Igaühe looduskaitse

Mart Meriste: „Üksiku inimese tasandil me maailma ei muuda, aga oma vahetut ümbrust saame mõjutada küll.“

LEA LARIN

„Lihtsalt kaitsmisest ja hoidmisest ei pruugi enam piisata, sest seda kaitsmist ja hoidmist väärivat on väga vähe alles jäänud,“ ütleb praktilise looduskaitse eestvedaja Mart Meriste. Seetõttu teeb Meriste looduskaitsetööd. Sõna otseses mõttes, näiteks kogudes niidutaimede seemneid, taastamaks pea täielikult hävinenud looduslikke niite ja loopealseid.

Oled tegev mittetulundusühingus Elurikas Eesti ja osaühingus Nordic Botanical. Millega need ettevõtmised tegelevad?

Nii see on. Teema on mõlemal sama, vaatenurk aga veidi erinev. Ja teemaks on laias laastus looduskaitse. Tuginedes viimaste aastakümnete teadmistele, väidame, et lihtsalt kaitsmisest ja hoidmisest ei pruugi enam piisata, sest seda, mis kaitsmist ja hoidmist väärt, on väga vähe alles jäänud. Olles Tartu ülikoolist väljakasvanud võrsefirma, kasutame ülikooli teadmisi selles vallas (ka TÜ ökoloogiateadus on maailma tippude seas), ning sellele tuginedes võime väita, et asjad on halvemad kui nad võibolla pealtnäha paistavad, aga ka seda, et veel pole lootusetult hilja.

Kaasajal sekkume inimkonnana looduse asjatoimetustesse liialt intensiivselt ja meie tegevuse kahjulik mõju jõuab paraku ka sinna, kus me seda kaitsta püüame. Kui tahame selles vallas edu saavutada, siis peame omamoodi vastu tegutsema. Ehk loodust looma kohtades, kus seda enam ei ole. Ja meil, tuleb välja, on palju mõttekaaslasi. Sugugi kõik neist ei ole seotud riiklikult korraldatava looduskaitsega või olemasolevate vabaorganisatsioonidega. Meie visiooni jagavad ka maastikuarhitektid ja nendega omakorda nende tellijad. Pakume oma teadmisi ja tooteid-teenuseid aiaomanikele, ettevõtjatele, kinnisvaraarendajatele jne. Sellest on vaikselt kujunemas omamoodi looduskaitseliikumine, mis seni võrdlemisi sõltumatu riiklikust või vabaorganisatsioonide korraldatavast. Sestap nimetamegi seda igaühe looduskaitseks.

Kui MTÜ on selles vallas seotud pigem loengute ja koolituste korraldamisega, siis OÜ Nordic Botanical tegeleb praktilisemate asjadega. Sest eks ole palju valdkondi, kus teoreetikuid on omamoodi ülekaalus ja kõik justkui teaksid, kuidas peaks olema ja mida peaks tegema, aga kui kellelgi on soov midagi reaalselt tegema hakata, siis selgub, et ei saa. Pole praktilisi teadmisi, oskusi, vahendeid jms ning seni on paljud julged eraalgatused selles vallas jäänud teostamata. Proovime seda lünka täita. Eks see praktiline pool ole meilegi uus. Õpime iga päevaga, aga samal ajal on see nii pagana põnev.

Mart Meriste on taastanud mitmeid hektareid niite. Kitsaskohaks on sobivate seemnekogumiskohtade leidmine, sest loodushoiutoetustega kaetud niidud niidetakse enne seemnete küpsemist maha ja need, mis ei ole toetustega kaetud, on nüüdseks juba võsastunud. Seetõttu pakuvad huvi kõik enam-vähem heas korras niidud suurusega alates 2 ha.

Erakogu

Mis väärib kaitsmist ja hoidmist ning mis tähendus on ses kontekstis elurikkusel?

Eks teataval määral väärib kõik kaitsmist ja hoidmist. Usklik ütleks, et kõik on jumala looming ja kes oled sina, et seda hävitad. Kaasajal on kogu maailm aga juba võrdlemisi meie ehk inimeste teha ja siin tuleb sageli ka ebameeldivate asjade puhul vaadata konteksti. Näiteks, me ei armasta ju sääski. On aga üsna kindel, et maailm ei oleks ilma sääskedeta samasugune kui ta praegu on ja inimestena oleme, vaatamata teaduse ja tehnika saavutustele, paraku endiselt osake sellest ökosüsteemist. Kui ökosüsteemis midagi muutub, siis mõjutab see ka meid. Enamiku liikide puhul tähendavad kiired ökosüsteemi muutused aga pikemas perspektiivis pigem halba. Vahel on muutustel mõnele liigile ka positiivne mõju ja looduses tähendab see liigi arvukuse kiiret kasvu. Lõpeb selline kiire kasv aga pea alati ressursside ammendumisega või saasteainete liigse kuhjumisega, mis omakorda lõpeb vältimatu katastroofiga. Nii on tuleviku mõtestamiseks looduses paralleele küllalt. Ehkki vahel on seda keeruline uskuda, aga me peame ennast mõtlevateks olenditeks ja erinevalt enamikust teistest liikidest oskame tulevikku veidi ette näha. Teadus ju suuresti sellega tegelebki. Nüüd on kätte jõudnud aeg, kus mitmed teadusorganisatsioonid on avaldanud oma tulevikuennustused ja paraku midagi eriti rõõmustavat sealt lugeda ei ole. Viimsepäevakuulutajaid on muidugi enamasti veidi napakateks peetud, aga mul on tunne, et seekord on veidi teisiti. Looduskaitse ja keskkonnakaitse laiemalt on olnud läbi oma eksistentsi ajaloo ikka see, kellega saab kompromisse teha, aga paraku on need samasugused kui Suure Peetri ja Väikese Peetri omad.

Elurikkus on meid siiani toonud. Läbi kogu meie liigi eksistentsi on meil seda vaja olnud. Eks me ole õppinud seda ajapikku enda kasuks majandama, aga viimasel sajandil või paaril kipume suures progressi- ja majanduskasvuvaimustuses ära unustama. President Ilves ütles, et see, mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi. Ta pidas küll silmas taasiseseisvunud Eesti ajalugu ja tulevikustrateegiaid, aga tsiteerimist väärib ta ka keskkonna ja looduskasutuse koha pealt. Maailma teadlased on selle selgelt välja öelnud, et elurikkuse kaitseks panustamiseks on tagumine aeg. Hiljuti avaldasid maailma loodusteadlased (elurikkuse ja ökosüsteemi teenuste koostöökogu ehk Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services (IPBES)) selle­kohase raporti. Nende hulgas oli Eesti esindajana ka Aveliina Helm Tartu ülikoolist ja paraku kinnitab tema meie andmetele tuginedes, et Eesti looduse hea seis võib nii mõneski väga olulises valdkonnas olla nüüdseks juba müüt.

Kui halvad siis asjad on?

Asjad ei ole head. Aga siinkohal tuleb kõigepealt ära seletada selline ökoloogiline nähtus nagu väljasuremisvõlg. Nimelt liigid kipuvad kohese väljasuremise asemel vaikselt hääbuma. Esialgu toimub hääbumine hoopistükkis liigi geneetilisel tasandil. Keskkonnatingimuste muutmisel sureb vaikselt välja osa liigile omasest geneetilisest mitmekesisusest ja arvukuses ei pruugi muutusi toimudagi. Seega sureb liik vaikselt välja, sest mitmekesine genofond on üks liigi pikaajalise säilimise eeldus. Meie aga vaatleme liigi olemasolu tema arvukuse järgi ja nii jääb meil väljasuremise algus märkamata. Siis aga algab arvukuse langus. Kui see toimub mõne juba niigi väga haruldase liigiga, siis me paneme seda tähele ja räägime sellest. Nii on see näiteks lendoravaga. Tegelikult on aga inimtegevuse tõttu vähenenud enamiku maailma liikide populatsioonide arvukus. Ja mõne tavalise liigi jaoks võib see murdepunkt saabuda väga ootamatult. Näiteid on palju aga vast kõige tuntum on rändtuvi lugu Ameerikast. Globaalne väljasuremine on muidugi lõppvaatus, aga iga meie kodumaise liigi kadumine on ju killuke meie elukeskkonnast. Näiteks on Harjumaalt, kus elab paraku suur osa eestlasi, kadunud sealsetele niitudele kunagi omane ja väga tavaline liik kassikäpp. Ohustatud liikide nimekirja me teda ei pane, sest mujal on ta ju veel alles, aga tegelikult on tema ajaloolisest arvukusest alles igal pool vaid murdosa.

Mind teevad aga kõige murelikumaks teated lindude arvukuse vähenemisest pea igal pool maailmas ja omamoodi vali häirekell on pikaajaline uurimus lendavate putukate arvukusest Saksamaa looduskaitsealadel, kus viimase 27 aasta jooksul on putukate arvukus vähenenud 75%.1 Selliste teadete korral tuleb alati silmas pidada, et tegemist on kõigest indikaatoriga ja selle tähendus on märgatavalt laiem. Tegelikult räägib see ökosüsteemi tervisest. Saksamaa uuring on tehtud kaitsealadel, mis väga selgelt viitab, et me ei saa elusloodust säilitada piiritletud kaitsealadel nagu museaale, sest tegelikus keskkonnas neid piire pole ja kõik, mis me teeme väljaspool kaitsealasid, mõjutab ka elustikku kaitsealal. Jah, meil see vast veel nii hull ei ole, aga esiteks, meil keegi päris sedalaadi uuringutega ka ei tegele ja teiseks, mulle ikka meenub sellistel puhkudel Ernest Hemingway „Kellele lüüakse hingekella“, mis algab luuletaja John Donne’i sõnadega, et kui kusagil lüüakse hingekella, siis ära küsi, kellele, sest alati lüüakse seda ka sulle endale.2 Ehk ei ole olemas Eesti loodust, mille naaberloodus on Läti loodus jne, vaid maailmas ongi ainult üks loodus. Ja kui Saksamaal on asjad nii halvasti ja meie teeme omi asju nii nagu Saksamaal tehakse, siis on vaid aja küsimus, mil ka meil on halvasti.

Millist loodust juurde luua ja kuidas te seda praktiliselt teete, st mida Nordic Botanical täpsemalt teeb?

Paljudes riikides on nüüdseks juba aru saadud, et looduse kaitsmisest nendes vähestes kohtades, kus see veel säilinud on, selle püsimiseks enam ei piisa. Loodus ei kipu ka enam kuigi kiiresti taastuma ja selle põhjused on seotud liikide levikuvõimega. Inimtegevus loob liikide levikule aina uusi tõkkeid, on need siis metsa- ja niiduliikide jaoks lagedad põllud või asulad, maanteed, aga ka kraavid jms. Nüüdisaegses maastikus toimub elurikkuse kadu suuresti seetõttu, et mingis allesjäänud elupaigas sureb liik välja. See võib olla mingi õnnetus, haigus, aga ka lageraie või kesakünd. Sama liigi esindajad teistest elupaikadest ei saa ala tingimuste taastudes uuesti asustada, sest ei suuda sinna omal jõul üle ebasoodsa maastiku levida. Lendajate ja jooksvate olenditega on mõnevõrra lihtsam, aga taimede hulgas on võilillelaadseid edukaid kauglevijaid tegelikult võrdlemisi vähe ja palju neid, kelle levikuvõime piirdub sobivas keskkonnaski vaid paari meetriga aastas. Meie oleme nõuks võtnud neid liike aidata. Ja mitte ainult liike, vaid ka inimesi, kellele nende koduümbruse elurikkus korda läheb. Kogume looduslike taimede seemneid ja levitame neid heade inimeste abiga aladele, kuhu neil omal jõul pole lootust jõuda. Sedasi täidame salamahti inimtegevuse tekitatud leviku­lünki maastikus.

Sageli ei ole õnneks vajagi ilmtingimata uut loodust luua, vaid aitab heast nõust, kuidas oma olemasolevad loodusväärtused ära tunda ja nende eest edaspidi hoolt peaks kandma. Sedalaadi maastikuhoolduskavasid teeme nii väikeaiapidajatele kui ka ettevõtetele ja riigimaa haldajatele. Kui aga elurikkuse kahjustamine on mingi tegevuse juures osutunud vältimatuks, siis tuleme ja vajadusel teisaldame elurikkuse sinna, kus ta enam ees ei ole. Näiteks teisaldame nii kaitsealuseid taimeliike. Neile uue asupaiga valimisel võime loodusväärtuse anda ka mõnele korrastamata jäätmaale, lüües sedasi kaks kärbest ühe hoobiga. Suur osa meie tegevusest toimub väljaspool kaitsealasid, ent on sellegipoolest looduskaitse ehk see ongi igaühe looduskaitse.

Inglise ajalehtedes on artiklid teemal „Save the Bees“ üsna tavalised, ning Hiinas kuuldavasti kasutatakse kooli­lapsigi tasuta tööjõuna õunapuude tolmeldamiseks. Meil hukkus mullu miljoneid mesilasi mürgitatud rapsipõllul ja üsnagi levinud „nali“ oli, et ärge siis laske oma mesilasi luba küsimata minu maale. Kui kõrgeks hindate eestlaste teadlikkust loodushoiust ja tahet midagi keskkonna heaks teha?

Eks arvamusi ja arusaamu ole palju ja mingit keskmist eestlast ju pole tegelikult olemas. Kui aga asjade käiku lahtiste silmadega vaadata, ei läheks ma kindlasti kaasa valdurmikitaliku vaimustusega eestlastest kui ürgsest loodus- ja metsarahvast. Meie suurim rahvaküsitlus toimub iga nelja aasta tagant. Selle nimi on riigikogu valimised. See on parim võimalus teada saada, millised on keskmise eestlase eelistused. Tõsi, me saame poliitikast kõneldes alati rääkida “võimu võõrandumisest rahvast”, erinevate erakondade rahastamisviiside osast poliitika kujundamisel jne, aga selge on, et keskkonna- ja loodushoid ei kuulu valimiste eel oluliste debatiteemade hulka. Millest see kõneleb? Kas inimesed ei ole huvitatud? Kas poliitikud teavad, et inimesed ei ole huvitatud? Kas ajakirjanikud, kes vahendavad poliitikat rahvale, ei pea seda oluliseks teemaks? Huvipuudus keskkonnateemade vastu võimaldab paraku ka mõnevõrra kummalist asjaolu, et meie kõige keskkonnavaenulikumad ettevõtted kuuluvad riigile ja nende keskkonnavaenulikkusele ei näi lähiajal lõppu tulevat.

Eraettevõtete suhtes oleks ma märksa leebem. Rapsipõllu mürgitaja – kuni ta tegutseb seaduse raamides – ei tee juriidilises mõttes midagi valesti. Et põllumees tahab saaki saada ja ettevõtja tulu teenida, on igati arusaadav. Tore oleks, kui ta saaks läbi ka oma mesinikust naabriga, kes on tõenäoliselt samuti ettevõtja ja üritab tulu teenida. Alati me aga inimestevahelistele suhetele lootma jääda ei saa. Selleks on õigusriik oma seadustega ja seadusi tehakse meil riigikogus. Sealt peaks tegelikult tulema ka lahendused. Kui neid sealt ei tule, peame riigikogulaste sõimamisele vahelduseks ka kodanikena peeglisse vaatama ja endalt küsima, miks me ei pärinud seda valimiste ajal oma kandidaatidelt?

Samal ajal on Eesti noortele antud viimase paarikümne aasta jooksul loodus- ja keskkonnaharidust rohkem kui eales varem ja sellest on olnud kasu. Töötasin kümme aastat Tallinna tehnika­ülikoolis loodusainete õppejõuna ja see areng oli märgatav. Varsti hakkab see põlvkond jõulisemalt meie elu kujundama ja loodame, et keskkonnaharidus kajastub ka tuleviku keskkonnapoliitikas.

Liikumise Eesti Metsa Abiks jõuline ilmumine, Haabersti remmelgaga seonduv, tselluloositehase ümber keerlev jms ei pruugi alati olla konstruktiivne, aga on kahtlemata märgiks, et inimestele läheb nende elukeskkond korda ja igasugustel arendajatel tuleb sedalaadi ilmingutega nüüd ja edaspidi rinda pista. Paraku on tekkimas midagi rindejoone sarnast ja ennustan, et esialgu meenutab see pigem XX sajandi alguse kaevikusõda, kus istutakse oma positsioonidel, pillutakse vahel teineteise pihta granaate, aga lahendust ei paista kuskilt. Eks sageli olegi tegemist kas-küsimusega, kus võimalikke vastuseid ainult kaks ja lahenduse korral tehakse tahes-tahtmata ühele poolele liiga.

Kui me räägime igaühe looduskaitsest, siis mida saaks inimesed oma igapäevaelus loodushoiu heaks teha, olgu siis linnas või maal?

Ise usun eelkõige esindusdemokraatiasse ning kõige efektiivsem keskkonna- ja looduskaitse eeldab, et inimesed seda oma esindajatelt volikogudes ja riigikogus nõuavad. Demokraatlikus ühiskonnas tehakse enamik olulisi muutusi nii. Samas, vahel tundub mulle, et just keskkonnaprobleemid on demokraatiale Archilleuse kannaks, sest inimesi huvitab ikka vaid, kui palju meilt maksudena raha ära võetakse ja kui palju toetustena välja jagatakse.

Üksiku inimese tasandil me maailma ei muuda, aga oma vahetut ümbrust saame mõjutada küll. Annaksin mõned üldised juhtnöörid:

  • Tunne huvi koduümbruse loodusväärtuste vastu. Osta endale taime-, looma-, linnu- ja seenemäärajad. Loodus on keeruline ja selle väärtuste hindamine samuti. Eestis on aga inimesi, kes saavad aidata. Küsi nendelt abi ja nõu.
  • Niida muru vaid aladel, mida kõndimiseks ja õuemängudeks kasutad. Teistel pindadel lase olla omasoodu. Seal võib hakata kasvama võsa, aga võsas laulavad ööbikud ja igast võsast kasvab mets. Kui eelistad aga avatud ala, siis tee seal kord aastas esiisade kombel heina. Kui elad püsivalt maal, mõtle ka hobikorras kariloomade pidamise peale. Neid võib õnnestuda näiteks ka naabrilt suveks laenata.
  • Kui sul on maad palju ja sa ise seda ei kasuta, rendi see välja kohalikule põllumehele tingimustel, mis väärtustavad elurikkust ja säästavad keskkonda. Keegi ei pea sinu maal mürgitama! Suurima elurikkuse saad, kui lased oma maal vaid kord aastas heina teha.
  • Kui sul on raieküpset metsa, siis tegelikult ei pea sa teda raiuma. Metsameeste jutus, et mets hakkab millalgi väärtust kaotama, on oma metsamajanduslik iva, samasugune iva on aga ka looduskaitsjate jutus, et metsa elurikkus hakkab just sealtmaalt kiiresti suurenema. On sinu otsustada, kumba rikkust sa olulisemaks pead. Mõlemat ei saa.
  • Kui elurikkus ei taha ise sinu juurde tulla, meelita või too ta kohale. Kogu looduslike taimede seemneid või osta need. Tee õõnespesitsejatele lindudele pesakaste ja vaata, kas rahvuslinnul ikka on sinu juures kuhugi pesa teha.
  • Räägi oma edusammudest ja kogemustest ka teistele. Nii võib elurikkuse väärtustamine moodi minna ja seda hakkavad hindama ka inimesed, kes muuljuhul seda ei teeks.

Kas seadusandluse ja regulatsioonide poolest on Eesti keskkonnakaitsel korralik vundament või on veel arenguruumi? Meil ei ole keelatud ei glüfosfaadi ega ka neonikotinoidide kasutamine.

Sellele küsimusele on lihtne ja tõepoolest üsna objektiivne vastus. Jah, arenguruumi on tohutult. Kõigepealt, Eesti on väike riik, aga maailm on tegelikult riigipiirideta tervik. Maailmas on palju maid, kus reostatakse meist rohkem, aga inimese kohta oleme maailma riikide edetabelites sageli esikümnes või selle piirimail. See koht ei parane enne, kui me lõpetame põlevkivi kasutamise, ja alati, kui ma oma välismaalasest sõpradele Eesti loodust ja puhast keskkonda kiidan, tunnen, et ma valetan neile natuke. Tegelikult on see teema nii tõsine, et selle pärast peaks meil kõigil häbi olema.

Põllumajanduskemikaalide kasutamine on samuti üks neist teemadest. Me võime veidi vaielda, kuidas on nende mõjuga inimese tervisele või pinna- ja põhjaveele. Aga me ei saa vaielda, et nende mõju elurikkusele on väga negatiivne, sest selleks nad just loodud ongi. Et nad ei tee vahet kasulikul ja kahjulikul elurikkusel, tappes kõike, mis ette jääb, kaotame arvestatava osa ka sellest elurikkusest, keda me tahame ja vajame. Kui me muudame põllumajandusmaastikud tolmeldavatele putukatele, ämblikele jm surmalõksudeks ning lindudele elututeks kõrbeteks, kus ei ole ei elupaika ega toitu, siis ei ole põhjust, miks meil näiteks lindude arvukus väheneb, ju kaugelt vaja otsida. Mahepõllumehed rehkendavad, et nende saagid on u 20% väiksemad kui nn tavapõllumeestel. See 20% ongi tasu elurikkuse ja sellega seotud ökosüsteemi teenuste eest ning seda makstes võib juhtuda, et põllumajandus on jätkusuutlik ka edaspidi, nii nagu ta on olnud ilma igasuguste kemikaalideta juba ligikaudu 10 000 aastat. Kuuekümnendatel aastatel, sügaval nõukaajal, valiti meile rahvuslill ja rahvuslind, mis mõlemad on mõneti jätkusuutliku põllumajanduse sümbolid. Neid rahvuspühadel kääridega paberist välja lõigates võiksime vahel mõelda, kui väga me neist tegelikult ikkagi hoolime.

1 Gretchen Vogel, Germany’s insects are disappearing – Science, 18. X 2017.

2 „Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast; kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta Maanina upitab või sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun Inimkonda; ja sellepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.“

John Donne, Meditatsioon XVII. Rmt Ernest Hemingway, Kellele lüüakse hingekella. Tlk Enn Soosaar. Eesti raamat, 1977

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming