Kas eestlane armastab metsa?

Praegust olukorda hinnates jääb mulje, et suur osa eestlastest armastab metsa pakutavaid hüvesid, kuid mitte metsa ennast.

ANNELI PALO

Arutlusi metsade kasutusviisi ja määra üle kajastatakse meedias järjepanu, iga nädal toimub mõni teemakohane rahvaaktsioon, tehakse installatsioon, näitus või isegi lavastus. Eks ole iga täiskasvanud eestlane kunagi metsa sattunud, isegi kui peamiseks elamuseks jäi puugipaanika või eksimishirm. Professionaalsel tasandil osalevad vaidlustes nii ametnikud, ärimehed, teadlased kui ka vabaühenduste esindajad. Kõigil on oma kitsamad huvid peale ammu teada-tuntud tõdemuse, et kaks eestlast, kolm arvamust.

Kas me oleme metsarahvas?

Vähemalt viimastel aastatuhandetel on eestlased elanud metsade kõrval, põldude ja rohumaade vahel. Metsast väljas elamisel on praktilised põhjused, mille mõistmiseks piisab tänapäeva inimesel ühest metsa eksitud ööpäevast. Selguks, et eluga rahulolu tähendab sooja kuiva eluaset, piisavat toiduvaru ning omasuguste seltsi kättesaadavust. Tõelist metsarahvast mahuks Eestisse siinsete metsade ulukite ja looduslikult esinevate söödavate taimede hulka ning toiteväärtust arvestades mitte kuigi arvukalt ja hajusalt. Nii on kõikjal maailmas – kus mullad põlluharimist või karjakasvatust võimaldavad, on inimene eelistanud seda metsas elamisele ehk üksiti metsast elatumisele. Ehk hoopis sellest enda pidamine metsarahvaks, et põllupidaja elu koosnes nii metsa põlluks aletamisest, seal karjatamisest kui metsahüvede igapäevasest kasutamisest: elamud ning tarberiistad olid puidust, vajati kütet, hangiti lisa toidulauale.

Mis või kes see mets on?

Etümoloogiliselt on põlismetsi tuntud ka kõrve ja laane nimetuse all, lisaks põlenud palud ja kauged kõnnumaad.1 Tänapäeva keeles kõlavad need kirjanduslikult: inimese eluvõitlust sellistes metsade vahele rajatud taludes kirjeldab A. H. Tammsaare, eelmiste põlvkondade mälestusi kajastab Juhan Lepasaar.2 Loodusfilosoofid Fred Jüssi ja Edgar Kask kirjeldavad kõrve- ja laanemaastikke kui idüllilist metsade ja (kaduvate) metsatalude mosaiiki, kus loodusmaastiku mõjukust võimendavad suured soolagendikud. Veel tänapäevalgi on rahvalik ettekujutus metsast kaldu põlluharijate vaatenurga poole, see kattub vaid osaliselt puiduvarujate ja metsaökoloogide seisukohtadega. Eelkõige iseloomustavad seda ootused metsa vanusele ja koosseisulisele mitmekesisusele (et mets ei oleks kännustik ega üheliigiline puupõld) ning teisalt ei tohiks mets ka olla liiga metsik ja surnud puude rohke, nn korrastamata, hooldamata mets. Tsiteerides Valdur Mikitat: „Inimene eelistab ka tänapäeval niisuguseid maastikutüüpe, mis on talle evolutsioonis mingil põhjusel olulised olnud.“3 Põlismetsade riismeid püüdsid säilitada juba XX sajandi alguse metsateadlased. Paul Reimi4 1924. aastast pärinevad artiklid metsakaitsealade vajalikkusest ja väljavaliku printsiipidest olid oma aja võimalustest kaugel ees. „Metsamehe huvides on kaitsta ja ühtlasi ka kasutada metsa. Kasutamine ja kaitsmine on aga mõisted, mis võivad üksteisele vastu käia. Kasutada palju – tähendab juba kahju teha. Raske on aga alati kindlaks teha, kus asub see piir. On tarvis, et metsamehel oleks tema tegevuses ka mingisugune kontroll. Sarnaseks kontrolliks võiksid olla ainult looduse enese hooleks jäetud metsaosad, milledeks võiksid omakorda olla looduskaitse alad.“ [—] „Sellepärast arvan, et metsameest rahuldada võiksid ainult mitu suuremat looduskaitse ala. Mis puutub aga suurusesse, siis ei ole seda võimalik ette näha; see oleneb sellest, kuidas valitav koht rahuldab nõudeid: mitu puistutüüpi, kuid tüübid sellejuures ikkagi tüüpilised. Samuti ei saa ettepanekut teha looduskaitse alade arvu kohta. Loeksin aga tarvilikuks, et üks oleks Põhja-Eesti paepiirkonnas, Lõuna-Eestis neid aga on soovitav vähemalt kaks. Üks madala-maa niiskemal maapinnal nagu seda näiteks on Paasvere, Kastre-Peravalla, Põltsamaa, Massomõtsa metsad jne.), teine aga kõrgemal pinnal (näit Kambja, Erastvere, Karksi, Polli, Kärstna jne.). Küsimus on aga, kas kõrgema pinnaga metsade kohta võib sama sündsat kohta leida, kus oleks tarvilisel määral männi- ja kuusemetsa.“

Miks on kõrved-laaned ning kõnnud kõnekeelest peaaegu ära kadunud? Kas seepärast, et mets ei ole enam kauge, läbipääsmatu ja hoomamatult suur, vaid see on jagatud kvartaleiks ja eraldusteks, tükeldatud teede ja kraavidega, kirjeldatud andmebaasides, saanud kaartidelt ja aerofotodelt üleni nähtavaks? Mida kaugemale ajaloos tagasi minna, seda loomulikum on mõista metsa tervikliku loodusmaastikuna, kus tekkisid-kadusid alepõllud, peidupaigad, raiesmikud ja söemiilid, karja- ja heinamaad, mõnikord terved külad. Praeguses metsamõistete virvarris (mets, põlismets, loodusmets, metsamaa, raiemaht, juurdekasv, ökosüsteem, looduslik mitmekesisus, kodumets jne) on seega omast vaatevinklist õigus igaühel – erinevused johtuvad neist paljudest ajalistest-ruumilistest-ainelistest teguritest, mille põhjal huvigrupp metsa mõiste moodustab.

Kas suur osa Eesti rahvast on kujutamas ähvardavat ohtu elukeskkonnale ja koondumas, sest senise kursi suhtes parimal positsioonil asuvad üksikisendid ei soovi oma liikumissuunda muuta?

Anneli Palo

Kui suur, tihe ja vana peab puudekogumik olema, et olla mets? Kas raiesmik on mets, kas maas lamavad surnud puud on mets? Kas mets koosneb puudest või taime- ja loomaliikidest (puu on ju ka taim!) või on mets hoopis superorganism?5 Ilmselt on mets käesoleval ajal sama defineerimatu nagu Eesti rahvas või eesti rahvus, mille üle riigi 100. juubeliaastal üleilmastumise kontekstis nii palju on arutletud. Võib ju öelda, et eestlase identiteet peitub keeles ja ajaloolises asualas, kuid lähemal vaatlusel annab mõlemat jagada arvukaiks detailides üksteisele vastanduvaiks naabreiks. Leidub näiteid, kus end eestlaseks pidava inimese enesekuvand ei olegi keeleline ega seostu päritolukohaga. Niisamuti on metsaga.

Kindlasti ei sure mets inimtegevuseta välja. Vastupidi – metsa koosseis, elustik ja produktiivsus suudavad vaid teatud piirideni inimtegevusega kohaneda. Millal piir ette tuleb, selgub siis, kui hüppeliselt algab teisenemine ehk süsteemi ümberkorraldumine, vallandub nn liblikaefekt.

Eestile on kombeks … metsasõdu pidada

Peale metsas sees sõdimise, mida on siinmail harrastatud vähemalt kiviajast alates kuni tänavu kevadeni (meenutades õppust „Siil 2018“), on ilmselt sama vanad ka sõjad metsa(ala) kui ressursi pärast. Esimestes Eestit puudutavates kirjalikes allikates on viited metsaga seotud tavaõigustele, mis on ju vanimad looduskasutuse seadused. Regulatsioonivajadus viitab ressursi ülekasutusele, tekkinud on ebavõrdsus ning kriitilist varu peab kaitsma naabrite ja ehk oma kogukonna eestki. Oleme uhked oma väidetavalt 1297. aastasse ulatuva looduskaitsetraditsiooni üle, kuid eelkõige oli nii Naissaarel ja teistes lähedastes metsades tegu puidu kasutamise piiranguga, mitte metsa kaitsmisega.6

Praegusest metsasõjast7,8 hakati rääkima pärast möödunud sajandi üheksakümnendate aastate raiekaose üleelamist: „Aastal 1998 võeti vastu metsaseadus, mida on hiljem korduvalt parandatud. See seadus muutis metsamajandamiskava soovituslikuks. Raiemahtu piirati põhimõtteliselt seadusega: seal oli kirjas puistu raievanus ja keskmine rinnasdiameeter (puistu kõikide puude diameetrite keskmine mõõdetuna 1,3 meetri kõrguselt maapinnast). Kuna keskmiste näitajate määramine võib olla manipuleerimise objekt, jäid metsaomanikule üsna vabad käed raiuda kõike, mida seadus vähegi lubas. Järgnenud neli-viis aastat olidki uue iseseisvusaja raiemahtude tippaeg, mil üleraie ulatus eri andmetel kuni kolme miljoni tihumeetrini aastas.“9 Selles seniajani kestvas ligi kahekümneaastases sõjas on olnud nii läbirääkimisi, mõnda aega kehtinud piirikokkuleppeid kui ka välistest teguritest tingitud ajutisi rahuaegu. Lahingutegevus aktiviseerus järsult enne järjekordset metsaseaduse muudatust,10 kulmineerudes salu- ja laanekaitsealade asutamise kompromissiga,11 lükates tuleviku raiemahu ja -ulatuse probleemid uuendatava metsanduse arengukava12 õlule.

Kes sõdib kelle vastu ja mille eest õieti sõditakse?

Kui pöörduda tagasi viimaste aastate raietemaatika juurde, ei saa üle ega ümber inimestest. Trobikond igapäevaprotsesside käigushoidjaid, rohkelt eelmistes debattides osalenuid ja üllatuslikult suur hulk uusi tulijaid, sh nii organiseerunuid kui mitteorganiseerunuid metsakaugetelt elualadelt.13 Mis sunnib neid sõna võtma? Kindlasti teadmised – paljudel on erialast, ametist või hobist tulenevalt kaalukaid tõendeid majandusliku peavoolu vastu. Kuigi teadus annab inimkonna käsutusse pidevalt uusi oskusi ja ressursse ja nii teaduse kui ka ühiskonna arengu põhimootoriks on ressursilisest ebavõrdsusest tulenevad (äri)huvid, ei ole inimrühmade ja üksikisikute toimimist alati võimalik ette ennustada pelgalt funktsionaalsete seoste, kasumi ja statistiliste seoste varal. Paljugi esmapilgul võimatut teostub tunnetuse, usu ja visiooni toel, need on ellujäämisinstinkti sotsiaalsed peegeldused sarnaselt kala- või linnuparve kuuluvate isendite näivalt kaootilise, kuid tervikuna mõtestatud liikumisega.14 Kas suur osa Eesti rahvast kujutab ähvardavat ohtu elukeskkonnale ja koondumas, sest senise kursi suhtes parimal positsioonil asuvad üksikisendid ei soovi oma liikumissuunda muuta? Tagamaade mõistmiseks tasub mõtiskleda, miks enimmüüdud raamatute nimekirjades prevaleerivad eneseabiraamatud ja Valdur Mikita teosed, mitte äri- ja rahandusvaldkonna väljaanded.

Seega kui suur hulk inimesi tunnetab, et ümbritseva keskkonna muutused on liiga kiired ja suured, siis ei ole see kindlasti emotsioonidel põhinev otsus, vaid ürgne tunnetuslik ettevaatus nii omaenda kui ka rahva ja rahvuse kaitseks. Palju on tsiteeritud president Lennart Merd, kes ei soovinud olla Eesti-nimelise rahvuspargi direktor, vähem tuntud on tema selgitus: „Rahvuspargis on omad kindlad reeglid. Sinna ei ole kombeks ehitada kiirteid, raudteid, sülearvuti tehast. Aga seda ma tahaksin küll, et Eestis oleksid sisepoliitiliselt rahvuspargi tsoonid, konsensuslikud piirkonnad, kus me kõik tegutseme ühtmoodi: austame Eesti põhiseadust, kuigi temas on puudusi; tunneme, et maailmas on üksainus Eesti ja peame olema valmis teda kaitsma.“15

Silmanähtavalt ei ole siis puitu väärindav suurtehas ja läbi metsade-põlistalumaade rajatud kiirraudtee see, mida paljud eestlased esmavajalikuks peavad. Ja missugust kõlapinda koguvad uudised üksikpuude või alleede kõrvaldamisest linnas või kui populaarne on abistada metsloomi-linde isegi juhtumitel, kui nad seda bioloogide meelest ei vaja! Taas eelistatakse elukohta linnast väljas ning suur osa küladest ärkab suve­perioodil ellu, hoolimata sellest, et puudub otsene vajadus aiandusega tegelda või metsas seeni-marju varuda. Kuigi statistiliselt on Eesti kiiresti linnastuv ühiskond, siis tegelikkuses soovib eestlane elada valdavalt linna kõrval, mitte linna sees, ja soovitavalt endiselt ka metsa kõrval.

Kas metsasõda tähendab, et eestlane armastab metsa?

Sõditakse eelkõige esmatähtsate asjade eest, olgu selleks eluliselt tähtsad ressursid või võõrandamatud inimõigused, sh sobib näiteks ka isamaa-armastus. Armastusest rääkides peetakse enamasti silmas tingimusteta armastust – olukorda, kus teineteist ei üritata muuta ja õnnetunde esmaseks eelduseks on kaaslase heaolu.

Kas metsaarmastuse puhul tähendab see metsa täielikult rahulejätmist, et see võiks olla põlismets? Või ruumilis-ajalist tasakaalu, kus mets saab jääda põhiolemuselt metsaks ja inimene tema kõrval jääb ka ellu? Igal metsa pakutaval hüvel ehk metsa omadusel on talle omane kestus- ja taastumisaeg: puidutootjatele on puude metsas mädanemine kuritegelik raiskamine, metsaökoloogide arvates on veel kaugemale ulatuvate tagajärgedega metsaliikide väljasuretamine sellesama kõduneva puidu puudumise tõttu.

Suur osa eestlastest paistabki armastavat metsa pakutavaid hüvesid, kuid mitte metsa ennast, kuidas muidu sai teoks metsa nii arutult suures ulatuses ja mahus ära kasutamine. Kuid on siiski ka natuke armastust, sest sõdime ka ju ainult seepärast, et metsa kui ökosüsteemi ellujäämisest sõltub edaspidigi meie rahulolu oma elukeskkonnaga ja kestlik majanduselu.

Anneli Palo on maastikuökoloog, Tartu ülikooli teadur.

 

1 Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar, Eesti keele etümoloogia sõnaraamat. Eesti Keele Instituut, 2012.

2 Juhan Lepsaar, Laaneteedel. Tallinn, Valgus, 1989.

3 Valdur Mikita, Salapärane mets – Eesti Ekspress 10. IX 2014.

4 Paul Reim, Looduskaitse ja metsandus – Eesti Mets 1924, nr 1 (lk 3–4), nr 2 (lk 12–14).

5 Peter Wohlleben, Puude salapärane elu. Tänapäev, 2016.

6 Toivo Meikar, Naissaare looduskaitse ja metsad – Eesti Loodus 2010, nr 1.

7 Aarne Ots. Metsasõda? – Eesti Loodus 1999, nr 5, lk 191.

8 Tiit Kändler, Puhkemas metsasõda. – Eesti Päevaleht 2. III 2001.

9 Helen Urbanik, Kas uus metsaseadus piirab omanikku? Eesti Ekspress 4. V 2006.

10 Kultuuritegelased pöördusid Eesti metsa päästmiseks riigijuhtide poole. – Delfi 1. XII 2016.

11 RMK peatab majandamise metsade range kaitse töörühmas välja valitud salu- ja laanemetsa aladel. 17. I 2017, www.rmk.ee

12 https://www.envir.ee/et/metsanduse-arengukava-aastateks-2021-2030

13 Asko Lõhmus, Mida on näidanud aasta metsapoleemikat – Sirp 1. IX 2017.

14 Tuul Sepp, Lindude seltsielu – Eesti Loodus 2012, nr 5.

15 President Lennart Mere intervjuu Postimehele 21. IX 1999. https://vp1992-2001.president.ee/est/k6ned/Intervjuu.asp?ID=4532

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht