Eestivene. Lõimumise tõeline mõte

Realistlik hoiak tähendab esmalt tunnistamist, et kõrval elab teine rahvus

MARGUS OTT

Valeri Vinogradov. Kiisul külas. 2015. Illustratsioon L. Lapini romaanile „siintallinn”.

Valeri Vinogradov. Kiisul külas. 2015. Illustratsioon L. Lapini romaanile „siintallinn”.

Valeri Vinogradov

Kõigepealt analüüsin mõnd teksti, mis on pärit internetiportaalist estonia.eu,1 kus eeldatavasti esitatakse Eesti Vabariigi ametlik seisukoht integratsiooniküsimuses, kuna see on „ametlik juurdepääs Eestile“, official gateway to Estonia.

Seal öeldakse: „Eesti taasiseseisvus 1991. aastal. Nõukogude Liidu meetmete tõttu oli 1989. aasta rahvaloenduse andmetel etniliste eestlaste osakaal rahvastikus kahanenud 61%-ni. Praktikas tähendas see seda, et pärast 1991. aastat pidi Eesti lõimima umbes 39% oma elanikkonnast, kellest enamik oli asunud Eestisse elama hiljuti. Oli algusest peale selge, et see oli Euroopas seninägematu ulatusega väljakutse.“2 61% ehk etnilised eestlased (kes on määratletud nendena, kelle esivanemad asusid Eestisse elama enne 1918. aastal Eesti Vabariigi väljakuulutamist ja Eesti kodakondsuse rajamist3) on need, kes tegutsevad, on aktiivsed ehk antud juhul lõimivad teisi, keda tollal muulasteks kutsuti ja kes olid enamasti vene emakeelega inimesed. Viimastel on agentsust ainult niivõrd, kuivõrd nad täidavad ametlikke meetmeid innukamaltki kui ette nähtud, s.t agentsust mööndakse vaid suurema innukusena ametliku agentsuse poolt heakskiidetud tegevuses.

Portaalis on eraldi alamrubriik, kus käsitletakse vene keskkoolide üleminekut vähemalt 60%-lisele eestikeelsele õppele.4 Seal üteldakse: „Ennetähtaegselt ülemineku lõpuleviinud koolid on olnud heaks eeskujuks teistele“5; „Positiivselt küljelt võib välja tuua seda, et graafikust kiiremini vabatahtlikult muutuste täideviijad juba ilmutavad oma tõhusust ja on positiivseks eeskujuks koolidele, kes liiguvad omas tempos.“6 (Muide, kas „oma tempo“ tähendab seda, et nad liiguvad pelgalt graafikus, s.t pole nii innukad kui näidiskoolid, või liiguvad nad graafikust aeglasemalt?) Edasi, need, kes on teistsugusel arvamusel, on lihtsalt segaduses: „Mõned venekeelse vähemuse lapsevanemad on väljendanud muret vene keele ja kultuuri tuleviku pärast, kui osa ainetest õpetatakse eesti keeles.“7 Selle peale rõhutatakse rasvases kirjas, et põhikool jäävat endiselt venekeelseks (kui vanemad seda soovivad ja kohalik omavalitsus nõus on).8 Vene lapsevanemad on lihtsalt alusetult kartnud, et venekeelne haridus üldse kaob ära, aga selle teadaandega on kõik need mured justkui ühe hoobiga hajutatud, sest venekeelne põhikool jäävat alles, ehkki loomuldasa tekib lugejal hulk küsimusi: kui keskkoolis peab üle poole ainetest õppima eesti keeles, siis kas ei eelda see, et juba põhikoolis peaks osa aineid eesti keeles olema? Kas on kaadrit ja õppevahendeid sellise õppemahuga toimetulekuks? Kas see ikkagi ei või kahjustada vene kultuurioskust, kui suurem osa keskkooli taseme teadmisi tuleb võõrkeeles? jne. 60protsendilisele eestikeelsele õppele üleminekut põhjendatakse sellega, et niimoodi saavat õpilased harjutada riigikeelt mitmesugustes keelesituatsioonides ning see tagavat neile võrdsed võimalused kõrghariduse omandamisel, ühiskonnas osalemisel ja edukal tööturule sisenemisel. „See on ka tähtis lõimumise vahend, mis aitab suurendada ühiskonna kokkukuuluvust“.9 Kokkukuuluvus seeläbi, et vene kogukond õpib eesti keeles (ja loodetavasti omandab eesti keele).

Portaali tekstid on lühikesed ja ülevaatlikud, mistõttu nendes ei saagi teemat üksikasjalikumalt avada, kuid ühe põhimõttelise kitsaskohana tundub, et selles lõimimisprotsessis ei ole kohta dialoogile ega diskussioonile. Kes jonnakalt kirjeldatud hariduspoliitika suhtes eriarvamusele jääb, on populist ja ebaõiglane: „Kahetsusväärselt on pärast 1993. aasta seaduse10 vastuvõtmist üleminekut populistlikult ja ebaõiglaselt kritiseeritud, mis on seda protsessi mõnevõrra venitanud.“11

Kõnealuse portaali lõimimisteemalisi tekste uurides me näeme, et vene emakeelega elanikkonda ei kujutata autonoomse subjektina, kes seab ise endale eesmärke ja valib vahendeid nende teostamiseks, vaid teda kujutatakse passiivsena, riigimeetmete objektina ning tema ainus vabadus, milles ta saab oma iseseisvust ja omaalgatust näidata, on ettenähtust veelgi suurem innukus riigi sätestatud kursi järgimisel. Need, kes arvavad teisiti, on kas segaduses, omakasupüüdlikud või pahatahtlikud. See teebki võimatuks dialoogi, mille olemasolu eeldab autonoomsete võrdväärsete subjektide olemasolu.

Lõimimine

Sõna „lõimimine“ on kasutusel esmajoones ühiskondlikus tähenduses ja suurelt jaolt just rahvusgruppidega seoses.12 Kõige üldisemalt öeldes saab lõimida ainult seda, mis on erinev ja püsib erinevana (aga mitte muutumatuna!13). Sest kui lõimitav pole erinev või kaotab oma erinevuse (ilma lõimijat mõjutamata), siis on seda õigem nimetada omastamiseks või – rahvuste puhul – assimileerimiseks.14 Lõimimine tähendab seda, et kokku puutuvad erinevad, eristuvad üksused; lõimimine saab toimida ainult läbi eristumise ning uut laadi eristumisi käivitades. Ja ka vastupidi, eristumine on tähenduslik ainult lõimituse raames, sest vastasel juhul need üksused pihustuvad laiali; kui neil pole kontakti teiste üksustega, siis nad muutuvad eneseküllaseks, ühetaoliseks ega esine enam erinevana.

Senises Eesti rahvuste lõimimiskavas on nähtavasti eeldatud, et erinevus on antud ja et see on probleemne. On tundunud, et erinevust on liiga palju, et rahvusgruppide vahel on lõhe, barjäär ja et see on vaja ületada. Et erinevus on olemas iseenesest ja me peame vaeva nägema eeskätt sellega, et hoida eristujaid irdumast ja laiali pihustumast. See on võib-olla ülekompensatsioonina ajendanud soovi tuua rahvusgrupid eriti lähedale, kaotada nende erinevus. Niimoodi ei näi vähemasti keelepoliitika puhul õieti olevat tegemist lõimimisega, vaid pigem assimileerimisega.15 Kui me tahame vene emakeelega inimesi lõimida, siis hariduse osas hoolitseksime selle eest, et nad omandaksid õppeainetes head teadmised – ainete omandamine aga on kõige edukam emakeeles – ning et nad oskaksid hästi eesti keelt ja tunneksid eesti kultuuri.

Ehk teisisõnu, et nad ühest küljest arendaksid end venelastena ja et nad teisest küljest oleksid ühendatud eestlastega (keeleoskus).16 Eristus ja lõiming. Millegipärast aga on leitud, et ainete sisuline omandamine pole nii tähtis kui eesti keele õppimine, nii et eesti keelt ei õpetata üksnes vastavates tundides (eesti keel ja kirjandus), vaid seda kasutatakse metakeelena ka muude ainete õppimiseks (geograafia jm). Varem praktiseeriti seda mõnes üksikus keelekallakuga koolis, kus võidi samuti näiteks geograafiat õpetada inglise keeles. Aga säärase eksperimendi laiendamine eranditult kõikidele koolidele on enneolematu.

See ei ole intuitiivselt, vahetult arusaadav. Iseenesest võiks mõelda, et riik püüab nii palju kui võimalik anda kõigile emakeelset haridust ja eesti keele õpet. On ju ka oht, et kui me muudame kogu hariduse kõigis koolides pooleldi või üleni eestikeelseks, siis me ei saavuta kumbagi eesmärki: ei omandata õppeainetes korralikku haridust ega ka eesti keelt, sest tähelepanu jääb võnkuma õpetatava aine ja keele kui meediumi vahele, nii et ei õpita kumbagi. Millest ikkagi keele selline erakordne tähtsustamine?

Keelefetišism

Reljeefsuse huvides nimetan keele sellist ülepaisutatud tähtsustamist keelefetišismiks. Selle taga on ilmselt see, et eestlaste endi identiteedi aluseks on olnud väga suurel määral just keel. Rahvuse identiteedi aluseks võib olla muudki: territoorium (USAs sündinu saab automaatselt USA kodanikuks), kultuuriline (nt iirlastel), religioosne (serblaste ja horvaatide puhul), geneetiline (juutidel) vms. Eestlastele aga ükski nendest hästi ei sobi. Vere järgi ei saa eestlust lugeda, sest selleks on siin liiga palju verd segatud. Kultuur jällegi on eestlastel olnud suuresti määratletud ühiskondlik-majanduslikult – eestlaste kultuur on olnud talurahva oma ja seda ei saa enam rakendada uutes oludes, kui juba ammu enamik eestlasi elab linnades ja on täitnud terve ühiskondlike rollide spektri. Ka territoorium ei sobi, sest praeguse Eesti alad ühendati ühtekokku õigupoolest alles vähem kui sada aastat tagasi. Religioongi mitte, kuivõrd eesti rahva moodustumise ajal, ärkamisajal, olid tugevad konkureerivad klerikaalsed ja antiklerikaalsed hoovused; pealegi oli luterlaste kõrval Võru-, Setu- ja Saaremaal arvukalt eestlastest õigeusklikke, pluss vabakogudused jm. Nõnda jäi üle keel. Ühiskeele aluseks sai põhjamurre, mida on tublisti disainitud ja arendatud.

Eestlaste keelepõhine identiteet ehk ongi ajendanud venekeelsete koolide muutmist pooleldi eestikeelseteks (põhikoolis 40% ja gümnaasiumis 60%). Oletan, et eesmärk on iga hinna eest panna venelased eesti keeles rääkima, ja kui see on saavutatud, siis võiks justkui eeldada, et nad on eestlased ja jagavad samu väärtusi, sama kultuuri. Sotsioloogilised uurimused on selle müüdi kummutanud. Vene emakeelega inimeste sotsioloogilisel kirjeldamisel on näidatud, kuidas keeleoskus on sõltumatu muudest mõõtmetest, näiteks kodanikuidentiteedist või ühiskondlikust osalemisest17 (vt Lõimumisvalla 2013, Integratsiooni 2011): keeleoskus ei too tingimata kaasa tugevat kodanikuidentiteeti või tihedat osalemist ühiskondlikus elus. On neid, kes valdavad vabalt eesti keelt, aga ei salli Eesti riiki või on selle suhtes apaatsed, ja on ka neid, kes eesti keelt ei oska või oskavad kehvasti, kuid on lojaalsed.18 See väljendab lihtsat tõsiasja, et keel ei determineeri mõtlemist.

Küsimus pole selles, et Eesti Vabariigi püsielanikud ei pea oskama eesti keelt, vaid selles, kuidas ja milliste vahenditega selleni jõuda (ning selles, mis on meie kaugem eesmärk). Eesti keeles mitmesuguste ainete õpetamine ei pruugi olla kõige tõhusam viis eesti keele õpetamiseks, sest just nimelt, tähelepanu jääb pendeldama sisu ja vormi, õpitava aine ja õppekeele vahele. Niimoodi on oht, et koolist tuleb hulk poolkeelseid ja poolkultuurseid inimesi, kes ei valda korralikult ei eesti ega vene keelt ja kultuuri ega taipa geograafiat.

Isegi kui selline vähemasti keeleliselt assimileeriv püüdlus peaks olema edukas, nii et kõik koolid on eestikeelsed (ja võib-olla mõned on endiselt pooleldi venekeelsed), siis kas see on ka hea? Vene keele ja kultuuri tundmine on rikkus ja ressurss. Kui Eestis on suur hulk inimesi, kes valdab vene keelt emakeelena ja on saanud selles keeles ka hea hariduse, siis kultuuriliselt, poliitiliselt ja majanduslikult on see väga kasulik: vahendatakse vene kirjandust, ollakse poliitikaasjatundjad või töötatakse tööstuses, kaubanduses, teenindussfääris (kaubavahetus Venemaaga, Vene turistide ja kohalike vene emakeelega inimeste teenindamine).

Teiseks on keelel sügavam roll, mis keelefetišismis jääb märkamata – keelefetišism tähtsustab keelt kui vormi, aga sügavamas tähenduses on keel see, mille kaudu me vorme omandame. Keel sügavamas mõttes on see, mille kaudu meile avaneb maailm ja me õieti saame inimeseks. See on emakeel – ja emakeel on kõikidel inimestel ühine. Emakeel pole esmajoones lingvistiline nähtus, vaid eksistentsiaalne mõõde, olemise koda. Selles mõttes on hea ja vajalik, et inimene saab lingvistilises mõttes oma emakeeles (mis on see kuju, millel emakeel kätte jõuab) areneda võimalikult mitmekülgseks, võimalikult mitmesse suunda. Et see olemise koda ja inimene oleksid võimalikult mitmekesised, sellele aitab muidugi väga suurel määral kaasa see, et inimene saab oma (lingvistilises mõttes) emakeeles võimalikult palju haridust.

Realism

Sellel, et venekeelset elanikkonda käsitletakse passiivsena ja meetmete objektina, on ilmselt veel teisi põhjusi. Üks on ajaloo ümberpööramine: Nõukogude Liidus olid eestlased passiivsed ja meetmete objektid ja nüüd oleme saanud aktiivseteks (mis näib eeldavat, et nüüd peab keegi teine olema passiivne19). Teine on ajaloo aurustamine: Nõukogude okupatsioon on kui halb uni, mis tuleb ära unustada. 1940. aastal uinusime, nüüd ärkame taas, ja kõik vahepeal toimunu on ebatõeline ja ebaõiglane. Sealhulgas inimesed, kes vahepeal on Eestisse tulnud, peaks kuidagi ära kaduma (olgu nii, et nad lähevad „tagasi sinna, kust nad tulid“, või nii, et nad assimileeruvad, s.t saavad kitsas mõttes eestlasteks). Nii mõnegi venelase meelest jällegi on Eesti iseseisvus mingi eksituse tagajärg, midagi ajutist, justkui imelik ja ebatõene unenägu, mis varem või hiljem läbi saab, kui Venemaa oma siinse põlise ala või huvisfääri tagasi võtab. Ometi selles olukorras, kus me praeguse oleviku ja tulevikuga elame, on mõlemad kujutelmad kimäärsed, elutegelikkuse suhtes nihkes. Mis puudutab esimest uidu, siis kõigepealt, need muukeelsed, kes tahtsid tagasi minna,20 on seda juba ammu teinud, ning need, kes lihtsalt tahavad ära minna, lahkuvad enam-vähem proportsionaalselt eestikeelsetega; ja teiseks, mis puudutab assimileerimist, siis selle suhtes on ebarealistlik eeldada teise poole nõusolekut (sest ta peaks teatavas mõttes loobuma endast, oma keelelisest ja kultuurilisest identiteedist). Mis puudutab teist uidu, siis isegi kui see stsenaarium teostub, ei tohi me seda aluseks võtta venekeelse elanikkonna represseerimiseks, ja selleks, et see stsenaarium ei teostuks, on just nimelt hädavajalik mitterepresseerimine ja reaalne lõimimine.

Niisiis tuleks kõrvale jätta uitmõtted kiiretest lahendustest, mis kummaski stsenaariumis käib puhtalt teise arvel, teisega arvestamata, just nimelt ainult omaenda fantaasiamulli sees. Kui sellest endassesulgunud mullist välja tulla ja pisut kaugemale mõelda, siis on kerge näha, et isegi sellesama omaenda fantaasia teostumine oleks kahjulik nii teisele poolele kui ka enda poolele. Kui kujutada ette, milline riigikord Eestis valitseks, selleks et saaks võimalikuks venekeelse kogukonna haihtumine, siis päris kindlasti ei ole see demokraatlik – ja isegi mitte lihtsalt autokraatlik, vaid otsesõnu türanlik. Sellises riigis oleks äärmiselt ebameeldiv elada nii venelastel kui ka eestlastel. Samuti ei ole ette näha, kuidas Eesti liitmine Venemaaga toimub rahumeelselt.

Oluline osa rahvusprobleemidest algab sellest, et ei elata tegelikkuses, vaid elukaugetes kujutelmades, hõllanduses, unistustes, uneluses.21 Parem ja elutervem on üritada olukorda vaadata võimalikult elulähedasena, nii nagu see tegelikkuses on; me astume suure sammu edasi juba sellega, kui virgume fantaasiatest. Tõsiasi on see, et Eesti elanikkonnast on 2011. aasta seisuga eestlasi 69,7%, venelasi 26,2% ja teisi rahvusi 4,1%. Suurematest linnadest on venelasi protsentuaalselt kõige rohkem Narvas, Jõhvis, Kohtla-Järvel, Tallinnas. On ebatõenäoline, et need arvud lähemas tulevikus järsult muutuvad.

Kokkupuude

Realistlik hoiak tähendab esmalt tunnistamist, et kõrval elab teine rahvus.22 Minu kõrval oled sina, ja ma puutun sinuga kokku – mitte kui „temaga“ („mitteminaga“, minu tegutsemiste objektiga) ega teise „minaga“ (enda projitseeritud kujutisega), vaid just sinuga. See tähendab, et ma möönan sinu agentsust ja autonoomiat ning ma pean sind sinu enda subjektiivse elu lähtekohaks. Eespool kirjeldatud objektistamises ja keelefetišismis esined sa just nimelt „tema“ ja teise „minana“: venekeelne elanikkond on meetmete passiivne sihtmärk ning need meetmed juhinduvad minu kujutelmadest. Selle asemel peaksin ma rääkima ja arutlema sinu endaga. Ma tahan, et sul oleks võimalikult hea ning et meie ühine keskkond oleks võimalikult rikkalik, mitmekesine. Kui sa irdud, eemaldud liiga kaugele, siis ma ei puutu enam sinuga kokku. Kui sa tuled liiga lähedale (assimileerud), siis ma ka ei puutu enam kokku sinuga – sest erinevus meie vahelt kaob ära ja võib-olla midagi olulist on kaotsi läinud, mingit laadi lävimisvõimalused meie vahel. Püüd muuta vahemaa olematuks, püüd homogeniseerida, assimileerida23 sünnitab trotsina just nimelt teist suunda – vahemaa liiga suureks käristamist, irdumist. Ja mis veel olulisem, hakkame end määratlema rahvuse kui välise kategooria järgi ega näe enam individuaalseid erinevusi, sinu iseärasusi ja minu enda sisemist mitmekesisust; muutume üheülbalisemaks nii väljast kui ka seest. Kui vahemaa on paras ja ma käin sinuga läbi, puutun kokku, võnkudes läbikäimises ühele ja teisele poole, siis me mõlemad teiseneme selle käigus. Mõlema elujõud kasvab, luuakse uusi sümbioose. Siis on (lingvistilises mõttes) keel ja kultuur lihtsalt vahendid meie käsutuses ja need pole olulised mitte iseenesest, vaid pigem selle kaudu, mida ja kuidas me nendega produtseerime, milliseid kooslusi loome.24

Rahvuskollaps

Nüüd jõuame kõige olulisema juurde. Mingis mõttes on rahvusprobleemis kõige suuremaks probleemiks just nimelt rahvus ise – kui minu ja sinu läbikäimine taandub meie lävimisele (näiteks) eestlase ja venelasena. Rahvus (ja keel lingvistilises mõttes) on kõigest üks aspekt meist. Kui me räägime rahvuse terminites, siis on oht varju jätta suur hulk mitmekesisust, homogeniseerida tegelikku heterogeensust. See on nii üldine mõiste, et see võib osutuda kasutuskõlbmatuks. Nõnda on sotsioloogid mind manitsenud, et ei saa rääkida vene kogukonnast, kuivõrd see eeldab mingit ühtsust ja ühetaolisust, mida tegelikkuses aga ei ole. Pealegi, oluline pole niivõrd see, mis keeles me räägime või mis rahvusest oleme, vaid see, mida me oma keele ja rahvusega peale hakkame. Kas need on trampliinid, tõukepinnad lävimiseks või sissemüüritud museaalid, mida peab kaitsma? Rahvuse tõttu võib olukord kokku variseda, paljusus lihtsustuda. Seda eriti eestlaste ja venelaste puhul, kellel on üksteise kohta väga teravaid ja emotsionaalselt laetud stereotüüpe – nii et kui üks räägib teisega, siis ta ei räägi selle inimesega, „sinuga“, vaid stereotüübiga, temaga ehk teise minaga, oma ettekujutusega. Stereotüübid annavad küll kiire lähtehäälestuse (mida ma ühelt või teiselt olukorralt või inimeselt ootan), kuid nendega on see häda, et nad tihti eksitavad ning neid võib olla erakordselt raske muuta – võib tuua tuhandeid näiteid, mis on stereotüübile vastupidised, aga kõik need saab liigitada eranditeks. Tõnu, Mart, Andres, Pille, Maret on ekstravertsed ja lärmakad, aga nad on erandid, sest eestlased on üldiselt introvertsed ja vaiksed. Jelena, Andrei, Jekaterina ja Timofei on introvertsed ja vaiksed, aga nad on erandid, sest venelased on üldiselt ekstravertsed ja lärmakad. Tõepoolest võib kogukondades ja gruppides olla omavõnkumisi ja resoneerimisviise, ja kui mul ongi eelnev häälestus, arvamused ja hinnangud, siis põhiline on lasta neil teisenduda tegelikkuses. Kogukondades on kirjutamata reegleid, suhtlusnorme, viisakusvõtteid, aga neid saab tundma õppida konkreetses kokkupuutes, läbikäimises. Need struktureerivad lävimist ja on sellele taustaks. Enamasti on igas kultuuris piisavalt paindlikkust, et nende normide ja võtetega genereerida väga erinevaid lävimisolukordi. Ses mõttes ei tasu teise kultuuriga olla kannatamatu, et ma ei saa suhelda nii, nagu ma olen harjunud.25 Kui natuke lähemalt uurida, siis tõenäoliselt leidub ikkagi viise, kuidas teiste vahenditega saavutada samu tulemusi või et meil on ideaale, mida me jagame erinevustest või lõhedest hoolimata.

Rahvusküsimus saab kõige edukamalt lahendatud siis, kui rahvus ei ole enam tähtis, kui keel ja kultuur saavad asjade ja olukordade genereerimise vahenditeks, mitte asjadeks iseeneses. Kui inimesed on haritud ja neil on lingvistilised vahendid üksteisega lävimiseks. Kui inimest ei taandata tema rahvusele (ega diskrimineerita selle alusel, vt EV põhiseaduse §12), vaid kui loevad inimese võimed ja voorused. Selleks peame olema keeleliselt tolerantsed. Vähemasti Tallinnas ei ole häbiasi turul puuvene keeles rääkida ja samuti ei peaks olema häbiasi vigases eesti keeles rääkimine. Keelt õpitakse eeskätt suheldes, mitte klassiruumis ja klassiruumis õpitugi saab kinnistub alles suhtluses. Selliste võimaluste ja tarviduste loomisele peaks olema suunatud lõimimise põhifookus. Eesti keelepoliitika on – tundub – olnud liiga formaalne ja kitsalt lingvistiline. Põhiline on ikkagi see, et selles keeles oleks, mida rääkida. Mis puudutab kooliharidust, siis protsentidest tähtsam on õppematerjalide (mis tahes keeles need ei oleks) sisu ja keelekontaktid. Keelt võidakse küll koolis õppida, aga keelt ei saa koolis omandada. Ma tean omast käest, et isegi väga hea õpetuse puhul jääb klassiruumi olukord kunstlikuks. Selles puudub määramatus, teadmatus ja tihe tagasiside, mis on iseloomulikud reaalelule. Nii eesti kui ka vene keele praktiseerimise võimalused on käe-jala juures ja klassiruumi kuivtrenni saab väärtustada ja elama panna, kui luua olukordi, kus on vaja neid teadmisi rakendada (sest sa tahad midagi ütelda või midagi teada saada). Ma usun, et laias laastus teevad nii eesti kui ka vene keele õpetajad head tööd, aga sageli on häda selles, et hoolikalt valmistatud vili ei satu pinnasesse, kus idanema ja oma elu elama hakata.

Leian, et peab pürgima inklusiivsema ja avatuma Eesti identiteedi poole, mille tuumaks on läbikäimine, dialoog, diskussioon ning mida teostavad Eesti inimesed oma eripärase kogemusepagasiga. Meil võiks olla ühine suhtluskeel, millest kõik aru saavad, ning hulk teisi keeli ja murdeid, mida jõudumööda hoitakse ja arendatakse. Ühiselus on põhiline see, mida oma keelte ja kogemustega peale hakatakse ning kuidas keeled ja kogemused üksteist võimendama panna.

1 Rubriigis „ühiskond“ (society) ja selle alamrubriikides lõimumise, kodakondsuse ja vene koolide kohta.

2 Estonia reinstated its independence in 1991. According to the 1989 census, at that time the ethnic Estonian share of the population had dropped to 61% as a result of Soviet policies. In practical terms, this meant that after 1991 Estonia had to integrate some 39% of its population, of whom a majority had settled in Estonia recently. It was clear from the start that this was a challenge of unknown magnitude in Europe.

3 Ethnic Estonians – mostly those individuals whose ancestors migrated from Estonia prior to 1918 before the Republic of Estonia was founded and Estonian citizenry was formed.

4 http://estonia.eu/about-estonia/society/russian-language-schools-transition-to-partial-estonian-language-instruction-what-is-happening-and-why.html

5 The secondary schools that were able to complete the transition before the deadline have served as a good example for others.

6 On a positive note, those schools that have voluntarily adopted the changes ahead of schedule can already attest to their effectiveness, providing a positive example for schools that are proceeding at their own pace.

7 Some parents among the Russian-speaking minority have expressed concern over the fate of Russian language and cultural studies if part of the curriculum is taught in Estonian.

8 Täpsustagem, et põhikool jääb venekeelseks ainult 60% ulatuses ehk vaid veidi üle poole. Seda tekstis antud kohas ei mainita.

9 Kogutsitaat (originaalis rasvases kirjas): “The goal of transitioning to Estonian as a language of instruction for secondary education is to encourage all students to practise the state language in different linguistic situations, helping to ensure that they will have equal opportunities to obtain higher education, participate in society, and be successful in the labour market. It is also an important means of integration that can increase the cohesion of society.“

10 See ongi see seadus, mille järgi peab keskkoolis 60% ainetest õpetatama eesti keeles ja ülejäänud võib olla (aga ei pea olema) muus keeles. Põhimõtteliselt on vene keskkoolid võimalik muuta ka üleni eestikeelseteks. Nende 60% seas peavad olema eesti kirjandus, ühiskonnaõpetus, geograafia, muusika ja Eesti ajalugu; ülejäänud saab kool ise valida.

11 Regrettably, since the approval of the Act in 1993, this transition has been the object of populist and undue criticism, which has somewhat drawn out the process.

12 Järgnev lõimumiskäsitlus keskendub üheleainsale aspektile, keelele. Lõimumisel on loomulikult terve hulk teisi ja võib-olla olulisemaidki aspekte nagu regionaalpoliitika, tööhõive, meedia ja ka näiteks elukeskkonna kvaliteet: rohelus, puhkealad, kultuurisündmused, hoonete esteetiline väärtus ja linnaplaneering jne. Meeldivas keskkonnas on inimesed sõbralikumad.

13 Sest muutumatuna kaoks tema erinevus iseendast, tema iseloomulik teisenemise, muutumise, tulevikuavamise viis – ja sellega seoses ka tema erinemine teisest.

14 Mis puudutab assimileerumist, siis ma ei tauni seda, kui indiviid otsustab vahetada oma rahvuslikku identiteeti ja sulanduda teise rahvusse. Aga see peab olema individuaalne valik, mitte riigi poliitika eesmärk.

15 Tänapäeval puudutab see eeskätt teiskeelseid, aga ärgem unustagem, et esimese vabariigi ajal puudutas see väga olulisel määral eesti enda dialekte ja keeli eesmärgiga assimileerida need kirjakeelde. Sellega on kahjuks liigagi edukad oldud.

16 „Venelased“ ja „eestlased“ on muidugi rohmakas ja võib-olla isegi kahjulik üldistus; tuleme selle juurde allpool lähemalt.

17 Vt Integratsiooni monitooring 2011, http://www.kul.ee/et/eesti-uhiskonna-integratsiooni-monitooring-2011-0 (22. VI 2015); Lõimumisvalla sotsiaalsete gruppide uuring 2013. http://www.etnoweb.ee/en/lsgu (22. VI 2015)

18 Värskema integratsiooni seire järgi on riigiidentiteedi osas toimunud eesti ja vene emakeelega inimeste ühtlustumine, vt Marianna Drozdova, „Eesti kui kodumaa on venelastele eestlastest tähtsamgi“ (Päevaleht, 18. VI 2015), vt http://epl.delfi.ee/news/arvamus/eesti-kui-kodumaa-on-venelastele-eestlastest-tahtsamgi?id=71729229

19 Tuleks eristada erinevaid aktiivsusi. Aktiivsus, mis nõuab enda paarilisena passiivsust, on nõrk aktiivsus, kuna ta on rohkemal või vähemal määral ära määratud selle poolt, mida ta passiivsena nõuab. Tugev aktiivsus on selline, mis ei nõua tingimata enda vastas mõnd passiivsust, vaid mis püüab eeskätt suhestuda ja sidestuda teiste aktiivsustega, loomaks sümbioose ja sünergiaid.

20 Ja mis mõttes rääkida tagasiminekust inimeste puhul, kes on Eestis sündinud? See on sama mõttetu nagu sajandeid siin elanud baltisakslaste tagasikutsumine Teise maailmasõja eel. Kui seda radikaalselt tõlgendada, peaks kogu inimkond suruma end Etioopiasse ja Keeniasse.

21 Ekstremiste on muidugi vähe lootust ümber veenda, küll aga on saavutus juba see, kui takistada äärmusluse levimist.

22 Ma kordan, et tegemist on rohmaka lihtsustusega, vt allpool.

23 Eesti taasiseseisvumine ei tähenda seda, et teise nime all jätkataks sama loogikaga (nt et venestamise asemel eestistataks), vaid et toimitaks põhimõtteliselt teistsuguse loogika järgi – sellise loogika järgi, kus iga inimene loeb. Selle märkusega ei taha ma langetada otsust möödaniku üle (kuidas oleks olnud ühe või teise stsenaariumi järgi), vaid visandada sõbralikumat ja mõnusamat tulevikku.

24 Muidugi, selleks et läbikäijad saaksid olla võrdväärsed agendid, peab neil olema võimalik hoida ja arendada oma väärikust inimesena, mis nõuab teatavaid sotsiaal-majanduslikke tingimusi.

25 Ma ei taha sellega öelda, et eesti ja vene kultuur on hirmus erinevad. Hiina või Keenia omaga võrreldes on nad äärmiselt sarnased.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht