KC juhtum

Teaduses on peaaegu alati nii, et kui üks probleem lahendatakse, siis vähemalt kaks uut tekib juurde.

ENDEL TULVING

Ma olen mälu uurinud kogu oma elu. See uurimine on mulle olnud ülimalt huvitav ja pakkunud palju rahuldust. Ise pean oma elutöö keskpunktiks episoodilist mälu. „Avastasin“ episoodilise mälu, kirjutasin sellest, arendasin seda mõistet ja pidasin tol ajal lahinguid „uue mälu“ eluõiguse eest. Paljud mälu-uurijad olid alguses selle uudse ja nende arvates mõttetu idee vastu.1

Episoodiline mälu sai algtõuke artiklist, mille olin avaldanud 1972. aastal. See algus oli puhtalt teoreetiline. See oli algeline ja spekulatiivne, sealt puudus igasugune tõendusmaterjal. Aga 1980ndateks olin jõudnud nii kaugele, et sain oma arvamusi ja väiteid toetada juba paljude faktidega, mis minu enda arvates olid päris veenvad. Väike probleem seisnes selles, et kriitikud leidsid alati osavaid vastuväiteid ja seepärast oli seis suurema osa ajast viigis.

Episoodilise mälu uurimise käik muutus järsult, kui ma õnneliku juhuse läbi – õieti õnnelike juhuste seeria läbi – kohtasin KCd. Suuresti tänu sellele kohtumisele ja sellest arenenud sündmustele sai episoodiline mälu, mis kriitikute arvates oli ainult Tulvingu kujutluse vili, endale alalise koha tänapäeva mäluteaduses.

Siinses lühikeses kirjatöös püüan anda ülevaate, kuidas see juhtus.

Episoodilise mälu „avastanud“ Endel Tulving on mälu uurinud kogu oma elu.

Egert Kamenik / Postimees / Scanpix

KC (pärisnimega Kent Cochrane) oli noor mees, kellele meeldis kihutada mootorrattaga, mis sõprade arvates oli tema jaoks liiga suur ja võimas. Ja nii juhtuski, et 1980. aastal, kui KC oli 30aastane, sattus ta raskesse õnnetusse, mis põhjustas tal ulatusliku ajukahjustuse.

Õnnetuse järel oli KC kolm päeva koomas, kuu aega intensiivravis ja saadeti seejärel kuueks kuuks tervisekeskusse paranema. Paari järgneva aasta jooksul alates 1983. aasta veebruarist uurisin põhjalikult KC mälu. Kohtusin temaga paar korda nädalas, tehes temaga katseid ja vesteldes tema ja ta lähedastega, abiks perekonna fotoalbum ja muud mälestusesemed. Kui me jälitasime tema kaduma läinud minevikku, toimusid minu intervjuud temaga eri kohtades: tema või minu kodus, ülikooli laboratooriumis või minu autos.

KC ajukahjustus oli ulatuslik, hõlmates mitut aju struktuuri ja piirkonda (täpsem informatsioon koos aju piltidega on ajakirjas Neuropsychologia2). Üllatuslikult jättis nii suur ajukahjustus vähe jälgi KC üldisele käitumisele. Üks erand siiski oli: sõprade arvates oli tema iseloom muutunud paremaks. Ta oli viisakas, tähelepanelik, alati valmis uuteks testideks ja katseteks. Veel üks hea omadus oli, et ta kunagi ei luisanud ega mõtelnud midagi välja. Kui ta mõnele küsimusele vastust ei teadnud, siis ta ei bluffinud, vaid ütles alati „ma ei tea“. Oma vaimsetelt võimetelt ei erinenud ta märgatavalt teistest inimestest. Tema IQ oli normi piires. Ainus tõsiselt kannatada saanud intellektuaalne võime oli tema mälu.

KC anterograadne mälu – kõik, mis tuleb õnnetusest edasi – oli enam-vähem kadunud. Selles mõttes oli ta oma mälu kaotanud. Tema amneesia oli sama lai ja sügav kui HMil – maailma kõige tuntumal amneesikul.3 Ükski asi, mida ta nägi, kuulis, katsus, või juhtum, milles osales, ei püsinud tal kauem meeles kui mõni minut. Uue informatsiooni omandamine ja omamine oli äärmiselt vaevaline. Näiteks minu nime ei õppinud ta kunagi ära.

Kuid tema mälu selle kohta, mida ta oli korraliselt õppinud või muidu tähele pannud enne ajukahjustust, oli täiesti puutumatu.

KC teadmised maailmast olid võrreldavad teiste omavanustega, kelle IQ ja haridus olid temaga samal tasemel. Näiteks teadis ta, kes on Louis Armstrong, kus asub Sahara kõrb, miks mustad riided annavad rohkem sooja kui valged, mis vahe on stalagmiidil ja stalaktiidil, mida tähendab „perifeeria“ ja lõputu arv muid fakte. Ta teadis asju, millest tavaline lugeja pole kuulnudki, nagu näiteks „ekstruuderi kruvi“ või „spiraalne spindel“, mis olid seotud tema õnnetusele eelnenud tööga. Samuti oskas ta väga hästi kirjeldada niisuguseid tegevusi nagu autorehvi vahetamine, viisakas restoranis einestamine või kuidas helistada telefoniputkast sõbrale, kelle numbrit ei tea.

KC teadis üsna palju ka enda kohta. Mitmed säilinud teadmised olid autobiograafilised. Loomulikult teadis ta omaenda ja teiste perekonnaliikmete nimesid, kus ta oli sündinud, kus lapsepõlves elanud, oma praegust aadressi ning oskas nimetada mõlema elukoha lähedasi orientiire. Ta mäletas oma õpetajate nimesid ja tundis klassipildilt ära klassikaaslasi. Ta teadis, et perel on suvemaja, kus ka tema tavaliselt oma suved oli veetnud. Ta näitas suvemaja asukohta Ontario kaardil, teadis, kui kaugel on see Torontost ja kui palju aega kulub sinna sõiduks. Ta teadis, et oli varem olnud mootorratta omanik ja teadis perekonna auto marki Honda ja selle värvi, mis oli pruun.

Kui KCga juttu ajasin, tuli ette ka sündmusi tema õnnetuse-eelsest elust, mille kohta ta ütles, et ta neid ei mäleta. Ta eitas isegi värvikate sündmuste mäletamist, mis oleksid pidanud iga inimese mällu sööbima. Näiteks ei mäletanud ta, et oli kõrtsis kakeldes murdnud käeluu, mis viis ta haiglasse. Ta ei mäletanud tõsist liiklusõnnetust – mille ta ise oli põhjustanud, sõites limusiinile sisse omatehtud bagiga –, mis talle paksu pahandust kaela tõi. Tal puudus igasugune mälestus kodu vahetus läheduses toimunud suurest kemikaalidega rongiõnnetusest, mis sundis evakueerima 200 000 inimest, KC perekond sealhulgas.

Mul kulus palju tunde KCga vesteldes, enne kui aru sain, et ta ei mäleta neid sündmusi oma elust, millest ta oli osa võtnud pealtvaataja või kaastegelasena. Avastus, et KC „mälestused“ olid jagatud kahte liiki, tuli üllatusena. Miks mäletas ta oma esimest kodu, kust perekond välja kolis, kui KC oli üheksa-aastane, või auto värvi, kuid mitte katastroofilist kaubarongiõnnetust või oma haiglaga lõppenud seiklusi? Niisugusest mälu eripärast ei olnud ma varem kuulnud. Hea uudis oli loomulikult see, et seesugune mälu liigitus sobis minu jaotusega – episoodiline/semantiline – nagu rusikas silmaauku. Kui nii, siis tähendas see, et nüüd on olemas tõend loomulikust lahknevusest kahe mälusüsteemi vahel.

Episoodilisel ja semantilisel mälul peavad olema ajus erinevad neuronaalsed alused, kuna kahjustus likvideerib ühe neist, kuid jätab teise puutumata. Eriti meeldis mulle fakt, et niisugust vahet ei saanud ükski kriitik oma jutuga olematuks teha. Sellises olukorras lahendavad targad inimesed probleemi vaikimisega, mida mu kriitikud ka tegid.

Teaduses on peaaegu alati nii, et kui üks probleem lahendatakse, siis vähemalt kaks uut tekib asemele. Siin juhtus samamoodi. Keegi ei kahtle enam episoodilise mälu olemasolus, aga ilmsiks tuli uus probleem, mis on eelmisest isegi keerulisem. Milleks on vaja erilist mälusüsteemi oma kogemuste mäletamiseks? Millise eelise annab episoodilise mälu looduslikus olelusvõitluses?

Minu teooria on see, et episoodilise mälu võtmemõisteks on aeg. Mitte tavaline abstraktne füüsiline aeg, vaid „subjektiivne aeg“, milles elame, mida me tunnetame ja mis meid ümbritseb sünnist surmani. Mõni aeg tagasi lõin veel ühe uue mõiste – kronesteesia ehk ajatunne (sense of time). See on hüpoteetiline, eriline teadvuse liik, mis lubab inimesel ajas rännata. See on üks evolutsiooni kõige hilisemaid saavutusi, mille abil saab inimene mõttes rännata minevikku, kuid samuti ka tulevikku.4

Teadlaskond on seni kronesteesia mõiste tähele panemata jätnud, kuigi Google juba teab, mis see on. Sellest hoolimata olen kindel, et see varem või hiljem „avastatakse“. Kui see juhtub, siis võime jälle olla tänulikud KCle. Võimalus, et inimene kaotab oma subjektiivse aja, säilitades samal ajal täielikult teadmised füüsilisest ajast, pärineb muude tõenduste kõrval just temalt. Ja lahenduse otsimine müsteeriumile, mis plaan oli evolutsioonil subjektiivse aja sissesokutamisega tavalisse mällu, annab sama palju huvitavat ja põnevat tegevust tulevatele põlvedele.

1 Kokkuvõtet nendest seisukohtadest vaata: Tulving, E. (2002). Episodic memory: From mind to brain. Annual Review of Psychology, 53, 1–25.

2 Rosenbaum, R .S., Köhler, S., Schacter, D. L. et al., „The case of K.C.: contributions of a memory-impaired person to memory theory“ – Neuropsychologia 2005, 43 (7): 989–1021.

3 https://en.wikipedia.org/wiki/Henry_Molaison

4 Nyberg, L., Kim, A. S. N., Habib, R., Levine, B., & Tulving, E. (2010). Consciousness of subjective time in the brain. Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America, 107(51), 22356–22359.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming