Kes vajab satelliitseiret?

Satelliidid on head ajas kiiresti muutuvate dünaamiliste protsesside jälgimiseks, olgu selleks ilm või vägede ümberpaiknemine konfliktipiirkonnas.

KAUPO VOORMANSIK

Rannu kontrollala 2013. aasta augustis RADARSAT-2 täispolarimeetrilisel pildil.

Autori foto.

„Tegelikult piiksuvad meie kohal kosmoses sajad satelliidid,“ ütles ansambel Planeet. Nii see tõesti on, aga millega need satelliidid tegelevad? Laias laastus võib need jagada kolme klassi: side-, navigatsiooni- ja kaugseiresatelliidid. Kaugseiresatelliidid pildistavad või mõõdavad muul viisil Maa pinda ja atmosfääri. Iga koolijütski teab, et elame infoajastul, e-riigis ja andmete ning neist tuletatud info valdamine on iga otsuse langetamise aluseks. Pealegi on inimene loomupäraselt uudishimulik – me tahame üha rohkem teada saada ja mõista.

Mille poolest satelliidid info hankimiseks head on? Satelliitidega saab koguda andmeid suurte alade kohta, kiiresti ja väga sagedasti. Saab „minna“ kohtadesse, kus muidu oleks kas väga ebamugav (polaaralad) või ohtlik (konfliktipiirkonnad). Kogutud andmed on ühetaolised ja objektiivselt võrreldavad kogu maailma ulatuses. Inimkond ei tunne tänini ühtegi teist info kogumise meetodit, mis satelliitseirest neis aspektides parem oleks. Nt teise põlvkonna ilmasatelliit (Meteosat Second Generation, MSG) mõõdab 1/3 kogu Maa pinnast iga 15 minuti järel. Pole mõtet isegi arvutama hakata, kui kaua sama ala katmine lennukite, droonidega või jalgsi aega võtaks.

Satelliidid on head ajas kiiresti muutuvate dünaamiliste protsesside jälgimiseks, olgu selleks ilm või vägede ümberpaiknemine konfliktipiirkonnas. Sõjamehed said sellest juba ammu aru ja luure on ilmselt pikima ajaloo ja suurima eelarvega satelliitseire haru. Maastikuluure vägede ümberpaiknemisest ja vastase taristu seisust on oluline osa terviklikust luurepildist. See aitab maandada riske ja saada aimu, mida vastane plaanib. Võib muidugi vaielda, kui mõistlik see maapealne omavahel ussitamine üldse on, aga paraku on vist inimkond ikka sellises arengufaasis, et militaarvaldkonnaga tuleb tegelda. Positiivse külje pealt toob „sõjaks valmistumine“ kaasa tehnoloogia arendamise, millest võib lõpuks olla tsiviilvaldkonnas palju rohkem kasu kui sõjaväljal. Tugevaim näide on ilmselt satelliitnavigatsioon ja GPS – algselt sõjaliseks otstarbeks arendatud, on selle süsteemi tsiviilkasu tänapäeval mitu korda suurem.

Satelliitseiret võib vaadelda ka kui avalikku hüvist. See on nagu autoteed, kus iga kodaniku väike kasu on olemas, aga keegi seda üksi kinni ei maksa. Mõistlik on korraldada satelliitseire teenus riigi või veel kõrgemal rahvusvahelisel tasemel. Kasu näide? Tänapäeva ilmaennustusmudelid kasutavad sisendina rohkelt satelliitseire andmeid ja tulevikus ilmselt veel rohkem. Iga kodanikku huvitab suuremal või vähemal määral, mis ilm homme tuleb, selleks et oma tegemisi paremini plaanida.

Riik vajab satelliite oma loodusressurssidel ja taristul silma peal hoidmiseks. Jääolude täpne kaardistamine satelliitidelt võimaldab paremini plaanida jäälõhkujate tööd ja säästa seeläbi kütust. Satelliitidelt saab kaardistada sinivetikate õitsengualasid ja mõõta muid vee kvaliteedi parameetreid, jälgida metsi: aastas raiutud alade pindala ja taasmetsastumise kiirust. Veel rohkem vajab satelliitseiret rahvusvaheline tasand ülemaailmses tulevikuvisioonis. Kliima kahtlemata muutub, aga kui suures ulatuses ja kuidas me oma tegemisi sättima peaksime, et siin ikka hea olla oleks – selleks on satelliidid asendamatud Maa kliimast ja arengusuundadest suure pildi saamiseks.

Otse loomulikult ei pea satelliitseiret ainult Maa-keskselt vaatlema. Päikesesüsteemi eluiga on meie praeguste teadmiste järgi lõplik ja kui inimkond ei taha käituda allaandjana, siis meil tuleb siit kaugemale vaadata. Suures plaanis on kogu astronoomia üks kaugelt seiramine, aga ka Rosetta missioon ja kõik tuleviku kosmoselaevad kaugete planeetide orbiidil kasutavad kahtlemata kaugseire instrumente. Meil on vaja koguda infot uute planeetide „elutingimuste“ kohta enne sinna maandumist. Inimkonna teadmiste ja tegevusvaldkonna piiride laiendamine on vististi üks sügavamaid ja igavikulisemaid elu mõtteid üldse. See on seotud ka teiste laialt levinud elu mõtte sõnastustega „elu mõte on elus endas“ ja „elu mõte on elu jätkata“. Selleks et elu saaks jätkuda, tuleb meil lõpuks minna Päikesesüsteemist välja. Selleks et minna Päikesesüsteemist välja ja leida uus eluks sobiv koht, tuleb laiendada inimkonna teadmiste piire, sest praeguste teadmiste raames me veel seda teha ei oska.

Tuleme nüüd filosoofilistelt radadelt tagasi majandusellu. Kas seoses satelliitseire rakendustega tuleb ette erasektori edulugusid, kus üks ettevõte midagi teisele ettevõttele müüb ja sellest tekib suur käive või kasu? Tuleb tunnistada, et seni väga palju olnud ei ole. See muidugi ei tähenda, et nii jääb ning Euroopa Copernicus-programmi Sentinel-1 ja Sentinel-2 satelliitide tasuta andmed loodetavasti muudavad olukorda ja kõrvaldavad olulise turutõrke. Nafta- ja gaasifirmad kasutavad juba praegu satelliitseiret oma maardlatel ja taristul silma peal hoidmiseks, aastas ulatuvad nende lepingute mahud miljonitesse eurodesse. Väga kiire areng toimub täppispõllunduses – targem põllupidamine kasutab analüüsideks ja otsuste tegemiseks satelliitmõõtmisi, satelliitnavigatsiooniga traktoreid ja lokaalseid sensorvõrgustikke. Eri hinnangutel on täppispõllunduse ülemaailmne turumaht umbes 2,5 miljardit eurot ja 2020. aastaks 5 miljardit eurot. Satelliitseire rakenduste toimivaid ärimudeleid tuleb otsida kohtadest, kus muutused maastikul või taristus toimuvad suurtel aladel, suhteliselt kiiresti ja keegi vajab seda infot paremate otsuste tegemiseks.

Arvatavasti ongi üheks tulevikurakenduseks täppispõllundus. Maailma rahvastik kasvab ja vajab üha rohkem toitu. Küsimus „kuidas põllumaadel efektiivselt majandada?“ muutub aina tähtsamaks. Täppispõllunduse üht tuleviku tehnoloogia komponenti, taimede kõrguse mõõtmist satelliidilt, arendavad ka Eesti teadlased. Tartu observatooriumi, Saksamaa kosmosekeskuse, Tartu ülikooli, Eesti maaülikooli, Aalto ülikooli ja tarkvara tehnoloogia arenduskeskuse ning põllumajandusettevõtete OÜ Rannu Seeme ja OÜ Rannu Mõis koostöös tehtavas arendustöös kogutakse esmalt põhjalikud andmed nii TanDEM-X radarsatelliitide paariga kosmosest kui ka hoolikatel välimõõtmistel Rannu kontrollalal kohapeal. Andmete kogumisele järgneb nende analüüs ja töötluse metoodika väljapakkumine. Eesmärk on jõuda talunikele infot pakkuva rakenduseni, mis koos teiste satelliit- ja kohapealsete sensorvõrgustike mõõtmistega ütleks, kus on põllul liiga niisked või kuivad alad, üle- ja alaväetamine, kidurad ja lopsakad taimed, tuvastada taimehaigusi ja kahjureid ja kui suur on ennustatav saak. Igapäevakasutusse minev tehnoloogia võiks valmida kolme kuni viie aasta pärast.

Satelliitseire tehnoloogia arendamine on kindlasti samm singulaarsuse poole. Kogu maailma täpne ja värske info ühes punktis inimese või arvutiprogrammi käsutuses. See toob kindlasti kaasa ka ohte ja probleeme, aga ilmselt tuleb meil seda teed käia. Lahendades vanu probleeme tekivad uued, lahendades ära uued probleemid, tekivad taas uued ülesanded ja ohud. Paigal tammumine või ootamine ei ole lahendus, kui tahame, et teised riigid meiega rohkem arvestaksid, ka de facto, mitte ainult ilusates sõnades, et kõik on võrdsed jne, siis tuleb meil tahta eesliinil tööd teha ja mitte liiga tagasihoidlik olla.

Tänu tugevale infotehnoloogiale on Eestil väga head eeldused olemaks satelliitseire rakenduste arendamisel esirinnas. Eesti e-lahenduste riiklikul tasemel süstemaatiline müümine ja tutvustamine välisriikides aitab kahtlemata kaasa meie satelliitseire rakenduste ekspordivõimaluste parandamisele. Väikese mahajäänud Ida-Euroopa riigi kuvandi mahajätmiseks tuleb teha nii tehnoloogiat arendamise sisulist tööd kui ka tutvustamis- ja müügitööd. Mõlemad on võrdselt olulised.