Bibliomeetria advokaat

Jüri Allik: „Olen veendunud, et bibliomeetria osakaal teadusliku pädevuse hindamisel tõuseb tulevikus veel tähtsamale kohale.“

MARGUS MAIDLA

Bibliomeetria kui teaduse headuse mõõtmise metodoloogia ja bibliomeetriliste indikaatorite suunas lendavad vahel teadlaste kriitikanooled. Kuivõrd hea ja universaalse instrumendiga on tegu, selle üle arutleb Eesti suurim spetsialist bibliomeetria vallas, akadeemik Jüri Allik. Jüri Allik on Tartu ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna psühholoogia instituudi juhataja, eksperimentaal­psühholoogia professor. Eesti, Soome ja Euroopa teaduste akadeemiate liige.

Alustaksime meie vestlust terminoloogiliste täpsustustega. Mida nimetada bibliomeetriaks ja mida saiento­meetriaks?

Bibliomeetria jälgib kitsamalt teadlaste artiklite avaldamist ja nende omavahelisis seoseid ehk siis artiklite vastastikust viitamist. Bibliomeetria alla loetakse näiteks H-indeks ja ajakirjade mõjukuse uurimine. Saientomeetria on mõnevõrra laiem mõiste, sest nii nagu kogu avalik meediaruum, on ka spetsiifiliselt teadlaste meediasuhtlus mitmekesistunud ja muutunud klassikalistes teadusajakirjades avaldamise asemel järjest interaktiivsemaks. Saientomeetria näiteks jälgib ka, kui palju klikke on mingi artikkel saanud, kui palju kordi on seda alla laaditud, kui palju on teda viidatud tavameedias ja sotsiaalmeedias. Üldistavalt jälgib saientomaatria kogu teadusega seotud meediaruumi, mis pole otseselt bibliomeetriaga seotud. Kuid siin toimub pidev areng, see, mida praegu peame saientomeetri alla kuuluvaks, võib homme olla juba bibliomeetria tunnustatud kriteerium.

Bibliomeetria – universaalse teaduse kvaliteedi hindamiskriteeriumi meetodi – üle on vaieldud alates selle tekkest, ka meil siin Eestis. Vahel on need vaidlused tulised, vahel vähem tulised. Öelge teie, kui hea või halb biblomeetria kui hinnangu andmise kriteerium mõnele teadlasele või teadusasutusele või teadusriigile on.

Bibliomeetria on nagu raamatupidamine. Ükski asutus või ettevõte ei saa hakkama ilma raamatupidamiseta. Ikka pannakse kirja, mis on sisse tulnud, mis välja läinud ja mis on sellest kõigest moodustunud kasum ehk siis jälgitakse pidevalt deebetit ja kreeditit. Teaduses on samamoodi. Kuid küsimus on nende saadud numbrite või näitajate interpreteerimises ehk siis mida nende numbritega peale hakata. Ütleme otse, et teadlase headuse ja viidete arvu vahel pole lihtsat ega lineaarset seost.

Eesti, Soome ja Euroopa teaduste akadeemiate liige Jüri Allik.

Elmo Riig / Sakala / Scanpix

Hea näide on Lowry proteiini koguse määramise meetod (eponüüm tuleb Ameerika biokeemiku Oliver Howe Lowry (1910–1996) nimest. – M. M.), mille ta avastas 1951. aastal ja mida on viidatud ligi pool miljonit korda. See ei tähenda automaatselt, et Lowry oleks maailma parim teadlane, kuigi tema artiklitele on tõesti rohkelt viidatud. Need, kes teaduses sees on, saavad väga hästi aru, et arvudel ja arvudel on vahe. Näiteks seesama Lowry on ise öelnud oma kõige tsiteeritavaima artikli kohta, et ta ei pea seda üldse oma kõige tähtsamaks või paremaks teadustööks, et tal on hoopis teisi artikleid, mis tema arvates on märksa suurema teadusliku väärtusega. Põhimõtteliselt on tarvis alati minna põhjusteni, miks ühte või teist artiklit viidatakse, need ajendid võivad olla väga erinevad.

Teine hea näide on Andrew Wiles (snd 1953, briti matemaatik, Kuningliku Ühingu uurija-professor Oxfordi ülikooli juures – M. M.), kes lahendas Fermatʼ viimase teoreemi,* vaatasin järele, et seda tööd viidatakse tõesti väga palju, eriti matemaatikud. Wilesi tööd on viidatud ligi 700 korda, mis on matemaatika kohta hiiglaslik tulemus, kuid väidan ka, et enamik, kes seda tööd viitab, ei ole ise võimelised aru saama, millest selle teoreemi tõestuses räägitakse. Ma võiksin seda näidete jada siin jätkata, aga mis peamine, milleni tahan jõuda: bibliomeetrias peab alati vaatama näitajate taha, neid ei saa võtta kuivalt ja mehaaniliselt, kõike peab tegema mõistusega, iga teadlase viidete arv on vaja panna taustsüsteemi. Ka enda avaldatud tööde kohta pean ütlema, et umbes sadakonnast pole mul ei sooja ega külma. Olen iseenda peal kogenud, et mõne teadustöö kohta, mille üle ise olen täitsa uhke ja rahul, ei tule üldse viiteid ja samal ajal mõni oma arust mitte nii originaalne töö hakkab järsku elama silmapistvat elu viidete seas.

Kui minna teadusraha taotlema, siis ega vist otsustusorganid taha samuti, et taotleja neid üle ujutab tervete lehekülgede kaupa avaldatud artiklite informatsiooniga, pigem küsitakse mõnda olulist artiklit.

Jah, tavaliselt üle kümmekonna artikli ei ole soovitatav oma taotluse juurde lisada. Kui oled asja sees, siis tavaliselt piisabki ühest pilgust teadlase artiklite nimekirjale, kus ta on neid avaldanud, milline on viidete iseloom, kui on juba selge, kellega laias plaanis on tegu ja milline on teadlase panus teadusloomesse.

Viimasel paaril aastal võib täheldada bibliomeetria kui hindamis­kriteeriumi kohta kriitiliste märkuste kasvu. Kui kehastuksite bibliomeetria advokaadiks, siis millised oleksid teie argumendid?

Esiteks oleks muidugi lihtne vastus, et ühtegi teist niivõrd universaalset meetodit lihtsalt ei ole, kuid siin jällegi peab välja tooma, et see universaalsus on mõneti tingimuslik. Teiseks ma tooksin välja ühe selle meetodi alusepanija Eugene Garfieldi (1925–2017) argumendi või siis metafoori. Garfield armastas öelda, et teaduslikku artiklit võib võrrelda organismiga, kus viidete süsteem on tema geneetiline kood. Kui üks liik paljuneb intensiivselt, siis see näitab tema elujõulisust, sama on ka teadusartikliga: kui seda viidatakse palju, siis ei pea olema teaduslikult tegu tippklassi tööga, kuid rohke viitamine näitab tema elujõulisust. Näiteks kujutame ette vastupidist situatsiooni, oled sa teadlane või kirjanik või helilooja ja näiteks kirjutad, oletame Mozartit vääriva teose, aga siis hoiad seda oma lauasahtlis ja mängid iseendale üksinda kodus ette – sellel pole ju ka mõtet.

Teaduse põhidefinitsiooni juurde kuulub sõna publitseerimine ehk avalikuks tegemine ehk keeruline teaduslik termin „intersubjektiivne verifitseerimine“. Kellelgi pole tõe monopoli, keegi pole kõige tähtsam, vaid oluline on just vastastikune informatsiooni ja andmete vahetamine ning selle kaudu tõese tulemuseni jõudmine, kõigeks selleks on vaja publitseerimist. Kui sinu tööd on viidatud näiteks ligi tuhat korda, siis oledki saanud oma tööle verifitseeringu, s.t kui kõik sellega isegi nõus ei ole, siis see näitab vähemalt, et nende teeside vastu on huvi ja nad on äratanud tähelepanu.

See kõik on väga tore, mida te räägite, aga tekkinud on ju ka süsteemiga manipuleerimise nähud, kus tsiteeringute süsteemi nõrku kohti kasutatakse ära ebatervete tulemuste saamiseks, pean siin eelkõige silmas mitmetuhandese autorkonnaga publikatsioone, kus enamiku kaasautorite panus teadusliku väärtuse loomisse on olematu.

Antud nähu põhiilmingu kohaks on tõenäoliselt publikatsioonid, mis lähtuvad Euroopa Tuumauuringute Keskusest, paremini ehk tuntud oma rahvusvahelise akronüümiga CERN. Kõigepealt tahaksin ma välja tuua ühe objektiivse asjaolu. Kui poleks olnud nii paljude riikide ühist pingutust, kui nii palju riike ei oleks panustanud oma raha, poliitilist tähelepanu, laiemalt ühiskondade ressursse ja energiat, et see suur hadronite põrgataja ka tekiks ja valmis ehitataks, siis meil seda eksperimenti ju ei olekski. Selle ettevõtmise mastaapsus ise tõi kaasa ka väga suure teadlaste hulga, kes nende eksperimentidega seotud on, seega on mõneti objektiivne nähtus, et sellise mastaapse rahvusvahelise teadusliku eksperimendi publikatsioonides on kirjas suur hulk autoreid.

Võin tuua näite ka oma valdkonnast. Uurides kultuuripsühholoogiat, mis eeldab mitmete riikide nähtuste analüüsi, siis võin oma uurimistööks kõvasti grante taotleda ja rahataotlusi sisse anda, et uurida oma probleeme ühes maas, võib-olla kahes, aga enamaks tõenäoliselt ressursse ei jätkuks. Loomulikult on siin lahenduseks rahvusvaheline koostöö, ma pöördun oma kolleegide poole teistes maades. Nad löövad suurima heameelega kaasa, ja seda mitte raha eest, vaid kaasautorsuse eest hilisemas artiklis. Nad on selle eest nõus minuga andmeid jagama ja osalema analüüsi protsessis, et olla pärast ära märgitud kaasautorina.

Väidan, et tänapäeva rahvusvahelise haardega teaduses töötabki selline võrgustumine väga paljudes, et mitte öelda enamikus teadusvaldkondades. See on parim viis, kuidas mõnda olulist probleemi lahendada.

See niinimetatud kollektiivne teadus on ka parim viis tänapäeval teadust teha, sest pole lihtsalt mitte ühtegi teist meetodit teha seda kuidagi teisiti. Muidugi pole tuhandese autorkonnaga teadusartiklid ainult CERNile omased, ka geneetikutel on kombeks ülisuure autorkonnaga artikleid avaldada ja ka näiteks ühe raadioteleskoobi andmete ümber teadustulemuste interpreteerimiseks loodud teadlaste grupp avaldab samuti pidevalt paari tuhandese autorkonnaga artikleid.

Teie viimase bibliomeetrilise ülevaate tabelis (vt tabel) on kõva tõusu teaduse eliiti ehk oma valdkonna 1% tsiteerituimate hulka teinud keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi (KBFI) teadlased.

KBFIs on kaks tugevat gruppi tugeva tõusu teinud. Esimene on Anne Kahru ümber koondunud nanoosakeste toksilisuse uurimisgrupp, mis on selles mõttes õnnestunult ajastatud, et kui antud teadusvaldkonnaga tegelema hakati, siis kas juhuslikult või hea ettenägemisvõime tõttu satuti kogu maailma huvitava probleemi peale. See, kuidas globaalsed kliimaprotsessid mõjutavad meie ümber olevat õhu kvaliteeti ja mida see kaasa toob loodusele ja inimeste tervisele, see huvitab tänapäeval kõiki. Teine tugev grupp spetsiifiliselt füüsikaga seonduvalt on KBFIs just CERNiga seotud teadlased, neid on tabelis tervelt seitse.

Paljud rahajaotusmeetmed, võtame näiteks Euroopa Teadusnõukogu (ERC), tahavad, et rahataotleja näitaks oma olulisemate artiklite juures ka väga selgelt, milline on olnud konkreetse teadlase osa teadustulemuse loomisel. Sellisel juhul ei ole kaasautorina figureerimine nendes kollektiivautorsusega artiklites, kus ollakse passiivselt nimekirjas kaasa lohisetud reaalset tööd tegemata, just eriti produktiivne tegevus, sest tähtsamatele rahajagajatele ei loe rahataotluse otsustamisel selline bibliomeetria karvavõrdki.

Siin peab kohe tunnustama CERNi KBFI-poolset teadusgrupi juhti akadeemik Martti Raidalit, olen tema esitatavaid taotlusi näinud ja sealt on kõik need massautorsusega artiklid alati välja jäetud, peale ühe, selle kõige olulisema, mille nad kunagi ajakirjas Nature avaldasid. Siin tulebki kohe välja bibliomeetriliste näitajate interpreteerimise vajadus. Peab mõistma, et pole vahet, kas Martti Raidal paneb oma teadlase statistika juurde neid massautorsusega artikleid või mitte, kõik saavad niigi aru, et tegu on väga hea ja võimeka füüsiku ja teadlasega.

Kuid peab siiski lõpetuseks ütlema, et majandusteaduses on käibel ütlus: see või teine „solgib turgu“ – need CERNi artiklid on tegelikult samuti selle alla liigitatavad, kui räägime bibliomeetriast kui adekvaatsest hindamismeetodist. Või teine metafoor, mulle natuke meenutavad need massautorsusega artiklid sportlasi, kes kasutavad steroide ja siis osalevad täiesti legaalselt koos ausate sportlastega spordivõistlusel. Kui kõik mitu tuhat kaasautorit hakkavad oma teistes artiklites viitama nendele mass­autorsusega artiklitele, siis lähevadki tuhandel kaasautoril mühinal üles nii tsiteeritavuse näitajad kui H-indeks ja see ei ole kindlasti päris aus mäng nende teadlaste suhtes, kes näevad ka päriselt vaeva oma teadustulemuse saamiseks ning annavad kas suurema või väiksema, kuid väga reaalse panuse teaduslike teadmiste loomiseks.

Osa riike panustab massiivsele avaldamisele, näidetena läbi on käinud Leedu ja Hiina, kuid mitte niivõrd tsiteeritavusele ehk siis pannakse rõhku kvantiteedile, mitte kvaliteedile.

See on teadusstrateegia, mida mõned riigid on oma süsteemi arendamiseks valinud. Näiteks Eestis on valikud olnud alati vastupidised, juba alates taasiseseisvumise ajast on rõhutatult palju vaeva nähtud just kvaliteedi, mitte kvantiteedi tagamisega. Paljud muidugi, näiteks eriti humanitaarteadlased, armastavad öelda, et nende teadustegevus on Eugene Garfieldi või siis Thompson Reutersi (nüüd Clarivate Analytics) pantvang, et mingi erafirma otsustab nende teadustulemuste üle, et seal pole piisavalt humanitaarteadusi kajastavaid ajakirju nimekirjas.

Tegelikult on pilt täpselt vastupidine ja toonane teadusstatistiline süsteem pigem erakapitali mõttelaadiga ärifilosoofia ohvriks langeski, kriitika tõttu asuti suuresti ebaolulisi ajakirju indeksisse lisama ja selletõttu devalveerus kogu süsteemi tõhusus.

Näiteks Eestis on ajakiri Tuna Web of Science’i esimese kategooria ajakiri, mis on eestikeelne, mitte ühtegi ingliskeelset artiklit seal ei avaldata. See on hea näide, kuidas saab üles ehitada ühe teadusajakirja kvaliteeti, andmata järele massi nõudmistele. Natuke on just indeksi omanikud kaldunud oma süsteemi arendamisel liigse vastutuleku positsioonile. Nii kui keegi süsteemi kritiseerib, antakse kohe järele, aga pikas perspektiivis kvaliteet kannatab. Kunagi kritiseeriti, et ajakirjadest on esindatud liigselt suurriikides avaldatavad ja väikeriikide ajakirju pole üldse. Võeti kuulda ja lisati ühe päevaga 700 ajakirja, Leedust sai sisse pea 30 ajakirja, mida mitte keegi ei loe, aga leedulastel on seal lihtne avaldada.

Meil ilmusid ju ka kunagi Tartu Ülikooli Toimetised.

Jah, mina olin see, kes nad kinni pani. Toona määras nüüdseks meie seast lahkunud rektor Peeter Tulviste mind vastava komisjoni etteotsa ja meie komisjoni soovitus oli seeria avaldamine lõpetada. Mõned, näiteks matemaatikud, ei anna mulle seda siiamaani andeks.

Meil käis läbi humanitaarvaldkond. Omavahelises vestluses on mulle räägitud ühest ebameeldivast tendentsist. Nimelt ei suuda humanitaarvaldkonna rahastusmeetmete otsustajad taotluste kvaliteedile adekvaatset hinnangut anda laialdase humanitaarteadlaste rahvusvahelise piirideülese solidaarsuse tõttu. Häbitult laotakse maksimumpunkte taotlustele, mille kohta on palutud väljastpoolt riiki ekspertidel hinnangut anda. Teistes valdkondades sellist nihkes nähtust ei ole täheldatud. Ega ometi humanitaarid usu lihtsameelselt, et suudavad niimoodi kedagi ära petta? Pigem diskrediteerivad ennast.

Jah, vastab tõele, selline tendents on tõesti olemas. Isegi kunagises Eesti Teadusfondis, mille nõukogu ma juhtisin kuus aastat, oli probleemiks valdkondlik hinnete ebaühtlus. Kuigi enamiku rahast jagasime n-ö sahtlitesiseselt ja konkurents käis sahtlite sees, siis interdistsiplinaarseid projekte ja mingit osa kogurahast jagasime üldiste kriteeriumide alusel. Seal oli alati probleemiks, et tuli füüsik, kel oli keskpärane hindamistulemus ja samas humanitaar maksimumpunktidega, kuid vaadates asju sisulisemalt, ei saadud seda humanitaarteadlast või tema taotlust võrreldes füüsikuga kuidagi ekstsellentsemaks lugeda. See probleem on alati olnud, siin on tekkinud valdkondlikult erinevad teaduskultuurid – seda peab lihtsalt arvestama ja teadma, kui antakse hinnanguid numbritele.

Bibliomeetria alased akadeemilised käsitlused ilmusid eelmise sajandi 50ndate keskel ja Science Citation Index (SCI) meetodi pakkus Garfield välja aastal 1960. Seega rohkem kui pool sajandit tagasi. Kas bibliomeetrilised indikaatorid ja näitajad on teie arvates elujõulised veel ka pool sajandit hiljem?

Jah, päris kindlasti. Ma pigem näeksin bibliomeetriliste näitajate mõjukuse kasvu tulevikus. Mina pean suuresti kurja juureks teaduses levivat eelretsenseerimise süsteemi. Naljaga pooleks öeldes on eelretsenseerimise süsteem ainuke „orjandusliku korra“ jäänuk tänapäeva maailmas. Olen üle kümne aasta olnud mitme ajakirja toimetuses. Retsenseerin iga nädal keskmiselt umbes kaks artiklit, mingit tasu ma selle eest ei saa. Kui olin noor, kulutasin sellele tegevusele tunde, nüüd olen muutunud vilunumaks, ehk ka küünilisemaks ja saan vahel mõne artikli retsenseerimisega ka kümne minutiga hakkama. Pean seda kõike laias plaanis üsna kasutuks tegevuseks.

Seega olen veendunud, et bibliomeetria osakaal teadusliku pädevuse hindamisel tõuseb tulevikus veel tähtsamale kohale. Usun, et publikatsiooni eelne evalveerimine ei ole tulevikus sugugi enam nii tähtis kui publikatsioonijärgne evalveerimine ehk siis kui palju sinu artiklit loetakse, kui palju seda tsiteeritakse ja kui palju üldse välja tehakse, see saab märksa tähtsamaks kui pilet või õigus tema avaldamisele eelretsenseerimise kaudu. Mina jätaksin alles ainult põgusa tehnilise kontrolli, et päris segast ei avaldataks, usun, et tulevikus teevad selle töö ära spetsiaalsed arvuti algoritmid, mis tunnevad ära, kas tegu on mõne skisofreeniku haiglase fantaasiaga või mitte, aga kui kõik muud näitajad on korras, füüsikalised ühikud õiged ja suurused paigas, siis avaldatagu ilma takistusteta. Sisu ei vaidlustaks mina üldse, sest enamik käsikirjade tagasilükkamistest toimub argumentidega – ma ei usu sellesse või mulle see ei meeldi või et mina arvan hoopis teistmoodi. See diskussioon peaks tekkima mitte enne, vaid pärast artikli avaldamist ja siis saab oponent vabalt võtta ette klaviatuuri ja kirjutada vastu artikkel, et mis talle ei meeldi või millesse tema usub, seega eelretsenseerimise süsteem on teatud mõttes teaduspublikatsioonidele eel­tsensuuri loomine. Olgu, varem oli see ehk mõistetav, sest igasuguse jama avaldamiseks pidi puid maha raiuma, et ajakirja trükkimiseks paberit saada. Nüüd kulub mõttetu artikli avaldamisele ehk mõni vatt energiat, ma usun, et saame selle kulutusega hakkama, sest ainuke halb asi, mis võib teaduslikult kehva artikliga juhtuda, on see, et keegi seda ei viita, ei pane tähele ja ongi kõik, ta sureb oma loomulikku surma, sest tal pole järglasi ehk tsiteeritavusi, umbes nagu bioloogias. Sa võid ju lõpmatuseni viljatuid küülikuid produtseerida, aga kui neist keegi ise järglasi ei too, siis sureb kogu sinu teadussuguvõsa loomulikku surma.

Kui räägitakse, et bibliomeetria bibliomeetriaks, aga taotlusi on tarvis ikka sisuliselt hinnata, siis mida selle all silmas peetakse?

Vaadatakse teadlase seni tehtule, kas ta on lahendanud midagi tõeliselt olulist või siis on tegelenud ebaolulisega. Näiteks hea näide on endine Tilburgi ülikooli teadlane Diederik Alexander Stapel (snd 1966), kes leidis, et lihtsam on andmeid välja mõelda kui neid teadustegevuse metodoloogia kaudu tekitada. Nii ta siis projitseeris terve rea artikleid väljamõeldud tulemustega. Muu hulgas oli tal üks käsitlus, kus ta väitis, et taimetoitlased on vähem agressiivsed kui lihasööjad. Kui mina peaksin eksperdina sellist väidet lugema, siis see tekitaks minus küll tõsiseid küsimusi, sest tegu on selgelt anekdootliku väitega.

Kuidas rakendusteaduse hindamisel bibliomeetriat kasutada?

Mulle meenub kohe grafeen. Me kõik teame, kuidas teda saadakse. Alguses ju arvati, et ühekihilise aatomite tasemel on ta ebapüsiv, kuid tegelikult oli ta kenasti stabiilne ja see oligi pea ainuke füüsika teoreetiline avastus selle materjali saamise puhul, sest tegu on ju läbi ja lõhki praktilise avastusega, mille rakenduslik väärtus on äärmiselt kõrge.

Viimase aja tõeliseks abimeheks teadlastele on kujunenud Google Scholar.

Jah, see on uskumatu, kui palju tööd teeb see instrument inimese eest ise ära. Igal teadlasel võtab Google Scholari personaalse konto tegemine aega umbes viis minutit ja siis hakkab see ise jälgima teadlase edasist arengut, otsib viiteid ning hakkab ise lisama, kui andmed on muutunud. Mäletan, et kunagi pidi Moskvas käima raamatukogus nädalate kaupa uurimistööd tegemas, et andmeid kätte saada, nüüd teeb see instrument ise kõik teadlase eest ära. See teadlane, kes pole viitsinud endale Google Scholari kontot teha, on küll üks väga laisk teadlane.

Nii et lõputeesina võib väita, et hoolimata kriitikast on bibliomeetrial kui teaduse headuse mõõdupuul helge tulevik.

Absoluutselt! Minu jaoks on bibliomeetria igapäevane tööriist ja seda väga praktilistel kaalutlustel. Vanasti oli õudselt tüütu, kui pidin millelegi viitama, siis kirjutasin selle spetsiaalselt paberi peale välja ja hiljem pidin mitu päeva vaeva nägema, et artikli lõppu kõik tarvilikud viited kirja saada. Nüüd on see kõik läinud ikka võrratult mugavamaks. Viimane areng, mis mulle hirmsasti meeldib, on see, et autoril on võimalus linkida kasutatud viite kohe automaatselt pdf-vormingus teksti juurde. Minu jaoks on bibliomeetrilised andmebaasid igapäevaseks töövahendiks, ja mitte sellepärast, et teada saada, kas konkurent on jälle oma H-indeksit suutnud upitada, vaid seal on hea läbi viia täiesti tavalist tööprotsessi.

Jrk Üle lävendi (%) Nimi Valdkond Lävend
1 484,8 Niinemets, Ü. TAIME- JA LOOMATEADUS UURIMISVALDKOND 1% autor
2 444,1 Perola, M. MOLEKULAARBIOLOOGIA JA GENEETIKA PÕLLUMAJANDUSTEADUS 408
3 425,1 Kõljalg, U. TAIME- JA LOOMATEADUS BIOLOOGIA JA BIOKEEMIA 921
4 373 Metspalu, A. MOLEKULAARBIOLOOGIA JA GENEETIKA KEEMIA 1605
5 365,1 Zobel, M. KESKKOND JA ÖKOLOOGIA KLIINILINE MEDITSIIN 1857
6 351,6 Esko, T. MOLEKULAARBIOLOOGIA JA GENEETIKA ARVUTITEADUS 323
7 350,9 Tedersoo, L. TAIME- JA LOOMATEADUS MAJANDUSTEADUS JA ÄRINDUS 367
8 349,1 Viigimaa, M. KLIINILINE MEDITSIINw INSENERITEADUS 490
9 221,4 Niinemets, Ü. KESKKOND JA ÖKOLOOGIA KESKKOND JA ÖKOLOOGIA 711
10 214,7 Mägi, R. MOLEKULAARBIOLOOGIA JA GENEETIKA MAATEADUSED 1112
11 175 Parts, L. MOLEKULAARBIOLOOGIA JA GENEETIKA IMMUNOLOOGIA 946
12 146,6 Pärtel, M. KESKKOND JA ÖKOLOOGIA MATERJALITEADUS 1082
13 141,4 Nelis, M. MOLEKULAARBIOLOOGIA JA GENEETIKA MATEMAATIKA 313
14 137,3 Liira, J. KESKKOND JA ÖKOLOOGIA MIKROBIOLOOGIA 676
15 126,2 Giammanco, A. FÜÜSIKA MOLEKULAARBIOLOOGIA JA GENEETIKA 2223
16 121,8 Raidal, M. FÜÜSIKA MULTIDISTSIPLINAARNE TEADUS 496
17 121 Näätänen, R. NEURO- JA KÄITUMISTEADUSED NEURO- JA KÄITUMISTEADUSED 1259
18 117,7 Kahru, A. KESKKOND JA ÖKOLOOGIA FARMAKOLOOGIA JA TOKSIKOLOOGIA 532
19 117,1 Allik, J. PSÜHHIAATRIA JA PSÜHHOLOOGIA FÜÜSIKA 8081
20 115,1 Brosche, M. TAIME- JA LOOMATEADUS TAIME- JA LOOMATEADUS 597

20 enim tsiteeritud teadlast Eesti 1% hulgast (1. jaanuar 2006 kuni 31. detsember 2016)

* https://en.wikipedia.org/wiki/Fermat%27s_Last_Theorem

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming