Haridus kui paabulinnu saba

Peeter Hõrak, Tuul Sepp

Kõrghariduse eesmärk ei ole ametioskuste genereerimine Isase paabulinnu saba on arvatavasti üks kergemini hoomatavaid näiteid selle kohta, et evolutsiooni käigus saavad tekkida ka tunnused, millest on ellujäämise seisukohalt rohkem tüli kui abi. Nimetatud saba valmistas ohtrat peamurdmist juba Darwinile, kes on oma 1859. aastal ilmunud „Liikide tekkimises” loodusliku valiku printsiibi põhjal veenvalt ära seletanud selle, kuidas on tekkinud head ja kasulikud tunnused ja omadused, mis aitavad nende omanikel tõhusamalt toimida ja ellu jääda. Juurdlemine pealtnäha otstarbetute, kulukate ja ohtlike tunnuste tekkepõhjuste üle viis Darwini sugulise valiku teooria formuleerimiseni 1871. aastal ilmunud inimese põlvnemisele pühendatud raamatus.1 Vastavalt sugulise valiku teooriale on kulukad ornamendid ehk signaaltunnused isastele loomadele kasulikud seetõttu, et emased eelistavad millegipärast paarilisena just selliste ekstravagantsete tunnustega isendeid.

Võime kulutada ressursse toretsemisele

Küsimus sellest, mis kasu emased kulukate ornamentidega isaseid paariliseks valides saavad, jäi bioloogide jaoks mõistatuseks 1975. aastani, mil Iisraeli zooloog Amotz Zahavi2 esitas signaalivaliku hüpoteesi3. Zahavi sedastas, et võime kulutada ressursse toretsemisele on signaaliks nende ressursside omamise kohta – signaaliks nii vastassugupoolele kui ka potentsiaalsetele konkurentidele, liitlastele ja vaenlastele. Kvaliteedi signaliseerimise mehhanism on aus: kuna ornamentide omandamine ja säilitamine on kulukas, ei suuda madalakvaliteedilised (haigemad, nõrgemad, kohmakamad, vaesemad, andetumad) isendid neid võltsida. Vastasel juhul peaksid nad signaalidele kulutama eluspüsimiseks vajalikke ressursse. Näiteks kurnatud, nälginud või parasiitidest vaevatud linnud peavad oma energiavarudega kokkuhoidlikult ümber käima ega saa seetõttu endale lubada niisama pikka, keerulist ja valju laulu, perfektset sulestikku ega atraktiivset pulmamängu kui nende terved ja tugevad liigikaaslased.

Zahavi on tunnistanud, et oma signaalivaliku hüpoteesi formuleerimise ajal ei olnud ta tuttav sellealaste majandusteoreetiliste töödega (mis osutusid tema hüpoteesiga sulnis kooskõlas olevaks). Ometi neid leidus. Juba 1899. aastal avaldas sotsioloog ja majandusteadlane Thorstein Veblen raamatu „Jõudeklassi teooria”.4 Selles satiirilises teoses võttis Veblen kasutusele termini silmatorkav tarbimine (conspicuous consumption) tähistamaks ekstravagantset ja suurustlevat ressursside raiskamist prestiiži omandamise nimel. 1973. aastal, kaks aastat enne Zahavi signaalivaliku idee ilmumist, avaldas USA majandusteadlane Michael Spence artikli „Tööturu signaliseerimine”.5 Artiklis esitab Spence lihtsa mudeli, kus kirjeldab haridust kui signaali töötajate kvaliteedi kohta. Tööandja eesmärk on leida maksimaalselt võimekaid töötajaid olukorras, kus tal napib informatsiooni kandidaatide tegeliku võimekuse kohta. Töötajad saavad kasutada oma kvaliteedi signaliseerimiseks haridustaset. Signaal on aus (s.t tööandja jaoks informatiivne) juhul, kui hariduse omandamine on kulukas, seejuures niimoodi, et võimekamad töötajad suudavad neid kulusid hõlpsamini kanda kui vähem võimekad. Tulemuseks on olukord, kus kõrge(i)ma haridustaseme omandamine on jõukohane vaid kõige võimekamatele töövõtjatele. Vähem võimekatel puuduvad selliste kulude kandmiseks vajalikud ressursid – andekus, sobilik iseloom, aeg, raha, mis iganes. Mudelist tuleneb, et kui haridust kasutatakse töövõtja kvaliteedi signaliseerimiseks, võib hariduse sisulise poole tähtsus töötaja tegeliku sooritusvõime seisukohast olla täiesti ebaoluline.6 Haridusest on saanud paabulinnu saba taoline ornament. Kui piirduda töövõtja kitsama vaatepunktiga, on investeering kõrgemasse haridusse ebaotstarbekas aja ja muude ressursside raiskamine. Paraku, nii nagu isasel paabulinnul, ei ole ka karjäärile orienteeritud töövõtjal sellest oravarattast pääsu.

Mida arvata Eesti kõrgharidusest?

Kuidas Spence’i mudel tegelikkuses toimib? Evolutsiooniline psühholoog Geoffrey Miller kirjutab oma viimases raamatus „Spent”7, et süsteemi toidab (lisaks tööandjate infonäljale) akadeemiliste struktuuride omakasupüüdlik huvi kulukast hariduse signaliseerimisest kasu lõigata. Milleri arvates ei ole juhuslik, et USA tippülikoolid on IQ-testide suhtes skeptiliselt meelestatud. Tõepoolest, Harvardi või Yale’i diplom maksab 160 000 dollarit. Selle omandamiseks vajalikud eeldused on paras annus intelligentsust, kohusetundlikkust, emotsionaalset stabiilsust ja avatust. Selleks et kindlaks teha, kas inimesel neid omadusi vajalikul määral esineb, piisaks kahe odava küsimustiku täitmisest – üks IQ ja teine isiksuseomaduste mõõtmiseks. Tööstuse ja maksumaksja seisukohast vaadates oleks selline küsitlustel põhinev süsteem kindlasti kuluefektiivsem kui praegune, eriti riikides, kus tasuta kõrgharidus on valdav. Õnneks takistavad nimetatud süsteemi juurutamist, nii nagu ka enamiku eugeeniliste meetmete puhul, eetilised piirangud.8

Mida arvata kõige eelneva kontekstis Eesti kõrghariduses toimuvast? Akadeemiliste töötajatena ei ole meil vähimatki kahtlust, et enamik üliõpilastest ei leia lõviosale sellest, mida neile ülikooli kohustusliku programmi raames õpetatakse, oma hilisemal töökohal mingit praktilist rakendust. Ülikoolide eesmärgiks on õppejõududele, teadlastele ja haldusstruktuurile (mõnel kahetsusväärsel juhul ka spordivõistkondadele) äraelamise võimaldamine. Me ei pea seda probleemiks.9 Probleemiks on enamiku üliõpilaste kesine sooritusvõime, mille peamiseks põhjuseks tundub olevat kõrghariduse pearahakeskne rahastamis­süsteem.

Zahavi teooria hiljutised edasiarendused viitavad, et signaal võib olla aus, olemata samas signaliseerijale kuigi kulukas.10 Signaali aususe tagab sel juhul signaali võltsimise kulukus. Potentsiaalsed võltsijad hoiduvad võltsimisest vaid siis, kui võltsimise hind on kõrgem kui võltsimisest saadav kasu. Kui käsitleda ülikoolidiplomit signaalina kõrge IQ kohta, tähendaks see, et kõrgkoolidiplomi väljateenimine ei ole andekale inimesele kuigi suur pingutus (eriti Eesti tasemel ülikoolides, kus arukamad ja laiema silmaringiga inimesed pääsevad läbi suhteliselt vähese vaevaga), kuid sama väärtusega signaalini (diplomini) jõudmine võib just väiksema võimekusega tudengitelt nõuda väga palju tööd ja vaeva. Võib-olla isegi nii palju vaeva, et see ei tasu ära. Kasulikum on lõpetada punnitamine kõrghariduse omandamise nimel ning minna tööle ametikohale, mis ei nõua kõrgharidust.

Kui haridus iseenesest midagi inimese kvaliteedile ei lisa, tundub ebapraktiline ka suund hariduse laiema kättesaadavuse poole. Et kui kõigil oleks ligipääs ülikooliharidusele, saaksime kõik targaks. Ei ole nii. Targad oleksid sama targad kui enne ja lollid pingutaksid ebavajalike teadmiste omandamiseks ennast oimetuks. Mida vähem inimesi ülikooli sisse astuda saab, seda sisukam on ülikoolidiplom signaalina inimese kvaliteedi kohta.

Doktorikraadi devalveerumine

Hariduse lihtsam kättesaadavus on juba kahtlemata vähendanud kõrgharidusdiplomi kui signaali kvaliteeti. Mida väiksem on signaali hind, seda lihtsam on ka kehvema kvaliteediga isenditel seda endale lubada. Jutt ei ole mitte vaid bakalaureuse- või magistritaseme kättesaamise lihtsustumisest, vaid ka doktorikraadi devalveerumisest. Kui mõni aastakümme tagasi tähendas doktorikraad auhinda inimese elutööle, siis tänapäeval jõutakse doktorikraadini sageli juba enne 30. eluaastat. See ei tähenda, et teadustöö kvaliteet tingimata langeks, pigem vastupidi. Teadustööd on lihtsalt kergem teha, kuna teadmised teiste inimeste töödest on vaid internetiotsingu kaugusel ega eelda päevade- ja nädalatepikkusi perioode raamatukogude ja arhiivide hämaruses (oleneb muidugi erialast). Kahtlemata on see väga positiivne areng inimkonna teadmiste arengu kiiruse seisukohalt, kuid doktorikraadi hind muutub seeläbi odavamaks. Ilmselt jätkub sama suundumus ka lähitulevikus seoses teaduskirjanduse muutumisega kõigile tasuta kättesaadavaks (vaba juurdepääsuga teaduskirjandus).

On muidugi ka vastupidiseid teooriaid, mille kohaselt haridus ikkagi annab tudengitele lisandväärtust, muudab nad paremateks töötajateks ja kodanikeks ning vormib nende „uinunud talendi” ühiskonnale kasulikeks oskusteks ja teadmisteks. Kõlab ilusasti, kuid selle lähenemise probleemiks on asjaolu, et oskuste ja teadmiste omandamiseks on tunduvalt tõhusamaid viise kui sadu tunde loengutes istuda ja tuhandeid (pahatihti oskamatult koostatud) powerpoint’i slaide läbi vaadata. Harvardi kauaaegne rektor (aastatel 1869–1909) Charles William Eliot on nentinud, et „esmaklassilise hariduse saab inimene kätte viie jala pikkuselt raamaturiiulilt”, muidugi juhul, kui riiulil asuvad õiged raamatud. Võib eeldada, et just keskmikele annab ülikool sellisel juhul üsna palju juurde – sellistele, kes on potentsiaalselt võimelised küll igasuguseid teadmisi omandama, kuid kellele on vaja näpuga ette näidata, kust ja mida lugeda, ning seejärel hoida pea kohal eksamipiitsa, et neil oleks motivatsioon kättenäidatu ka omandada.

Kas kõrgharidus käsitlemine paabulinnu sabana aitaks seletada ka doktoriõppe madalat tulemuslikkust, mis on ülikooli üheks suuremaks murelapseks? Näiteks Tartu ülikoolis lõpetas doktorantuuri perioodil 2000–2011 nominaalajaga vaid 22% sisseastujatest. Kas see tähendab, et signaali omandamine osutub paljude doktorantide jaoks liiga kulukaks? On nad paabulinnud, kelle jaoks uhke saba osutub liiga raskeks koormaks? Ühelt poolt võib see nii olla, teiselt poolt nähtub doktorantide küsitluse tulemustest, et doktorantuuri astumise peamiseks põhjuseks nimetab üksnes 8% vastanutest konkurentsivõime parandamist tööturul (mida me siinkohal käsitleme signaali väärtusena), sama suur hulk olulisuselt teise põhjusena ning 13% olulisuselt kolmanda põhjusena.11 Küsitluse autorid järeldavad, et kuivõrd kaks kolmandikku doktorantide küsitlusele vastanutest ei näe doktorantuuris oma töökarjääri edendajat, siis näivad doktorandid tunnetavat, et doktorikraadi ei väärtustata ühiskonnas piisavalt. Seega võib eeldada, et Eesti ühiskonnas on doktorikraad juba üle võlli kvaliteedisignaal. Nagu põdralehmale võib hoopis heidutavalt mõjuda põdrapulli liiga suur sarvepaar, mõjub tööandjatele heidutavalt tööle soovija doktorikraad. Nad ei ole valmis selle eest rohkem palka maksma ja pigem võtavad palgale mõne hakkajama magistri.

Lõpetuseks. Mida siis arvata eelnenu kontekstis Steve Jobsist ja teistest end ise harinud geeniustest? Eks Eestistki leia näiteid küllaga. Usutakse, et vähemasti inimese puhul peitub seletus selles, et tipud, erinevalt keskmistest, ei pea konkureerima pingerea tagumise otsaga.12 Keskmiste jaoks on oluline maksimaalselt presenteerida tunnuseid ja omadusi, mis eristavad neid nõrkadest. Tipud ei pea nõrkadega rinda pistma: nende jaoks on oluline erineda keskmistest. Seda on võimalik teha vähem signaliseerides, kuid ainult eeldusel, et nõrkadega neid niikuinii segi ei aeta. Et selline strateegia töötaks, on vaja, et süsteem sisaldaks endas rohkem signaaltunnuseid kui Spence’i lihtsas mudelis kasutatav haridusatestaat. Tegelik elu ongi, ootuspäraselt, mõnevõrra keerulisem kui kahe muutujaga võrrand.

1 Darwin, C., The descent of man, and selection in relation to sex. 1871, London: Murray.

2 Amotz Zahavi külastas Tartu ülikooli 2009. a septembris; tema kaht loengut on võimalik jälgida aadressidel http://www.uttv.ee/naita?id=116 ja http://www.uttv.ee/naita?id=115.

3 Zahavi, A., Mate selection – a selection for a handicap. Journal of Theoretical Biology, 1975. 53: 205-215.

4 Veblen, T. The theory of the leisure class: An economic study of institutions. 1899: Macmillan & Company, Limited.

5 Spence, M., Job Market Signaling. The Quarterly Journal of Economics, 1973. 87: 355-374.

6 Spence’i artikkel andis tõuke asümmeetrilise informatsiooni mudelite rakendamiseks majandusteaduses. 2001. a sai ta koos George Akerlofi ja Joseph Stiglitziga Nobeli majandusauhinna uuringute eest, mis käsitlesid informatsiooni mõju turu käitumisele.

7 Miller, G., Spent: Sex, evolution, and consumer behavior. 2009: Penguin.

8 Viimastest on eriti oluline mainida isiksuseomaduste avalikuks saamisega kaasnevaid riske. Praeguseks on näidatud, et isiksuseomaduste põhjal on võimalik ennustada inimeste eluiga täpsemini kui mis tahes biokeemiliste või geneetiliste markerite alusel (ja määratult odavamini); samuti sõltub isiksuseomadustest meie krediidivõime. Pankadele ja kindlustusfirmadele pakuks meie isiksuseomaduste teadasaamine pööraseid teenimisvõimalusi.

9 Ei saa välistada, et selline vaatenurk võib osaliselt tuleneda ka meie asukohast seespool elevandiluust torni. Samas, vaadates akadeemilise taustaga persoonide ebaproportsionaalselt kõrget esindatust valitud ja täitevvõimu organites, võib vist järeldada, et hariduse kasutamine kuluka signaalina on vastuvõetav ka enamikule valijatest. Enamgi veel, avalikkus tundub iseäranis kriitiline spetsiaalselt poliitika jaoks aretatud broilerite suhtes, kelle kogemused ometigi võiksid tulla töös rohkem kasuks kui näiteks doktorikraad füüsikas.

10 Számadó, S. The cost of honesty and the fallacy of the handicap principle. Animal Behaviour, 2011. 81: 3-10.

11 Eamets, R., Tamm, K., Tamm-Klaos, D., Aksen, M., Kärner, A., Kindsiko, E. Doktoriõppe tulemuslikkuse analüüs. Uuringu 2.4 lõppraport. 2014.

12 Feltovich, N., R. Harbaugh, and T. To, Too cool for school? Signalling and countersignalling. RAND Journal of Economics, 2002: 630-649.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht