Hasartse matemaatiku südamlik matemaatika

„Tartu Ülikoolis ja Helsingi Tehnika­ülikoolis oli matemaatika lugemine mõnevõrra erinev, sest Helsingis oli siiski Tehnoloogiaülikool ja seal loeti matemaatikat üldainena. Kuid igal aastal võeti selle suure ülikooli peale doktoritöö tasemele vastu ka umbes 20-liikmeline grupp, kes tulid spetsiaalselt matemaatikat õppima. Nendega oli töö lausa lust! Kuskil mujal pole ma matemaatiliste probleemide lahendamisel nii suurt huvi ja agarust täheldanud. Muide, üks näide Soome ühiskonnast: Nokia toetab igal aastal spetsiaalse eriprogrammiga matemaatika õppimist ja teaduse tegemist ehk siis tööstus on seal see, kes toetab matemaatikat.“*

Akadeemik Gennadi Vainikko valis oma erialaks matemaatika peamiselt isa soovitusel. Isa oli tal kõrgelt haritud mees ja ilmselt teadis, mida teeb. Poeg sattus õigesse kohta. Tartu ülikooli matemaatikateaduskonna lõpetamisel kaitstud diplomitöö pälvis NSV Liidu kõrghariduse ministeeriumi esimese auhinna. Preemiaraha kulutas tulevane hinnatud matemaatikaõppejõud lapsevankri ostuks.

Pärast füüsika-matemaatikakandidaadi (praeguste arusaamade järgi PhD) kraadi kaitsmist siirdus ta – nii nagu tänapäevalgi minnakse mõneks aastaks emaülikoolist eemale – Voroneži. See on Donbassile ja Ida-Ukraina kriisikoldele võrdlemisi lähedal, oli tol ajal ja küllap on praegugi matemaatikakeskus ja tartlastele tuntud kui koht, kus paikneb arvestatav osa Esimese maailmasõja eelsetest Tartu ülikooli kogudest ja teadusaparatuurist. Sealne ülikool peab end tänapäevalgi mõneti Jurjevi ülikooli tütarülikooliks.

Kui praegu on järeldoktori aeg mõnele õppurielu pikendus, siis Gennadi Vainikko erakordne anne ja suur töövõime avanesid täies mahus just sellel astmel. Vaid nelja aastaga valmis Nõukogude Liidu süsteemi kõrgeimat teaduskraadi (teaduste doktor) väärinud töö. Tavaliselt kulus selleks paarkümmend aastat ja töö mahtu võrreldi ligikaudu viie kandidaaditööga (ehk PhD tööga). Teaduste doktori kraad andis sarnaselt praeguse järeldoktori läbimisega õiguse saada valituks professori ametikohale. Enamasti kaitsti see esimese suure juubeli lävel, aga Gennadi Vainikko oli siis veidi üle 30.

Pole siis ime, et sellisele intensiivsusele ja viljakusele jäi Eesti kitsaks. Pere mõistis seda. Sageli olevat juhtunud nii, et isaga vastamisi sattudes poeg Eero isale tere ei öelnud. Kui küsiti, ega nad tülis ole, vastanud Eero: „Kas te siis ei näe, et isa mõtleb ja teda ei tohi segada.“ Mõttetöö tulemusena on akadeemik Vainikko nüüd üks rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti matemaatikuid.

Tema huvid on keskendatud spetsiifilist laadi integraal-, diferentsiaal- ja operaatorvõrranditele, mis tänapäeval on peamine vahend maailma ja selle elementide kirjeldamiseks. Gennadi Vainikko on jõudnud läbimurdeliste tulemusteni nii selliste võrrandite fundamentaalsete omaduste analüüsimisel kui ka numbrilise lahendamise vallas. Ta on konstrueerinud efektiivsed lahendusmeetodid paljudele singulaarsetele võrranditele, loonud nn südamlike integraalvõrrandite teooria ning viinud selle ka praktikasse. (Südamik on lihtsalt üks osa integraaloperaatori tuumast, mida vahel saab eraldi käsitleda, ning „südamlik“ kajastab siin huligaanset lähenemist eesti keelele.) Eriomaselt matemaatikutele on paljud akadeemik Vainikko tulemused lõplikud, teisisõnu, põhimõtteliselt mitteparandatavad ning seega kindel vundament edasistele uuringutele. Tema teaduslik aktiivsus avaldab muljet tänapäevalgi. Näiteks pikka aega esil olnud küsimus, millised funktsioonid on murruliselt diferentseeruvad, leidis ammendava vastuse alles ühes tema eelmisel aastal ilmunud artiklis.

Peale klassikaliste kursuste lugemise ja uuendamise on ta teaduse eesliini saavutusi teinud üliõpilastele arusaadavaks paljudes maailma ülikoolides loetud arvukates erikursustes, sh enam kui kümme aastat Helsingi ülikoolis. Tema kirjutatud eestikeelsed diferentsiaalvõrrandite õpikud on mitmekümne aastaga kapsaks loetud, ent endiselt tudengite seas au sees.

Kuigi akadeemik Vainikko näeb välja kui headuse ja väljapeetuse võrdkuju, alati naeratav, tagasihoidlik ja abivalmis, iseloomustavad lähemad kolleegid teda ühelt poolt hasartse, kuid teisalt põhjalikkust ja korrektsust eeldava persoonina. Kõva spordimehena on ta vähemalt viisteist korda läbi teinud Tartu suusamaratoni. Tema õpilased panid tähele muudki. Kui ülikool korraldas oma maratone mõnda aega Tartust Käärikule, siis Vainikko sõi enamasti pärast Käärikule jõudmist kõhu täis, ühmas teistele, et tal pole aega kauemaks jääda ja sõitis sama rada mööda Tartusse tagasi. Matemaatikud ja füüsikud, kes armastavad numbrilisi mõõdikuid, leidsid, et ta sõitis 10 km distantsi enam-vähem sama kiirusega nagu 50 km distantsi. Tema nõrkustest on veel teada armastus koorilaulu vastu (ligi 25 aastat Tartu meeskooris Gaudeamus), kalduvus nautida kontserte ja teatrietendusi, regulaarne tervisejooks ja suusatamine.

Gennadi Vainikkole omistati 1989. aastal Eesti NSV teenelise teadlase aunimetus. Teda on autasustatud 1998. a Valgetähe III klassi teenetemärgiga ja Eesti Teaduste Akadeemia medaliga. Aastal 2011 sai tema uuringute tsükkel „Südamlikud Volterra integraalvõrrandid“ riigi teadus­preemia täppisteaduste vald­konnas.

* Margus Maidla, 2014. Teaduste akadeemia – Eesti kollektiivne aju, 2014, lk 205.