Haridussüsteemi uued astmed

ehk Õppimine ilma õpetajata

TARMO SOOMERE

Mõned aastad tagasi Saksamaal ja meilgi laineid löönud Thilo Sarrazini raamatus „Saksamaa käib maha“¹ saab kristallselgeks hariduse fundamentaalne roll ühiskonna püsimajäämises meile harjumuspärasel moel ja enamasti ka meeldivas võtmes. Tema meelest on hea hariduse omandamise vältimatuks eelduseks lugemisoskus ja rehkendamise ehk matemaatika tundmine. Seetõttu pole ka kuigi imelik, et Eesti Kultuuri Koja 2016. aastakonverentsi esimesel päeval toimetas laval ebatavaliselt suur seltskond matemaatikuid ja kogu üritusel kõneldi tavalisest märksa puhtamas ja väljendusrikkamas eesti keeles.

Nüüdisajal ja eriti väikeses riigis ei piisa enam ühe-kahe aine omandamisest, ühes paigas või isegi ainult ühel maal õppimisest. Kurioossel kombel sõitles juba Martin Luther (dr. theol., Wittenbergi ülikooli piibliseletuse professor) sellist piiratust, kirjutades²: „Ikka võib ette tulla, et üks ebajumalateener või ebajumalasulane (ma pean silmas mammonat) oma poja koolist minema ajab ja ütleb: „Kui mu poeg rehkendada ja lugeda oskab, oskab ta piisavalt. Nüüd on ju saksakeelsed raamatud olemas jne,“ ning sellega teistele vagadele kodanikele halba eeskuju annab.“

Tema sõitlemisest on haridusele ja haritusele palju kasu sündinud. Kogu nüüdisaja õppeprotsessi astronoomilisest maksumusest hoolimata panustavad maailma edukaimad riigid pidevalt haridusse, mis on ka teadusele tugineva arendustöö (ehk moodsa sõnaga innovatsiooni) vundament. Selles kontekstis on kujunemas aksioomiks, et kui meil pole korralikku lastetuba ja sellega kaasnevat haridust, pole meil ka suuri šansse viibida tõsiseltvõetavate riikide seas.

Korralik haridus tähendab ka sotsiaalset küpsust ning sisaldab ideaaljuhul mitut kuud töötamise ja õppimise ühendamist mõnes teises riigis. Õppimine välismaa ülikoolides annab midagi väga olulist enda adekvaatseks positsioneerimiseks. Eestimaal tipus olemine tähendab olla parim maailma ühes väikeses osakeses − viie-kuuetuhandikus maailmast. Kui Eesti tipp satub tippülikooli, olgu see Moskva, Cambridge’i või Oxfordi ülikool, siis enamasti selgub, et seal on kümneid inimesi, kelle tasemele ei ole tal ka teoreetiliselt võimalik jõuda. Üldiselt läheb alles siis maailmapilt paika ja saame kõneleda tasakaalustatud ja sügavalt haritud inimesest.

Kasvav hariduspüramiid

Robert Kitt viitas samal konverentsil, et lähituleviku Eesti nägu on ülikoolide ja seal töötavate õppejõudude praegune nägu. Et see järjest kaunimaks muutuks, tuleb ise-ilu-tegemisse muidugi lülitada ka kõik see kaunis, mis mujal saada on. Veidi kaugema Eesti tuleviku nägu – perspektiiviga 10, 15 või 20 aastat – on järelikult meie põhikoolide ja seal töötavate õpetajate praegune nägu.

Nõnda jätkates saab kergesti kujutleda haridussüsteemi idealiseeritud püramiidina, kus igaühel oma koht nii õpetajate kohordis kui ka õppurite leegionis. Kõigi moraalne kohus on seal ronida parasjagu nii kõrgele, kui tiivad kannavad ning kui aeg küps, siis asuda väärikalt oma kohale ühiskonnas, et seal võimetekohaselt toimetada ja läbi elukestva õppe edasi kasvada. Tegelikkus on muidugi teistsugune, midagi sellise kristallmaja ja laulusalmi „Inimene õpib kuni elab, sureb aga …“ lõpetava tõdemuse vahel.

Viisakate inimestena paigutasid kõnesoleva konverentsi korraldajad, vähemalt paberil, akadeemia hariduspüramiidi tippu. Paber kannatab teatavasti kõike. Korraldajad olid õnneks ka otsekohesed ja küsisid täpsustavalt, kus on teaduste akadeemia tegelikult selles püramiidis. Akadeemial on täna kindlasti oma nägu ning endalgi oleks huvitav aduda, kas see on peegeldus kaugest minevikust või visioon tulevikust.

Muidugi on kena kasutada hariduse alal püramiidi metafoori ja oletada, et sellel on mingi absoluutne tipp. Need, kes on mägedes roninud, teavad aga, et tipus on kõle, külm ja tuuline. Pealegi pole kõige parem perspektiiv üldse mitte tipus. See on sageli liiga kõrge, jalgealune habras ja ebakindel, vaatenurka kitsendab hapnikupuudus ja jalgu väristab väsimus. Parim vaade (tõsi küll, mitte tervikpanoraamina) on poole mäe peal, kohas, kus pole veel kadunud side rohujuuretasandiga, jalad kannavad kindlalt, on kuhu toetuda ja veel jagub piisavalt õhku hingamiseks, samas on ka näha, et pikk maa on veel minna.

Hariduspüramiidi kuju muutub koos ajaga. Sadakond aastat tagasi oli nii hariduse saamise kui ka viljaka töötamise aeg võrdlemisi lühike. Nüüd on need mõlemad palju pikemaks muutunud. Haridustee pikenemine on üks aspekt või peegel, mille kaudu teiseneb kogu süsteem. Ümber kujuneb ennekõike see, kuidas haridus suhestub kultuuri, ühiskonna ja – mis seal salata – ka meie majandusliku toimetuleku ning riigi kui terviku eduga.

Toimetulekuks vajalik õppimine piirdus tsaariajal – nii nagu Martin Lutheri ajalgi – vaid lugemise ja rehkendamisega ning kestis sageli ainult paar-kolm aastat. Ülejäänu omandati elukoolist ehk kodus ja oma kihelkonna piires suheldes. Praeguseks kestab tippspetsialistide süstemaatiline koolitus ligi 20 aastat ning tipneb doktorikraadi kaitsmisega, nt inseneride puhul kutseeksami sooritamisega või muu moodsa initsiatsiooniriitusega. Akadeemilises maailmas tähendab see pigem stardipositsioonile jõudmist. Nüüdisarusaama järgi on selles valdkonnas tipp veel palju kõrgemal. Et sinna üldse jõuda, peab olema veel mõne aasta järeldoktor, mis on samuti natuke õppimise moodi.

Viljaka töötamise aeg on veel enam pikenenud. Ministrid räägivad juba 70. eluaasta paiku pensionile minekust. Akadeemilise maailma Eesti nurgakeses on asjad praegu lihtsamalt seatud. Pensionisambad võivad ju mingis muus reaalsuse variandis olemas olla, aga teadlastele pole need enamasti relevantsed. Kui tahta olla teadusmaailmas edukas, siis peab leppima, et nädalavahetuse vabad päevad liidetakse riigipühadele, riigipühad liidetakse puhkusele, puhkus pensionile ja pension antakse postuumselt.

Nii või teisiti on teadussüsteemi õigel ajal sisenenud andekamatel teadlastel pärast teaduses kõrgeimate võimalike paguniteni jõudmist vähemalt 40 aastat aega, kohustus ja vajadus oma potentsiaal realiseerida. Ilma edasi õppimata ja teisi õpetamata ei tule see kõne alla.

Hariduspüramiidi astmed

Peale haridustee pikenemise muutuvad ka arusaamad selle osade tähendusest. Praeguseks on juba oluliselt teisenenud doktoriõppe paradigma. Ühest küljest on see haridussüsteemi viimane element. See tähendab kujunemist veel paarkümmend aastat tagasi kehtinud meistri-õpipoisi suhtest massihariduse osaks. Teisalt on doktorikraadi saamine esimene aste teadlaskarjääris ning tööst ühiskonna hüvanguks.

Sellega noore teadlase haridus kindlasti ei lõpe, küll aga muutub mõistete sisu. Teadlane astub maastikule, kus hariduse ülesehitus on tervikuna teisenenud. Nagu Anu Raud samal konverentsil kenasti väljendas, ei ole sellel astmel enam õpetajaid klassikalises mõttes. Täies tööjõus teadlase omaaegsed õpetajad on enamasti juba teispoolsuses, õpetamas ideaalseid õpilasi ideaalsetes koolides. Temal ei ole enam õpetajaid ja üldjuhul isegi mentoreid kuskilt võtta.

See on hetk, mil inimene peab vaatama mitte enam õpetajate poole, vaid maailmas ringi. Ta peab ise otsustama, mida õppida, ning ise endale asjad selgeks tegema. Selle päris keeruka olukorra nahka on läinud paljud lootustandvad ajud. See on koht, kus hakkab ilmnema teaduste akadeemiate roll teadusalal antavas elukestvas õppes, kui nii tohib üldse väljenduda astmete kohta, kus ei ole enam õpetajaid ega õppureid klassikalises mõttes.

Proovikive on nendel astmetel palju, alustades sellest, et ükski teadlane ei ela sõltumata maailmast ja selle funktsioneerimisest. Igasse teadlasse on panustatud väga palju aega ja vahendeid. On täiesti loomulik, et ühiskond – ka isikustamata moel – tahab sellest investeeringust kasu saada; või vähemalt mingil moel tagasi oodata seda kapitali, mida on teadlase arengusse paigutatud. Kui tulemit ei sünni, ei ole ju ratsionaalselt toimivas ühiskonnas mingit jumet teadusesse investeerida.

Seetõttu on ääretult oluline, et arvestatav osa teadlastest leiaks adekvaatse suhte ühiskonnaga. Muidugi ei pea selleks olema pidevalt nähtaval või kogu aeg poodiumilt rääkima. Teaduse populariseerijad ja advokaadid on pigem sõnumitoojad. Suhestumine käib teistmoodi. Üks võimalus on transformeerida oma oskused ja kogemused kergesti mõõdetavateks väärtusteks ettevõtluse kaudu. Sellist (sotsiaalset) panustamist tuleb üldjuhul eraldi õppida.

Teadus kolme minutiga

Akadeemia on võtnud oma südameasjaks luua uus traditsioon, ideaalis isegi uus normaalsus. Selle sisuks on õpetada noori teadlasi – neid, kes on kas värskelt doktorikraadi kaitsnud või kaitsmas –, kuidas kolme minutiga oma teadus ära rääkida. Mitte lihtsalt maha lugeda või etelda, vaid nõnda, et sõnum, kui põnevad ja vajalikud on teada saadud asjad, jõuaks ühiskonnani. Teeme seda juba paar aastat nn kolme minuti loengute konkursi vormis. Parimad neist loengutest jõuavad klippidena Eesti Televisiooni ekraanile ning ülevaatesaade on loodetavasti eetris just jõulude eel.

Võistlusmomendi ja võidurõõmu taustal on aga kordades tähtsam sõnastamis- ja esinemisoskuse õppimine ja harjutamine osalemise kaudu. Professionaalide käe all on selliste oskuste areng üllatavalt kiire. Kui meie parimad noored teadlased süstemaatiliselt omandavad sellised oskused, siis teised joonduvad nende järgi. Nõnda loodud head tavad levivad loodetavasti kogu teadusmaastikule.

Noorteadlaste hääl kuuldavaks

Teaduskraadi kaitsmise kaudu akadeemilisse maailma sisenenud noor inimene, isegi kui ta on omandanud perfektse esinemisoskuse, on aga mingis mõttes peaaegu kuuldamatu. Kuni tal on juhendaja, räägib juhendaja suurelt jaolt tema eest ja tema muredest. Edasi on tükk tühja maad, mil ta võitleb oma koha eest päikese all. Vaid veidi utreerides: selle aja vältel peab ta tegutsema ja rääkima nõnda, et vanemad kolleegid teda kampa võtaksid (ehk teadusgrandi täitjana arvestaksid). Alles siis, kui teadlane saab ükskord vanemteaduriks või professoriks ja ise raha võidab, muutub tema hääl jälle kuuldavaks.

Teisisõnu, kümme kuni viisteist aastat ajast, mil ta alustab oma tööd, kuni korralikule ametikohale valimiseni, on tal väga vähe võimalusi oma muresid jagada, ideid ellu viia ja visioone kontrollida. Ometi on see kriitiline aeg, mil kujuneb välja tema suhe ühiskonnaga. See on aeg, mil oleks hea, et noored inimesed õpiksid üksteiselt ja muust maailmast. See on intensiivne eneseharimise aeg, mille jaoks ei ole veel sobivat formaati, aga mis kindlasti ootab sisuga täitmist.

Ühe võimalusena seda sisustada püüame käima tõmmata noorte teadlaste akadeemiat. Mitte selleks, et noortele pagunid peale panna, ja ka mitte selleks, et nende elu raskemaks teha. Ennekõike, et nad vaataksid ringi endi ümber, leiaksid vahel mõne minuti aega oma niigi kiires päevakavas suhestumaks ühiskonnaga ja saaksid aru, et ühiskonnal on nende suhtes ootused.

Teadusnõustajaks kasvamine

Üks uus haridusaste, mida Eestis veel ei tunta, on seotud sellega, et tarkade otsuste tegemiseks poliitikas ja valitsuses on vaja häid teadmisi. Teadmised iseenesest on tohutult fragmenteerunud. Põhjus lihtne: teadmiste hulk kasvab eksponentsiaalselt, aga meie õppimisvõime parimal juhul lineaarselt. Selle tagajärjel on riigiisadel ja -emadel peaaegu võimatu rakendada teaduspõhist (teisisõnu, adekvaatset) otsustamisviisi seni, kuni neil pole tarka meest taskus ehk käeulatuses inimest, kes oleks suuteline nendele ette laotama parima võimaliku teadmise arutuse all oleva teema kohta.

Neid inimesi hüütakse teadusnõustajateks. Nende koolitamine ja harimine on teaduste akadeemia praegune ülesanne. Nad peaksid olema juba kogenud teadlased, sest muidu ei suuda nad mõista teaduses toimuvat. Nad peavad omandama ka poliitiliste otsuste tegemise metoodika. Mitte sellepärast et nemad otsuseid teeks, vaid mõistmaks, et teaduse antud sisend on ainult üks osa otsuste tegemisel kasutatavast materjalist. Selle kõrval on väärtused, sotsiaalsed võimalused, raha, (poliitiline) teostatavus ja palju muudki. Kui me selle lünga hariduses või õppeprotsessis täidame, siis ei pruugi see toota nähtavat või kiiret tulu. Kokkuhoid ja kasu on mujal: väga kulukate valeotsuste ärahoidmine juba eos.

Eesti Kultuuri Koja konverentsil 3. XI 2016 arutlusringis esitatud mõtete alusel.

Autor tänab Ebe Pilti materjali struktureerimise ja mitme hea mõtte soovitamise eest.

1 Thilo Sarrazin, Saksamaa käib maha. Ohtlik mäng oma riigiga. Hea Lugu 2013.

2 Tõlkinud Anne Burghardt, Kirik ja Teoloogia, 25. XI 2016.