In memoriam: Ants Viires

Ants Viires
23. XII 1918 – 18. III 2015

Eesti rahvateadust on tabanud valus kaotus. 18. märtsi virmaliste ööl lahkus oma 97. eluaastal ajaloodoktor Ants Viires, mees, kelleta Eesti etnoloogia­teadust oleks raske ettegi kujutada.
Ants Viires sündis 23. detsembril 1918 Tartus. Pärast Hugo Treffneri gümnaasiumi lõpetamist 1937. aastal astus ta Tartu ülikooli, kus pani esialgu pearõhu filoloogiale, ent peagi kujunes tema põhialaks etnograafia. Tartu ülikooli lõpetas ta etnoloogina 1946. aastal. Juba õpingute ajal sidus Ants Viires end rahvateaduse keskuse Eesti Rahva Muuseumiga. Nõukogude okupatsiooni taastudes 1944. aastal tembeldati ERM seevastu kodanliku natsionalismi pesaks ning mitmed etnoloogid, sh Ants Viires, jäid erialase tööta. Alles Hruštšovi sula lõdvendas pisut ideoloogilist survet elus ja teaduses. Aastail 1956–1996 töötas Ants Viires Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis (nüüdne Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut), kus ta juhtis ka etnograafide töörühma ja hiljem etnoloogiasektorit.
Ants Viires on süvitsi uurinud eesti talurahva ainelist kultuuri, nii selle traditsioonilist kulgu kui ka murranguperioode. 1955. aastal kaitses ta kandidaadiväitekirja „Eesti rahvapärane puutööndus“ ja 1979. aastal doktoriväitekirja „Eesti talurahva veovahendid“. Mõlemad monograafiad on ilmunud ka trükis. Eesti XX sajandi etnoloogiamaastikul torkab Ants Viirese looming silma sellegi tõttu, et rahva aineline ja vaimne kultuur moodustavad tema uurimustes ühtse terviku.
Ta on etnoloogiat ja folkloristikat pidanud ikka sõsarteadusteks, mis peaksid liikuma käsikäes. Viljaka rahvateadlase sulest on ilmunud mitmed olulised teosed, peale väitekirjade ka näiteks „Puud ja inimesed“ (1975, 2000),  „Meie jõulude lugu“ (2002) ja „Vana eesti rahvaelu“ (2004), tema koostatud-toimetatud on koguteosed „Eesti rahvakultuuri leksikon“ (1995) ja „Eesti rahvakultuur“ (1998, koos Elle Vunderiga). Valikuna tema teadustööde paremikust ilmus „Eesti mõtteloo“ sarjas kogumik „Kultuur ja traditsioon“ (2001). Ta isiklikku elu- ja mõtteilma kajastab sugestiivne luulekogu „Seitsme maa ja mere taha“ (1991). Imeteldava töövõime ning vaimuerksuse säilitas Ants Viires kuni kõrge eani. Meenutusteos „Läbi heitlike aegade. Tagasivaade minu eluteele“ (2011) ilmus alles neli aastat tagasi.
Doktor Ants Viires oli hinnatud õpetlane ja kolleeg. Oma välisliikmeks kutsusid ta Ungari Etnograafia Selts, Kalevala Selts, Soome-Ugri Selts, Soome Kirjanduse Selts, Soome Arheoloogia Selts, Õpetatud Eesti Selts ja Soome Teaduste Akadeemia, oma audoktoriks olid valisid ta Helsingi ja Tartu ülikool ning oma auliikmeks Kuningliku Gustav Adolfi Akadeemia Rootsis. Tema 80. sünnipäevaks koostasid kolleegid esindusliku pühendusteose „Kultuuri mõista püüdes“ (1998).
Silmapaistvate uurimuste ning suure panuse eest eesti teadusse on Ants Viirest tunnustanud Avatud Eesti Fond, Rahvuskultuuri Fond ja Eesti Kultuurkapital. Viljaka elutöö eest pälvis ta riigi kultuuripreemia 2007. ning Tartu ülikooli rahvusmõtte auhinna
2009. aastal. Aastast 1996 oli ta ka Riigivapi IV klassi teenetemärgi kavaler.

Tallinna Ülikool
Tartu Ülikool
Eesti Rahva Muuseum
Eesti Vabaõhumuuseum
Õpetatud Eesti Selts
Eesti Kirjandusmuuseum
Emakeele Selts

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming