Insener kui loovisik

MARGUS MAIDLA

Kuigi selleks et saada volitatud inseneri kutsetunnistus läheb kaheksa kuni kaksteist aastat ning inseneritööta ei ole ükski ehitus võimalik, on insenerikutse ühiskondlik nähtavus vähesevõitu.

Vestlusringist insenerikutse olemuse ja rolli üle võtsid osa küsijana Margus Maidla ja vestlejatena akadeemik Jakob Kübarsepp – teaduste akadeemia informaatika- ja tehnikateaduste osakonna juhataja, Tallinna tehnikaülikooli õppeprorektor, metallide tehnoloogia professor Arvi Hamburg – Tallinna tehnikaülikooli kuratooriumi liige, energiasüsteemide õppetooli professor, Eesti Inseneride Liidu president ja Eesti Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu esimees; ehitusinsener, dotsent Tõnu Peipman – lõpetanud 1978. aastal Tallinna polütehnilise instituudi ehitusinsenerina. Töötas TPIs (Tallinna tehnikaülikoolis) assistendi, vanemõpetaja ja dotsendina, õpetades teoreetilist mehaanikat ja tugevusõpetust. Alates 1998. Aastast on Inseneribüroo Printsiip OÜ vastutav projekteerija. Samast aastast õpetab osalise koormusega ka Eesti kunstiakadeemias inseneriaineid.

Teen ettepaneku alustada jutuajamist teadusajaloolise retrospektiiviga. Kuhu ulatuvad insenerliku mõttelaadi ning tegevuse juured?

Jakob Kübarsepp: Insenerliku mõttelaadi juured ulatuvad enam kui 2000 aasta tagusesse perioodi. Kui ajalugu uurida, siis kuulusid juba Rooma riigi sõjaväe koosseisu militaarvaldkonna insenerid. Nad tegelesid pidevalt ja süsteemselt selliste küsimuste lahendamisega nagu teedeehitus ja kaitserajatised ning sõjatehnika arendamine, neid kutsuti architectus’teks, sealt tuleneb meie tänapäevane sõna „arhitekt”. Veel on ajaloost teada, et ka Aleksander Suur kasutas oma sõjakäigu ajal pidevalt inseneride teeneid, näiteks jõgede ületamisel ja muudel tarvilikel juhtudel. Hüpates oma jutuga tänapäevale lähemale, siis mingil ajal tekkis akadeemilistes ringkondades arusaamine, et insenere on vaja ka tipptasemel õpetada ja seda valdkonda teaduslikult arendada, siin on pioneeriks tõenäoliselt Pariisis asuv École Polytechnique, mis on asutatud 1794. aastal ja on nüüd enam kui 200 aastat hiljem suupärasemalt tuntud kui Paris Tech. Võib öelda, et see kool oli teerajajaks polütehnikumide asutamisel ülemaailmselt, aga eelkõige Euroopas.

XIX sajandil hakkasid tekkima tehnikakõrgkoolid paljudes Euroopa riikides, tõsi, tehnikateadustest kui niisugustest meie tänapäeva mõttes toona veel ei räägitud. Meile lähim tehnikakõrgkool toonase asutamislaine käigus asutati Vene impeeriumi aegses Riias 1862. aastal. Kolmanda olulise etapina tooksin välja eelmise sajandi kahekümnendad, mil hakati tunnustama inseneriteadusi kui eraldivõetavat teadusharu. Näiteks loodusteadustest eristab inseneriteadusi see, et kui esimese puhul on uurimisobjekti tekitajaks looja või universum või nimetame seda üldistavalt looduseks, siis inseneriteadustes on uurimisobjekt disainikomponendiga inimlik looming. Inseneriteadustel on veel mõned iseomased tunnused, näiteks praktilise probleemi lahendamine, objekt on looduse mõttes tehislik ja nagu ma ennist mainisin, on ta inimtekkeline, kolmanda tunnusena tooksin välja, et loomeprotsessis on esindatud disainikomponent.

Kui inseneriteadust oli tunnustatud eraldi teadusdistsipliinina, siis hakati selles teadusvaldkonnas ka doktorikraade omistama. Eestis moodustati esimene polütehnikumilaadne tehnikakõrgkool 1918. aastal, mis oli tehnikaülikooli eelkäija, seega koos Eesti riigiga tähistab ka meie kool peatselt oma 100. aastapäeva. Tõsi, väärib täpsustamist, et ülikooli tasemel õpetust antakse meie koolis 1936. aastast ja sellest ajast alates on meil õigus tehnikateadlastele omistada ka doktorikraadi. Veel väärib märkimist, et XX sajandi teisel poolel hakkasid tekkima inseneriteaduste akadeemiad – kõige esimene moodustati pioneerina Rootsis 1919. aastal, järgmine asutati Norras – Põhjamaad on siin selgelt juhirollis. Hiljem 1960.–1970. aastatel moodustati neid hulganisti ja see nimekiri pikeneb tänapäevani.

Arvi Hamburg: Tänapäeval on tõesti peaaegu igas riigis oma inseneri- või siis tehnikateaduste akadeemiad. Need akadeemiad on kujunenud ühiskonnas tehnilist intelligentsi koondavateks keskusteks. Nad seisavad tehnoloogia ja tehnika ning tehnikakultuuri arendamise eest, nende põhikirjaliseks eesmärgiks on tehnikakultuuri käsitlemine ühiskonna ühtses kultuuriruumis tagamaks tehnoloogilist progressi.

Eesti ühiskonnas on inseneriteemade ja -valdkonna eestkõnelejaks Eesti Inseneride Liit. Mis institutsiooniga on tegu?

Hamburg: Eesti Inseneride Liidu (EIL) asutamiseks loetakse 1923. aastat, mil asutati Inseneride Ühing. Toona moodustatud ühingu eesmärk oligi tuua kõik, peamiselt Riias või Peterburis inseneriteadmisi omandanud inimesed Eestisse ja rakendada nad ettevõtluse ja ühiskonna arengu teenistusse. 1940. aastal juhtus selle ühinguga sama mis paljude teiste Eestis tegutsenud organisatsioonide ja ka meie riigiga juhtus ning 1988. aastal toimus selle organisatsiooni taasasutamine nüüd juba EILi nime all. Toona oli taasasutamise üks eesmärke tehnilise intelligentsi koondamine ühe katusorganisatsiooni alla, et rakendada koondatud potentsiaal IME kontseptsiooni elluviimisse. Aga oli ka teine eesmärk: kaasata tehniline intelligents toonase riigikorra muutmisse, mida me jõudumööda ka tegime. Tänapäeval on meie organisatsiooni üks peamisi eesmärke järelkasvu tagamine, et hoida lippu ikka kõrgel ja eelkõige hoida, arendada just kutseliste inseneride taset. Organisatsiooni teine kandev eesmärk on teadusel põhinevate inseneriteadmiste rakendamine väärtuspõhise, tõhusama ühiskonna ülesehitamisse, nimetame seda siis moodsalt innovatsiooniprotsessi juurutamiseks ühiskonnas. EIL on kümne insenerivaldkonna ühendust, nii kõrg- kui ka kutsehariduse tasemel insenerikoolitajaid ja innovaatilisi ettevõtteid koondav katusorganisatsioon. Me seisame selle eest, et kõikidelt haridustasemetelt oleks võrdsetel alustel võimalik astuda kõrgkooli või ülikooli, et kõikidel soovijatel oleks järjepidev haridustee.

Kes üldse on kutseline insener?

Hamburg: Kutselise inseneri kujunemisel on mitu sisulist ja ka formaalset etappi. Kõige tähtsam on, et algul kujuneks välja haritud inimene ja kui haridus on omandatud, siis selle baasilt või selle kõrval võivad hakata kujunema inseneriteadmised. Omandatud teadmistega ja praktilise töö käigus saadud kogemuste baasil peaksid hakkama välja kujunema tulevasele insenerile vajalikud inseneritöö oskused-vilumused ja viimase tasandina nimetan ma eetikat – sealt tuleneb inseneri vastutus oma töö ja meeskonna kollektiivse töö eest. Päris kindlasti ei ole kõrgkooli või ülikooli tehnilise eriala lõpetaja kohe insener, sest tal puuduvad inseneri kvalifikatsiooni kaks eeldust – inseneritöö kogemused ja vilumused ning vastutusvõime. Ülikooli ja kõrgkooli lõputunnistuse väljastamisega, kui lõpetaja õppekava vastas valdkonna kutsestandardi teoreetiliste teadmiste tasemele ja nõutud väljunditele, võib kool omistada ka nn inseneri esmakutse, kuid see on vaid sisenemiseks tööturule ega ole mingil moel seotud kogemuste, vilumuste ja vastutusega, ning ei anna iseseisva inseneritöö õigust. Tööeluks vajalikku insenerikutset saab taotleda siis, kui taotleja on ennast analüüsinud, s.t võrrelnud oma teadmisi, inseneritöö oskusi ja vilumusi ning vastutuse määra vastavust oma valdkonna kutsestandardiga. Kutsekoja vastava valdkonna tippudest koosnev kutsekomisjon kontrollib kutsetaotleja teadmiste, oskuste ja vastutuse määra vastavust inseneri kutsestandardile ja võib talle omistada vastava taseme insenerikutse.

Insenerikutse tõendab inimese kompetentsustaset, mille kinnituseks väljastatakse kutsetunnistus. Insenerikutse tasemeid on kolm: insener – 6. tase, diplomeeritud insener – 7. tase ja volitatud insener – 8. tase. Kõigi kolme kvalifikatsioonitaseme eelduseks on tasemetele vastavalt erinevad tasemehariduse nõuded, erineva pikkuse ja keerukusega inseneritöö kogemuste olemasolu, vastutuse määrad ja elukestvas õppes osalemise maht, mida mõõdetakse täiendõppe punktidega. Olgu öeldud, et bakalaureuse haridustase ei ole piisav teadmistepagas insenerikutse taotlemiseks. Insenerikutse kehtivus on maksimaalselt viis aastat, seejärel tuleb omistatud kutset tõendada kutsekomisjonis. Tõendamise alus on läbitud täiendõppe maht, omandatud keerukamad töö- ja juhtimiskogemused. Selguse mõttes toome ka välja, et inseneriõpet teostavad peamiselt kolm õppeasutust: Tallinna tehnikaülikool, Eesti maaülikool ja Tallinna tehnikakõrgkool.

Kübarsepp: Ma tooksin paralleeli arstikutsega. Arstiharidust omandatakse ülikoolis kuni kuus aastat, millele järgneb residentuur kolm kuni viis aastat. Selleks et saada volitatud inseneri kutsetunnistus läheb samuti kaheksa kuni kaksteist aastat, seega kui tahetakse jõuda kõrgema taseme tippspetsialistiks, kelle allkiri midagi maksab, siis läheb sama palju aega kui tipparstiks saamisel omas valdkonnas.

Olen kursis, et volitatud inseneri tippspetsialisti kutsetunnistuse kohal kõrgub veel üks aste – euroinsenerid. Kellel on õigus seda kutset taotleda? Kes ja kuidas seda välja annab?

Hamburg: Euroinseneride kutset väljastab Brüsselis Euroopa Rahvuslike Inseneriühenduste Assotsiatsiooni (FEANI) sekretariaat ja mõnes mõttes on selle kutsetunnistuse saamine veel raskem, kui meie kõrgeima, 8. taseme kutsestandardid ette näevad. Euroinseneri kutse puhul peab taotleja haridustee olema üksikasjalikult kirjeldatud ning tehniliste õppeainete – kõrgem matemaatika, füüsika, keemia – mahud ja terviklik õppekava pead vastama FEANI nõuetele. Peale haritustee on ülioluline praktiliste oskuste ja kogemuste olemasolu, mille tõestamiseks on keerukas protseduur.

Näiteks, kui taotleja on projekteerinud ja ehitanud silla, siis peavad seda kinnitama nii liikmesriigi vastav erialaliit kui ka töö tellija ja inseneri vahetu tööandja. Ei piisa, kui taotleja on olnud töö teostanud meeskonnas, ta peab olema meeskonna juht, kes vastutas tehtud tööde eest. Ei saa märkimata jätta, et FEANI on delegeerinud eksperimendi korras kolme liikmesriigi inseneriühendusele euroinseneri taotleja kvalifikatsiooni vastavuse otsustusõiguse ja vastutuse. Üks nendest kolmest on rahvuslikust inseneriühendusest on Eesti Inseneride Liit.

EIL teeb taotleja tehnilise taustakontrolli, kontrollib taotluses esitatud dokumentatsiooni vastavust tegelikkusele, edastab materjalid FEANI-le ja on taotleja esindaja FEANI euroinseneri kvalifikatsiooni omistavas komisjonis. Heakskiitva otsuse korral väljastab FEANI euroinseneri kutsetunnistuse ja kannab euroinseneri nime FEANI registrisse. Sealt saavad tööandjad informatsiooni soovitud tööjõu olemasolu ja kompetentsuse kohta. Kui meie Eestis väljastatav insenerikutse on maksimaalselt viieaastase kehtivusega, siis euroinseneri kutse omistatakse eluajaks.

Eesti väljastatud insenerikutsete aluseks on taotleja teadmiste ja oskuste vastavus kohalikule kutsestandardile, mis on harmoniseeritud Euroopa Liidu üldiste nõuetega, ja kutsed on riikide vahel vastastikku tunnustatud, euroinseneri kutsenõuded on FEANI fikseerinud kõikidele taotlejatele ühtses dokumendis.

Saan aru, et euroinseneriks saab taotleda ainult kaheksanda kategooria ehk volitatud insenerikutse omanik.

Kübarsepp: Täpselt nii.

Hamburg: Vormiliselt ei ole sellist eeltingimust meil sätestatud, kuid EILi hea tava ehk kirjutamata reeglite järgi me tõesti eeldame, et spetsialistil, kes taotleb euroinseneri kutset, on juba kodumaine volitatud inseneri kutse ehk kaheksas tase. Kvalifikatsiooniredelil liigutakse edasi aste-astmelt.

Kui palju on Eestis euroinsenere? Kui mitu on nende seas naisterahvaid?

Hamburg: Euroinsenere on 42, paraku ei ole nende seas ühtegi naist. Kui jätkata soovõrdõiguslikkuse teemal, siis EILi juhatusse kuulub küll üks naisinsener. Kuna EILi liikmed on juriidilised isikud – eri insenerivaldkondade alaliidud, siis me ei tea naiste osakaalu liikmesorganisatsioonides. Pakun, et umbes 20% kogu liikmeskonnast. Meil on väga tublisid naisinsenere ja loomulikult tahaksime, et oleks palju rohkem.

Kübarsepp: Naiste seas on eri insenerivaldkonnad populaarsed kaunis erinevalt, näiteks elektroonikainseneriks väga ei pürita, aga kui vaadata keemiainseneride lõpuaktust, siis seal on proportsioon enam-vähem pooleks. Kõigi insenerierialade peale summeerituna tuleb ehk naiste osakaaluks 20–25%.

Tõnu Peipman: Kui mina õppisin 1970ndatel ülikoolis, siis oli mehaanikateaduskonna viie kursuse peale üks tüdruk, meil ehitusteaduskonnas küll rohkem. Nüüd on muidugi arhitektide ja ehitusinseneride seas naisi päris palju. Eesti kunstiakadeemia arhitektuurerialal domineerivad igatahes naised.

Kübarsepp: Vähe teadvustatakse, et töö iseloom on täielikult muutunud ja pole vahet, mida arvuti taga projekteerid, kas kleiti või maja – see tendents annab minu arust hea eelise naiste osakaalu kasvuks meie valdkonnas.

Kui seltskonnas palutaks teil kirjeldada, kes see insener siis ikkagi on, mida vastaksite?

Peipman: Eks vahel seda tulebki teha. Olen tähele pannud, et kui seltskonnas on ette tulnud situatsioon, mil olen pidanud ütlema, et olen ehituskonstruktor, siis üldiselt ei saada sellest tuhkagi aru. Insener on tehnika alal töötav loominguliste võimetega inimene, kes on suuteline iseseisvalt lahendama töö käigus tekkinud probleeme ja olema sealjuures võimeline eluaeg õppima. Tehnika areng on äärmiselt kiire ja kogu aeg tuleb kursis olla. Olles ise tegev ehituse alal, oskan ma rääkida vaid sellest. Pelgalt viimase kümne aastaga on toimunud tohutu areng alates tehnoloogiatest ja nende täpsusest, edasi kõikvõimalike materjalide ja eri materjalide koos kasutamise võimalusteni.

Kübarsepp: Infotehnoloogiline tugi on teinud töö nii palju efektiivsemaks, ma ütleksin, et see on isegi kirjeldamatu, millised võimalused on meil võrreldes dekaaditaguse perioodiga.

Hamburg: Elukestev õpe on see, mida ma pean inseneri puhul peamiseks teguriks, peab pidevalt vaeva nägema oma kvalifikatsiooni ja kutsetunnistuse taseme hoidmisega. Näiteks euroinseneri kutsetunnistuse taotlusnõuetes on kindel nõue, et peab näitama, mida ollakse ise mingi seadme, nähtuse või protsessi paremasse ja tõhusamasse toimimisse panustanud, kuidas konkreetselt oma teadmisi ja loomingulisust rakendanud.

Kübarsepp: Lisaksin siia juurde neli inseneridega seotud märksõna. Esimene on leidlikkus, teiseks on probleemide lahendamise võimekus, kolmandaks loomeprotsess ehk probleemide lahendamise võimekus kogu loomeprotsessis. Neljandaks tooksin välja teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni. Need on neli kandvat märksõna, mis on olulised nii inseneride koolitamisel kui ka teaduse tegemisel.

Peipman: Igas heas inseneris peab olema tugev annus leidlikust ja nutikust, pole vahet, kas ta on projekteerija või tegeleb hoopis tehnoloogiliste platvormide väljatöötamisega.

Kübarsepp: Siin Eestis peab pidevalt meelde tuletama, et ka insener on loominguline inimene. Näiteks praegu on ühiskonnas arusaam, et kui ma kirjutan kaks laulu, siis olen loomeinimene, aga kui projekteerin kaks silda või lennuki, siis olen mingi suvaline spetsialist, keda loomeinimeseks ei peetagi. Tegelikult ei ole see üldsegi nii ja mulle on arusaamatu, miks ei taheta hinnata inseneri kui loomeinimest.

Viimasel ajal olen kohanud inseneri nimetuse üleekspluateerimist: meil on IT-insenerid, psühholooge kutsutakse vahel inimhingede insenerideks, hiljuti jäi silma üks töökuulutus, kus otsiti koristustööde insenere. Niimoodi paisutatakse insenerkonda päris usinalt.

Hamburg: Kui rääkida nüüd IT-inseneridest, siis süsteemiinsenerid on küll klassikalises mõistes üks osa insenerkonnast, aga praegu IT-insenerid kutsestandardi alusel veel insenerikutset taotleda ei saa. Tulevikus ma ei näe takistust, vastava kutsestandardi täiustamine praegu käib.

Kübarsepp: Klassikalises mõistes – see traditsioon on pärit juba XIX sajandist – on insenerid tegevad neljas valdkonnas: mehaanikainsenerid, ehitusinsenerid, elektri- ja keemiainsenerid. Viimasel ajal on insenerivaldkonnas tunnustust leidnud ka geotehnoloogia ehk mäeinsenerid ning kõige viimati siis tootmise juhtimine (ingl engineering management). Kui mehaanikainseneride all käsitletakse eraldi näiteks ka laevaehitusinsenere ja lennukiinsenere, rääkimata autoinseneridest, siis elektriinseneride valdkonna alla mahuvad kenasti ära ka IT-insenerid ehk siis süsteemitehnikud ja riistvaraga tegelevad insenerid. Rahvusvaheliselt neid juba tunnustatakse täieõiguslike inseneridena.

Kas inseneri elukutse on prestiižne? Kui populaarne on valdkond noorte seas? Kuidas hindate järelkasvu seisu?

Peipman: Tegevinsenerina oskan ehk siin midagi kosta, sest oma igapäevase töö käigus on vaja pidevalt uut tööjõudu, noori inimesi, kes on võimelised arvutama ja konstrueerima. Minu arust ei ole praegusele olukorrale midagi ette heita. Ma küll kogu insenerivaldkonna läbilõiget ei tea, aga konstrueerimise vallas pole koolist tulnud noorte tasemele küll midagi ette heita. Siia valdkonda tulevad need noored, kes on korrutustabelivõimelised, uudishimulikud ja keda motiveerib võimalus teha huvitavat tööd.

Kübarsepp: Olen tutvunud mõningate uuringutega, et milline on insenerinduse prestiiž eri maades ja siin joonistub välja huvitav seaduspära: mida arenenum on riik, seda vähem on seal suhtelisuse skaalal inimesi (per capita), kes soovivad inseneriks saada. Näiteks Hiinas, Indias ja Aafrika maades on see väga populaarne elukutse, aga mida kõrgemale arengutasemele riik jõuab, seda vähem populaarseks muutub insenerikutse. Kui naasta nüüd insenerikutse populaarsuse juurde naiste seas, siis meie valdkonna liiga vähese populaarsuse pärast on mures paljud riigid. Näiteks Rootsi ja Holland on kuulutanud, et ollakse nõus õppima võtma ja kandma kõik õpikulud märksa suuremal hulgal naistudengitel, kui seda tegelikult õppima soovib minna.

Peipman: Arenenud maades on ka võimalusi, millega tegeleda, noorel inimesel võrratult rohkem kui arengumaades, aga miks tihti langetatakse otsus insenerialade kahjuks, on seni vastamata küsimus.

Kübarsepp: Tegelikult on natuke põhjuseks ka üleüldise kuvandi ja ühiskondliku nähtavuse vähesuses. Ega ju siin Eestiski teata, kes on praegu või kes on olnud meie tippinsenerid. Tsunfti sees me muidugi teame, aga ega meedia sellest kõigest kirjuta. Näiteks meie laulva revolutsiooni sümbolkoht ja tervikuna kogu Tallinna üks silmanähtavamaid sümboleid on Tallinna laululava, aga kes ikka on projekteerinud laululava kaare? (Projekti autorid on arhitektid Alar Kotli ja Henno Sepman, konstruktor Endel Paalmann, akustika: Helmut Oruvee.*)

Rahvusvaheliselt muidugi teatakse kaubamärke nagu Porche ja Ford, aga mitte niivõrd ehk ei teadvustata seda, et nende nimede taga on olnud oma aja silmapistvad insenerid, kes pöörasid oma spetsiifilised insenerivaldkonna teadmised edukalt ettevõtluseks. Selliseid enam kui sajandivanuseid globaalseid inseneride asutatud kontserne on tegelikult päris palju.

Hamburg: Kui veel 20–30 aastat tagasi oli inseneri kutseprestiiž ühiskonnas päris kõrge, aga teenistus selle töö eest võis olla üsna kesine, siis nüüd on olukord vastupidine. Insenerid teenivad päris hästi, aga paradoksaalselt on kutse prestiiž ühiskonnas pigem langenud. Miks see nii on, head vastust ei olegi, ega meil kedagi teist peale iseenda süüdistada ei ole. Kui aga vaadata näiteks Eesti firmade ametikohti, siis ega seal väga inseneri ametikohta ei trehva, tänapäeval on kõigil hirmus popp olla mänedžer, juht jne, kusjuures paljud neist mänedžeridest teevad insenerile vastavat tööd, aga ise seda välja ei ütle, seega meie, insenerid oleme ise süüdi, et ei afišeeri oma erialalist tegevust. Teine aspekt on inseneri ametikohtade tasustamine. Tavaliselt on finantsist, majandusanalüütik, rääkimata juristist, hoopiski kõrgemalt tasustatud kui insener, seepärast on ka noorte eelistused elukutse valikul arusaadavad. Natuke on süüdi minu arust ka massikõrghariduse vohamine. Kui mõni noor ei lähe edasi õppima ülikooli, siis pahatihti vaadatakse tema peale viltu ja seetõttu teevad noored valiku kergema eriala, aga kindla peale mineku kriteeriumide alusel, raskemaid erialasid, mis paraku on just seotud insenerivaldkondadega, neid välditakse.

Kübarsepp: Osalt vastab tõele levinud arvamus, et insenerikutset on raske omandada ja hilisem vastutus töös on üsna suur, kuid nii on ju ka arstikutsega ja mõneti jääb arusaamatuks, miks arstierialad on populaarsed ja insenerivaldkonna omad mitte. Arvan, et üheks põhjuseks on ehk see, et üldiselt on teada, et tipparstid teenivad kaunis hästi, aga vähe teatakse seda, et ka tippinsenerid teenivad ülikenasti. Väidan, et keskmiselt mitte kindlasti vähem kui arstid ja päris tippinsenerid, kel on ka oma firma – need teenivad ikka ülihästi, kuid ühiskond ei ole seda endale teadvustanud.

Meie vestlusest on läbi käinud mõte, et inseneri tööprotsess on viimastel aastatel läbi teinud väga kiire arengu, et mitte öelda revolutsiooni. Usun, et mõni teist või kõik alustasid omal ajal töö juures arvutamist lükatiga, aga nüüd on arvutiprogrammid läinud nii professionaalseks, mahukaks, teisalt ka hõlpsasti käsitletavaks, et see on kogu valdkondlikku paradigmat muutnud kaunis kõvasti.

Peipman: Alustuseks peab mõistma valdkonna üldist arengut, seepärast räägin jälle natuke spetsiifilisemalt ehitusinsenerina, mitte kogu insenerivaldkonna nimel, aga usun, et see, mis ma ütlen, on laiendatav ka muudele insenerierialadele. Nimelt on juba kas või tellijate nõudmised ja projekteeritavate objektide keerukuse aste kasvanud sedavõrd, et kui mõni insener peaks töö käigus tahtma kõik ainult käsitsi arvutustega teha, siis jääb ta suurema töö puhul ajahätta, masinate abi on siin ilmtingimata vajalik. Arvutusprogrammidega töötamisel on vaja sinna eelnevalt sisestada inseneri leiutatud mudel, mis kirjeldab konstruktsioone arvutamist võimaldaval kujul. Seda masin teha ei oska. Samuti peab insener oskama arvutiprogrammide tulemusi õigesti hinnata. Kui midagi tundub kahtlane, siis tuleb oma mudel üle vaadata, kas kõik sai ikka programmi sisestatud korrektselt. Teiseks, kas resultaat vastab ikka inseneri ootustele ning on loogiline, siin on vaja kogemusi ja laialdasi teadmisi. Ma ei taha küll kuidagi progressi piduriks osutuda, aga tegelikult on mõistlik arvutilt saadud kahtlustäratavad tulemused käsitsi üle kontrollida.

Kübarsepp: Vähemalt õppeprotsessis on käsitsi ligikaudnegi ülearvutamine ülioluline, teisiti ei oska insener arvuti pakutud tulemust pärast hinnata.

Peipman: Kujundlikult väljendades: insener peab ka siis oma tööga toime tulema, kui elekter ära läheb. Vabavaraliste projekteerimisprogrammide rohkus ja kättesaadavus internetis võimaldab projekteerida ja arvutada ka igasugustel vastava ettevalmistuseta tegelastel. Tagajärjeks on tihti see, et välja pakutakse mudel, millel ei ole kavandatava objektiga vähimatki seost. Halvemal juhul üritatakse midagi selletaolist ka ellu viia ja see võib lausa ohtlikuks osutuda.

Kübarsepp: Jällegi tulen oma metafoori juurde tagasi: nii nagu arstikutse vajab haridust, oskusi ja kogemusi, vajab ka insener peale hariduslike eelduste ja oskuste ka kogemusi. Arvutiprogramm võib anda küll tulemuse, aga kui ei ole kogemusi, et seda tulemust hinnata, siis teostatuna võib töö lõppeda katastroofiga.

Hamburg: Minu arvates ei ole vahet, kas insener realiseerib oma loomeprotsessi lükati või arvutiga, need on pelgalt töövahendid, väga erineva tehnoloogilise võimekusega, aga ikkagi ainult töövahendid. IT ei tohi muutuda eesmärgiks omaette, vaid IT-rakendused ettevõtluses, tööstuses on hädavajalikud, IT-rakendusi saavad ja peavad teostama konkreetse valdkonna spetsialistid, kel on IT-alased teadmised, mitte vastupidi. Teiseks, isegi kui suuri ja keerulisi protsesse juhitakse reaalajas võimsate programmidega, näiteks energeetikas, siis nende programmide toimimise järelevalve, andmeanalüüs, tõlgendamine, süstematiseerimine, järelduste tegemine ja otsuste vastuvõtmine nõuab ikkagi kutselise inseneri loogilist mõistust, ja on üsna loomulik, et töövahendiks on arvutiprogrammid.

Kui rääkida ehitusvaldkonnast, siis mitte kõik insenerid ei ole arhitektid ja mitte kõik arhitektid ei ole insenerid.

Peipman: See aeg on ammu möödas, kui insener ja arhitekt olid ühes isikus. Kogu valdkonna tegevus spetsialiseerub üha kitsamalt. Kohati oleksin veel resoluutsem: tänapäeva arhitektid ei arvuta isegi kõige lihtsamat asja ise. Ma tean paari omavanust vana kooli arhitekti, kellel on arvutamisoskus ja seepärast saavad nad osa lihtsamate asjade arvutamisega ise hakkama. Kõik ajavad oma rida ja valdkond areneb pidevalt. Näiteks praegu on läinud ehitusfüüsika valdkond koos kõikvõimalike energiatõhususte ja materjaliteadustega väga tähtsaks.

Hamburg: Arhitektide ja ehitusinseneride skaalat piltlikustades võib välja tuua insenerieriala populaarsuse kurbloolisuse meie viimase aja suurehitise Eesti Rahva Muuseumi avamise näitel. Tunnustust jagati küll juhtidele, küll arhitektidele, aga tegelikult teostasid selle keerulise projekti ehitusinsenerid, peatöövõtja tehnilise võimekuse määrasid insenerid, kes koordineerisid ülikeerukat protsessi, ehitusjärelevalvet teostas meeskond ühe ehitusinseneri juhtimisel. Ehitusinsener, projektijuht Peeter Mauer võttis sadade allahankijate arvutused, tulemused ja mudelid, ning pidevalt konstrueeris seal neli aastat kohapeal, et maja ikka valmis saaks ja ootustele vastaks. Ma tean, millise vastutuse ja koormusega ta töötas. Kuid miks neid inimesi polnud autasustatute seas? Kena, et mõni ikka avamisele kutsuti ja ERMi direktor Tõnis Lukas korra nimetas avakõnes ka projekti juhtinud inseneri nime. Rahvusvahelises mõttes on tegu täiesti unikaalse objektiga ja sellise objekti juhtimine on omaette vägitükk, paraku kuulsusevilju naudivad teised.

Võtame vestluse kokku ühe lihtsa küsimusega: kas lugupeetud vestlusringi osalised teavad või tunnevad mõnda töötut inseneri?

Hamburg: Ei – null! Eestis on kutselisi insenere 1857, nende järele on kõrgendatud nõudlus ja pigem ettevõtjatevaheline üleostmine.

Peipman: Ei tunne!

Kübarsepp: Isiklikult ei tunne! Aga iga ülikool teeb oma vilistlaste seas ka pidevat monitooringut, kuidas nad pärast ülikooli elus hakkama saavad, ja pean ütlema, et TTÜ hõive on stabiilselt olnud keskmiselt 98% ja töötuse määr inseneride seas on null. Mäletan, kui ma 90ndate teisel poolel töötasin mehaanikateaduskonna dekaanina, helistasid mulle alatihti võhivõõrad inimesed otse koju oma murega, kas oleks võimalik palgata mõnda inseneri ja pakkusid kohe mitu korda suuremat kuupalka, kui oli minu dekaani ametipalk, ametiautot ja muid rikkalike ametihüvesid. Neid ei olnud paraku võimalik aidata, sest nõudlus inseneride järele on alati olnud suurem kui pakkumine. Töötuid insenere ei eksisteeri!

* Kultuurimälestiste riiklik register https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=3117

Silmapaistvaid  Eesti insenere
Hardi Meybaum – lõi 3D-jooniste jagamise platvormi GrabCad, mille müüs 3D-printerite arendusega tegelevale firmale Stratasys.
Kristjan Maruste – jõudis majandusajakirja Forbes alla 30 aastaste Euroopa tulevikutähtede valikusse aastal 2016. Kristjan on Eesti idufirma CoModule kaasasitaja ning juht. (vt https://www.am.ee/Comodule-ja -Kristjan-Maruste)
Rainer Sternfeld – alustas ettevõtjakarjääri USAs ning on loonud eduka tehnoloogiafirma Planet OS. Koostöös NASAga on valminud Planet OS OpenNEX Climate Data Access Tool, mis võimaldab teadlastele üle maailma juurdepääsu keskkonnaandmetele. Rainer on aktiivne veebisaate „Globaalsed eestlased“ juht ning Eesti 2.0 nõukoja liige.
Roland Vaikmäe – aasta 2015 ehitusinsener, AS Merko Ehitus Eesti projektijuht. Pälvis tunnustuse Narva veepuhastusjaama ehitustööde eduka juhtimise eest.
Hugo Olak – aasta ehitusinsener 2016. Pälvis tunnustuse kui Tartu Kvartali keskuse projektijuht.
Karl Õiger – üks tuntumaid ehitusinsenere inseneride vanemast põlvkonnast. Tema juhitud projekti järgi renoveeriti Lennusadam.
Nimekirja koostas akadeemik Jakob Kübarsepp