Berndt von Staden 24. VI 1919 – 17. X 2014

Kalev Kukk

Berndt von Staden

Berndt von Staden

Wikipedia

17. oktoobril lahkus 95 aasta vanuses siit ilmast Berndt von Staden. Oma noorpõlvemälestusi edastavas raamatus „Mälestusi kadunud maailmast. Noorus­aastad Baltikumis 19191939” (ee 2004) räägib ta: „Ma sündisin 24. juunil 1919, üksnes juhuse läbi Rostockis. Mu ema oli Eesti Vabadussõja ajal koos enamikuga oma lähikondseist Mecklenburgi põgenenud, isa võitles samal ajal noore Eesti armee Balti rügemendi koosseisus bolševike vastu.” Üsna pea pöördus ema koos väikese pojaga tagasi Eestisse. Elati Tallinnas, suviti esialgu mõned nädalad ka Kammeri mõisas, mille süda oli maareformi käigus jäetud isale kui Vabadussõjast osavõtnule alles. Lõpetanud 1938. aastal Tallinna Toomkooli ja õppinud vahepeal aasta Bonnis juurat, sai Berndt von Stadenist 1939. aasta sügisel Tartu ülikooli üliõpilane.

Ajad olid aga muutunud. Algas maailmasõda ja tee viis Berndt von Stadeni Eesti sõjaväkke, 5. üksiku jalaväepataljoni 3. kompaniisse Rakveres. Siis ei osanud veel keegi arvata, et MRP üheks eelduslikuks tingimuseks oli baltisakslaste ümberasu(sta)mine Nõukogude Liidule ohverdatud Eestist ja Lätist. Berndt von Staden oli sunnitud Eestist lahkuma, õigem oleks öelda, et novembri alguses oli see juba ainuvõimalik valik. Vaevalt kaheksa kuud pärast sakslaste ümberasu(sta)mise väljakuulutamist okupeeris NSV Liit Eesti. 1944. aastal tõi saatus ta mõneks ajaks Eestisse. Seejärel saabus pikk, peaaegu 46 aastat kestnud pagenduseaeg.

Nullist ja tühjade taskutega alustanud noorest mehest sai ajapikku Saksamaa Liitvabariigi välispoliitika suurkuju. Aastail 19611963 oli ta Euroopa Majandusühenduse komisjoni presidendi Walter Hallsteini kabinetiülem ja 19701973 Saksamaa LV välisministeeriumi poliitikaosakonna juhataja. Seejärel tõusis ta diplomaatia absoluutsesse tippu, olles aastatel 19731979 suursaadikuks USAs ning 19811983 välisministeeriumi riigisekretär ehk kõrgeimal mitteparteipoliitilisel ametipostil. Need on vaid mõned tähised Berndt von Stadeni professionaalse elu loos, millest ta on kirjutanud mälestusteraamatutes „Lõpp ja algus. Mälestused 19391963” (ee 2004) ning „Jääaja ja sula vahel. Ühe murrangulise epohhi diplomaatia” („Zwischen Eiszeit und Tauwetter. Diplomatie in einer Epoche des Umbruchs”, 2005).

Ta oli vaieldamatu autoriteet Saksamaa mitme põlvkonna välispoliitikutele ja diplomaatidele. 1991. aasta septembri algul oli Berndt von Staden see, kes valmistas ette Saksamaa LV välisministri Hans-Dietrich Genscheri Eesti-visiidi ja saatis ka teda. Siis öeldi Berndt von Stadeni eestkostel esimest korda kõige kõrgemal tasemel välja Saksamaa toetus Eestile lõimumisel vana Euroopaga, tõsi, tollal räägiti avalikkuse ees veel assotsieerunud liikme staatusest.

Siinkohal tuleb tunnistada, et Berndt von Staden oli üks neist võtmeisikutest (koos professor Boris Meissneri ja Läti sakslase Dietrich Loeberiga), kellele oleme vahest kõige enam tänu võlgu suurriikide (sh USA) järjepideva Baltimaade annekteerimise mittetunnustamise poliitika eest. Suuresti tänu neile oli meil võimalik taastada oma riiklik iseseisvus üldaktsepteeritult õigusliku järjepidevuse alusel. Toonastel aegadel oli kombeks rääkida Balti maffiast Saksamaa Liitvabariigi välisminis­teeriumis.

Mul on olnud au ja õnn tunda Berndt von Stadenit isiklikult. Kohtusime esimest korda 1990. aasta suvel laulupeo aegu Tallinnas. Ta meenutab („Mälestusi kadunud maailmast”): „Lõpuks, 1990. aastal, tohtisid 30 000 lauljat esimest korda hümni laulda. Mul oli 71-aastaselt õnn olla selle sündmuse juures ja ma olin hingepõhjani liigutatud.” Järgnesid meie lugematud kohtumised küll Eestis, küll Saksamaal, sealhulgas tundidepikkused jalutuskäigud viinamägede vahel ja õhtulauajutud tema mõnikümmend kilomeetrit Stuttgardist loodesse jäävas kodus Leinfelderhofis, mis oli alati avatud selle maailma vägevatele. Jutuajamised temaga olid tõeline nauding. Terav mõistus, absoluutne mälu, ülim väärikus ja fantastiline loogika. Kuni lõpuni. Seejuures hoidis ta ennast pidevalt kursis oma kodumaal jah, just kodumaal Eestis toimuvaga. Enda sõnutsi oli ta Estländer, s.o eestimaalane. Ei, ta ei olnud pelgalt eestimaalane, vaid Berndt von Staden oli Suur Eestlane. Eestlast oli temas rohkem kui enamikus meis. Abikaasa Wendelgardi sõnutsi oli nende kodus vähemalt viimased kümmekond aastat Eesti igapäevane jututeema. Kahjuks polnud viimastel aastatel ta nägemine enam see, mis võimaldanuks lugeda. Ma ei osanud arvatagi, et meie suvine pikk telefonijutt jääb selles maailmas viimaseks.

Lasen taas rääkida Berndt von Stadenil endal: „Eesti on minu perekonna ja minu kodumaa. 20-aastaselt pidin ma ta maha jätma. 23. augusti 1939 alatu pakti elluviimisel, millega Hitler andis Baltimaad Stalinile, okupeerisid Nõukogude väed kolm kaitsetut Balti riiki [—] Kui vana kodumaa taas kättesaadavaks sai, kasutasid paljud baltisakslased, eelkõige minu põlvkonnast, juhust astuda oma mineviku jälgedesse, pöörduda taas oma kunagiste kaaskodumaalaste saatuste ristteele ja aidata teda niipalju kui suutsid. Järgnevad reisilood ja ettekanded sündmusterikkast kümnest aastast peegeldavad seda tuge ja jälgede otsinguid. Need on ka tänuavalduseks sellele, et autor sai kaasa elada oma vana kodumaa taasvabanemisele.” Need on sõnad tema neljandast, seekord eelkõige oma perekonnale suunatud mälestusraamatust „Balti vaated ja perspektiivid” („Baltische Ansichten und Perspektiven”, 2001).

1997. aastal andis president Lennart Meri Berndt von Stadenile tänuna Eesti heaks tehtu eest Maarjamaa Risti I klassi teenetemärgi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming