Hämaruse rahvad – Siberlaste eripalgeline vabadusiha

Pole päriselt selge, kas siberlased õhutavad Che Buraška ja lumehelbelipuga tõesti separatismi või rõhutavad ääretu Venemaa ideed.

ART LEETE

Siberlased on osa nendest, kes elavad Siberis ja nende omapära ning sõltumatuse küsimus on korraga iseenesestmõistetav ja absurdne. Nagu mitmed muud rahvad, keda valitsus visalt venelasteks peab, rõhutavad ka siberlased oma keele eripära. Siberlaste eestkõnelejate väitel kasutati nende keelt XVIII ja XIX sajandil laialdaselt ning see on vene keelest sama kauge kui valgevene ja ukraina keel. Tänapäeval püüavad entusiastid siberi keelt taaselustada. Sellele mõttele antakse hoogu argumendiga, et siberi keel põhineb sealsete vanausuliste ja kasakate kõnepruugil ning laenudel turgi, paleoasiaadi ja muudest keeltest (lihtsustatult – kõigest, mida Siberis leidub). Seega on siberi keel selline, millest kõik natuke aru saavad, ehkki igaüks omamoodi.

Tänapäeval püütakse siberi keelele uut elu anda. Seda hakati 2005. aastal kasutama internetikogukondades. Algatati siberikeelne vikipeedia, ent küberrünnakute tõttu tuli see paari aasta pärast sulgeda. Kokku pandi ka 20 000 sõna sisaldav siberi keele sõnaraamat. Anti välja veebiajakirja. Aga see pole ainult keele ilu, mis siberlasi ühte köidab. Neile on omane ka võimas, ehkki mõnevõrra suvaline sõltumatusekihk.

Meie ühendriigid

Siberi regionalism kujunes hämaratest kõhklustest poliitiliseks liikumiseks XIX sajandi keskpaiku ja selle areng jõudis kõrgpunkti Vene kodusõja ajal XX sajandi alguses. 1860. aastatel soovisid regionalistid saavutada Siberi iseseisvus ja arendada välja Ameerika Ühendriikide sarnane riik. Siberlaste poliitilisi püüdlusi toetas ka kuulus anarhist Mihhail Bakunin, kes lootis, et kui Siber sõlmib liidu USAga, kukub Vene impeerium kokku. Vabadusekirge pidas siberi mõtleja Nikolai Jadrintsev põhiliseks tunnuseks, mis siberlasi venelastest eristab. XIX sajandil võrreldi Siberit tihti Ameerikaga, nimetades Uurali-tagust „meie ühendriikideks“ ning arendati mõtteid stiilis „Ameerika on Siberi lihane õde“. Arutati seda, kas Ameerika- ja Siberi-taolistes demokraatlikes kolooniates areneb välja uus iseseisev rahvus. Neitsiliku maa harija iseloom kujuneb iseseisvaks ja sõltumatuks. Siberis pidid ilmnema slaavi rassi parimad omadused. Jadrintsev unistas Siberist kui kolonialismist pääsemise sümbolist, kust võib vabaduse vilju levitada üle kogu Aasia.

Valitsuses arutleti 1860. aastatel aga selle üle, et Siberi eest ei tohiks üldse hoolitseda, sest muidu võib koloonia liialt areneda ning Venemaast eralduda. Samuti arvati, et piiriäärse infrastruktuuri arendamisel tuleb olla ettevaatlik, sest sadamate ja ühendusteede olemasolul hakkavad siberlased ainult ameeriklastega suhtlema ja unustavad Venemaa sootuks. Siberit püütigi hoida võimalikult vähe arenevas seisundis. Jadrintsevi hinnangul oli sellest kunagisest „tuleviku maast“, „meie Mehhikost ja Peruust“ ja „meie kuldsest põhjast“ XIX sajandi lõpuks saanud poliitiliselt tähtsusetu, väljapraagitud paik, elutu kõrb. Ameerika progressi asemel valitses Aasia seisak.

1917. aastal toimus Irkutskis Siberi regionalistide esimene üldkogu, samal aastal kuulutati välja Siberi autonoomia ning suvist ja talvist taigat sümboliseeriv rohe-valge rahvuslipp. 1918. aasta algul moodustati Siberi autonoomne ajutine valitsus, sama aasta keskpaiku moodustati Siberi armee ning kuulutati välja oma võim kogu Siberis.

Pärast nõukogude võimu kinnistumist ei saanud aastakümneid mingist erilise poliitilise staatusega siberi rahvast ega riigist juttugi olla. Rahva suus ja meeles elas siberlaste enesetunnetus siiski edasi. Nõukogude ajastu hääbudes siberlased aktiviseerusid ning hakkasid taas oma õigusi taga ajama.

Siber nagu sogane kevadine oja

Praegugi teeb Venemaa valitsusele muret, et siberlaste enesetunnetust venelasena ei ole piisavalt märgata. 2010. aasta rahvaloendusel võidi end määratleda siberlasena, ent nad märgiti siiski venelaste alarühmaks (rahvaloenduse andmetes siberlaste arv ei eristu). Siberi Rahvanõukogu (SRN) juhi Jaroslav Zolotarjovi kinnitusel on vaba Siberi ideel miljoneid järgijaid. SRNi programm sisaldas visiooni Siberi autonoomiast, õppeasutuste ja meedia üleminekust siberi keelele, lihtsustatud piiriületuskorrast ja maksuvabastustest.

Teine siberlaste organisatsioon Siberi Võimuliit ei kavatsenud Moskvaga eriti tseremoonitseda. 2012. aastal toimunud asutamiskonverentsil nõuti kohe vabanemist Moskva võimu alt, Siberi tunnustamist rahvusvahelise õiguse iseseisva subjektina ja oma valuuta kehtestamist. Siberi Võimuliit plaanis regionaalse ideoloogia toetuseks välja arendada Siberi usunditest kokkusulatatud religioosse doktriini, mis oleks vaba dogmadest ja ideoloogilistest barjääridest.

Aastatel 2013 ja 2014 sulgesid võimud nii Siberi Võimuliidu kui ka SRNi. Ent jutud sellest, et Siber peab lakkama olemast Venemaa koloonia ja iseseisvuma, ei taha vaibuda. Ja mis seal ikka, eks tuleb uljalt edasi vehkida.

Mõtteavarused

Jadrintsev kirjutas XIX sajandil, et siberlastele tuleb riiklikult tagada piiramatud võimalused mõtete laiahaardeliseks arenguks. Seegi küsimus on ka tänapäeval aktuaalne. 2014. aastal püüdis kunstnik Artjom Loskutov korraldada Novosibirskis Krimmi okupeerimise vastukajana „monstratsiooni Siberi föderaliseerimiseks“. Luba Siberi vabariigi moodustamise nimel marssimiseks siiski ei saadud, sest ürituses nähti katset korraldada avalik, illegaalne ja ekstremistlik massirahutus.

Omski oblasti asekuberner Vladimir Kompaneišnikov ilmus aga hiljuti ajakirjanikega kohtuma T-särgiga, millel ilutsesid Siberi (ehk Põhja-Aasia) Ühendriikide rohe-valge, siniste lumehelvestega lipp ja sümboolse Siberi vabadusvõitleja Che Buraška kujutis. Kompaneišnikovi poliitilised oponendid nõudsid seepeale, et FSB algataks juhtumi põhjal kriminaalasja Siberi separatismiilmingu uurimiseks.

Pole päriselt selge, kas siberlased õhutavad Che Buraška ja lumehelbelipuga tõesti separatismi või rõhutavad ääretu Venemaa ideed. Siberi omad kõnelevad ka sellest, et Venemaa on igal pool. 2013. aastal avaldasid kohalikud kunstnikud manifesti, kuulutades Siberi piirideta maaks, kus valitseb õnn ja vabadus. Siberlaseks olemist määratleti meeleseisundina, mis suunab inimesi rõõmsatele tegudele. Nii et võtke, kuidas teile meeldib.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming