Hübriidne loometeadus

Kunsti ja teaduse ühenduskohti otsides

MART KALM

Teaduse ja kunsti teineteist rikastav mõju on teada. Kunsti viljelemine kui uutmoodi loovate küsimuste püstitamine on töös edasi aidanud paljusid teadlasi ja teadus on pakkunud ainest paljudele kunstnikele. Teadust kunstiliste vahendite abil mõtestades kaitses kunstiakadeemias loometeadlasena oma doktoritöö Piibe Piirma, keda juhendas füüsik Andi Hektor KBFIst. Piirma eestvedamisel korraldati 2014. aastal Tallinnas kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli suurprojektina tarbekunsti- ja disainimuuseumis hübriidsete kunstipraktikate rahvusvaheline näitus „Rhizope“. Kui Ahhaa teaduskeskuses teenib visuaalne atraktiivsus üheselt teaduse tutvustamise eesmärki, siis „Rhizope’i“ biokunst jm valdkonnad esitasid otsingulist kunsti, mis tõlgendas, aga kohati ka küsimärgistas teadust. EKA doktorikoolis ei ole täppisteadlastest juhendajad haruldus, näiteks tekstiilikunstnik Kärt Ojavee aeglaselt muutuva pehme ekraaniga nutitekstiile käsitlev väitekiri on valminud Maarja Kruusmaa käe all.

Kunsti ja teaduse ühenduskohti otsides on kerge moodustada liitsõna „kunstiteadus“. See aga kätkeb mõningaid ohtusid, sest valdkonnas on toimunud viimastel aastatel kiire areng ning tuleb selgitada ka kunstiteaduse ja uue mõistena esile kerkinud loometeaduse erinevust.

Kunstiteadus on vana klassikaline humanitaarteadus, mis hõlmab kunstiajalugu, kunstiteooriat ja otsapidi kuulub siia ka kunstikriitika. Kõige levinum neist on kunstiajalugu, kus valdavalt ajaloolase taustaga uurijad uurivad visuaalseid objekte. Kui ajaloolased peamiselt loevad tekste, siis kunstiajaloolased töötavad valdavalt silmaga ja järeldavad sellest, mida näevad. Kunagi uuriti tõesti ainult maale ja skulptuure, paleesid ja katedraale, aga tänapäeval on üha enam tahetud vältida sellist elitaarset uurimisobjekti valikut ja tähelepanu köidab kõik nähtav argikultuuris, siltidest jäätmaadeni. Pole ime, et EKA kunstiteaduse instituut end hiljuti ümber nimetas kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudiks.

Teine asi on aga viimasel sajandivahetusel esile kerkinud c(artistic research), kus kunstnikud oma loometöös kasutavad uurimuslikke võtteid ega piirdu enam ainult visuaalse teosega, vaid reflekteerivad end üksiti verbaalselt. Ka kunsti enda sees toimunud areng, kus üha enam lihtsalt seina pandud teostest näitus ei kõneta, kuni saatetekst pole selle mõistmiseks võtit andnud. Kunstis kontseptualismist alguse saanud verbaalsuse kasvu on tagant tõuganud ka teadusmaailm ja doktoriõppe levik kunstikoolidesse. Eesti vanema põlve kunstikorüfeed on väljendanud oma mõistmatust loometeaduse suhtes, kuid see tundub põlvkondadevahelise erinevusena. Hübriidses loometeaduses ei leia kõiki teadusele omaseid jooni. Näiteks ei ole siin oluline verifitseeritavus, küll aga leidub eksperimentaalsust, vaatlust, ajaloolastele omast allikatele tuginemist jms.