Iseloom seestpoolt vaadatuna

Tuul Sepp

Tuntud hollandi teadlane Jaap Koolhaas uurib loomade isiksust.

12.–13. septembrini toimunud Tartu ülikooli zooloogia osakonna organiseeritud Põhjamaade evolutsioonilise psühholoogia uurijate kokkusaamise ühe intrigeerivama ettekande pidas Hollandi Groningeni ülikooli teadlane Jaap Koolhaas. Värskelt pensioneerunud professor on avaldanud ligi 300 teadusartiklit, mida on kokku viidatud üle 10 000 korra. Jaap Koolhaasi tööd loomade isiksuse ning selle füsioloogilise tausta uurimisel on tuttavad kõigile loomade käitumise uurimisega kokku puutunud teadlastele, kuid see karismaatiline härrasmees ja tema teedrajavad avastused väärivad kahtlemata ka tutvustamist laiemale üldsusele.
Ettekande teema „Loomade isiksus: muutuvad arusaamad ja arenevad põhimõtted” vajab veidi lähemat selgitust. Mida mõeldakse looma isiksuse all ja kuidas on seda võimalik uurida? Wikipedia defineerib isiksuse kui indiviidile omase tunnete, väärtushinnangute ja käitumuslike reaktsioonide kogumi. Seda, et igal inimesel on oma eripärane isiksus ehk iseloom, on lihtne mõista. Inimene on aga üks loomadest ning bioloogilises mõttes pole ta teistest loomadest kuigi palju erinev. Järelikult võib erineva iseloomuga isendeid leida pea kõigist pisutki keerulisema närvitalitlusega liikidest. Ja nii ongi – isiksuseuuringuid on tehtud väga erinevatel liikidel, näiteks klassikalistel laboriloomadel nagu hiired, rotid ja reesusmakaagid, samuti koduloomadel – kanadel, veistel, sigadel, hobustel, aga ka fülogeneetiliselt hoopis kaugematel loomaliikidel, nt mitmed kalaliigid, kaheksajalad, ämblikud, liuskurid.

Raskused isiksuse hindamisel
Ka parima tahtmise juures ei saa teadlane ämblikule või seale ette panna paarisaja küsimusega isiksusetesti, mida kasutatakse inimeste isiksuseomaduste uurimisel. Seetõttu piirdutakse inimesest erinevate loomade isiksuse defineerimisel tingimusega, et isiksuse poolt määratud käitumine peab olema püsiv ajas ja erinevates kontekstides. Kui tahta looma paigutada näiteks agressiivse isiksusetüübi alla, tuleb näidata, et agressiivne käitumine on talle tõesti loomuomane sõltumata tujust, näljasuse astmest ja kuu faasist.
Koolhaas on oma uuringutes kasutanud loomade isiksuse defineerimisel mõisteid „proaktiivne” ja „reaktiivne”. Need isiksusetüübid peaksid enda alla koondama erinevaid käitumistunnuseid, mis on omavahel seotud ning mille füsioloogiline ettemääratus piirab organismi paindlikkust reageerida eri olukordades erinevalt. Eesti keeles võib proaktiivseid loomi kirjeldada kui tegutsejaid, reaktiivseid aga kui jälgijaid. Ehk siis: proaktiivne loom püüab keerulisse situatsiooni sattudes kohe midagi ette võtta, reaktiivne aga hindab olukorda kõigepealt kaugemalt ning loodab, et „ehk halvad asjad lähevad kuidagi iseenesest mööda”. Siinkohal tasub rõhutada, et ei saa ütelda, et üks toimimisviis oleks ilmtingimata vale ja teine õige. Need on lihtsalt alternatiivsed võimalused olukorraga toime tulemiseks ning nende edukus sõltub konkreetsest situatsioonist. Isiksuse jäikus aga väljendubki siin selles, et loom ei saa alati sõltuvalt olukorrast valida, kas tegutseda või jälgida, vaid käitub igas olukorras vastavalt oma iseloomule.
Koolhaas demonstreerib seda olukorrast sõltumatut käitumise jäikust elegantselt rottide näitel. Kõigepealt viidi rottidega läbi agressiivsuse test: nende kodupuuri paigutati sissetungija ning mõõdeti aega sissetungija ründamiseni. Rottide käitumine erines siinkohal kardinaalselt: oli rotte, kes sissetungijat oma puurinurgast tusaselt põrnitsesid, kuid mitte kunagi ei rünnanud, aga oli ka rotte, kes vaid sekund pärast sissetungija ilmumist talle kallale tungisid. Ja muidugi oli ka vahepealse käitumisega isendeid.
Samade rottidega viidi läbi teine katse, mis ei mõõda agressiivsust, vaid teist laadi käitumist. Rottide puuriseinast torgati läbi elektrood, mille vastu puutudes sai rott kerge elektrilöögi. Mitte midagi väga valusat, aga ebameeldiv sellegipoolest. Mida sai rott teha elektrilöögi vältimiseks? Üks võimalus oli taganeda teise puuriserva ja püsida seal vagusi, aga rotid leidsid elektrilöögi vältimiseks ka teise variandi. Nad hakkasid elektroodi ümber kuhjama oma puuripõhja kattematerjali – saepuru, kuni elektrood oli üleni saepuru alla maetud. Pole elektroodi, pole probleemi. See nn kaitsva kaevamise test on muide üks standardseid isiksuse uurimise teste, mis laborinäriliste puhul on laialt kasutusel.

Tegutsejad ja jälgijad
Mida näitavad need kaks testi loomade isiksuse kohta? Esiteks, loomad, kes kulutasid kaitsvale kaevamisele palju aega ühel katsekorral, käitusid samamoodi ka teisel katsekorral ehk selline käitumine on ajas püsiv ja isendile omane. Teiseks, rotid, kes hoolikalt elektroodi matmisega tegelesid, olid needsamad rotid, kes sissetungijat kiiresti ründasid. Ehk siis: isiksus avaldus erinevates kontekstides ning erinevad käitumisjooned näivad olevat mingitel sisemistel põhjustel omavahel seotud. Antud näite puhul on siis seotud agressiivsus ja ettevõtlikkus. Kui kasutada termineid „proaktiivne” ja „reaktiivne”, võime öelda, et loomad, kes sissetungijat kohe ründasid ja elektroodi saepuru alla matsid, olid proaktiivsed ehk tegutsejad, aga loomad, kes sissetungijat eemalt piidlesid ja elektrilöögi vältimiseks teise puuriserva kolisid, olid reaktiivsed ehk jälgijad.
Oma isiksuseuuringutes ongi Koolhaas peamisteks mudelorganismideks valinud rotid ja hiired. Siinkohal tegi ta aga olulise avastuse: isiksusetüüpe ei saa väga hästi uurida laborirottidel, paljude põlvkondade vältel aretatud „puhastel liinidel”, kelle kasutamise eelis teadustöödes seisneb geneetilise tausta täpses tundmises. Koolhaas avastas nimelt, et laborirottidel puudub agressiivne isiksusetüüp: iseloomude varieeruvuse teljelt oleks nagu äärmine segment lihtsalt maha lõigatud. Looduses elavate metsikute rottide isiksuste varieeruvus on tunduvalt suurem. Valik rahulikuma iseloomu suunas on laboris toimunud ilmselt tahtmatult, aga mitte juhuslikult. On selge, et rottide eest hoolitsev laboritöötaja eelistab tegeleda nende loomadega, kes teda ei hammusta, ning võib nii alateadlikult järgmiste põlvkondade rajajateks valida vähemagressiivsed loomad. Just sel põhjusel kasutab Koolhaas oma uuringutes metsikuid rotte ja soovitab isiksuse uurimisel ka teiste liikide puhul vältida pikka aega aretatud laboriliine. Ka Eesti zooloogid kasutavad lindude isiksuseuuringutes just „metsikuid” linde, loodusest püütud rohevinte ja rasvatihaseid.
Muidugi on isiksusetüüpide ühedimensiooniline jagamine küllalt primitiivne lähenemine ning ei kirjelda kaugeltki kogu looduses esinevat varieeruvust. Inimestegi puhul räägitakse sageli palju enamatest isiksusetelgedest, üheks levinumaks käsitluseks on nn suure viisiku, viie erineva iseloomutelje (ekstravertsus, sotsiaalsus, avatus, neurootilisus ja meelekindlus) kasutamine. Ei maksa arvata, et teiste loomade puhul neid telgi palju vähem oleks. Kui kogu loomade käitumise saaks panna vaid ühele isiksuseteljele, peaksid omavahel seotud olema kõikvõimalikud käitumisjooned. Nii aga ei ole. Ka Koolhaas näitab oma rottidel, et agressiivsus (sissetungija ründamine) ei ole seotud ärevusega – teise klassikalise isiksusetunnusega, mida laboriloomadel mõõdetakse standardsete testidega. Agressiivsemad loomad pole närvilisemad, samuti ei ole ärevus põhjuseks, miks jälgijad tegutsemist väldivad. See tähendab, et loomade isiksuse kirjeldamisel tuleks lisada ka teine dimensioon, mida Koolhaas nimetab emotsionaalsuse teljeks. On madala ja kõrge emotsionaalsusega loomad ning mõlema tüübi hulgas võib leiduda nii tegutsejaid kui ka jälgijaid. Näiteks võib ette kujutada, et kõrge emotsionaalsusega tegutsejad näivad oma käitumises paanilised, madala emotsionaalsusega jälgijad aga arad. Kõrge emotsionaalsusega tegutsejad tunduvad julged, madala emotsionaalsusega jälgijad jätavad aga kaalutleva mulje.
Mille poolest erineb proaktiivsete ja reaktiivsete loomade maailmapilt? Koolhaasi arvates on isiksusetüüpide erinevuse põhjuseks erinev võime võtta vastu väliskeskkonna signaale. Kui jälgijad on signaalidele avatud, siis tegutsejad on signaalidele suletud. Tegutsejad püüavad toimuvat ette ennustada ning loodavad eelise saada kiirema reageerimise arvelt. Jälgijad tegutsevad aga täpselt keskkonnast saadud signaalide järgi ja loodavad eelise saada adekvaatsema reageerimisega. On selge, et tegutsejatele sobib seetõttu stabiilne keskkond, kus muutusi on vähe ja toimuvat on lihtne ette ennustada. Jälgija võibki selles olukorras seisu analüüsima jääda ning selle tagajärjel näiteks toidust ilma jääda, aga kui tingimused on muutlikud, ennustamatud, ei tasu pea ees lavale tormamine ilmselt ära – võib-olla on just seekord toiduobjekti juures varitsemas kiskja.
Seda põhimõtet selgitavad kenasti katsed sigadega, mille videoid Koolhaas oma ettekandes näitas. Sigadel lasti läbida T-tähe kujuline labürint, mille vasakpoolses harus oli maiustus. Sead õppisid väga kiiresti otsejoones vasakpoolsesse harru lippama. Seejärel asetati nende teele ämber. Kuidas käitus proaktiivne siga? Ta küll märkas ämbrit, kuid ei peatunud selle uurimiseks, vaid jooksis rõõmsalt maiustuseni. Reaktiivne siga tardus aga ämbrit nähes paigale. Astus paar sammu tagasi. Mõtles asja üle järele. Lähenes ämbrile ja uuris seda põhjalikult. Ning alles siis möödus ämbrist ja suundus maiustuse juurde. Jah, ta jõudis maiustuseni hiljem ning kui ta oleks olnud proaktiivse seaga samas labürindis, oleks ta hiljaks jäänud. Aga kui ämbri asemel oleks olnud hunt, pole küsimustki, kummal seal oleks olnud parem võimalus ellu jääda.
Nendest näidetest ei pea järeldama, et reaktiivsetel on alati raskem kõhtu täis saada. Katse kaladega demonstreeris samalaadset olukorda hoopis teise nurga alt. Ka kalu harjutati kindlast akvaariuminurgast toitu leidma. Kui kala akvaariumisse lasti, suundus ta otse sinna nurka. Nüüd asetati akvaariumi keskele teine toiduobjekt. Proaktiivne kala ei teinud seda märkamagi, vaid vuhises otse akvaariuminurka harjunud kohast toitu otsima. Reaktiivne kala aga tegi kohe keset akvaariumi peatuse ja lasi hea maitsta ka auga ära teenitud lisatoidul.
Nendest (ja mitmest teisest) katsetest lähtuvalt kirjeldab Koolhaas reaktiivsest ja proaktiivset isiksusetüüpi järgnevalt. Reaktiivne isiksusetüüp lähtub väliskeskkonnast saadud signaalidest, on aeglane, aga täpsem ja paindlikum ning sobib kõige paremini muutuvas keskkonnas toimetulekuks. Proaktiivne isiksusetüüp ei sõltu kuigi palju väliskeskkonna signaalidest. Selle tulemusena on reageerimine kiire ja robustne ning õigustab ennast kõige paremini muutumatus, stabiilses keskkonnas.

Kontrollimehhanismid
Neurofüsioloogina püüab Koolhaas leida seoseid isiksusetüüpide varieeruvuse ja käitumisega seotud neurobioloogiliste kontrollimehhanismide vahel. Selgub, et käitumise kontrolli puhul tasub tähelepanu pöörata viiele mehhanismile. Esiteks serotoniinile, närvirakkude vaheliste signaalide edastajale. Seda ainet seostatakse sageli heaolu- ja õnnetundega. Kesknärvisüsteemis reguleerib serotoniin tuju, näljatunnet ja und. Teiseks dopamiinile, mis on samuti närvirakkudes signaalide edastaja. Dopamiin on seotud rahulolutundega ning seda on nimetatud ka naudingumolekuliks. Lisaks tuleb tähelepanu pöörata kahele hormoonile: vasopressiinile (mille peamiseks ülesandeks on keha veesisalduse reguleerimine, aga mis uuemate uuringute kohaselt on seotud ka sotsiaalse käitumise ja sugutungiga) ja oksütotsiinile (mille tuntuimateks rollideks on sünnitustegevuse ja imetamise reguleerimine, aga mis on seotud ka paarisuhete, orgasmi ja usaldusega ning mida seetõttu on nimetatud ka armastusehormooniks). Viienda käitumist reguleeriva mehhanismina nimetab Koolhaas aju otsmikusagara koort, mille rolli isiksuseomaduste reguleerimisel on näidatud paljudes uurimustes.
Vaatame ühe näite põhjal, kuidas need mehhanismid isiksust mõjutada võiksid. Serotoniin, n-ö õnnetundeaine annab signaale edasi ühelt närvirakult teisele. Esiteks ei sünteesita kõigil loomadel serotoniini samades kogustes. Teiseks, et närvirakk saaks saabuvat signaali vastu võtta, peavad tal olema olemas sobivad retseptorid, signaali vastuvõtvad „antennid”. Tuleb välja, et ka serotoniini retseptoreid ei ole kõigil rottidel (ega inimestelgi) sugugi sama palju. Need erinevused on loomuomased ja pärilikud. Agressiivsetel rottidel on ajus serotoniini retseptoreid oluliselt vähem kui rahulikel rottidel. Seega pole nende rakud võimelised tootma ja vastu võtma piisavas koguses rahustavat „õnnesignaali”. Ka inimestel tehtud uuringud on näidanud, et serotoniini sisaldus on seotud impulsiivsuse ja võimega oma käitumist kontrollida, vastavalt olukorrale reguleerida. Seega on serotoniini süsteem ilmselt üks põhjusi, miks jälgijate käitumine on eri olukordades paindlikum ja mitmekesisem, tegutsejate käitumine lähtub aga pigem impulssidest ja hetkeotsustest.
Serotoniini rolli eri käitumisviiside reguleerimisel saab uurida ravimitega, mis serotoniini retseptoreid aktiveerivad või blokeerivad. Retseptorite aktiveerimine (ehk siis suurendatud võime „õnnesignaali” vastu võtta) vähendas hiirte tegutsemisindu ning kaitsvale kaevamisele kulutatud aega. Samas ei mõjutanud see näiteks enda sugemisele kulutatud aega. Retseptorite blokeerimine kaotas aga ära erinevused reaktiivsete ja proaktiivsete hiirte vahel – nende tegutsemine muutus sarnasemaks, sest ajurakkude poolt vastuvõetava „õnnesignaali” tase ühtlustus.

Katsed ecstasy’ga
Eelnevast tuleneb ka üks huvitav inimesele üle kantav seos, mida Koolhaas ja tema kolleegid on rottidel tehtud katses näidanud. Ecstasy-nimeline narkootiline aine põhjustab lühiajalist eufooriat, kuid pikemaajaline kasutamine kahjustab serotoniini retseptoreid. Selle tagajärjeks on suurenenud vägivaldsus ja vaenulikkus, psühhopatoloogia, mida ecstasy tarvitajatel sageli esineb. Katses manustati narkootikumi agressiivsetele ja rahulikele rottidele ja tulemus oli eelnevat arvesse võttes ootuspärane. Rotid, kes juba enne olid agressiivsed, s.t neil oli serotoniini retseptoreid algusest peale vähe, ei muutunud narkootikumi tarvitamise tagajärjel agressiivsemaks. Rahulikud rotid muutusid ecstasy mõjul aga kurjemaks ja vägivaldsemaks. Tundub, et nende puhul oli narkootikumil, mida rikkuda – tõhus serotoniinil põhinev käitumise kontrolli mehhanism.
Siit järeldub üks oluline tähelepanek: ravimid võivad mõjuda erinevalt erineva isiksusetüübiga loomadele, sh ka inimestele. Koolhaas tõi oma ettekandes huvitava näite. Ameerika koolitulistajad on valdavalt antidepressantide mõju all, mis tähendab, et nende vägivaldsed kalduvused peaksid olema alla surutud. Aga ei ole. On võimalik, et eelnevalt agressiivsetel inimestel võib rahustamiseks mõeldud ravim agressiivsust hoopis suurendada. Seda näitas ka üks rottidel tehtud eksperiment, kus antidepressant mõjus rahustavalt väheagressiivsetele ja keskmiselt agressiivsetele rottidele, aga suurendas üliagressiivsete rottide vägivaldsust veelgi.
Serotoniini süsteemiga sarnased tulemused on Koolhaas leidnud ka oksütotsiini rolli uurimisel, kuidas see mõjutab isiksusetüüpide kujunemist. Üliagressiivsete rottide rakkudes sünteesitakse seda „õnnehormooni” nimelt vähem, oksütotsiini manustamine vähendab aga agressiivsust. Samuti suurendab oksütotsiini manustamine rottide huvi vastassoost kaaslaste vastu. Koolhaas järeldab, et oksütotsiin mängib rolli eelkõige nn sotsiaalsuse teljele kantava käitumise reguleerimisel.
Inimese jaoks võib olla häiriv tõdemus, et meie iseloom, meie olemus ei ole midagi muud kui geneetilistest eripäradest tingitud erinevused organismisiseses biokeemias. Kas meil siis üldse ongi mingit osa oma tegutsemise juhtimisel või on kõik lihtsalt üks kehakeemia? Kas meie otsused on vabad või tulenevad serotoniini retseptorite arvust närvirakkudes või aju otsmikusagara rakkude aktiivsusest? See jäägu igaühe enda otsustada. Selge on aga see, et loomade peal tehtud uuringud aitavad paremini mõista inimese isiksusetüüpe, isiksusetüüpide ja nende taga olevate põhjuslike mehhanismide tundmaõppimine on aga hädavajalik nii haiguste mõistmiseks kui ka ravimite toime­mehhanismidest arusaamiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming