Käsi kehva tervisega Peipsi pulsil

Mida öelda neile, kes nõuavad uurimist, kas täiendavad heitveed siiski pole tähtsusetu mõjuga – kas mõelda, et Peipsi on juba niigi hukas, mis seal enam?

HELLE MÄEMETS

Viimase aasta jooksul on tuliselt ja teravalt üles kerkinud Tartu lähistele kavandatud tselluloositööstusega seonduv. Seetõttu ei saa mööda vaadata suurjärvest Peipsist, kuhu hakkaksid jõudma tehasest välja voolavad rohkem või vähem ohtlikud jäägid. Seda meie ühisvara, Euroopa suuruselt neljandat järve pindalaga 3555 km², on tänu dr Juta Habermani eestvedamisele tutvustatud mitmes monograafias, mis käsitlevad valdkondi tektoonikast folkloorini – eestikeelsed „Peipsi“ (1999 ja 2008; uuema monograafia tõlge vene keelde 2012), ingliskeelne sari „Lake Peipsi“: „Geology“, „Flora and Fauna“, „Meteorology, Hydrology, Hydrochemistry“ (1999–2001). Ilmunud on hulgaliselt teadusartikleid, seoses tehaseplaaniga ka sisukaid ajaleheartikleid selle võimalikust mõjust Peipsile Ants Ermilt, Tõnu Kurissoolt ja teistelt.¹ Peale Kurissoo on ka Peipsi uuringute kauaaegne juht dr Külli Kangur rõhutanud, et Peipsi puhul ei maksa unustada Venemaad, kellele kuulub üle poole järve akvatooriumist (56%) ja valgalast (58%). Et pisut selgemaks saaks, mis on Peipsi korduvalt mainitud kehva seisundi taga, tutvustan veekogude eutrofeerumist ning nende ökoloogilise kvaliteedi hindamist. Kindlasti pole see kõikehõlmav ülevaade, vaid kajastab autori teadmust, mis on kujunenud viimase paarikümne aasta jooksul Peipsi taimestikku uurides ning kolleegide tulemusi jälgides. Olen väga tänulik auväärsele nõuandjale dr Reet Laugastele, kes kirjatööd täiendas.

Ainulaadne hiidjärv

Asumine lubja- ja liivakivide avamusalade, merelise ja kontinentaalse kliima, samuti okas- ja lehtmetsade taimkattevööndite piiril on teinud Eesti looduslikult mitmekesiseks ning meie järvede galerii märksa rikkalikumaks kui mõnes suuremas riigis. Igaüks on näinud tumedaid turbaseid rabajärvi, Lõuna-Eesti künklikes külamaastikes asuvaid rohketoitelisi järvi, liivikute pehmeveelisi vähetoitelisi või paealade sinaka kareda veega allikajärvi. Väikejärvi saame oma regioonis kuidagiviisi tüpiseerida, kuigi iga järv on omaette „isiksus“, unikaalne ja kordumatu. Teatud täpsusastmega saame ka väikejärvede heaolu üle otsustada, kui võrdluseks on säilinud vähese inimmõjuga või looduslikus seisundis olevaid sama tüüpi veekogusid. Peipsi on nii suur ja ulatub pikalt põhjast lõunasse, et omanäolised on selle erinevad osadki. Ainulaadse hiidjärve seisukorra hindamine saab lähtuda eelkõige tema enda kunagistest näitajatest, võttes eelduseks, et sada aastat tagasi oli kliima suhteliselt sarnane (kui oli) ja inimmõju väike. Abi saame setete uuringuist, näiteks ränivetikate (kestade) koosseis eri kihtides võimaldab teatava täpsusega oletada veekogu omadusi nende settimise perioodil. Mingil määral saame kasutada ka üldist paradigmat, näiteks et vähene läbipaistvus, suur fosforisisaldus vees ja/või setetes, sagedased vetikaõitsengud ning elustiku liigiline vaesumine on kasvanud toitelisuse ja seisundi halvenemise märgid. Mõneski valdkonnas ja mõne elustikurühma kohta pole ajaliste muutuste jälgimiseks vanemaid andmeid. Teame küll, et juba 1895. aastal põhjustas Peipsis vee õitsenguid seal praegugi tihti ulatuslikult esinev sinik ehk sinivetikas ehk tsüanobakter Gloeotrichia echinulata,² sest tema kerajad kolooniad on palja silmaga nähtavad. Vähem silmatorkavate, samuti massiliste ning tihti ka toksiine tootvate sinikuliikide kohta aga sääraseid andmeid pole. Kehv on lugu keemiliste näitajate võrreldavusega, sest laboratoorsed meetodid on aja jooksul täiustunud ning praeguste tulemustega võrreldavad biogeenide (taimedele vajalike toiteelementide) andmed algavad 1980ndate keskpaigast. Nii on 100 või isegi 50 aasta jooksul toimunud muutuste selgitamisega üksjagu raskusi, millele annab lisa järve veetaseme kõikumine. Kõrge veega maskeeruvad ja madala veega tulevad eriti teravalt esile allpool kirjeldatavad, eutrofeerumisega seotud nähtused.

Toiduküllus teeb haigeks

Toiduküllus (eutroofsus, hüpertroofsus) peaks ju olema tore, kuid kiirel, inimtekkelisel eutrofeerumisel veekogus toimuv käib talle üle jõu. Aastatuhandete vältel koguneb veekogudesse elustiku jääke orgaaniliste setetena ning potentsiaalse väetisena ka loodusliku arengu tulemusena, aga tsiviliseeritud inimene kiirendab seda protsessi kordades. Ökosüsteemis võtavad väetamisel võimu need produtsendid (vetikad, taimed), kes kiiresti kasvavad, rohkesti biomassi toodavad ning lagunedes kas siis omakorda peagi teistele organismidele toiduks saavad (nt pehmete kudedega vetikad) või aeglaselt lagunevat setet tekitavad (nt tselluloosirikkad taimed). Väetatud järves ei saa paljud varem seda asustanud liigid enam hakkama, sest väheneb vee läbipaistvus, talvel (lumega jää all) või suveöödel tekib hapnikupuudus. Ka toiduvõrgustik muutub, kusjuures rohkearvulised organismid ei pruugi enam toiduahelasse sobituda. Loomne hõljum, olles kohastunud tarbima üht tüüpi vetikaid, ei pruugi suuta tarbida uusi dominantliike; aste kõrgemal jäävad nälga loomhõljumist toitujad ja nii edasi.

Suurenevad roostikud kasutavad ja hoiavad endas osa toiteainetest, millega inimene on veekogu aastakümnete vältel nii haju- kui ka punktreostuse kaudu kostitanud. Randade roostumine häirib hulka sealseid asukaid – väheneb elupaikade valik, sest pilliroog ja hundinui tõrjuvad välja kribalamaid vennikesi ning moodustavad tihti puhaskogumikke –, varte teatud tihedusest alates pole enam ühtegi teist taime. Pole aga halba ilma heata: rookõdul toimub ka järve puhastumine – denitrifitseerimine, mille käigus mikroorganismid osa lämmastikust gaasilisena tagasi atmosfääri läkitavad. Tuleb ka märkida, et roostike suurenemine pole veel kõige hullema seisundi tunnuseks, mitmel pool Lääne-Euroopas hävib juba ka roostik. Fosfor ei lendu kuhugi, jäädes järve elustikku ja setetesse. Setteist tuleb ta lainetusest mõjutatud madalvees üha aineringesse tagasi resuspensiooni- ja difusiooniprotsessis,³ kuid võib talvel jää all vabaneda ka hapnikupuuduse korral. Kui veekogu üldine liigirikkus väheneb ja/või lisanduvad vähesed, laiutavad liigid, siis on tema ökosüsteem vähem stabiilne, vähem kohanemisvõimeline ka aastast aastasse toimuvate looduslike tingimuste muutuste või kõikumiste suhtes.

Eelkirjeldatu kujutab suurel määral seda, mis on toimunud viimase poolsajandi vältel Peipsis, kus vee läbipaistvus kesksuvest alates on vilets (lõunaosas alla meetri), enamikul suvedel on massidena sinikuid ning aeg-ajalt surevad kalad. Rannas on laiade vööndite või vallidena pilliroovarsi ning kohati juba mudaks lagunevat roogu, mille hulk veel 30 aastat tagasi oli hoopis tagasihoidlikum. Professor Ülo Mander ning teisedki Emajõe ja Peipsi vee kaitseks kõnelejad on korduvalt rõhutanud järve juba praegu kehva seisundit. Mida siis hinnatakse arvuliste näitajate põhjal?

Seisund kesine või halb

Nagu juba öeldud, kriteeriumide leidmine on vaevaline, kasutatud on kõikvõimalikke ajaloolisi andmeid, analoogiaid ja modelleerimist. Kui võtame lahti iga-aastase riikliku seire aruanded, mis on vabalt huvilisele kättesaadavad, nt 2016. aasta lõpparuande,⁴ näeme, et kevadest sügiseni määratakse iga kuu vee läbipaistvust ja keemilisi näitajaid (pH, üldfosfor, fosfaadid, üldlämmastik, lämmastiku anorgaanilised ühendid), uuritakse vetikhõljumit (fütoplanktonit) ning selle pigmente ja loomset hõljumit (zooplanktonit). Kord aastas on tehtud ka taimestiku ja põhjaloomastiku seiret ning osa töödest toimub koos Venemaa esindajatega (kevadtalvine ja augustikuine seirering jm). Nimetatud aruandes leiab ka keskkonnauuringute keskuse laboratooriumi üldfosfori andmed, mida võib kõrvutada näiteks Eesti Ekspressis ilmunutega.⁵

Peipsi põhjapoolne osa, Suurjärv, mis oli veel 1960ndail paiguti koguni kesktoiteliste joontega, on tänapäeval rohketoiteline (eutroofne), Pihkva järv aga ülirohketoiteline ehk hüpertroofne (varem eutroofne) ning vastavalt sellele erinevad ka nende seisundi hindamiseks kasutatavad väärtusvahemikud. Väheasustatud randadega Lämmijärv kahe suure osa vahel toimib mingil määral toiteaineid siduvana, kuid vette lisandunud toitesoolade mõju on siiski aegamööda, kuid järjekindlalt rullunud põhja poole. Näitena pakutud aruandest ilmneb, et aastail 2003–2015 vastas enamiku keemiliste näitajate ja vee läbipaistvuse keskmine väärtus augustis (mil toimub kogu järve hõlmav ühisekspeditsioon) kõigis uuritud järveosades kesisele või halvale seisundile, ainult fosfaatiooni oli tagasihoidlikumalt: sel ajal on fosfor elustiku poolt tõenäoliselt seotud orgaanilistesse ühenditesse. Ehkki üldfosfori sisaldus Pihkva järve vees ja sealne läbipaistvus olid 2016. aastal perioodi keskmisest paremad, ei küündinud nende väärtused ikkagi paremasse seisundiklassi.

Taimse ja loomse hõljumi muutusi võib troofsuse tõusuga selgemini seostada, kui vaadelda pikemat perioodi, mille vältel on kadunud või esinevad nüüd väheneva sagedusega varem tavalised „puhta“ vee liigid, sest üksikutel aastatel mõjutavad nende esinemist tugevasti konkreetse aasta ilm ja teiste elustikurühmade olukord. Näiteks: zooplanktonist toituvad kalade noorjärgud ning nende aastakäikude (kohortide) arvukus erineb tunduvalt. Vee all kasvavatele taimedele mõjub tugevasti ja teeb seisundi hindamise keeruliseks veetaseme kõikumine, kusjuures paradoksaalsena mõjuvas suunas – mida madalam vesi, seda rohkem taimi. Nii on taimestikus olnud kõige selgemaks pikaajaliseks suundumuseks juba mainitud roostike juurdekasv, mis praegu on kõige kiirem Suurjärves, kus mõned rannad on kinni kasvanud meie seireaastate jooksul (2005–2017).

Satelliidifotode⁶ järgi otsustades on Pihkva järves roostike juurdekasv pidurdunud, mis võib olla märgiks nende väljasuremise algusest, aga ka sobivate alade ammendumisest. Velikaja jõe suudmest piki läänekallast põhja poole liikudes kohtame vägevaid taimelabürinte, milles valitsevad teised liigid – ahtalehine hundinui, ujulehtedega taimed ja lemled ning on kujunenud selgeveelisem, avajärvest erinev veekogu osa. Omaette maailm on vaiksetes mudastes paadikanalites, mis rohket ja mitmekesist taimestikku põhjast pinnani täis.

Mürgid, plii ja plast

Mida siis öelda neile, kes nõuavad uurimist, kas täiendavad heitveed siiski pole tähtsusetu mõjuga? Kas mõelda, et Peipsi on juba niigi hukas, mis seal enam? Siinkohal küsimus neile, kes tselluloositehase mere äärde viiksid: kas me Läänemere suhtes oleme otsustanud, et niigi üks reostatumaid meresid, mis seal enam? Siinkirjutajale pole selge, kuidas tehase mõju uurimist ette kujutatakse. Asjatundjad on loetlenud peale toitesoolade hulga otseselt mürgiseid ühendeid, mis tselluloosivabrikust vette satuksid. Milline letaalsuse test tuleks uuringus korraldada ja milliste organismide peal? Täiendava uurimise nõudjatele vastuseks: Peipsit ja Emajõge on hüdrokeemiliselt ja -bioloogiliselt uuritud piisavalt põhjalikult, seisundit jälgitakse pidevalt. Uurida tuleb, mida ja kui palju plaanis olev tehas vette lisab, just see peaks must-valgel olema välja toodud. Kes seda peaks tegema, milline on maailma ajakohaseim tehas ja kas arendajad on valmis kõige moodsama tehnoloogia eest maksma? On küsitud ka seda, miks tehas peaks võtma uue vee jõest ega saaks oma vett korduvkasutada.

Peipsi mürgitamisega peaks juba ammu tõsiselt tegeldud olema. Velikajat pidi ülesvoolu asuvad tööstused on Pihkva järve aastakümneid saatnud tsinki, niklit, rauda, vaske jm metalle,⁷ kantserogeensete polütsükliliste aromaatsete süsivesinike (PAS) suhteliselt kõrget sisaldust Suurjärves on seostatud nii põlevkivitööstuse kui ka veesõidukitega.⁸ Meil ei ole PASi hulgast ja levikust järves ülevaadet, uuringud on olnud pistelised. Raskemetallide ja kloororgaaniliste ühendite uuringute vajadust on nimetanud Enn Loigu.⁶ Peale eeltoodu on Peipsile karuteene osutanud plii odavus. Kui Eesti poolel on veekogude ääres pliihaavlite kasutamine viimasel ajal olnud keelatud, siis teisel pool järve polegi poodides muud müügil. Osa pliihaavleid söönud (nt luiged) või nendega lastud lindudega mürgitatud kotkaist satub aeg-ajalt maaülikooli ravile, aga ilmselt sureb nii veelinde kui ka kotkaid veel teadmata hulgal. Rohkesti on Peipsis odavaid piraatvõrke, nn hiinlasi, mille servades on raskuseks plii. Igal aastal tragitakse neid hulgaliselt välja, kuid järve jääb tõenäoselt samuti palju. Peale selle, et järve jäetud võrgus mädaneb surnud kala ja vahel ka linnud, jõuab pehme plii sealtki keskkonda.

Peipsi on mereline oma suuruse ja tugeva laine poolest ning see toob talle ka merelisi muresid. Tuhandete kalastajate jääle jäetud pudelid ja muu risu, puhkajate poolt randa jäetud rämps – kõik see muutub liikuva vee ja liiva mõjul üha väiksemateks osadeks, kuni kurikuulsa mikroplastini, mille söömine jääb mõnele tillukesele vee-elukale viimaseks eineks.

Puhas magevesi on maailma mastaabis kiiresti saamas üheks kõige enam nõutavaks loodusressursiks ning ei tohi unustada meie vastutust selle aarde hoidmisel. Peipsi puhul ei tule kõne allagi selle tervisega veel mängida, vaid tuleb püüda sammukesehaaval olukorda parandada. Sama teeb jõudumööda ka idanaaber, ehkki sealsed raskused on kohati veel hullemad. Nii loeme Delfist,⁹ et 2014. aastal avati Oudovas (Gdov) miljonise eurotoetuse eest rajatud puhastusjaam, mis ei puhastanud. Ehitaja oli projekti lihtsustanud (keegi ilmselt sai tulu) ning väidetavalt tuleks tehtu asemele ehitada uus. See meenutab paraku mõndagi meil eurotoetusega rajatut.

Ükskõik, kas räägitakse Peipsist või mõnel teisel looduseteemal, on selge, et inimloom on nii mugav kui iganes olla saab ning tema mõtteviisi muutmine käib teosammul. Kuni on veel mulje või lootus, et keskkonnal pole häda suurt midagi, pasundatakse edasi majanduskasvust ning toodetakse kiiresti lagunevat rämpsu, et saaks jälle toota ja müüa. Võrreldes mõne teise maailmaosaga ongi siin asustus hõredam ja olukord ehk veel natuke parem. Aga mõeldes tulevikule: kas kasutada põletatud maa taktikat ning teha Eesti sama haledaks ja mitteatraktiivseks nagu mõned teised maad või ollagi puhta loodusega (nagu ilutoodete reklaamis) ja keskkonnaküsimustes pädevate juhtide poolt valitsetav riik, mida on täiesti võimalik mõistlikult majandada. Kõige suuremat kisa teise variandi vastu tõstavad need, kes rikkuse allikana näevad jätkuvalt miljonite aastatega kujunenud kivimite, jääaegade järel tekkinud kruusa, aastatuhandetega kasvanud rabade, sajandiga sirgunud metsa ja muu, ilma nende endi vaevata tekkinud vara müümist. Lahtine põlevkivikarjäär ulatub praegu juba Narva jõe kaldale, kuid me pole põlevkivi raiskamisele ikka veel täie jõuga lõppu teinud. Keskkonnaküsimused on tähelepanu all nii palju, kui see on seadusega nõutav, mõjude hindamiste aruanded ei pruugi sisaldada otsust kavandatava tegevuse lubatavusest, tulihingelised looduskaitsjad on oma ametkondadele pigem tüliks kui õnnistuseks. Mahlajooksu ajal kärbitakse kaskesid ja õitsemise ajal langetatakse pärnasid. Sajanditega arenenud loodustarkus on hääbumas, aga uus ja teaduslik juurdub keskmises heaoluihalejas visalt. Võib-olla seetõttu, et ta on kasvanud teistsuguses keskkonnas, võib-olla paljude tundeid see valdkond lihtsalt ei kõneta. Nii me siis tegutseme XXI sajandi tehnovõimekusega ja IX sajandi mentaliteediga, mille hulka võib arvata ka valmistumise sõjaks. Pidulik ülekanne uuest tapamajast või puutüvede pilbastamine laskeharjutustel on jätkuvalt endastmõistetavad.

Käes on suvi. Pange peitu nutid ja muud vidinad, istuge ja mõtisklege natuke niisama kusagil looduses. Kui see hea tundub, ehk pole veel kadunud kõik.

 

Helle Mäemets on Eesti maaülikooli põllu­majandus- ja keskkonnainstituudi hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli vanemteadur.

1 Ants Erm, Emajõgi ja Peipsi ei pea tehase koormusele vastu – Maaleht 24. V 2018; Tõnu Kurissoo, Uus asukoht ei muuda midagi – kokkulepe Venemaaga ei lase tselluloositehasel ikkagi sündida – Eesti Päeva­leht 6. VI 2018.

2 Leo-Peeter Kullus, Talvised ekspeditsioonid Peipsi-Pihkva järvel. – Eesti Loodus, 1963 6, lk. 357–360.

3 Olga Tammeorg, Jukka Horppila, Reet Laugaste, Marina Haldna ja Juha Niemistö, Importance of diffusion and resuspension for phosphorus cycling during the growing season in large, shallow Lake Peipsi – Hydrobiologia, nr 760(1), 2015, lk 133–144.

4 Peipsi järve hüdrobioloogiline seire ja uuringud. Lõpparuanne. EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituut, (toimetanud Olga Tammeorg ja Marina Haldna), Tartu 2017.

5 Enn Loigu, Analüüs: Mida me teame ja mida ei tea Tartu tselluloositehase mõjust Emajõele. – Eesti Ekspress 23. V 2018.

6 Urmas Peterson ja Jaan Liira, Eesti ja Euroopa järvede kaldaveetaimestiku, põhiliselt rannaroostike dünaamika Landsati piltide aegreas. Eesti kaugseire 2016 (toim Urmas Peterson ja Tiia Lillemaa), Tartu Observatoorium, 2016, lk. 119–135.

7 B. K. Лесненко, Влияние бассейна реки Великой на экологию Псковско-Чудского озера – Охрана окружающей среды и устойчивое развитие в водосборном бассейне, 1997.

8 Ingeborg Veldre, M. Karlova, M. Leinsalu, Peipsi järve saastumisest kantserogeensete ühenditega. – Peipsi järve seisund (toimetanud Tarmo Timm), Tartu 1990, lk 39–41.

9 Lauri Laugen, Peipsi Venemaa-poolsele kaldale ehitati EL-i raha eest mittetöötavad puhastusseadmed, solk ujub Eesti poole – Delfi 19. XII 2016.