Isiksusi ja kultuure kujundav parasiit

Kui suurel määral on käitumine meie enda kontrolli all või meiega manipuleerivate parasiitide võimuses?

TUUL SEPP, ELIN SILD

aa_sirp_15-12_0042__art_r2

Tahtevabadus ja võimalus ise oma saatust kontrollida on tänapäeva inimühiskonnas nii loomulikud ja enesestmõistetavad, et nende vabaduste piiramine tekitab kohe tahtmise plakatiga tänavatele joosta või vähemalt internetti petitsioon üles riputada ja anonüümseid kommentaare kirjutada. Jah, me tunnistame, et saatust determineerivad füüsikalised loodusseadused ja inimese bioloogiline loomus, kuid mõte, et keegi teine võib meie tegutsemist salamisi kontrollida, olgu selleks siis kaubanduslik ajupesu, riikide salakokkulepped või meedia kiidulaul, tekitab kahtlemata kõhedust ja viha. Seadused, sõnad ja pildid ei ole meie käitumise kontrollimise ainus viis. Ka parasiidid saavad selle ülesandega hakkama.

Käitumuslik immuunsüsteem

Et parasiidid evolutsiooni mõjutavad, selles ei ole mingit kahtlust. Enamik Maal elavatest liikidest on parasiidid ja nende elutegevus mõjutab pea kõiki oma peremeeste elu aspekte – füsioloogiat, käitumist, eluiga ja sigimisedukust. Parasiidi all kannatava inimese nimetamine eesti keeles sõnaga „peremees“ (selle asemel võiks pigem kasutada sõna „võõrustaja“) viitab sellele, nagu oleks kannatajal endal mingisugune kontroll oma kurnaja üle. Mingil määral see nii ka on. Organismi kaitsereaktsioonid on arenenud võidu parasiitide oskustega, tekitades võidurelvastumise, mis muidu üliaeglaselt, sadade põlvkondade vältel toimuvat evolutsiooni kiires tempos edasi viib. Parasiitide mõju peremeestele võib tuleneda nii parasiidi manipulatsioonidest kui ka peremehe katsetest parasiiti seljast raputada või temaga kokkupuutumist vältida. Parasiidi eesmärk on panna peremees käituma nii, et ta kindlustaks parasiidile pika, hea ja mugava elu ning annaks võimaluse parasiidi järeltulijatel uusi peremehi leida.

Inimese isiksuse ja käitumise uurimise seisukohalt on vaja tähele panna, et peale tavapäraselt loetletud parasiidivastaste kaitsemehhanismide (immuunsüsteem, nahk, limaskestad) on olemas ka nn psühholoogiline kohastumus ehk evolutsiooni käigus välja kujunenud käitumisviisid, mille eesmärk on parasiitidega nakatumist ära hoida. Seda on nimetatud ka käitumuslikuks immuunsüsteemiks.1 Paljudelt loomaliikidelt on leitud tõendeid selle kohta, et nad tajuvad kaaslase parasiidinakkust ning muudavad seejärel oma käitumist, püüdes nakatunud isendist eemale hoida. Inimene ei ole siinkohal mingi erand. Käitumuslikuks immuunsüsteemiks võib lugeda vastikust kõikvõimalike nakkusallikate suhtes (väljaheited, veri, surnukehad), aga ka pealiskaudset vastumeelsust inimeste suhtes, kelle välimus või käitumine kalduvad normist hälbima. Miljonite aastate pikkuse evolutsiooni käigus kujunenud vaist soovitab meil pigem karta kui kahetseda, sest teistsugust välimust ja käitumist võivad vabalt põhjustada nakkavad parasiidid.

Kannibalism on looduses üsnagi levinud. Ning kuigi kannibalism on kirpvähi Gammarus duebeni celticusʼe normaalne toitumistava, näitas hiljutine uuring, et seeneriiki kuuluva ainurakse parasiidi Pleistophora mullerʼiga nakatunud kirpvähikesed pistsid nahka kaks korda rohkem liigikaaslasi, kui nende nakatumata kaaslased.

Kannibalism on looduses üsnagi levinud. Ning kuigi kannibalism on kirpvähi Gammarus duebeni celticusʼe normaalne toitumistava, näitas hiljutine uuring, et seeneriiki kuuluva ainurakse parasiidi Pleistophora mullerʼiga nakatunud kirpvähikesed pistsid nahka kaks korda rohkem liigikaaslasi, kui nende nakatumata kaaslased.

Mõistlik parasiit tegutseb tasa ja targu

Parasiite, kes oma peremeeste käitumist õõvastaval moel mõjutavad, on mitmeid. Marutõbe põhjustav viirus muudab nakatunud loomad julgemaks ja agressiivsemaks, hammustuse kaudu saab parasiit aga levida järgmisse organismi. Seenparasiit sunnib sipelga ronima kõrretippu, sellest lõugadega kinni haarama ja paigale tarduma. Seejärel kasvavad sipelgast välja seene viljakehad. Kilkide kõhus pesitsevad ussid sunnivad muidu vett vältivaid putukaid ennast uputama, kuna usside elutsükkel jätkub pärast kilgiga ühele poole saamist vees. Parasiitsed kiletiivalised muudavad oma peremeheks olevad lepatriinud omaenda vastsete zombideks-ihukaitsjateks. Krabisid nakatav vähike mõjutab krabi suguhormoone ja kastreerib oma peremehe. Hiljuti avaldatud uurimuse põhjal sunnib seeneriiki kuuluv ainu­rakne parasiit teda võõrustavat kirpvähikest lisaenergia hankimiseks kannibalismile.2 Need on vaid mõned näited paljudest võimalustest, kuidas parasiidid mõjutavad peremeeste käitumist.

Nende näidete põhjal võiks arvata, et mida kurjem parasiit, seda edukam. Tegelikult see nii ei ole. Parasiit, kes peremehest kiiresti viimase välja pigistab ja ta tapab, on ise sageli määratud surmale. Sellisel parasiidil lihtsalt ei teki võimalust edasi levida. Mõistlik parasiit tegutseb tasa ja targu, võtab peremehelt mingi osa, et tema elukvaliteeti mitte liialt vähendada ning väldib nii peremehe vastureaktsiooni. Kui parasiit ei ole peremehele kuigi tülikas, võib peremehel olla kasulikum temast mitte välja teha ning lasta tal pigem väikest matti võtta kui kulutada oma niigi piiratud varusid parasiidi vastu võitlemiseks. Sellist parasiidi strateegiat on võrreldud ka maffia tegutsemisega:3 parasiidiga koostöö tegemine ei ole peremehele kasulik, kuid koostööst keeldumine toob kaasa karistuse. Selline parasiidi-peremehe vastumeelne koostöö on kujunenud pikaajalise üheskoos evolutsioneerumise käigus, kui võimalused parasiiti maha raputada või peremeest üle ekspluateerida on viinud evolutsioonilise umbteeni. Selliseks umbteeks on näiteks nakkused, mis teistelt liikidelt inimesele hiljaaegu üle hüpata on proovinud, nagu näiteks ebolaviirus. Jah, see nakkus levib kiiresti inimeselt inimesele, kuid haiguse tagajärjel sureb kuni 90% nakatunutest, viies endaga hauda kaasa ka suure osa oma sees hoole ja vaevaga kokku pandud uutest viiruspartiklitest.

Sellisest suhtest ei võida keegi. Toimiv parasiidi ja peremehe suhe on nagu klassikaline viini valss, kus partnerid teineteise samme ette aimates elegantsete ja mõõdukate liigutustega üle saalipõranda libisevad.

Parasiidid inimkultuuride mõjutajana

Kui parasiidi ja peremehe vahelised suhted on evolutsioonis nii oluline tegur, kas parasiidid mõjutavad siis ka sotsiaalset evolutsiooni, inimühiskondade kujunemist? Väljakujunenud inimühiskondi kirjeldades võib vaadelda nelja dimensiooni: individualism, soorollid, ebakindluse vältimine ja klassierisused.4 Need dimensioonid korreleeruvad rahvastevaheliste isiksuseomaduste erinevustega. Traditsiooniliselt tõlgendatakse seda seost kultuuridimensioonide mõjuna inimisiksuse kujunemisele keskkonnamõjude, kasvatuse ja kogemuse kaudu. Näiteks aitavad kultuurierinevused ilmselt hästi seletada erinevusi USA ja Afganistani naiste käitumises. Toetust on aga leidnud ka hüpotees, mille järgi rahva „keskmine isiksus“, rahvuse iseloom, võib kujundada kultuuridimensioone isendite kollektiivse käitumise kaudu. Seega võiksid isiksust mõjutavad keskkonnategurid teoreetiliselt mõjutada rahvastevahelisi kultuurierinevusi.

Parasiitidest inimkultuuride mõjutajana on siinse lehe veergudel varemgi juttu olnud.5 On välja pakutud, et kogukondlike ja peresidemete tugevuse ning usklike osakaalu regionaalne varieeruvus sõltub parasiidirikkusest.6 Mida rohkem leidub keskkonnas parasiite (nt lähistroopilistes piirkondades), seda rohkem on seal eri keeli ja religioone, mis inimrühmi üksteisest võimalikult lahus hoiavad. Selle teooria puhul on tegemist näitega käitumuslikust immuunsüsteemist: „peremehed“ püüavad võõraste eemaletõrjumisega ennetada uute, immuunsüsteemile harjumatute ja potentsiaalselt surmavate parasiitidega nakatumist.

Toksoplasmaga nakatunuid kolmandik

Kas on ka näiteid parasiitide vastupidisest mõjust kultuurile? Kas leidub parasiite, kes oma huvides meiega manipuleerides kujundab meie isiksust ja sealtkaudu kultuuri? Selline parasiit on tõepoolest olemas. See on väike protist, ainurakne nimetusega toksoplasma (Toxoplasma gondi). Tema meelisperemeheks on kassid – nende organismis saab ta lõpetada oma elutsükli ning suguliselt paljuneda. Nagu paljudel parasiitidel, on ka toksoplasmal keeruline elutsükkel, mille eesmärk on jõuda sigimisküpsuse hetkeks lõpp-peremehe, kassi organismi. Kui parasiit satub mõnda muusse looma, muudab ta tema käitumist nii, et suureneks tõenäosus kassi sisse jõuda. Närilised muutuvad toksoplasma mõjul julgemaks, aktiivsemaks ja on seetõttu kassidele lihtsamaks saagiks. Ka inimesed võivad selle parasiidiga nakatuda, näiteks puutudes kokku kassi väljaheidetega saastunud pinnase või esemetega. Nakkuse võib saada ka toore või väheküpsetatud sea-, lamba- või veiseliha söömisel.

Toksoplasmaga on nakatunud kuni kolmandik maailma inimestest. Tavaliselt kulgeb nakatumine sümptomiteta ning enamik inimesi ei saa ilmselt kunagi teada, et nad seda parasiiti endas kannavad. Pärast parasiidi sissesöömist läbib inimene haiguse akuutse faasi, mis võib, aga ei pruugi, põhjustada kergeid gripilaadseid sümptomeid. Seejärel seab parasiit ennast rahulikult tsüstina sisse ajurakkudesse ning pealtnäha peremehele enam vaevusi ei põhjusta.7

Parasiidi suguline paljunemine on võimalik ainult kassides, kõigis teistes soojaverelistes loomades läbib ta ainult oma elutsükli mittesugulise etapi. Seega ootab parasiit ajus istudes rahulikult oma aega. Kuna inimesed sattuvad kasside toiduks väga harva, on toksoplasma inimeses jõudnud ummikusse. Sellist nakkust nimetatakse latentseks, uinunud nakkuseks ja seda välja ravida on väga keeruline, kuna läbi tsüsti tugeva kesta ei pääse antibiootikumid parasiidini.

Praegu ei peeta latentse toksoplasmanakkuse ravi mõistlikuks, kuna see võib inimesele tuua kaasa rohkem tagajärgi kui parasiidi talumine. Nakkus on ohtlik nõrgestatud immuunsüsteemiga inimestele (aidsihaiged) ja rasedatele esmakordsel nakatumisel raseduse ajal, kuna parasiit suudab nakkuse algfaasis nakatada ka loodet. Seetõttu soovitatakse rasedatel vältida kokkupuudet kassidega ning mitte süüa toorest liha ja toorpiima. Nõrgestatud immuunsüsteemiga inimestel võib haigus kulgeda väga raskelt ja lõppeda surmaga. Sellised juhud on aga üsna harvad. Veterinaar- ja toiduameti zoonooside (loomadelt pärit haiguste) aruande järgi ei ole Eestis viimastel aastatel diagnoositud ühtegi tõsist haigusjuhtu. Arvatakse, et umbes pool eestlastest on toksoplasmaga kokku puutunud. 2006. aastal Tartus tehtud uuringu kohaselt leidus toksoplasmavastaseid antikehi 54,9% kontrollitud inimese veres.8

Toksoplasma ja skisofreenia

Kuidas mõjutavad inimest tema ajurakkudes elavad parasiidid? On viidatud, et latentne toksoplasmanakkus põhjustab pikaajalisi isiksuse muutusi. Mõni neist muutustest on seotud tokso­plasma püüdlustega muuta peremees kassidele kergemaks saagiks – ega vaene toksoplasma aru saa, et ta hiire või roti asemel on sattunud inimese ajju. Nii põhjustab latentne nakkus aeglustunud reaktsioonikiirust, vähenenud vastumeelsust kassi uriinilõhna suhtes ning vähenenud hirmutunnet.9 Aeglustunud reaktsioonikiiruse tõttu on leitud seos ka toksoplasmaga nakatumise ja liiklusõnnetuste vahel.10 Sellega parasiidi mõju aga ei piirdu. Juba 1950. aastatel märgati, et toksoplasmanakkuse esinemine skisofreeniahaigetel on märkimisväärselt levinud. Hiljem tõestati ka selle seose põhjuslikkus: toksoplasmanakkus põhjustab skisofreeniat, mitte skisofreeniahaiged pole toksoplasmale vastuvõtlikumad. Nimelt suurendab toksoplasma ajus närvisignaalide edastaja dopamiini kontsentratsiooni, suurendades selle aine tootmist peremehe rakkudes ning kandes ka ise dopamiini eellasmolekulide geene.11 Dopamiini suurenenud hulk kindlates ajupiirkondades on teadaolevalt skisofreenia tekke üks peamisi põhjusi ning enamik skisofreeniaravimeid mõjutabki just ajurakkudes dopamiini retseptoreid. Peale suurenenud tõenäosuse haigestuda skisofreeniasse suurendab toksoplasmoos mõne uuringu järgi ka suitsiidiriski.

Milliseid seoseid toksoplasmanakkuse ja isiksuseomaduste vahel on veel leitud? Näiteks on leitud seos kohusetundlikkuse ja nakatumise vahel – nakatunud inimesed on vähem kohusetundlikud. Selle seose põhjuslikkus võib olla ühe- või teistpidine. On võimalik, et toksoplasma vähendab kohusetundlikkust, aga on ka küllalt tõenäoline, et vähem kohusetundlikud inimesed pesevad õuest tulles vähem hoolikalt käsi või puhastavad harvem kassi liivakasti ning on seetõttu suuremas parasiidiga nakatumise ohus (9). Isiksuse hindamise küsitlused näitavad ka, et toksoplasmaga nakatunud mehed eiravad suurema tõenäosusega reegleid, on vähem intelligentsed ja on armukadedamad, samal ajal kui naiste puhul annavad need küsitlused vastupidiseid tulemusi: nakatunud naised on intelligentsemad, leebemad ja rahulikumad. Nii mehed kui ka naised on pärast nakatumist vähem uudishimulikud (seda seostatakse jällegi suurenenud dopamiini, nn rahuloluhormooni kontsentratsiooniga), vähem altruistlikud, suurenenud süütundega. Nakatunud meestel on leitud veres ka suurem testosteroonisisaldus ja põhjuslik seos võib siingi olla mõlemat pidi, kuigi laborikatsetes eksperimentaalne nakatamine tõepoolest suurendas rottidel testosteroonisisaldust (9).

Kas ajus pesitsev toksoplasma mõjutab ühiskonda?

Kuidas kujundavad need isiksuse parasiidimõjutused kultuure? Toksoplasma esinemissagedus varieerub geograafiliselt nullist saja protsendini. On rahvusi, kus nakatumist peaaegu ei esine, ja on ka piirkondi, kus pea kõik kannavad endas parasiiti.12 Näiteks Norras, Suur­britannias ja Lõuna-Koreas on nakatunuid alla 10%, Brasiilias ja Prantsusmaal aga üle 60%. Eestiski võib olla nakkusega kokku puutunud üle 50% elanikest. 2006. aastal avaldatud ja vaid lääneriike hõlmanud uurimuses näidatakse seost toksoplasmoosi esinemissageduse ja neurootilisuse vahel rahvuste kaupa: mida levinum on riigis toksoplasma, seda närvilisemad on inimesed.13 Neurootilisusega seostatakse kultuurides meeste ülevõimu, materialismi, tugevaid reegleid ja hästi esile tulevat struktuuri ühiskonnas. Uurimus kinnitas, et mida rohkem esineb toksoplasmat, seda rohkem püütakse riigis vältida ebakindlust ning seda rõhutatumad on soorollid.

Need tulemused on huvitavad ja panevad mõtlema, kuid andmeid tõlgendades tuleb tähele panna ka korrelatiivse uuringu puudusi, kui ei tooda välja põhjuslikkust. Jah, võib ju olla, et suure hulga kodanike ajus pesitsev toksoplasma mõjutab isiksuse kaudu ühiskonnakorraldust, aga on ka võimalik, et sõltuvalt ühiskonnakorraldusest ja kultuuritavadest (kui palju meeldib rahvale näppu mulda pista, toorest liha süüa või kui levinud on kassipidamine) erineb tõenäosus toksoplasmaga nakatuda. On ka võimalik, et mõlemat tunnust mõjutab hoopis mõni kolmas tegur, nt kliima. Lisaks rõhutavad autorid, et saadud tulemuste põhjal seletab toksoplasmoos vaid osa varieeruvusest kahes neljast kultuurilisest dimensioonist (soorollid ja ebakindluse vältimine), mis näitab, et kui toksoplasma kultuure mõjutab, on see vaid üks paljudest teguritest.

Mil määral võiksid siis parasiidid kultuure mõjutada? Täpselt on seda väga raske öelda, kuid kahtlemata on nende mõju suurem, kui meile meeldib tunnistada. Ülal kirjeldatud uurimuses käsitletakse vaid seost nakkuse taseme ja neurootilisuse vahel, kuid tokso­plasma mõjutab peale närvilisuse veel teisigi isiksuseomadusi. Toksoplasma ei ole aga kaugeltki ainus parasiit, mis meie käitumist mõjutab. Praeguse seisuga on see parasiit, mis on sellest aspektist kõige paremini uuritud. Me võime tunda kergendust, et inimesi nakatavad parasiidid ei suuda meid (teadaolevalt) muuta zombideks või kannibalideks. Samal ajal on meil aga ennast kõrvalt vaatamata raske hinnata, kui suurel määral on käitumine meie enda kontrolli all või meiega manipuleerivate parasiitide võimuses.

1 Park, J. H., Schaller, M. 2009. Parasites, minds and cultures. Psychologist 22: 942–945.

2 Bunke, M., Alexander, M. E., Dick, J. T. A., Hatcher, M. J., Paterson, R., Dunn, A. M. 2015. Eaten alive: cannibalism is enhanced by parasites. Royal Society Open Science 2:140369.

3 Schmid-Hempel, P. 2011. Evolutionary Parasitology. The Integrated Study of Infections, Immunology, Ecology, and Genetics. Oxford University Press, New York.

4 Hofstede, G. & McCrae, R. 2004. Personality and culture revisited: linking traits and dimensions of culture. Cross-Cultural Research 38: 52–88.

5 Hõrak, P. 2012. Parasiidid kultuuriloojatena. Sirp 3. V. 2012.

6 Fincher, C. L., Thornhill, R. 2012. The parasite-stress theory may be a general theory of culture and sociality Response. Behavioral and Brain Sciences 35:99119.

7 Dalimi, A.; Abdoli, A. 2012. Latent Toxoplasmosis and Human. Iranian Jornal of Parasitology 7: 1–17.

8 Birgisdóttir, A., Asbjörnsdottir, H., Cook, E., Gislason, D, Jansson, C., Olafsson I., Gislason, T., Jõgi, R., Thjodleifsson, B. 2006. Seroprevalence of Toxoplasma gondii in Sweden, Estonia and Iceland. Scandinavian Journal of Infectious Diseases 38: 625–31.

9 Flegr, J. 2013. Influence of latent Toxoplasma infection on human personality, physiology and morphology: pros and cons of theToxoplasma-human model in studying the manipulation hypothesis. Journal of Experimental Biology 216: 127–133.

10 Flegr, J., Dama, M. 2014. Does the prevalence of patent toxoplasmosis and frequency of Rhesus-negative subjects correlate with the nationwide rate of traffic accidents? Folia Parasitologica 61: 485–494.

11 Gaskell, E. A., Smith, J. E., Pinney, J. W., et al. 2009. A Unique Dual Activity Amino Acid Hydroxylase in Toxoplasma gondii. PLos ONE: 4: e4801.

12 Tenter, A. M., Heckeroth, A. R., Weiss, L. M. 2000. Toxoplasma gondii: from animals to humans. International Journal for Parasitology 30: 1217–1258

13 Lafferty, K. D. 2006. Can the common brain parasite, Toxoplasma gondii, influence human culture? Proceedings of the Royal Society B: 273: 2749–2755.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming