna poole pöördumisest ja akadeemia maja ukse avamisest. Ei piisa sellest, et õmbleme kokku eri arvamustel olevate inimeste rühmad. Traagelniidid jäävad näha ja rebenemiseks piisab, kui üks niit hakkab katkema.

Teadlastel on faktid, nende tekkimise või kujunemise ajalugu, nende seosed ja nende interpreteerimise oskus. Need on kui üksikud lõimed. Akadeemia ülesanne on kududa need kangaks, kus iga lõim kohast sõltumata toetab teisi. Kõneleda nõnda, et iga kord sobituks paika järgmine tükk meie ühiste teadmiste vundamenti ja jääks vähem ruumi eksitusteks.

Kommunikeerimata teadusuuring on lõpetamata teadusuuring, on öelnud Euroopa Komisjoni endine teadusnõunik Anne Glover. Oleme enam-vähem realiseerinud Toomas Hendrik Ilvese kümme aastat tagasi antud soovituse hõlvata ajakirjandus. Nüüd teame, et suur osa kaasteelistest saab arvestatava osa informatsioonist ühismeediast. See on ala, kus akadeemilised väärtused ja teaduspõhine mõtlemine ei ole veel kuigivõrd kinnistunud, poeetiliselt öeldes, kangalõimed vabalt lendlemas (küll järgides teatavaid hoolega saladuses hoitavaid algoritme). Kui teadlased oma mõtlemisviisi ja faktide seostamise oskust seal ei jaga, kasutavad teised vaba ruumi oma mõtete väljendamiseks.

Nii on akadeemia ees uus ülesanne laiendada oma väärtusruumi ühismeediale. Toomas Hendrik Ilvese sõnadega kümne aasta eest1: Võtkem siis oma sihiks Eesti sotsiaalmeedia positiivne hõlvamine:

• et aidata see teaduse alusele seisma;

• et teadus jääks ausse ja oleks põnev asi juba lapsepõlves;

• et ka siis, kui inimesest ei saa teadlast, pakuks teadus ja teaduslik mõtlemine talle huvi ja oleks tema mõtlemise aluseks;

• et saaksime teadusest rääkida ikka emakeeles;

ja et selle kaudu astuksime sammu lähemale traagelniitide kadumisele meie ühiskonnas.

Artikli aluseks on Eesti Teaduste Akadeemia 80 aasta juubeli tähistamisel 31. XII 2018 riigikogu konverentsisaalis peetud ettekanne.

1 Toomas Hendrik Ilves, Akadeemikud peaksid võtma sihiks ajakirjanduse hõlvamise – Eesti Päevaleht, 22. X 2008, epl.delfi.ee/news/arvamus/ilves-akadeemikud-peaksid-votma-sihiks-ajakirjanduse-holvamise?id=51146273

2 Tania Rabesandratana, Europe’s research chief wants scientists to speak up – Science, 20. XI 2015, 350(6263), 897–898.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht