Inimene ja tema vanus

Vananemine on pidev elukestev protsess, mis algab pea kohe pärast kehalise küpsuse saavutamist ning mille kiirust me saame oma eluviisiga mõjutada.

KAI SAKS, Tartu ülikool

 Adolfas Šaulys ja Mari Relo-Šaulys. Viva la Vida. Hõbe, gagaat, merevaik, klaas, 2003.

Adolfas Šaulys ja Mari Relo-Šaulys. Viva la Vida. Hõbe, gagaat, merevaik, klaas, 2003.

Sergei Didyk

Neid inimesi, kes tahavad kaua elada, on tunduvalt rohkem kui neid, kes on nõus vanaks saama. Vananemist kardetakse, sellest ei soovita sageli isegi rääkida. Vananemisega käivad kaasas stereotüübid, mis on enamasti hirmutavad, eemaletõukavad või vähemalt ebameeldivad. Kui vaadata ajas tagasi, siis, vähemalt keelekasutuse alusel, ei ole see alati nii olnud. Paljud tarkust, autoriteeti, isegi võimu märkivad sõnad on seotud sõnaga „vana“: vanemate kogu, külavanem, klassivanem, riigivanem, vanemteadur, vanemspetsialist, vanemleitnant jne. Noorus tähistab õitsemist, aga ka tormamist ja ekslemist, vanadus aga küpsust, (elu)tarkust ja tasakaalukust. Noorust ja vanadust on läbi aegade vastandatud, kuid noorusekultus on vaid pisut rohkem kui poole sajandi eest tekkinud nähtus. Ilmselt on üheks põhjuseks rahvastikus vanemate inimeste osakaalu märgatav suurenemine. Vanemas eas sagenevad haigused, seega on järjest rohkem ka hapraid eakaid inimesi. Väga sageli samastatakse aga haigused ja vananemine, neil ei tehta üldse vahet. Vahetegemine on aga otsustava tähendusega – haigusi saame põhimõtteliselt ravida (kuigi me tänapäeval veel kõiki haigusi ravida ei oska), kuid vananemist peatada ei saa.

Hirm vananemise ees võib tähendada seda, et oma tulevik mõeldakse juba ette viletsaks ja toimetulematuks. Mõttel on aga kalduvus teoks saada … Vananemisega ei ole mõtet võidelda. See ei tähenda kuidagi, et ei võiks oma välimuse eest hoolt kanda, keha ja vaimu treenida ning tegeleda asjadega, mille järele hing ihaleb – jätkata töötamist kõrge eani või siis vastupidi, jääda pensionile varakult ja teha seda, mida varem ei olnud aega teha. Parim, mida teha saame, on võtta vananemine kontrolli alla ehk tsiteerides Peeter Volkonskit: „Vanaks ei peaks jääma, vaid vanaks peaks saama.“

Kontrolli saab omada millegi üle, mida tuntakse. Iga inimene vananeb aga esimest korda elus, seega puudub isiklik kogemus. Arvamus vananemisest ja vanadest inimestest kujuneb ühelt poolt teiste kogemuste põhjal (eeskätt oma lähedaste näidetel), teisalt aga oleks mõistlik juba varakult teada, millised on tavapärased erinevused kehas, vaimus, ühiskondlikes suhetes ning ühiskonna ootustes erinevas elueas inimestelt. Inimese vananemist on uuritud läbi teadaoleva inimajaloo, viimastel sajanditel kogutud ka tõenduspõhiseid andmeid. Mõlemad allikad – inimpõlvede kogemused ja tõenduspõhised andmed – väärivad kasutamist teadmiste hankimiseks. Käesoleva kirjatüki eesmärk on anda lühike ülevaade inimese elukaare iseärasustest, sellest, mis jääb sünni ja surma vahele. Tõenäoliselt ei ole kahte ühesugust ja sarnase elukäiguga inimest. Ometi on, võrreldes teistesse earühmadesse kuuluvate inimestega, sarnase vanusega inimestel mitmes valdkonnas rohkem ühist, niisamuti on ühiskonna ootused eri vanuses inimestele erinevad. Kindlasti ei teki tüüpilisi vananemismuutusi kõigil ja mitte samas vanuses. Teadlikult vananedes ja seda kontrollides on lootust, et üksnes elatud aastate arv (kronoloogiline vanus) ei näita, mida me suudame ja soovime.

Elukaare etapid

Bioloogiliste tunnuste alusel võiks piiritleda lapseiga esimese 15 eluaastaga, mil toimub keha põhiline kasvamine. Sotsiaalse arengu alusel määratletakse lapseiga põhilise õppimisajaga ehk 18–19 eluaastaga, mille järel peetakse inimest küpseks omama enamikku tegevusõigusi ning kandma täit vastutust oma tegude eest. Lapseea põhiülesandeks tänapäeva maailmas on keha ja vaimu arendamine, samuti emotsionaalse ja sotsiaalse toimimise kooskõlla viimine nii omaenese vajaduste kui ka kogukonna normidega. Lapseiga, eriti esimesed eluaastad, annavad suuna kogu meie edasisele elule. Kiindumussuhted tekivad juba imikueas, 5–6aastane laps on võimeline tegevust plaanima ja lihtsamaid reegleid järgima, selles vanuses lapsele on hellus ja heakskiit väga olulised. Suguhormoonide taseme tõus 10. – 14. eluaasta vahel toob kaasa puberteedi, soo-omaste tunnuste tekke, mis võib tekitada segadust suhtumises enesesse, ebakindlust ning pingeid teistega suhtlemisel. Suhteliselt lihtne on hinnata kehalist ja vaimset arengut, sest erinevused tervete laste vahel ei ole kuigi suured. Muud vajadused erinevad juba lapseeas märksa rohkem, keskmise käitumismalli pealesurumine ei pruugi inimese arenguks parim olla.

Noorust piiritletakse sagedamini vanusega 15–44 eluaastat. Keha arenemine – eeskätt luutiheduse ja lihastugevuse suurenemine ning hormonaalsüsteemi tasakaalustumine – saavutab küpsuse umbes 25. eluaastaks ning püsib tipptasemel kuni 30. eluaastani. Ka iseenese leidmine, rahunemine ja täiskasvanu rolli omandamine toimub enamasti kahekümnendate aastate esimeses pooles. Just selles vanuses sportlased püstitavad maailmarekordeid ja võidavad tiitleid paljudel spordialadel. Edasise kehalise aktiivsusega suudame säilitada jõu ja vastupidavuse peaaegu muutumatuna veel kümmekond aastat, kuid raku tasandil algavad juba 30. eluaastatest muutused, mida võib pidada vananemiseks. Nii näiteks hakkavad raku jagunemisel lühenema kromosoomide otsad (telomeerid), rakkudesse kuhjuvad rakusisestest organellidest pärinevad pigmendid ja toimub palju muudki. Selliste muutuste tekkepõhjuste kohta on mitu hüpoteesi, kuid ühest vastust, miks organism ei suuda säilitada seda, mis on arenenud esimese 25 aastaga, veel ei ole. Tervisliku eluviisiga (jätka keha treeninguga; vaata, mida ja kui palju sööd; väldi ohte ja haigestumisi ning ülemäärast stressi) on võimalik keha vananemismuutuste teket aeglustada, kuid mitte peatada. Juba noorusea teises pooles võivad tekkida esimesed kortsud või hallid juuksed, lugemisel võib vaja minna prille, nahale võivad tekkida tumedamad või heledamad laigud – neid võib pidada normaalseteks aastatega kaasnevateks muutusteks.

Kehalise küpsuse saavutanud inimeste puhul on ühiskonna ootused seotud tööelu alustamise ning pere loomisega, laste kasvatamise ja enese arendamisega. Viimastel aastakümnetel on noorte sotsiaalne areng kippunud pikenema ning ühiskonna ootused võivad minna ajalisse nihkesse noore inimese eesmärkide ja vajadustega – noored soovivad vastutuse võtmist ja pere loomist lükata hilisemasse vanusesse. Sellel on omad head ja ka mitte nii head küljed. Ühelt poolt on inimesel, kellel põhiline koolitee on lõppenud, amet omandatud ning isiklik sissetulek olemas, suurem iseseisvus ja sõltumatus. Teisalt aga on kahekümnendates aastates noorel isiksuse tüüp veel plastiline, lõpuni välja kujunemata, mis teeb partneriga kohanemise märksa kergemaks kui kolmekümnendates aastastes noorel. Järelkasvu saamine halveneb naistel pärast 40. eluaastat järsult.

Miks siis ikka piiritletakse nooruse lõppu alles 45. eluaastaga? Inimesel võtab vaimsete võimete tipptaseme saavutamine rohkem aega kui keha arenemine. Kuigi vaimne üldvõimekus on kõige parem väga noores eas, siis mitmesugused erivõimed arenevad pisut hiljem ning elukogemus võimaldab teha üldistusi ja vastu võtta sobivaimad otsuseid kiiremini. Nii ongi leitud, et alles 40. eluaastate keskel jõutakse vaimse võimekuse testides isiklikku tippu. Selline võimekus võib jääda püsima aastakümneteks.

Noorusea lõpupoole hakatakse tagasi vaatama elatud elule ja mõtlema eesolevale. Keha muutused ja elu piiratuse tunnetamine võib tekitada seisundi, mida nimetatakse keskeakriisiks. See tähendab eeskätt üleminekut nooruseast keskikka, mis võib tekitada pingeid ja lootusetust, kuid toob enamasti lõpuks kaasa elu vaimse külje suurema väärtustamise. Keskeakriisiga seostatakse oluliste muutuste tegemist oma elus – pikale reisile minek, muutused pere­suhetes, eriliste harrastustega tegelema hakkamine.

Keskealiseks peetakse 45–64aastasi inimesi. See võiks olla kõige produktiivsem tööiga, sest vaimsed võimed on tipus ning kehalise võimekuse langus igapäevaelus vähemärgatav. Ka inimese tervena elatud aastad küünivad paljudes riikides 65–70 eluaasta juurde. Eestis on keskealiste inimeste tervis ja toimetulekuvõime paraku kehv, võrreldav 10–15 aastat vanemate inimestega paljudes teistes Euroopa riikides, tervena elatud elu pikkus on vaid 57 aastat. Erinevused inimeste vahel hakkavad keskeast alates üha suurenema, nii keha kui ka vaimu mõttes. Osa hakkab sisse elama „vana inimese” rolli, teised tunnevad end sama energilisena kui varem. On ka neid, kes keelduvad vananemast, intensiivistavad treeninguid, et säilitada noorusea võimekust, kuid võivad ülekoormusega oma tervist hoopis halvendada. Kindlasti tuleb kasuks regulaarne tervisekontroll, eriti neil, kes oma kehalist koormust tahavad suurendada. Paljud võtavad keskeas kaalus juurde, kuulmine võib pisut halveneda. Naistel saabub menopaus keskmiselt 51aastaselt: menstruatsioonid lõpevad, kaob võime rasestuda. Mingi aeg enne ja pärast seda tunnevad paljud naised kuumahoogusid ja higistamist, võib esineda unehäireid ja südamepekslemist. Selliste murede korral võib abi saada hormoonasendusravist, mis ei sobi siiski kõikidele. Ka meestel võib väheneda suguhormoonide teke, kuid mõnel säilib seksuaalne aktiivsus ja viljakus kõrge eani. Mitmed ravimid võivad mõjutada seksuaalsust pärssivalt. Hormoonasendusravi ei soovitata kasutada lihtsalt nooruse säilitamiseks ei meestel ega naistel, sest sellel võib olla tõsiseid kõrvaltoimeid – sageneda võivad pahaloomulised kasvajad, tromboosid, ajuinsult, südamehaigused.

Kui mitte enne, siis keskeas peaksid inimesed kindlasti mõtlema mõne aja pärast saabuvast vanadusest ja selleks valmistuma. Keskeas on eluga rahulolu parem nendel, kes peavad tähtsaks elutarkust, mitte füüsilist jõudu ja head välimust. Samuti tuleb kasuks, kui hakatakse väärtustama suhteid laste ja noortega ning nende kasvatamist ja arendamist ega keskenduta seksuaal­suhetele. Kergem on emotsionaalselt ning intellektuaalselt paindlikumatel inimestel, kes ei hoia kümne küünega olnust kinni. Parimaks peetakse tasakaalu järjepidevuse ja muutuste vahel. Enamasti inimeste elukvaliteet pärast 50. eluaastat paraneb ning püsib sellisena järgneva 15–20 aasta vältel.

Sotsiaalsetest ootustest on keskealiste puhul esiplaanil erialase tipptaseme saavutamine, laste õpingute ja arengu kindlustamine, oodatud on ka aktiivsus ühiskonnaelus. Jätkuv töötamine on ühiskonnas avalikult soositud, kuid varjatult võib alata ealine diskrimineerimine tööturul juba viiekümnendatest eluaastatest. Oodatud on abi vajavate vanemate toetamine, mis võib muutuda keskealisele perele väga koormavaks, eriti kui pere lapsed ei ole veel iseseisvunud. Kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad võivad anda nõu, kuidas hoolduskoormust reguleerida nii, et ka hooldajate vajadused saaksid rahuldatud.

Eaka vanuse alguseks loetakse kõige sagedamini 65. eluaastat, mil inimestel on (praegu veel) võimalik jääda vanaduspensionile enamikus arenenud riikides. Mõnes riigis on ette võetud vanadus­pensioni ea piiri nihutamise 70. eluaastani ja ka Eestis on sel teemal arutatud. Usutavasti nihkub lähiaastakümnetel eaka vanuse piir koos pensionieaga 70ni (veel möödunud sajandi lõpuveerandil peeti eakaks 60aastasi ja vanemaid). Kehaliste ja vaimsete võimete poolest ei ole terved inimesed selles vanuses kindlasti töövõimetud. Tõsi, enamik vajab lugemiseks prille, osal tekib kuulmisraskus, maitse- ja lõhnatunnetus jäävad kehvemaks, selg jääb kangemaks. Immuunsüsteemi nõrgenemine muutub olulisemaks 70–80aastastel inimestel, mistõttu nakkushaigustesse haigestutakse kergemini, põetakse raskemini, samuti sagenevad kasvaja­haigused. Tervelt vananev inimene peaks oma eluga iseseisvalt toime tulema vähemalt 85. – 90. eluaastani, pärast seda vajavad paljud siiski raskemates või ohtlikumates toimingutes teiste abi (nt akende pesemine, laelambis pirni vahetamine, puude tuppatoomine). Kui 80aastasel on jõudu umbes pool sellest, mis oli noores eas, võib seda pidada vananemisega kaasnevaks muutuseks ning haigust pole vaja otsida, kui jõu vähenemine on toimunud tasapisi. Paraku põeb Eestis juba kuuekümnendates eluaastates inimestest kaks kolmandikku mingit kroonilist haigust – sagedamini on nendeks kõrgvererõhktõbi, südame- ja veresoontehaigused, suhkurtõbi, liigese- ja silmahaigused. Vanemate inimeste hulgas on sagedane ka depressiivsus, mis võib väljenduda hoopis kehaliste vaevustena – rõhumistunne või tuim valu südames, õhupuudus, unehäired, seedehäired, üldine väsimus, unisus. Oluline on oma tervist jälgida ja muutuste korral või regulaarselt, vastavalt kokkuleppele, võtta ühendust pereõe, perearsti või muu raviarstiga. Kui arsti määratud ravi tekitab uusi kaebusi, siis on vaja sellest kohe teada anda ja nõu pidada, mitte lihtsalt lõpetada ravimi võtmist. Vaktsineerimine (eeskätt gripi- ja pneumokokivastane) vähendab eakate inimeste haigestumist mitmesse raskesse nakkushaigusesse.

Vaimne töövõime võib tervel vanemal inimesel püsida kaua muutumatuna, kuid ülesannete lahendamine võib võtta kauem aega, kuna reaktsioonikiirus on aeglustunud, töömälu halvenenud ja hirm ebaõnnestumise ees suurenenud. Elukogemused ja tagasivaade elatud elule annab meelerahu ja oskuse maailma asjadest ning teistest inimestest aru saada, suunab mõtted eksistentsiaalsetele küsimustele. On leitud, et väga vanas eas inimese enese tunnetatud elukvaliteet sageli ei halvene, vaid isegi paraneb, kuigi objektiivselt hinnatud seisund (tervis, toimetulek) halveneb. Kui elatud elu tundub raiskuläinuna, võib tekkida kibestumine, mis muudab nii inimese enese kui teda ümbritsevate elukvaliteedi kehvaks. Oluline on säilitada iseseisvus ja kontroll oma elu üle. Aktiivne suhtlemine ja kontaktid teistega aitavad hoida inimest tervemana ning säilitada elu mõtet. Nii kaua kui elad, ELA, ja võimalikult hästi.

Nooremate eakate puhul on ühiskonna ootuseks töötamise jätkamine, oma vanemate ja lapselaste abistamine. Sujuv tööjätt (töökoormuse järkjärguline vähendamine, sobivama töökoha valik) on eduka vananemise üheks eelduseks – nii säilivad kontaktid teistega, samuti kehaline ja vaimne aktiivsus, vähetähtis ei ole ka parem majanduslik toimetulek. Lastelastega tegelemine pakub rõõmu enamikule inimestest, aitab säilitada keha ja vaimu erksust ning olla paremini kursis kiirelt muutuva maailmaga. Päris vanade inimeste puhul on ühiskonna esmaseks ootuseks oma eluga hakkama saamine, neid peetakse ka traditsioonide ja rahvapärimuse kandjaks ja edasiandjaks.

Isiksus jääb samaks

Inimese kehapilt ja enesemääratlus kujunevad välja murdeeas ja nooremas täiseas. Elu jooksul toimub mõlemas palju muutusi – peeglist vaatab vastu teistsugune inimene kui noorpõlve albumist; tööalane karjäär läbib tõuse ja mõõnu, viimaks jäädakse pensionile; omandatakse lapsevanema roll ja nähakse laste iseseisvumist, saadakse vanavanemaks. Inimese isiksus jääb aga ikka samaks. Vananemine on pidev elukestev protsess, mis algab pea kohe pärast kehalise küpsuse saavutamist ning mille kiirust me saame oma eluviisidega mõjutada. Vananemise käigus inimesed kohandavad oma elustiili ja eesmärke vananemisest tulenevate piirangutega. Meie teadlikest valikutest sõltub see, kas me neid muutusi kardame ja eitame või nendeks valmistume ja neid suuname. Eelnevatest perioodidest sõltub see, kuidas läbitakse järgnevad. Ainus võimalus elu täiust kogeda on kaua elada ja vanaks saada.


 

Esimene Eesti autorite gerontoloogia õpik kõrgkoolidele

Gerontoloogia. Autorid Annely Soots, Kai Saks, Riin Tamm, Mati Pääsuke, Tiia Tulviste, Luule Sakkeus, Tiina Tambaum, Toivo Maimets, Marju Medar, Anne Murov, Taimi Tulva, Raivo Uibo. Toimetaja Kai Saks. Tartu Ülikooli Kirjastus 2016. 460 lk.

Viimase saja aasta jooksul on inimeste keskmine eluiga jõudsasti kasvanud. Eluea pikenemine koos sündimuse vähenemisega on muutnud traditsioonilist rahvastiku­struktuuri nõnda, et eakate inimeste osakaal rahvastikus üha suureneb. Eestis on prognooside kohaselt 2040. aastal iga neljas inimene 65aastane või vanem.

Mida me saame teha, et pikeneks tervena ja toimetulevana elatud eluiga? Miks üldse inimene vananeb ja kas seda on võimalik peatada? Mis vahe on vananemisel ja haigustel? Kuidas toetada eakaid inimesi nii, et nende elurõõm säiliks ning elu oleks elamist väärt ka väga kõrges eas? Neid ja veel paljusid vananemisega seotud küsimusi käsitletakse gerontoloogia õpikus erinevatest elutahkudest lähtudes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht