Eesti metsa abiks

Linda-Mari Väli: „Probleemseid teemasid on palju, aga olulisemana võib välja tuua üleraie ning lageraiepõhisuse, mis ongi teatavas mõttes kõigi teiste probleemide allikaks.“

LEA LARIN

Lühikese tegutsemisaja jooksul tuntuks saanud kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks (EMA) on sõltumatu rahvaliikumine, mis kasvas välja rahulolematusest Eesti metsanduspoliitikaga. EMA sünnipäevaks loetakse 16. XII 2016, mil rahvas avaldas keskkonnaministeeriumi ja hiljem riigikogu ees meelt kuuskede raievanuse langetamise ning kontrolli alt väljunud raietegevuse vastu. Liikumise mõjukust näitab asjaolu, et 2018. aasta jaanuarist on EMA metsahoolekogu Eesti esinduse sotsiaalkoja liige, EMA Facebooki grupis on ligi 7500 liiget, sh paljude huvigruppide esindajad üle Eesti, mitmed keskkonnaametnikud, riigikogu liikmed ja ka keskkonnaminister.

Ühenduse rajamise üks võtmeisik on EMA koordinaator Linda-Mari Väli, ajakirjanik ja keskkonnaaktivist, kes on avaldanud ka ilukirjandust ja kirjanduskriitikat. 2016. aastal tunnustas Eestimaa Looduse Fond teda noore looduskaitsja eriauhinnaga panuse eest metsateemalise diskussiooni õhutamisel ühiskonnas ning EMA algatamise eest.

 

Kuidas Eesti Metsa Abiks alguse sai?

EMA sai alguse meie riigi metsapoliitika puudujääkidest, omamoodi vastusurvena tööstuslikule lobile, millest on saanud meie metsanduspoliitikat valitsev ja juhtiv jõud. Samalaadseid kodanikualgatusi on varemgi tärganud, viimati näiteks 2011 tekkinud rahvaliikumine Eesti Metsa Eest (EME) ja 2008. aastal kokku tulnud ühendus Päästkem Eesti Metsad (PEM). Praeguse kodanikuaktiivsuse varasemast suurem nähtavus ja edu on võib-olla tingitud sellest, et inimeste üldine teadlikkus maailmas toimuvast on kasvanud. Lisaks sellele on hakanud kaela kandma taasiseseisvumisajal üles kasvanud põlvkond, kes on oma vanematest puhuti märksa avarama maailmatajuga tänu paremale orienteerumisele netimaailmas ja kriitilisemale hoiakule meediaruumi suhtes. Meie generatsioonile on kodanikuühiskond loomulik nähtus. Jälgides nii maailma kui ka kohalikke arenguid, näib see mulle vältimatult vajaliku ellujäämisstrateegiana. Hiigelkorporatsioonide surve loodusressurssidele kasvab kõikjal maailmas ning kui siinsed inimesed ise oma elukeskkonna hoidmiseks välja ei astu, kes siis veel?

 

Linda-Mari Väli: „Tegelikult ei jõua me kaugeltki mitte kõikjale, isegi mitte iga raie juurde, millest meid teavitatakse.“

Erakogu

Mis on ühenduse eesmärgiks?

EMA sai alguse väga lihtsast ja inimlikust soovist saavutada metsade tasakaalustatud kasutus, mis on ühtlasi ka metsaseaduse aluseks. Selline poliitika peab olema looduskeskkonnale talutav, ühiskonnale vastuvõetav ja majanduslikult jätkusuutlik. Need põhimõtted kajastuvad ka meie riigi seadustes (sh põhiseaduses), samuti mitmetes rahvusvahelistes lepetes, millega Eesti on liitunud. Praegu need elementaarsed põhialused meie hinnangul täidetud ei ole. Vastuolusid on hakatud üha rohkem avalikus inforuumis kajastama ning meedias on ilmunud arvukalt teateid nii ökoloogide uuringutest metsaelustiku seisundi halvenemise kohta,1 inimeste rahulolematusest laialdaste lageraietega2 kui isegi eestimaiste metsaettevõtjate esimestest märguannetest, et meie metsanduspoliitika on kaldumas jätkusuutmatule rajale.3

 

Kui suur on EMA põhituumik ja kas tegevus on vabatahtlik?

Tuumikusse kuulub u 30 inimest, kelle ümber tegutseb omakorda suurem grupp abilisi. Julgen öelda, et EMA erilisus seisnebki vaba mõtlemise atmosfääris, kuna igaüks panustab täpselt nii nagu soovib. Mingeid otseseid juhte või keskvalitsust meil pole. Seni oleme suutnud pidevalt rahastada kahe inimese, minu ja meie rahvusvahelise kommunikatsiooni koordinaatori Martin Luiga panust (jäädes siiski alati tulumaksuvaba miinimumi piiresse) ning pisteliselt veel mõnede aktivistide tööd.

Kui meie vahendid tulevikus kasvavad, siis keskendume palgaliste, täiskohaga töötavate koordinaatorite tasustamisele, sest inimesed, kes EMA poole pöörduvad, vajavad murede lahendamiseks ning ametkondade tähelepanu saavutamiseks eelkõige praktilist, kogemustega abiliste tuge. Selge on aga seegi, et raha pärast pole meie organisatsiooni mõtet tikkuda, sest hetkeühiskonna standarditest lähtudes on koordinaatorite tasud vaid sümboolse, stipendiumilaadse iseloomuga, kattes eelkõige tööga tekkivad kulutused. Samuti on meie algusest peale ühiselt kokku lepitud eesmärgiks jääda alati apoliitiliseks ehk sõltumatuks kodanikuühiskondlikuks jõuks, et säilitada oma peaeesmärk: vastutustundlikuma looduskasutuse edendamine järeltuleva põlve ning maailma elurikkuse ja imelisuse säilimise nimel. Pole juhus, et enamik meie pühendunumatest liikmetest on lapsevanemad. Emana tean, et vastutustunne oma laste ees kaalub üles kõik teised, tühised ja ajalikud kaalutlused.

 

Mis on teie peamised töömeetodid?

Tegutseme meedia kaudu (ajalehed, ühismeedia, videod jmt), aga teeme laialdast koostööd ka riiklike ning kohaliku tasandi ametkondadega. Näiteks osaleme metsanduse arengukava 2030 (MAK 2030) koostamise protsessis, hiljuti aga saavutasime kokkuleppe Lääne-Harju vallavalitsusega, tänu millele jäid alles 250–300aastaste puuhiidudega Lohusalu rannamännikud, mis oleks muidu raadamisele ning asfaltplatsidega kaetud parklate alla läinud.4

Väga tõsistel juhtudel, nt tselluloositehase eriplaneering või Nursipalus toimunud keskkonnamõju hindamiseta läbi viidud mastaapne metsaraadamine, pöördume ka kohtu poole. Meile on olnud väga suureks abiks, et algusest peale on arvestatav hulk juriste meid tasuta nõustanud. Seadusetundjate väge juhatab noor ning andekas advokaat Sven Anton, kelle abi on meie juriidilist ilmakorda arvestades vältimatult vajalik. Teisalt on tähtis ka ise kohal käia, inimestega silmast silma suhelda, paiga muredest-rõõmudest ülevaade saada ning vajadusel rahvast organiseerumisel abistada. Ja muidugi koostöö ja infovahetus huvigruppide ning teiste ühendustega, nii kohalike, üle-eestiliste kui rahvusvahelistega.5

 

EMA tegutsemise haare on niivõrd väikest tuumikut arvesse võttes aukartustäratavalt lai, tundub, et jõuate Eestis kõikjale, kus vähegi mõni kaheldav raie toimub.

Tegelikult ei jõua me kaugeltki mitte kõikjale, isegi mitte iga raie juurde, millest meid teavitatakse. Tartu ülikooli looduskaitsebioloogide poolt möödunud aastal läbi viidud kontrolluuring leidis väikesi seaduserikkumisi igalt teiselt langilt.6 EMA tegevuse peamine kasutegur on loodetavasti olnud üldiste tendentside väljatoomine ning seeläbi ka ühiskonna tähelepanu äratamine. Julgustav märk on seegi, et kõrgendatud avalik huvi näib panevat ametnikke oma otsuseid hoolikamalt kaaluma ning looduskeskkonna väärtuslikkust arvestades maksab tõepoolest meenutada rahvatarkust, et enne mõõda, siis lõika.

 

Kuidas te informatsiooni kogute?

Enamasti inimesed helistavad ja kirjutavad meie aktiivsematele liikmetele. Konkreetseid juhtumeid ja problemaatilisi teemasid uurivad pühendunumad kaasaliikujad ka ajakirjanduslike meetoditega, mis nii mõnelgi korral on suutnud väga tõsised probleemid ühiskonna teadvusvälja tuua. On palju materjali, mis alles ootab oma õiget aega. Käsitleme seda kui tõendusmaterjali praegu toimuva üleraie ning kulissidetaguse poliitika teostamise kohta, mis varem või hiljem väga oluliseks osutub.

Mõned meie koordinaatorid, nt enam kui kümneaastase metsamehe staažiga Mati Sepp või pikaaegne IT-ekspert Indrek Vainu, on erakordselt pühendunud, tehes tõeliselt tänuväärset tööd uute probleemide tõstatamisel ja infokorjel. Nii aitas Vainu avastada Est-For Investi tegevjuhi Margus Kohava eelmise projekti, Estonian Cellile kuuluva Kunda tselluloositehase lekke, mis oli püsinud teadmata ajast, kusjuures heitvee proove võeti lekkekohast kaugel eemal.7 Alles pärast meiepoolset ajakirjanduse teavitamist hakati lekke parandamisega tegelema, aga peab tunnistama, et asjad liiguvad selles vallas aeglaselt ning segaselt. Samuti juhatas Vainu sel suvel esimest korda meie maa ajaloos toimunud metsalaulupidu, kus laulikud ja kokkutulnud rahvas otse Soomaa südames üheskoos varahommikust päikeseloojanguni regilaule laulsid.8

Luua-kooli lõpetanud Mati Sepp on avalikustanud mitmeid tõsiseid metsandusprobleeme, mida seni on suuresti maha vaikitud, aga millega tema oma töös pidevalt kokku puutub. Näiteks juurepesu laialdane levimine valede metsamajanduslike võtete tõttu (eriti RMK ehk sõna otseses mõttes rahvale kuuluvates metsades) on pärast Sepa poolt alustatud ja edukalt juhitud teavituskampaaniat lõpuks metsanduse arengukava alusdokumenti jõudnud. Ka meie liikmeskonna teadmised kvaliteetpalgi ja püsimetsanduse asemel odava paberipuu kasvatamise ja intensiivmetsanduse arendamise tendentsidest on teemad, mille mõistmisse Sepp oma praktiliste teadmiste ja otse lankidel ning metsades toimuvate koolitustega on panustanud. Sellise majandusliku allakäigu tulemused kajastuvad otseselt metsa ökoloogilise, sotsiaalse ja kultuurilise seisundi halvenemises.

 

Mis on Eesti metsa suurim mure?

Probleemseid teemasid on palju, aga olulisimaks võib pidada välja tuua üleraie ning lageraiepõhisuse, mis ongi teatavas mõttes kõigi teiste probleemide allikaks. Eesti metsanduspoliitika liberaliseerumise käigus on toimunud pidev metsaseaduse lõdvenemine. Raievanuseid langetakse iga mõne aasta tagant, samuti leevendatakse muid raietele seatud piiranguid. Surve nn raieküpsetele metsamassiividele kasvab, kohalikud elanikud heidetakse nii riigi- kui ka eramaadel toimuvate raiete planeerimisest kõrvale. Tihtipeale saavad kahjustatud looduslikud pühapaigad,9 pärandkultuuriobjektid jt inimestele olulised paigad, näiteks viimased kohalikud rohealad või siis kohaliku kogukonna poolt armastatud marja- ja seenemetsad.10

Püsimetsanduse ja puidu kvaliteedi asemel surutakse meile peale lageraiele keskenduvat intensiivmetsandust ja kvantiteeti ehk massi, praegusel juhul eelkõige tselluloosimassi või puidugraanuleid.11 Majapalkigi pole Eestist enam peaaegu saada, seda tuuakse eelkõige Venemaalt ja Valgevenest. Ometi võiks ühe väärispuu läbimõeldud väärindamisega teenida samasuguseid summasid kui praegu terve lagedaks raiutud metsatukaga ning selle paberi- või pelletivabrikusse saatmisega. Metsa väärindamine eeldaks lageraielt ja harvesteridelt püsimetsandusele üle minemist ning metsa ja selle elanike, aga mitte jätkusuutmatu puidutööstuse huvide kuulamist. Varem või hiljem tuleb selline muutus nii või teisiti.

Kogu maailmas on hoogustumas murrangulised sündmused, nt kliimamuutused ja massiline liikide väljasuremine, millega kaasneb põhjalik arusaamade revideerimine. Üha enam tunnetatakse, et mida varem oma ressursside ja elukeskkonna vastutustundliku kasutamisega alustada, seda paremini maailmas aset leidvate muutustega kohanetakse.

 

Mida peate peamiseks metsanduspoliitika puudujäägiks ja mida tähendab poliitika teostamine kulisside taga?

Võib-olla peamine metsanduspoliitika puudujääk, mis tingib omakorda ka säästvast metsandusest eemaldumist, on puudulik ehk kallutatud kaasamine. Juba 2013. aastal jõudis Eestimaa Looduse fondi spetsialist Liis Kuresoo Postimehes keskkonnaministeeriumi kaasamispoliitikat analüüsides järeldusele, et probleemiks on huvigruppide vahelise tasakaalu puudumine: „Paraku näeme sageli, et kui metsaseadust muutes kutsutakse laua taha huvigrupid, siis metsatööstust ja majandajaid esindab töörühmades alati rohkem inimesi kui metsakaitse eest seisvaid organisatsioone“.12 Kahjuks pole olukord paranenud. Vastne keskkonnaministeeriumi kantsler Meelis Münt kaitses Euroopa Liidu LULUCF määruse13 läbirääkimistel tööstuse seisukohta, mille tulemust on nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil nimetatud Euroopa kliimapoliitika saboteerimiseks.14 Muidugi ei olnud selline seisukoht kõigi huvigruppidega kooskõlastatud. Metsandusnõukogus on üks keskkonnahuvi esindaja silmitsi nelja majandushuvi esindajaga. Eesti metsahoolekogu (Forest Stewardship Council, FSC)15 esinduse juht on ministeeriumil soovitanud metsandusnõukogu FSC eeskujul keskkonna-, sotsiaal- ja majanduskoja vahel tasakaalustada, aga seni pole teda kuulda võetud. Sarnast tasakaalustamist vajaks ka RMK nõukogu.

Taunitavad on ministeeriumi(de) tõeväänamised ning lubaduste murdmine, mille eredaks näiteks kaks aastat tagasi metsaseaduse muudatuse ümber toimunud sündmused, millest sai alguse ka EMA ning rahvasuus metsasõjana tuntuks saanud avalik debatt. Toona taganes keskkonnaministeerium keskkonnaorganisatsioonidega sõlmitud kokkuleppest, mille alusel oleksid kaetud laane- ja salumetsade range kaitse vajakud ehk loodud uued looduskaitsealad, kompenseerimaks kuuskede raievanuse alandamist, kusjuures nende loomise vajadus on otseselt tingitud väga intensiivsest metsamajanduslikust tegevusest. Kui muidu tasakaalukad organisatsioonid sellise ennekuulmatu vaiba alt ära tõmbamise pärast kisa tõstsid, siis teatas ministeerium, et hoopis organisatsioonid ise olevat kokkuleppest taganenud.16 Pärast seda tuligi rahvas ministeeriumi ette protesteerima ning sündis EMA, kusjuures laane- ja salumetsade range kaitse vajakud said tänu sellele lõpuks kaetud.

Ometi on vähetõenäoline, et uued kaitsealad (millest olulise osa on RMK grotesksel kombel viimase viieteistkümne aasta jooksul lagedaks raiunud17) kuuskede raievanuse alandamist olulisel määral kompenseeriksid. Siinkohal tasub meenutada, kui tendentslikult ja tõde väänavalt ministeerium kuuskede raievanuse alandamise mõju avalikkusele serveeris, üritades näidata metsaseaduse muudatuse tagajärjel tekkivaid uusi raievõimalusi millegi tühisena ning tutvustades seadusemuudatust puudutavaid andmeid protsentides ja pindalas, mitte tihumeetrites.18 Kui uued raievõimalused tihumeetritesse ümber arvutada, annavad need miljoni tihumeetri ringis uut võimalikku kuusetooret. Silmas tuleb pidada sedagi, et tööstuse poolt armastatud kuusikutes on üleraie toimunud juba mõnda aega,19 see kahjustab aga oluliselt meie kuusikute elustikku. Kui üksikud kaitsealad jäävad täielikult langistatud ja/või noorendikega kaetud majandusmetsade keskele n-ö reservaadisaarekesteks, mille asukad teistele loodussaarekestele liikuma ei pääse, hakkab arusaadaval kombel kuhtuma ka elu neil looduskaitsealadel. Samamoodi tuleb loomaaedades pidevalt loomi vahetada ja liigutada, aga paraku metsaloomad lennuki ega autoga sõita ei saa, et kaugematest metsalinnadest värsket verd juurde saada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuusikute raievanuse langetamine oli ilmselgelt tööstuse huvides astutud samm, seda enam, et suurem osa uutest raievõimalustest tekkis eelkõige riigimetsades, mille saatuse ja käekäigu üle otsustamise õigus peaks kuuluma rahvale. Mulle tundub, et jätkusuutmatult paisuva puidutööstuse vajadused ei peaks olema kriteeriumiks, mis riigimetsa saatuse kujundamisel määravaks saavad. See ei ole säästev, vaid tööstuslik metsandus.

 

Kas teile lähenetakse ka sellise tagamõttega, et ehk on võimalik noorte uljaspeade meelt paindlikumaks muuta? Kas olete keskkonnaministeeriumi, RMK jt jaoks oodatud koostööpartner?

Tööstusliku kallakuga asutustele ja organisatsioonidele oleme paraku jätkuvalt soovimatu koostööpartner. Tõelist avatud dialoogi pole seni tekkinud. Ehkki tööstusliku metsanduse eestkõnelejate käitumises ja retoorikas on ajuti mõningaid järeleandmisi märgata, tuleb tunnistada, et need vahelduvad episoodidega, kus mõtestatud argumentatsiooni asemel tullakse lagedale valeväidete, demagoogia või solvangutega. Isiklikult olen nii mõnelgi korral kogenud, et paljusid meie poolt tõstatatud probleeme ollakse valmis näiliste oponentide poolt kinniste uste taga isegi möönma, aga kui asi läheb avalikuks, on jutt teine. Paraku on avalikkust metsamajanduslike terminite ja pooltõdedega kerge eksitada, sest tegemist on äärmiselt spetsiifilise valdkonnaga, milles täiel määral orienteeruma õppimine võtab aastaid. Samas on EMA-l viljakas koostöö arvukate metsaühistute, Hiite Maja, Maavalla Koja, Eestimaa Looduse Fondi, Tartu ülikooli looduskaitsebioloogide, mesinike, kohalike seltsingute ja kogukondade ning kõikvõimalike huvigruppide ja inimestega, kelle lähenemise aluseks on koostöösoov, argumenteeritus, rahumeelsus ja hea tahe.

 

Kas teie tegevus hõlmab ka erametsaomanike tegevust?

Loomulikult. Koostöö ja üksteisemõistmine erametsaomanikega on säästva metsanduse suunas kulgemisel üheks aluskriteeriumiks. Mul on väga hea meel edukate koostööprojektide üle kunagise erametsaliidu juhi ning peremetsaomanike esindaja Toomas Lemmingu ning paljude teiste väikemetsaomanike esindusorganisatsioonidega. Üheskoos seisame suundumuste ja praktikate vastu, mis viivad väikemetsaomandi vähenemisele ja suurmetsaomandi suurenemisele. On üsna selge, et põlvkondade vältel perega oma kodumetsas majandades ollakse üldiselt säästlikud ja jätkusuutlikud, samas kui oma maid või kodumetsa raieõigust ärgitab müüma eelkõige sotsiaal-majanduslik surutis. Praegu on väikemetsaomanikel metsahoolduse- ja istutustoetuse taotlemisel de facto suuromanikest viletsamad võimalused, ehkki seaduse järgi peaks olema vastupidi. Oleme järjekindlalt seisnud selle juriidilise ebakõla tasakaalustamise ning metsaseaduse täitmise eest ning sel teel üheskoos pere- ja väikemetsaomanike esindusorganisatsioonidega ka korduvalt riigiametite ning õiguskantsleri poole pöördunud.20

Samuti oleme nii erametsaliidu kui Eesti metsa- ja puidutööstuse liiduga ühise keele leidnud selles osas, et praegune looduskaitsetoetuste süsteem ei ole motiveeriv ega jätkusuutlik. Üheks väga õnnetuks näiteks on kas või kurikuulus lendorava elupaikadega seotud raiekeeldude kompenseerimata jätmine, kusjuures miskipärast süüdistatakse tekkinud olukorras looduskaitsjaid. Tegelikult on hoopis teravam küsimus selles, miks ei ole riik suutnud aastate jooksul 111 looduskaitsealusest maatükist erametsaomanike maadele jäävaid ja meil üha haruldasemaks muutuva lendorava elupaikasid välja osta. Ka võtab püsielupaiga menetlemine ebamõistlikult kaua aega ning selle aja jooksul ei kompenseerita omanikule midagi, mis on ilmselgelt ebaõiglane ja sotsiaalseid pingeid tekitav.21

Kahetsusväärne ja kurb on ka vääriselupaikade ehk VEPide algse idee teisendumine positiivsest motivatsioonimeetmest selle vastandiks. Karta on, et oma osa on selles ka looduskaitseorganisatsioonidel, kes on survestanud algselt vabatahtliku kohustuse paljudele erametsaomanikele karistusena näivaks meetmeks. Samas tuleb mõista ka keskkonna eest seisvaid ühendusi, kuna teatud mõttes on nad taasiseseisvumise järel alanud metsanduse liberaliseerimisprotsessis üha enam nurka surutud, olles ju mõneti meie looduse käekäigu eest selle kõneisikutena vastutavad. Kuna rüüstamise ning üleraie tendentsid on läbi aastakümnete ning eriti käesoleva kümnendi tööstusliku suunitlusega metsanduse arengukava (MAK 2011– 2020) tulemusel kontrolli alt väljunud, siis on ka mõistetav, et keskkonnakaitsjad üritavad kinni haarata igast võimalusest päästmaks suurel kiirusel vähenevat vana metsa elustikku. Nende probleemide lahendamisel on äärmiselt oluline looduskaitsjad ja erametsaomanikud ühise laua taha saada ning alustada reaalset, konstruktiivsele lahendusele suunatud dialoogi. Oleks suur au, kui EMA kunagi selleks lauaks saaks, sinna vähemalt püüdleme.

Rääkides aga riigimetsast, siis vähemalt mina pean igati õigustatuks ning ka meie metsaseadusele vastavaks, et igaüheõiguse alusel hoidlikuks kasutamiseks mõeldud metsade majandamisel peavad olema põhilisteks kaalutlusteks ökoloogiline ja sotsiaalne külg, kuna uuringud näitavad, et rahva seas domineerivad just need huvid.22 2012. aastal viis keskkonnaministeerium läbi uuringu, mis näitas, et eestlasel on täiendav looduskaitseline maksevalmidus umbes 20 eurot inimese kohta aastas, kokku 17,25 miljonit.23 Praeguseks on see valmidus arvatavasti veelgi kasvanud. Kuna RMK panus riigikassasse on tühine, küündides möödunud aastatelt vaid veidi üle veerandi protsendi, siis seda kõike objektiivselt vaagides tekib paratamatult tunne, et võib-olla oleks otstarbekas selle vahetult enne käesoleva sajandi algust loodud ning üsna erandlikus staatuses oleva riikliku tulundusasutuse eesmärgid üle vaadata. Asutuse üheks funktsiooniks võib loomulikult olla ka kohalikule tööstusele toorme ja metsameestele töö pakkumine, aga selle kasutusvaldkonna piirid tuleb täpselt ära määratleda. Samuti tuleks seada paika prioriteedid, millist puidutööstust ja -väärindamist me lõpuks arendada soovime. Olen üha enam veendunud, et ebakvaliteetse ning lühikese raieringiga, harvesteride ja lageraie teel saadava intensiivmetsanduse aeg on ümber ning tuleb üle minna jätkusuutlikule, kvaliteetpalki ning püsimetsandust toetavale säästvale metsamajandusele. Usun, et väärispuidu kasvatamisele ning kallite kestvustoodete valmistamisele keskendunud metsa- ja puidutööstus suudaksid raiemahtusid alandades meie rahvale ja riigile antavat majanduslikku panust hoopis suurendada, tekitades ühtlasi mitmesuguseid võimalusi kohalikuks väikeettevõtluseks. Samas säiliksid sedasi ka metsa kõrvalkasutuste võimalused, näiteks turism ja korilus.

 

Mida soovitad inimestele, kes tahaksid senise lageraiepõhise metsanduspoliitika muutmisele kaasa aidata ?

Toimekad ning meie elukeskkonna käekäiku panustada ihkavad inimesed on vägagi appi oodatud ning kõik, kel mingi mure või lihtsalt innukas tahe kaasa lüüa, need on teretulnud meie aktiiviga ühinema. Meie ühendusel on sõlmimisel koostööleping keskkonnainspektsiooniga, et saaksime hakata EMA aktiviste abipolitseiniku volitustega sarnanevateks abiinspektoriteks koolitama, tagamaks kehtivate nõuete täitmist praegu toimuvatel raietöödel.

Kui metsatöömasinate operaatorid määraksid igale lageraiesse minevale kinnistule vähemalt 15–30% ulatuses puutumatuks jäetavat metsa, eraldades selle tööde eel lintidega muust maastikust ning planeerides sellised kaitsesaared kooskõlas ülejäänud maastikuga, oleks meil juba praegu võimalik majandusmetsades vana metsa elustikule ohtralt uusi võimalusi pakkuda. Saarekeste määramisel tuleb arvestada sellega, et lapile jääksid väärikamad ning elujõulisemad seemne- ja säilikpuud, samal ajal aga ka näiteks püsti seisvad surnud puud, millest praegu meie majandusmetsades intensiivmetsanduse tõttu absoluutne puudus on tekkinud. Samas on sellised puud mõne metsaelaniku ellujäämiseks asendamatu söögi- ning elupaik. Ehkki metsaseadus on vägagi liberaalne, on mitmetest selle nõuetest kinni pidamine puudulik. Aiman, et selle põhjuseks pole mitte metsameeste pahatahtlikkus, vaid eelkõige teadmiste või ka võimaluste puudumine. Meie metsatööliste haridusvõimalusi tuleks seepärast ökoloogia, kultuuri ja sotsiaalia koha pealt kindlasti täiendada. Kahtlemata parandaks olukorda ka see, kui keskkonnavaenulik ning meie oludesse sobimatu metsatehnika asendada kaasaegsema ja säästvama tehnoloogiaga.

Samas tuletan meelde, et metsa­abitegevuses kaasa lüüa ihkav rahvas on palavalt oodatud ka oma käe peal tegutsema ja organiseeruma. Vajadusel saab EMA tuumik alati nõu ja jõuga abiks olla, kuna kohalike, oma kodumetsade kaitse eest seisvate kogukondade toetamine on olnud algusest peale üks meie ülesannetest. Tähtis on hoida end metsapoliitiliste arengutega kursis ning jätkata otsustajate teavitamist sellest, et meie rahvas soovib näha siin riigis senisest palju keskkonnahoidlikumat arengusuunda. Usun, et käimasolevate globaalkriiside lahendamisel võiks Eesti olla pigem suunanäitajaks kui mahajääjaks. Pean vajalikuks eriliselt rõhutada, et dialoogi tekitamiseks ning probleemide lahendamiseks on äärmiselt oluline argumenteerida teaduslikult ja adekvaatselt, säilitades viisaka suhtluslaadi ka juhul, kui vastase vaated näivad ignorantsete või vastuvõetamatutena. Meie asi pole olla kohtumõistjateks, vaid lahenduse otsijateks. Ma leian, et probleemid metsanduses ja looduskasutuses on tekkinud eelkõige prioriteetide nihkumisest meie elukeskkonna vajadustelt üha suuremaks paisuva tööstuse huvidele, samuti selle protsessi käigus tekkinud kommunikatsioonihäiretest erinevate metsanduslike huvigruppide vahel. Loodan väga, et saame nende probleemide lahendamisse oma panuse anda. Seepärast sooviksingi lõpetuseks EMA seltskonnas omamoodi deviisiks kujunenud juhtmõttega – jõudu meile!

 

1 Eesti teadlaste uuring näitab kohalike metsaliikide väljasuremist. – Postimees Heureka, 12. III 2018.

2 Kristi Helme, Viimsi elanikke nörritab ulatuslik lageraie: olen väga-väga haavunud, metsas on rajad suurte masinate poolt täiesti mudamülkaks muudetud. – Delfi, 12.III 2017; Helve Laasik, Kamari haridusselts tegi valla maal lageraiet. – Vooremaa, 19. IX 2017.

3 Nils Niitra, Metsatöösturite lobi survestab aina rohkem raiuma. – Postimees, 15. XII 2016.

4 Vahur Lauri, Lohusalu elanikud jäid pikalt kestnud parklavaidluses võitjaks. – ERR, 17. VI 2018.

5 Tarmo Õuemaa, Roostal kohtuvad maailma metsakaitsjad. – Lääne Elu, 26. IV 2018.

6 Randel Kreitsberg, Looduskaitsebioloog lükkab ümber riikliku metsastatistika väited. – ERR Novaator, 25. X 2017.

7 Ain Alvela, Inspektsioon hakkas Estonian Celli heitveetoru purunemist uurima. Õhus on kriminaalasi. – Maaleht, 22. XII 2017.

8 Egon Valdaru, Hüpassaare rabasaarel tuleb metsalaulupidu. – Sakala, 29. VI 2018.

9 Ahto Kaasik, Rüüstatud pühapaigad. – Käsikiri, Tartu 2018.

10 Kaisa Berg, Lageraiete ulatus on ületanud taluvuse piiri. – Postimees Heureka, 8. VI 2018.

11 Bioloog Tõnu Ploompuu: silmamoondamispõhine Eesti metsandus? – Maaleht, 31. III 2017.

12 Liis Kuresoo, Läbirääkija või soojapuhur? – Postimees, 6. III 2013.

13 Keskkonnaministeerium, Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu sõlmisid Eesti juhtimisel esialgse kokkuleppe kliimaeesmärkide saavutamisele kaasa aitavas maakasutuse ja metsanduse (LULUCF) määruses. – pressiteade 18. XII 2017.

14 Eesti ei tohiks eesistujana Euroopa kliimapoliitikat õõnestada. – Eestimaa Looduse Fond, 17. VII 2017; Hanna Aho, Decision time for EU forest and climate policy. – EURAKTIV, 10. X 2017.

15 Metsahoolekogu on rahvusvaheline mittetulunduslik organisatsioon, mis edendab metsade vastutustundlikku majandamist kogu maailmas.

16 Linda-Mari Väli, Riigi laastav ja silmakirjalik metsanduspoliitika ehk miks me korraldame reedel piketi metsaseaduse muudatuste vastu. – Eesti Päevaleht, 15. XII 2016.

17 Nils Niitra, Riik võtab kaitse alla tuhandeid hektareid lageraielanke. – Postimees, 13. VIII 2017.

18 Priit Luts, Riigikogu võttis vastu kuusikute raievanust langetava metsaseaduse. – ERR, 14. VI 2017.

19 Rainer Kuuba, Keskkonnaministeerium lõpetagu avalikkuse lollitamine. – Postimees, 30. V 2017.

20 Toomas Lemming, Seadus käsib toetuste maksmisel eelistada väikemetsaomanikku, tegelikult seda ei tehta. – Maaleht, 14. XII 2017.

21 Ülle Madise, Õiguskantsleri kiri keskkonnaministrile ja keskkonnaameti peadirektorile: Püsielupaiga määramise praktikas ilmnenud probleemid. – Õiguskantsleri Kantselei 8. I 2018.

22 Ann Ojala, Georg Tamm, Metsaväärtused, metsahoiakud ja säästlik metsakasutus. Küsitlusuuringu aruanne. – Keskkonnainvesteeringute keskus, Tallinn 2006; Heelia Sillamaa, Uuring: eestlased eelistavad puhast keskkonda majandusarengule. – Postimees, 28. II 2018.

23 Üllas Ehrlich, Metsa väärtustest turul ja turuväliselt. Ettekanne Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni 55. ettekandepäeval 13. XII 2017. http://www.zbi.ee/talkk/materjalid/Metsa%20vaartustest%20turul%20ja%20turuvaliselt.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht