Inimestest ja maailmadest

Teadaolevalt on maailma loomisega hakkama saanud loodus või siis jumalad.

KURMO KONSA

„Codex seraphinianus“ on Itaalia kunstniku Luigi Serafini poolt kolmekümne kuuga loodud illustreeritud entsüklopeedia imaginaarse maailma kohta, ilmus 1981. aastal 5000-eksemplarises tiraažis.

„Codex seraphinianus“ on Itaalia kunstniku Luigi Serafini poolt kolmekümne kuuga loodud illustreeritud entsüklopeedia imaginaarse maailma kohta, ilmus 1981. aastal 5000-eksemplarises tiraažis.

Maailma loomise küsimus võib tunduda veidi imelik, sest meil juba on üks maailm ja miks peaksime me neid veel looma.
Inimesi on alati huvitanud teistsugused maailmad, inimene on suurepärane tegelikkuse looja, ebatõelisuse uurimismeister, võimalike maailmade tuumainsener. Miks me seda võimet siis laiemalt ei kasuta? Ainuke oluline vastuväide seisneb selles, et need maailmad ei ole ju reaalsed. Aga mis on üldse reaalsus ja kuidas see on suhtes kujutlusega? Inimene ei ole ehitatud maailma sügavamaks mõistmiseks vajaliku ajuga, sest seda pole tal lihtsalt vaja. Meie aju loob välis- ja siseilmast mudeleid ja rahuldub nendega, sest enam-vähem sobivast mudelist piisab toimetulekuks. Sama strateegiat kasutab aju ka maailma mõistmiseks vajalike teooriate loomisel. Füüsika on mudelid, mitte tegelikkus. Teadus ei püüagi mõista maailma nii, nagu see on, vaid püüab luua mudeleid, mis leiavad katsetes kinnitust. Inimene ei tea sõna otseses mõttes, mis on elektron, me teame, et tegemist on kindlate omadustega ja kindlal viisil käituva entiteediga, mida mudeldatakse vastavalt kvantteooriale. Sellisest mudelrealismist lähtudes ei saagi ja ei ole ka mõtet küsida, mis on elektron tegelikult. Mingit tegelikkust ehk siis reaalsust ei olegi olemas. Sama kehtib ka mõtlemise enda kohta – inimesel on vaid mudelid mõtlemise kohta ja tegelikult me ei tea, mis see mõtlemine on. Siit ka raskused tehisteadvuse loomisel – oskame parimal juhul mudeldada mudelit, aga mitte tegelikkust ennast.
Inimese loodud maailmad ehk imaginaarsed või ka konstrueeritud maailmad on fiktsioon, see tähendab, et need ei ole reaalsed selles mõttes, nagu on maailm meie ümber. Täpsem on vist öelda, et tegemist on sellise maailma kirjeldamise või kujutamisega. Kuigi on küllalt legende ja jutte kunstnikest, kes lõid täiusliku imaginaarse maailma ja kolisid sinna elama, ei ole vist siiski tegemist tavapärase fenomeniga. Imaginaarne maailm jääb inimese kujutlusse ja esineb meie tavapärases reaalsuses kirjelduse, pildi või mänguna.
Kuna fiktsioon seostub kirjanduses ja laiemalt üldse kunstiga, siis on ka imaginaarsed maailmad ennekõike kunsti pärusmaa. Vähemalt on nii olnud seniajani. Teaduslikust vaatepunktist on imaginaarsed maailmad huvitanud filosoofe ja kirjandusteadlasi. Filosoofid keskenduvad fiktsiooni erinevusele reaalsusest, selle selgitamisele, mis on tõde kujutluslikus maailmas ja kuidas see on suhtes tegeliku maailma tõega. Samuti on eri maailmade ideed kasutatud olemasoleva maailma kirjeldamise eri perspektiivide või maailmanägemise selgitamiseks. Seda traditsiooni esindab näiteks Nelson Goodman, kelle kuulus teos „Kuidas tehakse maailmu” anti hiljuti välja ka eesti keeles.
Kirjandusteadlased käsitlevad ennekõike kujuteldava maailma loomiseks kasutatavate lugude keelt ja stiili. Aga maailmad ise, kuhu jääb siis maailm ise? Imaginaarse maailma korral on tegemist autonoomse, kooskõlalise, piisavalt keeruka, meie tavamaailmast erineva maailmaga. Sellel on oma loogika ja reaalsus, s.t seda maailma ei pea seletama ega põhjendama, lähtudes meie reaalsest/aktuaalsest maailmast. Näiteks, kui selles maailmas töötab maagia, siis ei pea hakkama põhjendama, miks.
Konstrueeritud maailm võib teose seisukohast olla keskseks elemendiks või taustaks. Sageli on imaginaarsed maailmad loodud vaid kirjandusteoste, filmide või mängude kõrvalsaadusena, sellisel juhul on maailma eesmärgiks toetada jutustust, suurendada teose kunstilist mõju. Kõige levinumad on imaginaarsed maailmad ulmekirjanduses, kui me tähistame terminiga „ulme“ laiemas mõttes kogu fantastilist fiktsiooni. Aga selliseid reaalsest rohkem või vähem erinevaid maailmu esineb ka näiteks maagilise realismi hulka liigitatavates teostes, muinasjuttudes, lasteraamatutes jm. Võime siinkohal näiteks tuua „Gulliveri reisid“ või Italo Calvino „Nähtamatud linnad“, aga samuti utoopiad ja düstoopiad – Thomas More’i „Utoopia“, Tommaso Campanella „Päikeseriigi“, Francis Baconi „Uue Atlantise“.
Kõige huvitavamad on imaginaarsed maailmad, mis on loodud nende endi pärast ehk siis loodav maailm ise ongi eesmärk. Konstrueeritud maailmade kõige kuulsam näide on kahtlemata
J. R. R. Tolkieni Keskmaa. Tolkien lõi kõigepealt keeled, siis olendid, kes neid rääkisid ja lõpuks mõtles välja ka selle taustal toimuvad lood. Tegemist on hämmastavalt üksikasjalise maailmaga, mis on esitatud koos ajaloo, mütoloogia, kultuuridega. Keskmaa ongi imeline maailmana, seal toimuvad lood ei ole teab mis üllatavad või kirjanduslikult kõrgtasemel. Lood on vajalikud loodud maailma lugejatele esitamiseks. Maailmaloomise külje pealt on Tolkieni kõige ehedamaks teoseks „Silmarillion“.
Imaginaarseid maailmu võivad kujutada kirjandusteosed, filmid, koomiksid, maalid, rolli- ja arvutimängud. Aga ka näiteks Disneylandi ja teisi sellesarnaseid teemaparke võime käsitleda imaginaarse maailmana. Geoulme või parageograafia alla loetakse peamiselt internetis esinevad igasugused väljamõeldud geograafilised üksused (linnad, saared, riigid, planeedid ja isegi universumid). Tihti kirjeldab üht imaginaarset maailma mitu teost, mis võivad olla ühe autori kirjutatud, näiteks juba eelmainitud Tolkien või ka William Blake. Üha enam leidub aga maailmu, kus toimuvat kirjeldavad ja kujutavad eri autorid. Sellise kollektiivse maailmaloome põhjus on ühelt poolt hästi lihtne: head maailma ei saa ju lasta niisama raisku minna. Teisalt on imaginaarne maailm ju maailm ning maailmas võib juhtuda lugematul arvul lugusid, maailmale saab alati lisada kõikvõimalikke aspekte ja detaile.
Loodava maailma üheks peamiseks formaalseks tunnuseks on selle süsteemsus ja kooskõlalisus. Maailm võib eirata kõikides teistes maailmades kehtivaid seaduspärasusi, kuid see ei tohi minna vastuollu iseendaga. Seadused ja reeglipärasus, mis on kehtestatud, peavad siis selles maailmas kehtima.
Imaginaarsed maailmad võivad kujutada kõike – nii maailmu, mis erinevad meile tuttavast maailmast vaid üksikute pisiasjade poolest, kui ka täiesti erinevaid universumeid. Teatud piirangud on muidugi olemas. Meie maailmast täielikult erinev maailm on ju täiesti arusaamatu, inimene ei pruugi isegi aru saada, et tegemist on mingisuguse maailmaga. Täielikult võõras on inimesele käsitamatu. Erinevaid maailmu, mida me nende võõrituse tõttu ei taju ega suudagi kunagi mõista, võib meie ümber olla praegugi. Fermi paradoksi – mis küsib imestunult: kus need tulnukad siis ometigi on? – ilmne lahendus seisneb selles, et võõrad intellektid on olemas, aga me ei saa sellest aru.
Maailm jääb inimesele paratamatult hoomamatuks, kaootiliseks ja võõraks. Elamiseks on aga vaja midagi kodust. Inimese teadvus mudeldabki maailma koduseks, seletab seda, kasutades teadust, religiooni, filosoofiat, kunsti või naiiv-rahvalikke ettekujutusi. Sedasama mehhanismi kasutades võib luua ka seni olematuid tegelikkusi, uusi maailmu. Jorge Luis Borgese sõnutsi loob inimene kogu elu maailma ja surres avastab, et ta on loonud tegelikult iseennast.
Väljamõeldud maailmad võivad olla keerulisemad ja rikkalikumad, kui on tegelik maailm. Siin ei tohi segamini ajada maailma selle füüsilises reaalsuses ja maailma mentaalset mudelit. Mitte kellegi maailm ei haara kõige väiksemalgi määral tegelikkuse mitmekesisust. Kõikide kunagi elanud inimeste ja kõigi praeguste mõttemaailmad kokku kirjeldavad sellest samuti vaid üht nurgakest. Nii võibki imaginaarne maailm olla täiuslikum maailm, kui inimese peas olev reaalsuse mudel. See tekitab kahetisi tundeid.
Milline kummastav tunne ja isegi ebamäärane hirm haarab meid siis, kui õnnestub piiluda võõrasse ja teistsugusesse maailma! Tasub näiteks sirvida üht kuulsamat imaginaarset maailma kajastavat entsüklopeediat – Luigi Serafini loodud „Codex seraphinianust“. Teisalt – ehk ongi maailmade loomine see, mida inimene suudab universumis kõige paremini. Võib-olla Tolkien eksis, nimetades seda teiseseks loomiseks. Ehk on inimese vaatepunktist tegu esmase loomisega ja teist vaatepunkti meil ei olegi?

„Codex seraphinianus“ on Itaalia kunstniku Luigi Serafini poolt kolmekümne kuuga loodud illustreeritud entsüklopeedia imaginaarse maailma kohta, ilmus 1981. aastal 5000-eksemplarises tiraažis.

„Codex seraphinianus“ on Itaalia kunstniku Luigi Serafini poolt kolmekümne kuuga loodud illustreeritud entsüklopeedia imaginaarse maailma kohta, ilmus 1981. aastal 5000-eksemplarises tiraažis.

„Codex seraphinianus“ on Itaalia kunstniku Luigi Serafini poolt kolmekümne kuuga loodud illustreeritud entsüklopeedia imaginaarse maailma kohta, ilmus 1981. aastal 5000-eksemplarises tiraažis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming