Hämaruse rahvad –Udora muuseumirahvas

ART LEETE, Tartu ülikooli professor

Esimest korda mainitakse udoralasi vene letopissides XIV sajandil. Ivan Groznõi vapil oli 26 provintsi seas märgitud ka Udoramaa. Kui tsaar Aleksei Mihhailovitš XVII sajandil kirikut reformis, käskis ta ühtlasi rajada Udorasse riigikõrtsid. Udoralased said aru, milles seisneb usu-uuenduse mõte, tõstsid mässu nii kirikute kui ka kõrtside vastu ja on siiani vanausulised. XVIII sajandi keskpaigas ehitatud Krivoje küla püha Paraskeva kabel oli ainus kristlik pühakoda, mida Komimaal Nõukogude ajal ei suletud. Udora ajaloos on veelgi kuulsusrikkaid lehekülgi. Näiteks 1919. aasta juulist septembrini oli Udoramaa iseseisev. Kogu võim kuulus kohalikule kõrgemale ajutisele valitsusele, mis resideeris Koslani külas.*

Tänapäeval ei ole udoralased aga päris kindlad, kas neid enam olemas on. 1990. aastate kobava etnilise enesetunnetuse taaskehtestamise laines Põhja-Venemaal püüdsid kohalikud aktivistid kuulutada udoralased eraldi rahvaks, ent inimeste kõhklused ei lasknud sellel eesmärgil täituda. Seega on Venemaa rahvaloenduste ametlikes tabelites udoralaste päralt tühi koht.

Metsikud ja kanged

Udoralased elavad Komimaa loodenurgas, Mezeni ja Vaška jõe ääres. Oma nimegi on nad võtnud Vaška jõe komikeelse nimetuse järgi (Vu jõe äärne maa ehk Vudor, millest on hiljem saanud Udora). Et udoralaste enesetunnetus on tänini selles veesoones kinni, selgitas mulle üks Mezeni jõe taat 1998. aastal:

Õiged komid elavad ainult Vaška jõe alamjooksul. Meie oleme kahe vahel, pole ei komid ega venelased. Vaška ääres elasid suured inimesed, suuremad kui Mezeni jõel. Nüüd on inimesed seal ikka veel pikad, aga nad pole enam kanged.

Taadi jutust saab paremini sotti, kui süüvida ajaloolisse etnograafiasse. 1879. aastal väitis kohalik statistikaametnik Nikolai Volkov, et Udoral ei tuntud tollal veel ratast, sest neil ei olnud selle järele vajadust. Teid ei ole Udoramaal kuigi palju tänapäevalgi, mis siis veel XIX sajandist rääkida. Elu käib mööda jõgesid. Vaja on paati, mitte vankrit.

Volkovi hinnangul kartsid tollal karud ja hundid udoralasi (eeskätt Vaška omi), kes oma kasvu ja tugevuse poolest, aga ka metsikuses olid metsaisandatele kõvad konkurendid. Seega said udoralased oma lehmi rahulikult ja vabalt metsas karjatada. Udora omad võisid suusatada 20 tundi järjest ja neile meeldis metsikuid põhjapõtru suuskadel taga ajada.

Kultuuri viimine

Suhtumine Udoramaasse kui metsikuse kantsi pole kadunud ka tänapäeval. Kui 19 aasta eest tollase Eesti Rahva Muuseumi filmimehe Janno Simmi ja Komi Rahvusmuuseumi teaduri Vladimir Lipiniga seal käisime, saime kultuuriviimise teemal näitliku õppetunni. Tõeks osutus ka Foucault’ mõte sellest, et võimu teostamises osalevad kõik. Me ei saanud udoralaste kultuuritaseme tõstmist kõrvalt vaadata, vaid pidime sellele tahes-tahtmata ka ise õla alla panema.

Krivoje külas toimus meiega koos ringreisile tulnud komi ansambli Melõ Šõjas (Mahedad Helid) kontsert. Kõigepealt esines ansambel komi keeles, siis rääkis rajooni kultuuriosakonna juhataja Nina Ivanna anekdoote, mis rahva juba pisut elama panid. Sellele järgnesid ansambli venekeelsed laulud, kusjuures üks lugu oli ka Valter Ojakäärult – „Seda paati pole tehtud linnuluust“ ehk venekeelses versioonis „Etu lodku stroil ja ne kak-nibud“. Siis esitleti etnograafe. Pidime kõik püsti tõusma, Volodja pidas sütitava kõne etnograafia tähtsusest ning rahvas plaksutas meile vaimustunult. Lõpuks lauldi ühiselt tšastuškasid ja korraldati tantsuvõistlus, mis tõi Nina Ivanna kihutustöö tulemusena kogu külarahva jalga keerutama. Räägiti veel mõned anekdoodid ja loogiliseks finaaliks sai ühislaul „Katjuša“.

Teisel päeval sõitsime kultuuriosakonna UAZiga laste töölaagrisse Važgorti küla lähistele Ku jõe äärde. Tee läks läbi metsa ja imekombel pääsesime ka läbi (UAZ on küll uskumatu masin, aga Važgorti külatänaval sattus ikkagi poriauku ja sinna ta jäi). Laste töölaagris peeti jällegi kontsert maha. Seekordne repertuaar ulatus ladinaameerika lambadast Mozarti „Türgi marsini“. Vahepeal pidas Volodja taas muuseumitöötajate nimel õpetlik-meelelahutusliku kõne. Janno ja minu ülesanne oli lastele lehvitada ja nemad pidid meile plaksutama.

Kolmandal päeval sõitsime paadiga Võlgorti küla lähedale heinamaale, kus meie Lõbusate Meloodiate agitbrigaad taas vabaõhukontserdi andis. Heinalistel kästi rehad ja viglad käest heita, maha istuda ja end kultuurselt harida lasta. Nina Ivanna kinnitas, et muidu läheb neist igasugune kultuur mööda, sest sinna ei sõitvat naljalt ükski artist. Udoralastele indu ja hoogu pakkuva entusiastliku kultuuritöö tähe all meie teaduslik uurimisretk mööduski.

Volodja rääkis, et agitbrigaadi meetod on küll kentsakas, ent selle mõte on hea: „Etnograafidena püüame kohalikke elanikke moraalselt toetada, et nad oma kultuurilise omapära säilitaksid. Aitame udoralastel mõista oma väärtust sellistena, nagu nad on, et nad ei muutuks muude paikade rahvaste sarnaseks.“

Nagu peagi ilmnes, hakkaski lambadal, Ojakäärul, Mozartil ja etnograafial põhinev laia profiiliga identiteedipisik, mida udoralastesse süstisime, tegema oma tööd.

Rahvusmuuseum

Ükskord meie mälestusväärsel Udora-retkel, kui tundide kaupa UAZis loksusime, pidas Nina Ivanna mulle pika hingestatud kõne muuseumitöö vajalikkusest. Jutt keerles selle ümber, kuidas inimesed nälgivad, aga meie pakume neile vaimset leiba ja päästame kultuuri abil hingi. Seega viis meie kultuuriline eksirännak Udora metsades ja jõgedel loogiliselt rahvusmuuseumi paratamatuse tunnetamiseni.

Nina Ivanna oli rajooni koduloomuuseumi aastaid varem ajutiselt remondiks sulgenud. Ta kavatses muuseumi taastada ja ühtlasi ka kogu maailma udora rahvusluse ootamatu manifestatsiooniga jahmatada. Koduloomuuseum taasavati 2005. aastal ja 2008. aastal nimetati see Koslanis asuv sinine majake ümber Udora rajooni rahvusmuuseumiks.

Muuseum mitte lihtsalt ei säilita etnograafilist hiilgust, vaid loob seda, olles udora rahvusluse võimsaim manifestatsioon. Olemise ähmasuse süvenemisele oli udoralastel vastukäik olemas. Saatsin minagi oma välitööde fotod nende muuseumisse, osaledes sellega udora rahvuslikus taassünnis.

* http://koslan-musej.ucoz.ru

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming