Euroopa Liit keelab ühekordsed plastesemed

Piiranguga keelatakse plastist vatitikud, söögiriistad, taldrikud, kõrred, joogisegamispulgad ja õhupallide vardad.

ELISABETH SALMIN

Euroopa Liit tahab mereprügi vähendamiseks keelustada ühekordselt kasutatavad plasttooted, sestap esitas Euroopa Komisjon 28. mail ettepaneku võtta vastu uued kogu ELi hõlmav eeskiri, mis puudutab kümmet kõige sagedamini Euroopa randadest leitavat ühekordset plasttoodet ning kaotatud ja maha­jäetud püügivahendeid, mis kokku moodustavad 70% Euroopa mereprügist.

Plastistrateegia otsus on osa programmist, millega Euroopa Liidu liikmesriigid lähevad 2030. aastaks üle säästlikku toorainekasutust järgivale ringmajandusele (ingl circular economy).

Kõnealuse piiranguga keelatakse plastist vatitikud, söögiriistad, taldrikud, kõrred, joogisegamispulgad ja õhupallide vardad. Miks väärib ühekordne plast eraldi seadusloomet, saab selgust keskkonnauuringute statistikast. Ühingu Plastic Soup Foundation andmeil on kogu maailma plastmassitoodangust 40% ühekordne, mille kasutusiga on 20 minuti ringis.

Jõustuv otsus käsitleb ka pakendajate tegevuse piiramist ja teavitamist pakendite keskkonnakahjulikkusest, kuna Euroopa Liidus ringlevatest pakenditest 85% on plastist ning mikroplasti jõudmine veekogudesse on võtnud enneolematu ulatuse.

Igal aastal jõuab merre 500 000 tonni Euroopa Liidu plastjäätmeid.

Elisabeth Salmin

Euroopa Liidus on juba turule tulnud esimesed söödavad ühekordsed lauanõud, nii mõnigi kogukond ühekordselt kasutatavaid plastesemeid enam ei tarvita. Plastesemete asendustooteid, mis on toodetud mitte naftast, vaid bambuselehtedest, suhkruroost, tärklisest ja muust taimsest, pakuvad näiteks Bio Futura ja Avani Eco.

Suurettevõtted Avantinum, Toyobo, Synvina ja Coribon on naftalt taimsele plastmassile üleminekuks investeerinud miljoneid ja eranditult kõik suurkorporatsioonid, sh Coca-Cola, KFC, Adidas, Lego, on viimasel kümnendil väljastanud pressiteate, kus lubatakse 2030. aastaks taimse tooraine peale üle minna.

Kuid Euroopa tööstused ei ole veel bioplastile üleminekuks valmis. PEFi, mis on säästvam variant PET-plastist (tootja Avantinum, Antwerpenis tehast omav 12,5 miljoni eurose aastakäibega keemiafirma), on lubanud suuremahulise tootmise algust aastatel 2023–2024.

„Horizon 2020“ käigus on nii väike- kui ka suurettevõtjatele jagatud eritoetusi, et nad kiirkorras asendaksid naftakemikaalidest toodetava plastmassi bioplastiga. Samuti toetatakse mikroplasti veest väljapüüdmise lahendusi. Eesti linnavalitsustel ja valdadel on olnud võimalus kasutada Euroopa Liidu Leaderi rahastust, selleks et rajada omale pakendite kogumis- ja taas­kasutussüsteem või isegi ökoloogilise bio­plasti tootmistsehh, millega saab teenida lisaraha. Koostööpartnereid ja oskusteavet selle kohta leidub maailmas piisavalt ja koostööd stimuleerivad rahalised toetused.

Kas see ka õnnestunud on ja toimib? Eesti on osaline ka ELi leppes, kus 2050. aastaks lubatakse täielikku pakendikäitlust.

Kui uus plastikeeld on jõustunud ja Euroopa Liidu tuumikriikide teadlik tarbija enam plasti ei soovi, võib tekkida olukord, kus see tuuakse Ida-Euroopasse, sh Eestisse. Läheb vaja kohalikke seadusi, mis säärase keskkonnakahjustuse eest kaitsevad. Lahenduseks võib olla prügipõletus soojuselektrijaamades. Kui paljudes riikides tõstetakse kilbile tehtud kulutused ja pingutused, et enam endises tempos jäätmeid ei tekitataks, siis Eesti puhul on välja toodud, et siin on suurepärased võimalused prügi põletamiseks. Euractivi artiklis nenditakse, et „jäätmekäitluse rahastustoetused teevad kunstlikult soodsamaks prügi põletamise, mitte selle taaskasutusse suunamise“.1 Samas märgitakse, et Eesti on Euroopa kolme kõige paremini lahendatud prügikäitlusega riikide seas ning et siin on pigem jäätmepuudus kui jäätmete üleküllus. Tsiteerin: „Euroopa Keskkonnaagentuur kinnitab oma 2017. raportis, et Rootsi, Taani ja Eesti on riigid, kus prügipõletuseks on loodud isegi enam võimalusi, kui leidub prügi-jäätmeid põletamiseks.“ Võib rääkida lausa prügi puudusest ja põletada võiks enamgi. Kokku võttes: kui Euroopa Liit keelaks ka kogu naftakemikaalidest toodetud plasti, võiks selle rahus siia tuua ja probleemi lahendamiseks oleks võimsust küll.

Mis tegelikkuses aset leiab?

Eesti on soovinud, et loodaks kiiresti tingimused Eesti ja Euroopa 5G mobiilileviks. Tähtajaks pakutakse aastat 2020. Teadaolevalt selleks ajaks bioplastile üleminek võimalik ei ole, sest selle mass­tootmist lubatakse alles 2023. aastaks, ja seda ka ainult pudelitele ja tekstiilile. Milleks kiirustada kalli tehnoloogia soetamisega, kui on teada, et standardivahetus sunnib soetatu ära viskama ja uut soetama. Osutan siin Euroopa Komisjoni presidendi Jean Claude Junckeri antud intervjuule. Junckeri ütluse järgi on 5G väga vajalik, kuna nii säästetakse igal aastal 146 miljardit eurot ja Euroopa Liidus luuakse 2,4 miljon uut töökohta.2 Jääb põhjendamata, kuidas aitab uudne tehnoloogia kaasa töökohtade arvust põletavamate keskkonnaprobleemide lahendamisele. E-jäätmetest jõuab taaskasutusse vaid 35%, sealhulgas lähevad raisku taastumatud maavarad. Ometi ei saa selle probleemi puhul ühegi riigi peale näpuga ei näidata. Kuidas kiirendada mobiilitarvikute kasutamist ja tehnoloogilist revolutsiooni, ilma et lahendataks plasti ja e-jäätmete sorteerimis- ja käitlusprobleemid?

Eesti kohta ilmuvad Euroopa Liidu tuumikriikides üldjuhul vaid ülistavad artiklid. Väikese riigi kallal ei norita, pigem patsutatakse sõbralikult õlale. Kõige tihemini jagatakse komplimente Eesti pädevusele e-asjaajamises. Ometi ei ole ei Eestis ega kaaseesistujamaal Bulgaarias e-jäätmete käitlus hästi korraldatud. Aga seda ei kritiseerita. Muudatusi ei nõuta. Samuti ei ole kohapealsetel Läänemere keskkonnaaktivistidel nii palju veenvaid tõendeid olukorra tõsidusest, kui on nende Greenpeace’i, Plastic Soup Foundationi või Beat the microplasticuse kolleegidel. Muide, plasti kahjulikkuse selgitamine on alates 2016. aastast lülitatud Hollandi algkoolide programmi.

Kas Euroopa riikidevahelistes suhetes kehtib suure venna fenomen? Idaeurooplastelt eeldatakse keskkonnasäästlikkuse all ontlikku reeglite jälgimist (loe: selle tegemist, mida suuremad ja kogenumad Euroopa Liidu tuumikriigid ütlevad). Uue, aina võimsama telefoni ostmist või kuulekalt rohujuurelt muruniitmist ja puude raiumist ning olmeprügi mõtlematult ühte konteinerisse toppimist, samal ajal kui Lääne-Euroopas aetakse kas või pill lõhki, aga elatakse ökoloogiliselt ning leitakse viise, kuidas selle pealt teenida. Näiteks ühingud Closing the Loop ja Umicore on uhked, et pistavad rinda kogu maailma elektroonikajäätmete probleemi lahendamisega. 99% mobiiltelefonidest suudetakse töödelda. Ekspertide hinnangul sisaldab üks mobiil 32 sendi eest kulda, 5 sendi eest hõbedat ja 10 sendi eest pallaadiumi. 1 tonnist mobiiltelefonidest võetakse välja 140 kilogrammi vaske, 3,14 kilogrammi hõbedat, 300 grammi kulda, 130 grammi pallaadiumi ja 3 grammi plaatinat.

ELi plastikeelu tagamaad

Seni suunasid nii EL kui ka USA kogutud plasti Hiinasse, kuid Hiina tegi kannapöörde ja teatas 2017. aasta juulis ootamatult, et katkestab kasutatud plasti vastuvõtu. Hiina välisminister põhjendas sammu „riigi väärikusega“, plasti vastuvõtukeelu jõustas Hiina 1. jaanuarist 2018, mis ei jätnud Euroopale ja USA-le kuigi palju aega alternatiivide leidmiseks. Kuna kogutud plasti ära saata ei saanud, eraldati meedia teatel selle ladustamiseks isegi vabu parkimisplatse.

Võitlus plastiga on rohujuuretasandil kestnud juba aastakümneid. Kõige aktiivsemad aktivistid on Hollandis. Pindalalt Eesti-suuruse, 16 miljoni elanikuga Hollandi territooriumist ligi 16% või enam moodustavad nimelt siseveekogud, kus hulbib plast. Rämpsukogumis on esindatud kõik suuremad firmamärgid ja tootjanimed. See pole veel kõik. Tänavatel moodustuvad tuulekoridorid. On võimatu rääkida kohustusest panna prügi prügikasti kohas, kus lakkamatult puhuv tugev tuul koos alalõpmatu vihmasajuga selle ikkagi kuhugi kaasa viib. Aeg-ajalt lahendas riik probleemi, korraldades sundprahikorjamisi, s.t töötud ja puudega inimesed saadeti kohustuslikke tööpäevi tegema ja sotsiaalkindlustuse saamiseks käidi prügi korjamas. Programmi nimeks oli „Participatiemaatchappij“ – „Osalusühiskond“. Prügi korjasid ka need, kel oli liiga palju parkimistrahve või kes purjus peaga piletikontrolöri olid solvanud. Prügikorjamisest sai ühtäkki universaalne distsiplineerimisvahend. Programm tõi tänavatele kummalisi stseene: ees kõndivad lapsed loobivad maha kommipabereid ja nende järel longivad pensionieelikud, kes näpitsatega neidsamu kommipabereid kotti nopivad, ise kella vaadates, millal tööaeg läbi saab. Programm pälvis palju kriitikat ja probleem jäi lahendamata.

Plastivastases sõjas on mitu tiiba, meenutagem Greenpeace’i projekte, loomakaitsealast seadusloomet või rohelise energia projekte. Samuti kohalike advokaatide võimekust. Näiteks kogus Limburgi advokaat R. Cox kokku 900 vabatahtlikku ja koos andsid nad kohtusse Hollandi riigi. Süüdistuse sisuks oli, et riik ei tee piisavalt kõike endast sõltuvat, vältimaks kliimasoojenemist. Kohtuasi algas 2013, 2015 tuli positiivne otsus.3

Investeeritud on tuule- ja päikeseenergiasse, piiratud maagaasi kasutust. Meenutagem, et tegu on regiooniga, kus 1960ndatel rõkkas „Flower-power“ ja maailm otsustati muuta ilusaks kohaks, kus inimene elab loodusega kooskõlas. See on olnud on juba mitmenda põlvkonna unistus.

Elisabeth Salmin on ajakirja Naturegraffix toimetaja, MTÜ Graafilise Loojutustuse Seltsi koordinaator.

https://issuu.com/naturegraffix

1 Waste: Subsidies make it cheaper to burn than recycle. By Paola Tamma | EURACTIV.com

16. X 2017 (uuend. 23. X 2017).

2 https://www.europa-nu.nl/id/vkfilax0w9w3/nieuws/digitale_wonderstaat_estland_eu?ctx=vhtsff47kkv4&printmo=1&tab=0&start_tab0=960 ?

3 https://www.klimaatzaak.eu/nl

Uus eeskiri

Kui alternatiivid on kergesti kättesaadavad ja taskukohased, keelatakse lasta turule ühekordseid plasttooteid. Keelustatakse plastist vatitikud, söögiriistad, taldrikud, kõrred, joogisegamispulgad ja õhupallide vardad, sest need tuleb valmistada edaspidi kestlikumatest materjalidest. Ühekordselt kasutatavaid plastist joogipakendeid lastakse turule üksnes juhul, kui nende korgid ja kaaned jäävad külge kinnitatuks.

Tarbimise vähendamine. Liikmesriigid peavad vähendama plastist toidupakendite ja joogitopside kasutamist. Selleks tuleb kehtestada riiklikud vähendamiseesmärgid, tehes seejuures müügikohtades kättesaadavaks alternatiivsed tooted või tagades selle, et ühekordselt kasutatavaid plasttooteid ei jagataks tasuta.

Tootjate kohustused. Tootjad aitavad katta puhastamise ja jäätmekäitluse kulusid ning teadlikkuse tõstmise meetmete kulusid, mis on seotud toidupakenditega (nagu nt krõpsude ja maiustuste pakendid), alkohoolsete jookide pakenditega ja filtriga tubakatoodetega (nt konid), niiskete pühkepaberitega, õhupallidega ja õhukeste plastkottidega. Samuti innustatakse tööstust arendama selliste toodete vähemsaastavaid alternatiive.

Kogumise sihtarvud. Liikmesriigid on kohustatud 2025. aastaks koguma 90% ühekordselt kasutatavatest plastjoogipudelitest, nt tagatisraha süsteemi kaudu.

Märgistamisnõuded. Teatavad tooted on vaja selgelt ja ühtlustatult märgistada teabega, kuidas jäätmeid tuleks käidelda, et toode ei põhjustaks keskkonnakahju, ning märkida, et toode sisaldab plasti. See kehtib hügieenisidemete, niiske pühkepaberi ja õhupallide kohta.

Teavitusmeetmed. Liikmesriigid peavad tõstma tarbijate teadlikkust ja selgitama tarbijatele, millist kahjulikku mõju avaldavad ühekordselt kasutatavad plasttooted ja püügivahendid ning millised on selliste toodete korduskasutusviisid ja jäätmekäitlusvõimalused.

Pidades silmas püügivahendeid, mis moodustavad 27% rannale kogunevast prügist, püüab komisjon täiendada olemasolevat poliitikaraamistikku tootjavastutuse süsteemidega plasti sisaldavate püügivahendite puhul. Plastist püügivahendite tootjaid kohustatakse hüvitama kulu, mille põhjustab jäätmete kogumine sadama vastuvõtuseadmetes, jäätmete vedu ja töötlemine. See hõlmab ka teadlikkuse tõstmise meetmete kulusid.

Komisjoni ettepanekud esitatakse nüüd Euroopa Parlamendile ja Nõukogule vastuvõtmiseks. Komisjon kutsub teisi institutsioone üles käsitlema neid küsimusi esmajärjekorras, et jõuda käegakatsutavate tulemusteni Euroopas enne valimisi mais 2019.

Allikas: Euroopa Komisjon

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht