Hiina pärimus V – Laozi kulg ja vägi

MARGUS OTT

Guodiani bambusliistudele kirjutatud „Laozi“ Hubei muuseumis.

Guodiani bambusliistudele kirjutatud „Laozi“ Hubei muuseumis.

Wikipedia

„Laozi“1 on ilmselt hiina filosoofiapärimuse maailmas kõige tuntum tekst – see on üldse maailma üks kõige tõlgitumaid tekste. Peale muude vooruste on selle taga ilmselt ka see, et lakoonilisuse tõttu saab sinna sisse lugeda kaunis erinevaid tõlgendusi.

„Laozi“ on IV–III sajandist eKr pärit anonüümne tekst. Tekstis eneses ei ole mingeid viiteid autorile või ajaloolis-geograafilisele kontekstile, mis võimaldaksid seda lokaliseerida (võimalik, et see on taotluslik), mistõttu teksti ümber on varakult tekkinud legende, mis püsivad tänapäevani: näiteks, et see tekst on pärit VI sajandist eKr või mitmesugused lood Laozi elu kohta. Ajalooliselt pole neil mingit alust ja teksti mõistmisele nad kaasa ei aita.

Küllap pakkus „Laozi“ laialdast huvi juba vanal ajal, nii et seda pandi mitmel puhul hauda kaasa – kaks olulist leidu on Guodiani bambusliistudele kirjutatud „Laozi“ (Taeko Brooks dateerib haua vahemikku 298–278 eKr) ning Mawangdui siidile kirjutatud kaks „Laozi“ teksti (haud on 168. aastast eKr, aga „Laozi“ tekstid on ilmselt kirjutatud III sajandi lõpul ja II sajandi päris alguses eKr). Need leiud heidavad valgust sellele, kuidas „Laozi“ on järk-järgult kujunenud tänapäevaseks versiooniks.

Kulg (dao ) on keskne mõiste juba Konfutsiuse „Vestetes ja vestlustes“, aga Laozil omandab see avarama kosmoloogilise tähenduse. Kõige kuulsam on selles osas § 42: „kulg sünnitab ühe / ühest sünnib kaks / kahest sünnib kolm / kolmest sünnivad musttuhanded“ (M). Siin on lühidalt esitatud Hiinas (ja ka Kreekas eelsokraatikutel) domineerinud geneesikäsitlus eristumisena. „Üht“ võib tõlgendada väena (de ) ning geneesi esimene etapp pole õigupoolest genees, vaid lihtsalt see, kuidas nimetamatut kulgu saab hakata mingil moel tuvastama (näiteks väena). Pärisgeneesi esimene etapp on selles ühes toimuv eristumine kaheks, mida traditsiooniliselt on tõlgendatud yin’i ja yang’ina, intensiivsuste kahe aspektina.2 Ning sellise lahknemise ja eristumise lõpp-produktiks on kõik käesolevad sündmused ja asjad, „musttuhanded“. Selged, kõrvutuvad asjad-olud tulenevad ähmasest kulust (§ 21: „asju vormiv kulg / nii metsik nii ähmane“, M).

Tekstis pööratakse palju tähelepanu kulule ja väele kui kättejõudmise eelastmetele – see on hämar, ähmane, sõnamatu ning seda seostatakse feminiinsete metafooridega „salahämar emane“ (K), „ürgema“ (M). Kuigi yin’i ja yang’i duaalsus kuulub geneesi järgmisele tasandile, iseloomustab ometi üks neist, nimelt yin, paremini seda esialgset läbistuvust.3

Mis puudutab yin’i ja yang’i, siis nende komplementaarsuse põhjale ehitatakse „Laozis“ terve strateegiakäsitlus. Eelduseks on see, et nad käivad alati rangelt koos ning kui üks kasvab, siis teine kahaneb. Teine eeldus on see, et kuna teine ei saa ära kaduda, siis ühe domineerimine asendub varem või hiljem tema tagasitõmbumisega, ümberpöördumisega ning teise aspekti domineerimisega. Seda saab rakendada mis tahes vallas: looduslikus (nt aastaajad: kevadel tungib yang peale, saavutab suvel maksimumi ning sügisel taandub yin’i ees, mis saavutab oma maksimumi talvel, taandudes taas kevadel yang’i ees), kehalises tegevuses (pingutusele ehk yang’ile peab järgnema lõdvestus ehk yin, mis omakorda tekitab millalgi taas rahutuse ja uusi pingutusi ehk yang’e). Selle idee kõige silmatorkavam rakendus on aga inimsuhetes: mingi eesmärgi nimel otsene tegutsemine (nähtav pingutamine, yang) ei pruugi olla kõige tõhusam. Kui ülemus on upsakas, siis ei pruugi olla kõige tõhusam talle vastu astuda. Kuna me teame, et igasugune tendents teatavast piirist alates kaldub muutuma oma vastandiks (uhkus ajab upakile), siis võib olla otstarbekas hoopis tollelesamale kalduvusele kaasa aidata, et ta kiiremini seejärel ümber pöörduks (õhutada tagant ülemuse upsakust, kuni ta sooritab sellise rumaluse, mis toob kaasa tema languse).4 Mõningate uurijate (nt John Emerson) järgi ei kuulu selline kavaldamine „Laozi“ vanimasse kihistusse.

Teine, võib-olla vanem teema, on „tahumatus“ või „puupakk“ (pu ). Seda tuleb „hoida“ (§ 19), selle juurde „naasta“ (§ 28). Peale tahumatuse hoidmise räägitakse ka „ühe hoidmisest“ (baoyi抱一, §§ 10, 22) ning hinguse süvendamisest, nt § 10: „Meeles ühte püüda hoida / kas saad loobumata // hingust süvendada nõtkust arendada / kas saad äsjasündinuna // puhastuda ürgset näha / kas saad puudusteta“ (M). Kõik need on ilmselt seotud mingisuguste enesetehnikatega ja ehkki „Laozi“ ei ole nii vana tekst, kui traditsiooniliselt väidetakse, sukeldub see temaatika tõepoolest palju kaugemale minevikku, prototaoistlike enesearendajateni (mõnest sellisest on juttu Konfutsiuse „Vestete ja vestluste“ 18. peatükis, kus üks selline küsib Konfutsiuse õpilaselt: „neli ihuliiget kangevõitu / viie taime vahet ei suuda teha / kes on su õpetaja“5). Sedasorti meditatiivsed (ehk yin) tehnikad on viis, kuidas inimene saab lähemale kulgemisele ja väele (hämarale, yin’ilikule). Või kuidas luua endas „tühjust“, mille ümber kogu käesolev käib: „vaasi vormime savist / see mida pole / teeb vaasi kasutatavaks“ (§ 11, M) – selle mõjul on hilisemaski hiina pärimuses tühjust mõistetud positiivsena, kõige täidetu eelduse ja geneetilise pinnana.6

Selliseid ideid võisid kanda erakud ja irdkogukonnad, kellest on vähe teada, aga kes olevat moodustanud „põldurite koolkonna“ (nongjia 農家)7. Need olid inimesed, kes sõdadest ja hierarhiatest tüdinuna läksid ääremaadele ning elasid seal kas üksi, perekonna või väikese kogukonnana. Nende ideaalide kajastust võib näha „Laozi“ § 80: „Väike riik, vähe rahvast / [—] Oma riigist näeb naabrit; / kuuleb kuke kiremist, koera haukumist“ (K). Need egalitaarsed väikesed patsifistlikud kogukonnad olid vastureaktsioon järjest hierarhilisematele ja suurematele riikidele, kes lakkamatult omavahel sõdu pidasid. Samuti need „primitivistlikud“ kogukonnad hoidsid eemale tehnika arengust ning otsisid lihtsust selle sõna kõige lihtsamas mõttes. Ehkki tõusude ja mõõnadega, on inimkonna ajalugu viinud järjest keerukama tehnika ja mobiliseerituma ühiskonnani, mis on juba väga varakult tekitanud protesti, soovi progressilaevalt maha hüpata. „Laozis“ ja „Zhuangzi“ mõningates osades on seda seostatud spirituaalse enesearendamisega: tehnika ja kombed hajutavad meid välisesse, aga selle asemel tuleks pöörduda „tagasi“, ühe, kulgemise juurde.

Igatahes tuleb võimalikult vähe sekkuda ja sekeldada – see on „toimimata toimimise“ (wuwei 無為) mõte, mis pole mitte lihtsalt mittetegemine, vaid tegutsemine tegelikkuse sulanduvamatel tasanditel. Selle mõju võib jääda esialgu nähtamatuks ja hajusaks, aga selle tõhusus ilmutab end pikas perspektiivis. „Tegemata tegutsedes / ei jää midagi korraldamata“ (§ 3, K), „Tegemata olles ei jää midagi tegemata“ (§ 48, K). Mõnel pool on kuulda, et eestlased ikka veel liiga vähe töötavat; selle asemel tasub ehk mõtelda, kuidas „töötada“ läbistuvamalt. Võiks ehk vähendada kramplikku kinnihoidmist produktidest ja nähaolevast (töötulemus, olgu selleks aruanne, laotud müür või artikkel) ning rohkem väärtustada seda hämarat (jõud, intensiivsus), kust näha olev välja tuleb. Igaüks töötab paremini, kui ta saab hästi puhata. Kõik elavad paremini, kui nad oskavad naasta tahumatusse.

1 Sellest tekstist on eesti keeles mitu versiooni, millest tuntuimad on Linnart Mälli tõlge „Kulgemise väe raamat“ ja Jaan Kaplinski „Daodejing“ (siinses artiklis M viitab esimesele ja K teisele tõlkele; kui pole märgitud kumbagi, on tõlge siinkirjutajalt). Alljärgnevalt viitan tekstile väidetava autori Laozi nimega, nagu Hiinas enamasti tehakse. „Lõimeteksti“ (jing ) staatusse tõsteti see alles Hani ajastul, ja ka siis ei muutunud selline liigitus üldlevinuks.

2 Yin’i ja yang’i nimetatakse tekstis veidi allpool; see on ka nende ainus esinemiskoht „Laozis“, mis näitab, et need ei olnud veel kujunenud keskseteks mõisteteks. Vastav käsitlus on „Laozis“ juba olemas, kuid neid veel ei tähistata yin’i ja yang’i mõistetega.

3 Selle kohta vt siinkirjutaja teksti „Mäefilosoofia“ kogumikus „Väekirjad 2“, lk 35–37.

4 Selle idee rakenduse kohta Hiina sõjanduses ja diplomaatias vt F. Jullien „Tõhususe traktaat“, Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus, 2011.

5 Konfutsius, „Vesteid ja vestlusi. Keskmine tavaline. Suur õpetus“. Tlk L. Mäll. Tartu: Lux Orientis, lk 259.

6 Vt Vikerkaar 2016, nr 1-2 „TÜHI“ erinumber.

7 Nende kohta vt A. C. Graham, „The Nung-chia 農家 ‘School of the Tillers’ and the Origins of Peasant Utopianism in China“ – Bulletin of the School of Oriental and African Studies. University of London, 1979, 42-1, lk 66–100.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht