Kes on edukas teadlane?

Intervjueeritud doktorid peavad edukaks inimest, kes oma isiksusega suudab teisi kaasa tõmmata ning toob tööga ühiskonnale praktilist kasu.

ENELI KINDSIKO, MAAJA VADI

2016. aasta lõpul alustati Eestis teadlaskarjääri uurimist. Intervjueeriti ligi 70 teadlast, kes aastatel 2000, 2005 ja 2010 on siin doktorikraadi kaitsnud, et teada saada, mis on neist nüüdseks saanud ja millisena kujutatakse ette teadlaskarjääri. Selgitati välja kõigi neil aastatel kaitsnud isikute (ligi 400) karjäär. Kui paljud leiavad oma kvalifikatsioonile vastava rakenduse tööturul ning kui paljud saavad teaduspõhist mõtteviisi rakendada era-, riigi- või kõrgharidussektoris?

Uuring valmis Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tugevdamise programmi (RITA) tegevuse 4 „TAI poliitikaseire“ raames. 

Kes on edukas teadlane? Küllap on paljudel selle kohta oma arvamus. Kui Eestis küsitleti doktorikraadi kaitsnuid, siis ligi 70 intervjueeritava arvamused saab kokku võtta lausega: „Inimene, kelle praktilised teadmised on teoreetilises raamistuses ning kes oskab neid ühiskonna huvides rakendada.“ Selle kõrval tuleb ilmekalt välja, et formaalsete mõõdikute järgi on edukas see, kel on palju teadusgrante ja rohkelt tsiteeritud ingliskeelseid teadusartikleid. Need on akadeemilise maailma mõõdikud. Üldisem küsimus on: kuhu meie teaduskraadiga inimesed panustavad või saavad panustada?

Doktorid tööturul

Kui palju teaduskraadiga töötajaid vajab meie teadmuspõhist arengut taotlev ühiskond? Vaatame statistikat. Vaadelduna kahel perioodil on Eesti suurimate tööportaalide CV Keskuse ja CV Online’i peale kokku üle 30 000 töökuulutuse ning magistrikraadi nõue on vaid 0,2%-l, valdavalt piirdutakse märkega „kõrgharidus või selle omandamine“. Üldjuhul eeldatakse doktorikraadi vaid ülikoolide veebilehtede töökuulutustes.

Mida siit järeldada? Doktorite peamine tööturg on akadeemiline tööturg – nii kodu- kui ka välismaine. Kui jälgida eduka teadlase tunnuseid (ideaalis see, kelle praktilised teadmised on teoreetilises raamistuses ning kes oskab neid ühiskonna huvides rakendada; ent akadeemilises keskkonnas see, kes on omandanud rohkelt teadusgrante ja on paljude teadusartiklite autor), siis nimetatute puhul jääb ühiskonna nõudlus väga tagasihoidlikuks.

Mida doktorikraadi omandanud teevad? Joonis 1 toob kokkuvõtvalt esile aastatel 2000, 2005 ja 2010 kraadi pälvinud doktorite ülekaalus olevad karjäärisuunad. Tuleb välja, et mitteakadeemilised, s.t ülikoolivälised rollid esinevad rohkemal määral sotsiaal- ja arstiteaduste ning tehnika ja tehnoloogia valdkonnas. Selle positiivse asjaolu kõrval saab kriitilise aspektina välja tuua vajaduse leida põhjused, miks osas valdkondades on ülakaalus akadeemiline suund (nt loodus­teadustes). Kas see tuleneb sellest, et doktorid ei taju tööturu alternatiive küllalt atraktiivsena või neil on raske väljaspool ülikooli tööd leida? Kas Eesti mitteakadeemilise tööturu vajalik kompetentsitase ongi piiratud vaid bakalaureuse- või magistrikraadiga või seovad järelkasvupuuduses ülikoolid lõpetajad juba varakult endaga (tekitades olukorra, kus mitteakadeemilisele tööturule doktoreid ei jätkugi)? Ilmselt erinevad põhjused valdkonniti.

Näiteks arsti- ja terviseteaduste valdkonnas kolme aastakäigu doktorite karjääritee analüüs näitas proportsiooni 35/20/45 – 35% jätkab täiskoormusega akadeemilist karjääri, 20% astub täielikult mitteakadeemilisele tööturule ning 45% püüab osakoormusega ühendada akadeemilist ja mitteakadeemilist maailma (näiteks käiakse arstitöö kõrvalt osakoormusega ülikoolis õppetööd tegemas). Laias laastus püsib samalaadne olukord ka sotsiaalteadustes. Toome võrdluseks loodusteadused. Nimelt kehtib siin hoopis vahekord 75/15/10 ehk 75% jääb ülikooli, 15% liigub mitteakadeemilisele tööturule ja 10% püüab kombineerida. Kui vaadelda olukorra dünaamikat, siis võrreldes 2000. ja 2005. aasta lõpetajatega liiguti 2010. aastal juba palju rohkem mitteakadeemilisele või kombineeritud suunale ning seda kõikides valdkondades. Intervjuude käigus toodi peamiste põhjustena kas akadeemilise sfääri töökohtade ammendumine (vabu kohti parajasti ei olnud), akadeemilise töökeskkonna sobimatus (nõuded) või saadav töötasu.

„Kui ma vaatan just seda, mis toimub minu enda doktorantidega … Nad kõik peavad praktikas olema … Mul on väga raske öelda, et olge tööl ülikoolis, kui nad tegelikult praktikas teenivad kolm-neli korda rohkem. Akadeemilise karjääri alumistel pulkadel on see palk ikka äärmiselt väike. Meil on väga raske. Inimesed ei tule toime nii vähese rahaga ja eriti veel siis, kui kõrval on see praktiku palju uhkem palk.“ (akadeemiline karjäär, naine, sotsiaalteadused)

Töökuulutusi avaldav organisatsioon

Töökuulutuste arv

Kokku (tk)

Magistrikraadi eeldus (%)

Doktorikraadi eeldus (%)

CV Online

18 308*/18601**

0,2% */0,2%**

0,01%*/0,01%*

CV Keskus

12 132*/18 123**

0,06% */0,03%**

0,02%*/0,02%**

Tartu ülikool

17*/49**

29%*/37%**

47% */63%**

Tabel 1. Töökuulutustes kvalifikatsiooninõudena doktorikraadi esitanud kuulutuse avaldanud keskkondade lõikes. Allikas: autorite arvutused tabelis nimetatud allikate alusel. *Andmed seisuga 18. I. 2018. **Andmed seisuga 11. VI 2017.

Keskmine vanus kraadi kaitsmisel

Min-max vanus

kraadi kaitsmisel

Frascati valdkond

2000

2005

2010

2000

2005

2010

1 – loodusteadused

33

36

33

27–39

28–57

24–55

2 – tehnika ja tehnoloogia

44

36

34

33–58

28–55

27–67

3 – arsti- ja terviseteadused

31

37

37

28–33

29–56

28–67

4 – põllumajandus­teadused ja veterinaaria

47

40

30

34–55

31–56

29–32

5 – sotsiaalteadused

39

37

40

34–45

27–51

28–57

6 – humanitaarteadused ja kunstid

41

39

42

30–52

29–72

29–61

Tabel 2. Vanus doktorikraadi pälvimisel valdkondade ja aastate lõikes. (n = 389 doktorit)

Akadeemiline vs. mitteakadeemiline

Miks me käsitame sellist tendentsi ohuallikana? Mõne valdkonna töö on väga praktiline (nt arstid, tehnikateaduste insenerid, IT-spetsialistid, juristid, psühholoogid jne) ja akadeemilistel üksustel on järjest keerulisem andekaid doktoreid enda juurde akadeemilisse (teadlas)karjääri kutsuda ja seal hoida. Mitteakadeemiline tööturg on palgas konkurentsivõimelisem ning töö tulemuslikkuse hindamine ei tugine seal eeskätt teadusartiklitele, vaid valdavalt tööprotsessile. Teatud erialadel võib tulemiks olla tõsine järelkasvu puudus, mis omakorda seab ohtu nende erialade kestlikkuse.

Seega on mitme teadusvaldkonna püsimine otseselt seotud sellega, kuivõrd suudetakse konkureerida mitte­akadeemilise tööturuga, kuhu andekamad teadlased lihtsalt ära tõmmatakse. Mitteakadeemilise karjääri osakaal varieerub valdkonniti, ent kui liidame siia veel kombineeriva suuna, siis on pilt tõsisem. Võime esile tuua näiteks arsti- ja terviseteaduste valdkonna. Kuna valdkonna omapära ja ka vajalik tingimus on see, et paljud doktorid on nii arstid kui ka õppejõud/teadlased, siis kuidas nende tööd mõõdetakse – kumma maailma mõõdikute järgi? Allpool tuleb välja kõige enam levinud murekoht, mis selle valdkonna intervjuudest ilmnes – praktilise poole vähene väärtustamine, sest kõik ülikoolid vaatavad akadeemilises karjäärisüsteemis eeskätt teaduspublikatsioone. Tsitaat võtab kõige paremini kokku teadlaskarjääri seisukohalt arstiteaduste valdkonna suurima katsumuse.

„Väärtustatakse seda, et mina teen ikkagi arstitööd, ravin inimesi ja kui läheb kandideerimiseks, siis vaadatakse ikkagi, kui palju sul publikatsioone on. Midagi ei ole? Mõttetu mees, aga samal ajal olen tuhandeid inimesi terveks ravinud ja ühiskonda midagi andnud. [—] Me oleme jõudnud arstiteaduskonnas sellise probleemini, et eriti keerulistel erialadel, ja just kirurgilistel erialadel, meil ei ole enam professoreid. Ei ole teadureid, dotsente, nad veedavad päevi opitoas. Mina näeks küll, et peaks koha peale kandideerimistel arvestama seda ka, aga see praegune olukord on täpselt vastupidises suunas liikunud [—], et kas sa valid siis akadeemilise karjääri, liigud professuuri suunas või sa oled praktiseeriv arst.“ (kombineeriv karjäär, mees, arsti- ja terviseteadused)

Ilmselt võime tsitaadis toodud arstiteaduse problemaatika üle kanda veel õige mitmesse teadusvaldkonda. Valdkondades, kus teadustööga panustatakse kõige otsesemalt ühiskonda, on vaja võrdväärsena ingliskeelsele publikatsioonile arvestada ka praktikute kogemust. Need, kes soovivad vähemasti osakoormusega ülikooli juures edasi tegutseda, peavad sageli leppima kehvemate karjäärialaste edenemisvõimalustega just akadeemilisel suunal. Akadeemiline karjäärimudel on üles ehitatud ingliskeelsete teadusartiklite põhisele edutamiskriteeriumile – tingimus, mida praktikud sageli mujal töötamise tõttu täita ei jõua. Mitteakadeemiliste rollide täitmist akadeemilises karjäärimudelis ei soosita. Näiteks räägitakse vajadusest ettevõtlusega suurema koostöö ja ettevõtlike akadeemiliste teadlaste järele, ent tegelikkuses seda ei soodustata. Pigem vastupidi. Ettevõtja-teadlane ühes isiksus ei pruugi praeguse akadeemilise karjäärimudeli tingimustes olla mõistlik valik.

Valdkonnad erinevad väga palju ka selle poolest, mis vanuses doktorikraad kaitstakse ning see mõjutab inimese edasisi tööalaseid valikuid. Vanuse poolest on doktorid üldjuhul mitteakadeemilisele turule hilissisenejad. Paratamatult võidakse nende asemel eelistada bakalaureusekraadi ja 15–20aastase töökogemusega spetsialisti.

Kui võtta näitena sotsiaalteadused või arsti- ja terviseteadused, siis sageli on doktorid 30ndate keskpaigas olevad praktikud, kelle elustandard ja eraelu­kohustused seavad palga määravaks ametivalikut kujundavaks teguriks.

Joonis 1. Ülevaade domineerivatest karjäärisuundadest pärast doktorikraadi kaitsmist, n = 389 doktorit. Akadeemiline karjäärisuund – domineerivad akadeemilised töökohad; mitteakadeemiline karjäärisuund – domineerivad mitteakadeemilised töökohad väljaspool ülikoole; kombineeriv karjäärisuund – kombineeritakse osakoormusega akadeemilisi ja mitteakadeemilisi töökohti (nt jurist ja lektor; arst ja professor).

Valdkonnapõhised karjäärimudelid

Uuring tõi selgelt välja, kui erinevad on teadusvaldkonnad ning ühe valdkonna malli pealesurumine võib hakata takistama teiste valdkondade arengut. Silmas on peetud loodusteadustele sobivat karjäärimudelit, mis arvestab selles valdkonnas töö- ja karjäärielu kujunemist – lineaarne akadeemilisel suunal liikumine ongi seal tavapärane. Seevastu tulenevalt erialast on arstiteadustes kombineeritud karjäärisuund vajalikum, selleks et siduda tegevarstide kompetents teaduseluga. Tehnikateadused on tugeva surve all selle poolest, et mitteakadeemiline tööturg tõmbab tegevteadlasi enda poole, jättes akadeemilise üksuse personali defitsiiti. Ehk oleks taas abiks kombineeritud suuna toetamine ja väljaarendamine?

Niisuguseid argumente võime tuua iga uuritud valdkonna kohta. Kuna puuduvad rahvusvahelised eeskujud, mida mugavalt Eestis kohandada, siis tähendab valdkonnapõhiste karjäärimudelite väljaarendamine maailma mõistes uudse oma tee rajamist. Alati ei tasugi maailmas ringi vaadata ja teiste tehtut kuidagimoodi meie oludesse suruda. Seda enam et valdav osa eeskujuks võetud karjääriskeeme on õigupoolest laenatud suurriikidest, kus ajaloolised tingimused ja akadeemiliste valdkondade küpsusaste erinevad märkimisväärselt Eestist. Tõestusena toome ühe teadlasrühma karjäärialased arenemistingimused üleminekuaja Eestis:

„Kuna nii vähe oli ees, siis mul ongi väga haruldane võimalus olnud, peale seda, nagu ma ütlesin, et üks kuu hiljem ma sain ametikõrgendust koheselt ja kaks ja pool aastat hiljem jälle. See ei ole tüüpiline, see ajastu lihtsalt andis uusi võimalusi. [—] See oli ikkagi Eesti võimalus, kus plats oli tühi ja minusugused said toimetada, ja ma arvan, et see üleminekuajastu andis mulle võimaluse.“ (akadeemiline karjäär, naine, sotsiaalteadused)

10–15 aastat hiljem seisavad kraadikaitsjad silmitsi olukorraga, kus tõusuvõimalusi ja vakantse napib isegi siis, kui kandidaat on kõik vajalikud kriteeriumid kuhjaga täitnud. Seega tuleb karjäärimudelite väljatöötamisel alati arvestada ka tsüklilisusega – kas või sellega, milline on valdkonnas demograafiline olukord mitte ainult praegu, vaid ka viie või kümne aasta pärast.

Lõpetuseks naaskem küsimuse juurde „kes on edukas teadlane?“. Kuigi formaalsete mõõdikute järgi on edukas see, kel on palju teadusgrante ja rohkelt tsiteeritud ingliskeelseid teadusartikleid, siis intervjueeritud doktorid peavad isekeskis edukaks inimest, kes inspireerib oma isiksusega teisi (sh võib kokku panna teadlasrühma ja juhtida meeskonda) ning toob tööga ühiskonnale praktilist kasu. Selliseid inimesi tulebki toetada.

Eneli Kindsiko, PhD on Tartu ülikooli majandusteaduskonna kvalitatiiv­uuringute teadur ja lektor.

Maaja Vadi, PhD on Tartu ülikooli majandusteaduskonna juhtimise professor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht