Kaitse on omaniku huvides

Marek Strandberg

Intervjuu kultuuripärandi aasta koordinaatori Riin Alataluga.

Kas on õige, et muinsuse omanikul on muinsuskaitseametilt raske saada praktilist nõu ja abi? Näiteks, mis puudutab töövõtteid, materjalikasutust, ka jooniseid jms, mida on sageli vaja muinsuse, kui jutt hoonetest, taastamisel ja kohendamisel?
Ei saa nõustuda. Kõigepealt tuleb endale selgeks teha, et iga mälestis on erinev, samasuguse lähenemisviisiga ei saa läheneda kirikule, mõisale või tuulikule. Spetsiifilisi valdkondi on kümneid ja kümneid. Seetõttu ei ole ka mõistlik eeldada, et iga teema kohta oleks just nimelt muinsuskaitseametis olemas pädev inimene. Ameti veebilehel on küll päris palju infomaterjali, sh enamkasutatavate insenertehniliste sõlmejoonisteni välja, aga kordan veel: iga objekt on eriline. Ameti asi on suunata inimene oma mure või küsimusega asjatundja poole, sest omanik tõesti ei peagi oskama vajalikus infos orienteeruda. Pädev ja hea ametnik osaleb ka ise omaniku ja spetsialisti vahelises koostöös ja hoiab silma peal, et omanik saaks oma küsimustele vastused ja asjad aetud. Meil on pea iga teema jaoks välja pakkuda kas mõni kompetentne spetsialist või organisatsioon ja neid tekib õnneks aina juurde. Muinsuskaitse ja restaureerimise vallas on terve rida väljaõppinud arhitekte, ajaloolasi, insenere, maastikuarhitekte, interjööritundjaid, mõisa-, sakraal- või taluarhitektuuri spetsialiste. Tänuväärselt palju on tekkinud ka omanike ühendusi, näiteks mõisa- või veskiomanike ühendusi, mille suurim väärtus on võimalus jagada kogemusi. Loomulikult tuleb ette olukordi, kus otsustamine või parema lahenduse leidmine võtab aega ja vajab tõsist peamurdmist. Aga eks elus on teisigi olukordi, kus aja mahavõtmine ja laagerdumine annavad parema tulemuse kui kiire lahmimine.

Kas olukord, kus märkimisväärne osa muinsuse korrastamise ja ülalpidamise kuludest, et mitte öelda kõik kulud, on omaniku kanda ning tuleb rangelt, nagu omanikud väidavad, täita riigi ettekirjutusi, on teie meelest jätkusuutlik ja innustab omanikke oma muinsusväärtusega vara kas konserveerima, korrastama või kasutusse võtma?
See on suhtumise küsimus. On äärmiselt kahetsusväärne, et muinsuskaitse nõudmisi juba aastakümneid sildistatakse kui koormavat, kasutut bürokraatiat. Muinsuskaitse lisab teistest seadustest tulenevale kohustuse koostada muinsuskaitselised eritingimused ja kasutada tegevusloaga tööjõudu. Mõlemad nõuded on omaniku huvides – eritingimuste eesmärk on anda omandile lisaväärtus, s.t mõtestada juba enne tööde algust konkreetse objekti koht ajaloos, panna kirja selle väärtused ning vastavalt neile seada nõuded ümberehitustöödeks.
Meil on nii levinud suhtumine, et remont algab konteineri tellimisega – plats tõmmatakse puhtaks ja siis hakatakse nullist pihta. Samamoodi jäetakse uurimata hoone ajalugu ja seega tähelepanuta kõik põnevad nüansid, mis kohaga kaasas käivad. Mina ei pea eritingimusi piiranguks, vaid eeliseks ja soovitan teha kõigil oma maja või korterit remontivatel inimestel  kas või ise endale eritingimused, s.t loetleda, mis on väärtuslik ja kaaluda hoolikalt, millest loobuda. Ka tööde teostaja tegevusloa nõue on ju ennemini garantii, et saada tööle kogenud ja õppinud meistrid. Ma arvan, et kõik mälestiste omanikud, kes üritavad nendest nõudmistest mööda minna, teevad tegelikult iseendale karuteene.
Raha ja toetuste küsimus on keeruline. Oma ametnikukogemusele tuginedes väidan, et kõige suuremad virisejad on need, kes toetuse saamiseks taotlusi ei esita ja ajavad iseenda saamatuse oma vara hoidmisel riigi kaela. Aga toetusi ei jagu ka hoolikate omanike jaoks, kuigi mälestiste säilimine on üldrahvalik huvi ja eeldab riigi abi.  Paraku on muinsuskaitse rahakott üsna õhuke ja aeg, mil rahvuslike põhiväärtuste arvelt pidevalt kokku hoitakse, ei soosi pärandi kaitset. Ei saa jätta mainimata, et näiteks prioriteetne turismitööstus, aga ka muud majandusharud sõltuvad otseselt või kaudselt muinsuskaitse tulemuslikkusest. Muinsuskaitse ise ei teeni selle pealt aga midagi …
Toetused on vaid üks külg, oma vara eest vastutab ikka omanik. Tuleb endale aru anda, et mälestised ongi väärtuslikumad kui muud ehitised, seda mitte ainult ajaloo- vaid ka kinnisvaraväärtuse poolest. Kahest lagunenud katusega hoonest on alati väärtuslikum see, millel on oma lugu jutustada. Üldlevinud on arusaam, et mälestise korrastamine on palju kallim kui tavalise ehitise remont. Iseasi on see, kas odavate materjalidega remontimine teeb hoone väärtuslikumaks või mitte. Tegelikult on olukorrad, kus mingi objekti korrastamine osutub tõepoolest just nimelt muinsuskaitse nõuete tõttu kallimaks kui tavaline remont,  üsna spetsiifilised, näiteks väljatulnud maalingute konserveerimine, mõne unikaal­se insenertehnilise lahenduse korrastamine vms, aga just need annavad ju väärtust juurde. Vana laudise korrastamise ja uue paigaldamise hinnapakkumiste võrdlused on sageli kallutatud, väga palju nüansse jäetakse võrdlemata. Kindlasti ei tasu siinkohal unustada ka iga uue materjali tootmise ja transpordiga kaasnevat ökoloogilist jalajälge ja suurte remonditööde väga pikka tasuvusaega.
Mulle meeldis väga ühes teleintervjuus oma talumaja restaureerimisest kõnelnud perenaise hinnang, et rahanumber, mis majja sai paigutatud, on tühine, aga oma panus, hool ja vaev, kindlasti ka kogetud rõõm tekitavad tunde, et see maksab miljoneid.

Kuidas suhtuda sellesse, kui muinsusväärtusega varemed ühendatakse nüüdisaegse arhitektuuri ja tehnoloogiaga või näiteks kirikule, mida kogudus ülal pidada ei jaksa, leitakse muu kasutusala?
Vanale uue elu andmisse suhtun huvi ja poolehoiuga. Meil on väga lahedaid näiteid, kas või Rotermanni kvartal, kus vana ja uus koos on palju ägedam kui need kumbki eraldi. Vana ja uue sobitamisel on ennekõike oluline kvaliteet, vana ja uue, nii sisu kui ka arhitektuuri suhe peaks olema vähemalt võrdne või siis ajaloo kasuks, sest olemasolev on ju see, mis paneb keskkonnale aluse. Kui suure osa argise kasutusega pärandi – elamute, tehaste, militaar­objektide vms – ümberkujundamine tekitab põnevust, siis sakraalse või muidu püha paiga kujundamine kõrtsiks või kaubamajaks tekitab minus eetilisi kõhklusi. Küllap on see üks neid teemasid, kus aeg annab arutust.

Küsinud M. S.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming