Keskkonnaeetika – antropotsentrislik vs. ökotsentristlik

Looduskaitsealad, mida kujutatakse ökoloogiliselt vastutustundliku ühiskonna osana, kuuluvad tegelikult mitteökoloogilisse ühiskonda, mis progressi nimel kõike hävitab.

ALESSANDRA BALTODANO

Rahvusparki ja looduskaitseala mõistetakse keskkonnaalaselt ökoloogilisena, sest eeldatakse, et nende eesmärgid ja rakendus ühtivad ökoloogilise eetikaga. Tõepoolest, eeldus tundub loogiline ning paljud kuulsad looduskaitsjad, nt Edward O. Wilson,1 toetavad tugevalt looduskaitsealade säilitamist ja nende arendamise jätkamist. Olgugi et see on mitmeti õigustatud, arvesse võttes, et looduskaitsealadel täidetakse elupaikade ja liikide säilitamise eesmärke, tasub meeles pidada, et kuigi looduskaitsealad võivad teoorias näida olemuselt ökotsentrilisena, on nende rakenduses jäänud püsima antropotsentrilised seisukohad. Juba nende alade ilming par excellence, s.t piir, tugineb harjumuspärasele inimese ja looduse lahutamisele, mis suuremas plaanis raskendab koos­eksisteerimist.

Esitan järgnevalt mõned antropo-tsentrilised väärtused, mis looduskaitse­alade ja rahvusparkide kontseptsioonides ja rakendustes on püsima jäänud, ning toon näiteid oma eelmise suve välitöölt Costa Rica Ballena merealade rahvus­pargis. Väidan, et kuigi looduskaitsealasid käsitlev diskursus kaldub sügava ökoloogilise eetika poole, on nende haldamine ja tagajärjed siiski sügavalt juurdunud antropotsentrislikku eetikasse.

Nagu nimetuski mõista annab, on looduskaitsealad rajatud looduse kaitsmise eesmärgil. Aga mille eest? Paul Wapneri väitel peetakse tihtilugu keskkonnakaitseliikumise alguseks industrialiseerimise hoogustumist. Tundes muret ohu pärast, mida industrialiseerimine loodusele kujutas, kerkisid USAs esile esimesed kaitsealgatused, millega püüti sellele õgardlikule arengule piir panna. Tärganud liikumine „seisnes püüdluses tagasi hoida, vastu panna või muul moel vähendada industrialiseerimise elu muutvat võimsust … Teisisõnu, nad üritasid tõmmata vahejoont industrialiseerimise käivitajate vahele, samal ajal elusmaailma ja looduskeskkonda ulatusliku koloniseerimise eest kaitstes“.2

Siinkohal on väljend „vahejoont tõmbama“ sõnasõnaline ja tekitas juba toona poleemikat. William Crononi sõnul kaasneb sellise kaitsmisega veidral kombel asjaolu, et teatud kohti kaitstes – kuna need olevat metsikud, austust äratavad ja puutumata – allutati need tegelikult piiritõmbamisele sooviga väga kindlalt ja dualistlikult määratleda inimese ja looduse koht.3 See dualistlik jaotus iseloomustab looduskaitsealade põhimõtet ja suures osas nende rakendust üle kogu maailma.

Looduskaitsealad ei ole saanud vastupanusümboliks, mis nad võiksid olla, vaid on justkui mänguväljakud, inimese meelelahutusalad. Pildil Ballena merealade rahvuspark.

Pressifoto

Kaitstud ja kaitsmata

Kuni viimaste aastateni oli kriteeriumidel, mille järgi neid jooni kaardile veeti, väga vähe – kui üldse – pistmist ökoloogiaga ja väga palju esteetiliste väärtustega. Veel hiljuti (kasutan näitena Costa Rica juhtumit) tõid avanenud võimalused osta otse omanikelt inimtegevusest puutumata alade ümber maad kaasa looduskaitsealade rajamise. Ballena merealade rahvuspargi (BMR) saamisloost on mitu versiooni olenevalt sellest, kes selle esitab. Kalurite versiooni kohaselt olid nad palunud valitsuselt toetust kaitseks traalerite eest, mis nende randa tulid ja kõik minema viisid, k.a kalavõrgud. Nende ettepanek oli keelustada võõrastel pooltööstuslikel laevadel selles piirkonnas kalapüük. Ent nende üllatuseks keelustas valitsus kõnealuses piirkonnas kalastamise täielikult ja kuulutas selle rahvuspargiks. Ametlikult toodi põhjuseks korallmoodustised ja sinna piirkonda paaritumiseks-poegimiseks siirduvad küürvaalad. Olgugi et kalurid korallidele tõepoolest mõju avaldasid, vaalu ei häiritud. Rahvuspargiks kuulutamine soodustas aga vaalavaatlusturismi ja iga päev ajavad viis või rohkem paati vaalad üha kaugemale avamerele (lisaks kütusekasutuse mõju). Seega tõid head kavatsused kaasa uued keskkonnamõjud (väidetavalt vähem kahjulikud, ent mõju sellegipoolest) ning traalerid jätkavad kalapüüki kaugemal avamerel (ja vahel ka rahvuspargi piires, kuna puudub piisav valve).

Kaitsealadega piirnevad ju ka kaitsmata alad. Sellest tulenevalt tegutsevad traalerid vabalt täpselt pargi servas. Nagu Cronon selgitab, tähendas ajalooliselt teatud alade, mis täitsid romantilist ettekujutust loodusest, kaitsmine kaudselt luba ekspluateerida muid looduslikke alasid, mis esmaste keskkonnakaitsjate esteetilistele väärtushinnangutele ei vastanud.3 Seda inimese ja looduse lahutamist süvendades määrab looduskaitseala kohad loodusele ja kohad inimtegevuseks, nii et teatud mõttes jõustavad looduskaitsealad lõpuks seda, mille vastu nad algselt olid võidelnud – industrialiseerimise mõju. Kui lisada asjaolu, et rahvusparkide näol luuakse turismiatraktsioon, siis nad mitte ainult ei peata negatiivsena tajutud arengut, vaid hoopis edendavad seda kõnealuse piirkonna ümber. Sama olukord on BMRiga, kus pargi ümber jõudsalt areneva turismi tagajärjel voolavad merre ehitusega vallandunud setted, kahjustades seeläbi koralle, mida park ametlikult kaitseb. See ei tähenda, et park oleks kasutu. Võib ju vastu väita, et kui juba kaitseala puhul on selline mõju, siis kujutle vaid, mis toimuks selle puudumise korral. Tegemist on asjaliku märkusega, aga siiski kaasnevad loodust kaitsealadega kaitstes ka uued ettenägematud mõjud, sest hoolimata headest kavatsustest ei ole suudetud üle saada inimese ja looduse dihhotoomiast – kaitsealasid rajatakse väga antropotsentrilistele, veelgi enam, läänelikele ja tänapäevastele väärtustele tuginedes.

Neoliberaalne loodushoid

Bioloogid ja keskkonnakaitsjad väidavad sageli, et kaitsealad on otsustava tähtsusega ökosüsteemid, mis võimaldavad liikidel turvaliselt paljuneda. Tegemist olevat ruumiga, kus loodus saab inimese segamatult edeneda, ja on seega mitte-inimeste koht. Tõesti, mingil määral see nii on, ent tegelikkus kaldub kõrvale. Igaüks, kes on rahvusparki külastanud, võib kinnitada, kui palju on selle koha kujunduses silmas peetud inimkasutust (nt Kanadas loomade teeületuskohad, mis peaksid tasakaalustama otse läbi metsa minevaid hiiglaslikke kiirteid). BMRis kulub pargivahtide aeg külastajatelt tasu võtmisele ja neile teabe pakkumisele, sest piiratud ressursside tõttu on järjepidev valve merel ja maal võimatu. Seega on pargipiirist saanud riigi territorialiseeritud ja kapitaliseeritud ala. Ei ole raske arvata, et sellises olukorras jäävad püsima antropotsentristlikud, kapitalistlikud ja riiklikud väärtused.

See tähendab, et pargi majanduslikust kasust on saanud selle eksistentsi peapõhjus, sellal kui paberil õigustavad pargi olemasolu vaalad ja korallid. Neoliberaalsete väärtuste laia ulatust on märgata isegi parimates loodushoiualastes pingutustes, mis sunni viisil turismi majandusliku kasu õigustusega kaasa lähevad, selleks et teatud aladelt industriaalset rõhumist eemal hoida. Mõned loodushoiualgatused on aga täienisti ja avalikult need neoliberaalsed väärtused omaks võtnud. Näiteks nn uus loodushoid, mis keskendub ainult majanduslikule õitsengule, propageerib tugevat sekkumist ja haldusstrateegiaid, millega päästetakse vaid inimesele vajalikke liike.4 Selle majanduskasvule ja turuloogikale tugineva neoliberaalse fetišismi tagajärjel on tekkinud arusaam kestlikkusest (ja loodushoiust), mida rakendatakse „ainult sellises ulatuses, et tagatud oleks kooskõla eraomandi õiguste ja turuhindade eripäraga“.5 Sellisel juhul on kaitseala loomine põhjendatud vaid siis, kui sellega kaasneb kapitali kasv. Samamoodi on ka BMRiga, mis on vaalahooajal huvireisikorraldajatele ja eriti riigile tõeline kullaauk.

Loodus muuseumina

Veel üks levinud kaitsealade pooltargument on see, et need toovad inimese loodusele lähemale. Tõesti, paljud, kes on linnas elades loodusest ilma jäetud, leiavad seda vaid kodunt kaugele, loodusele ette nähtud kohta sõites. Ent selliste uute suhetega hävitavad looduskaitsealad teisi. Juba esimeste säilitamise eesmärgiga looduskaitsealade rajamine tõi kaasa ulatusliku pärismaalaste ümberasustamise eraldi reservaatidesse. Seda tehakse ka tänapäeval. Peale selle, et looduse säilitamise ettkäändel inimeste eemaldamine neile kuuluvatelt aladelt on sügavalt väär, süvendab see ka inimese ja looduse lahutamist ning kõrvaldab ka need, kes võiksid olla selle paiga peamised kaitsjad. Näiteks sellal, kui BMRi kalurid veel kalastasid, muretsesid nad ülepüügi ja traalerite mõju pärast, kuna see mõjutas ka neid ennast. Nüüd, mil seal on looduspark ja nad teenivad kalapüügi asemel elatist turismiga, ei muretse nad enam kalade populatsiooni vähenemise või traalerite viibimise pärast pargi piirialadel, veel vähem tegutsevad nende kaitseks. Kaluritena mõistaksid nad ökosüsteemi tähtsust, kogeksid selle hüvesid ja tegutseksid korallide, kalade ja merega kooseksisteerimise nimel. Huvireisikorraldajatena seisneb nende suhe loodusega aga vaatlemises.

Nii süvaökoloogia kui ka posthumanismi järgi väldib selline piiratud teadlikkus maailmast sellega eetilist suhestumist, kuna eetiline mõistmine tuleb vaid juhul, kui oleme tihedalt seotud teiste olenditega. Seega kujutavad looduskaitsealad endast ohtu, kui esitletakse loodust muuseumina, meelelahutuseks ja harimiseks mõeldud ruumina, mitte elava ökosüsteemina ega lugematutele olenditele, k.a inimene, ette nähtud valdusena. Loodus kui inimesele määratud väljapanek – olgugi et meile on antud põhjus seda kaitsta – on siiski ülimalt antropotsentristlik, kuna taas seatakse keskseks antropogeensed väärtused. Sügavalt ökoloogiline käsitus algab aga arusaamast, et inimesed on osa vastastikuses läbikäimises ökosüsteemidest, mis ulatuvad neist kaugemale. Teisisõnu: kui suhtutakse tõsiselt põhimõttesse, et see, mis paistab, mõjutab ja on inimesele tähtis, ei pruugi paista, mõjutada, omada tähtsust teistele.6

Vastupanu

Looduskaitsealad on kahtlemata suurepärane meeldetuletus, et elame enam-kui-inimeste-maailmas. Minusugusele linnas üleskasvanule tekitab võimalus nende alade abil loodusele lähemale jõuda vaid tänutunnet inimeste ees, kes on võidelnud selle nimel, et neid kohti hävitava industrialiseerimise eest kaitsta. Ent just sellepärast, et need alad sunnivad edasi mõtlema, kuidas on läinud kaitsmata aladel, peaksid looduskaitsjad tunnistama, et nende alade kontseptsiooni ja diskursuse on alla neelanud neoliberaalne mõtteviis, mida see piirama pidi. Seetõttu ei ole looduskaitsealad saanud vastupanusümboliks, mis nad võiksid olla, vaid on justkui mänguväljakud, inimese meelelahutusalad. Ruumist, mis pidi industrialiseerumise ja moderniseerumise protsessile karjuma „stopp!“, on saanud äraspidine keskkonnakaitsesümbol – nii rahvusriigid kui ka ettevõtted, selle suhtumisviisi eestvedajad, tunnevad rahvusparkide üle uhkust ja kasutavad neid progressi turmtules loodusest lugupidamise sümbolina.

Selgitades laialdaselt tunnustatud ökoloogilise mõju valemit M = PET, mille järgi mõju võrdub populatsioon korda elustiil korda tehnoloogia, mainib Patrick Curry, kuidas David Willey soovitas lisada organisatsiooni faktori „mõjude kohta, mida avaldab inimühiskondade … organiseeritus nii institutsionaalselt kui ideoloogiliselt“.7 Rahvuspargid ja muud looduskaitsealad on väga spetsiifilised organiseerituse viisid, mis on loodud keskkonnakaitse, mitte keskkonda kaitsva sümbolprojekti poolt. Kas nende alade ümbert diskursust nihutades saab neid positsioneerida vastutuleku asemel vastupanualadena? Praegu on nii, et looduskaitsealad, mida kujutatakse ökoloogiliselt vastutustundliku ühiskonna osana, kuuluvad tegelikult mitteökoloogilisse ühiskonda, mis progressi nimel kõike hävitab. Kui aga ühiskond oleks läbinisti ökoloogiline, puuduks looduskaitsealade järele vajadus. Kujutades rahvusparke ja looduskaitsealasid selliselt, s.t sümptomina ühiskonnast, kus ei ole õpitud edenema loodust kahjustamata, oleks suurem šanss kõnealune ühiskond kahtluse alla seada ning teha muudatusi. Ent kui jätkame nn plaastermeetodite käsitlemist loomult ökoloogilistena, siis rahuldumegi hajutatud, inimarengul jalust ära looduselapikestega. Praegu valitseva antropotsentristliku maailmakorralduse puhul on looduskaitsealasid kindlasti vaja. Õigusega tuleb nõuda looduskaitsealade kindlustamist ja nendest lugupidamist, ent samuti tuleb neid alasid nimetada sellisena, mis nad on, ja hukka tuleb mõista lubamatu tegevus väljaspool nende piire. Kui enne meid elanud inimesed võitlesid nende alade säilitamise nimel, olgu nüüd meie eesmärk võtta vastutus kõige eest, mis on jäetud kaitsmata, ja püüelda ökotsentristliku mõtteviisi poole, kus progress ja loodus ei pea olema kujuteldava joonega eraldatud.

Tõlkinud Annika Laas

Alessandra Baltodano on Tallinna ülikooli antropoloogia osakonna magister.

1 Edward Osborne Wilson on ameerika entomoloog, sotsiobioloog, teoreetik ja loodusteadlane. Wilson on tuntud eelkõige sotsiobioloogina: tema teadushumanistlikud ideed on põimitud religioossete, moraalsete ja eetiliste teemadega.

2 Paul Wapner, Living through the end of nature. Massachusetts: The MIT Press, 2010, lk 39–41.

3 William Cronon, The trouble with wilderness – Environmental History, nr 1 (1), 1996, lk 7–28.

4 Eleanor Shoreman-Ouimet ja Helena Kopnina, Culture and Conservation (Kindle Version). London and New York: Routledge, 2016.

5 Noel Castree, Neoliberalism and the Biophysical Environment – Environment and Society: Advances in Research, nr 1, 2010, lk 5–45.

6 Mick Smith, Ecological Community, the Sense of the World, and Senseless Extinction – Environmental Humanities, nr 2, 2013, lk 21–41.

7 Patrick Curry, Ecological Ethics. Cambridge: Polity, 2011, lk 20.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht