Kirjastada või mitte kirjastada?

Emakeelne kvaliteetne õppevara on Eesti kultuurile ja haridusele tarvilik luksus.

ANTTI RAMMO

Rahvusvahelise kirjastuste liidu (IPA) koosseisus tegutseb õppevara kirjastajate foorum (EPF), kus istuvad ühe laua taga peamiselt Euroopa, aga ka maailma teiste riikide suuremad õppevara kirjastajad. Tänapäeval on selle foorumi üks peamisi kokkusaamise põhjusi digitaalne õppevara ja aruteluteemadeks, peale omavahelise kogemuste jagamise, kuidas eri riikide poliitilised suundumused digitaalsust mõistavad ja seda arusaamist koolidele, õppijatele ning ka õppevara loojatele erinevate teguviiside ja regulatsioonidega kehtestavad.

Digiteerimine, mida tehakse kultuuris laiemalt ja ennekõike poliitilise sekkumiseta, soovitakse riigi haridusprogrammides haarata aktiivse poliitika meelevalda. Nende moodsate, suures plaanis üle ilma suhteliselt ühelaadsete ideoloogiliste suundumuste eesmärk on tehnoloogia abil inimesele, ühiskonnale ja majandusele uute võimaluste avamine. Selle levinud, ühte pidi kultuurilise ja teist pidi aina rohkem plaanideks vormitava programmi teele on paratamatult ette jäänud ka aastasadu õppematerjale loonud ettevõtted.

Eesti suuremad kirjastused on õppevara loomisega tegelenud veidi üle 25 aasta. Missuguseid väärtusi pakub asjatundliku õppevara loomine ühiskonnale ja digitaalsele haridusuuendusele? Kõige rohkem kerkivad esile digitaalse tulevikuga seotud teemad – suhtumine autoriõigustesse ja kvaliteetse õppevara loomise tingimuste kaitsmine. Populaarsete digitaalse tuleviku ettekujutustega satuvad vastuollu just need kaks asjatundliku õppevara loomist võimaldavat valdkonda. Need konkreetsed küsimused on suuresti seotud seadusandlusega, kuid veel üldisemalt on kirjastajad üle maailma tihti sunnitud poliitikutele või ametnikele põhjendama, miks ülepea peaks õppevara professionaalselt looma. Markantseimad näited riigivõimude sammudest digitaalse haridusuuenduse saavutamiseks samastavad nutiseadmete laialijagamist õppevara ja seega teadmiste kättesaadavuse ja omandamisega. Eesti näitel on üsna kõnekas analüüsida õppevara digiteerimisega seotud ohtusid ja võimalusi.

Professionaalne õppevara loomine

Professionaalse õppevara loomine on eriline kirjastamisvorm, tööstusharu, mis toimib Eestis konkurentsi tingimustes ja tähendab õppevara loojatele (peamiselt kirjastustele) nende põhitegevust. Nende ettevõtete ja inimeste sissetulekud, kes selles valdkonnas töötavad, sõltuvad täielikult oma tööstusharu tervisest. Kool ja õpilased toetuvad õppetöös professionaalselt loodud õppematerjalile. Sellisel viisil loodud õppematerjal on õpetaja kõrval põhiline õppekava sisu vahendaja õppijale. Siit edasi pole raske näha õppetulemuste ja veel üldisemalt teadmispõhise ühiskonna haridussüsteemi sidet pühendunud ja konkurentsi tingimuses loodava õppevaraga.

Kuidas tekib õppevara turg? Vaba, demokraatlik, teadmistepõhine ühiskond tingib seda sorti teadmiste vahendajate (peale õpetajate) olemasolu vajaduse. Selle nõudmise rahuldamiseks on mitmesuguseid võimalusi, kuid kindel on see, et õppevara kirjastamise turu hoidmine ning arendamine vajab teadlikku ja mõtestatud tegevust, selleks et õppevara kvaliteet areneks ja et selles tööstusharus toimivad ettevõtted ning autorid viiksid innovaatiliselt edasi õppimise tulemuslikkust. Nagu head õpetajad, ei sünni ka head õpikud iseenesest. Eesti õppevara finantseerimise mudel põhineb pearahal.

Riik eraldab iga õpilase kohta 57 eurot aastas õppevara ostmiseks. Valiku, millist õppevara, sh katseklaasid, pallid, õpikud, osta, teeb kool ja õpetaja.

Kui korrutada 57 eurot õpilaste arvuga, saame enam-vähem täpselt summa, mis on kooli tarbeks tootvate õppevara loojate käive ühes aastas ehk kui palju maksumaksja rahalisi vahendeid selle tööstusharu ja turu korrashoidu investeerib. Summaarselt on see vähem kui 1% riigi kõikidest hariduskuludest. 57 eurot ühe õpilase kohta tähendab aga praeguste hindade ja kvaliteetse õppevara tootmiskulude juures seda, et Eesti koolis kasutatakse akadeemiliselt amortiseerunud õppevara, õpetajad on sunnitud ebaseaduslikult paljundama autoriõigusega kaitstud materjale ning uudse tasulise digitaalse õppevara soetamine on võimalik väga vähestele.

See kitsikus tingib omakorda kirjastajate tööjõu­kulude ja investeeringute kokkukuivamise ning puudutab ka uute tehnoloogiate ja digitaalse õppevara arendusi. Eesti autoritel ja kirjastustel tuleb õppekava õppevaraga katmiseks ära teha sama töö kui näiteks Soome või Poola kolleegidel, sest õppeainete sisu ja ulatus on sama või kohati isegi suurem. Turu suurus, mis seda õppevara arendust toidab, on aga võrdluses vaid murdosa. See tõsiasi viitab ennekõike Eesti õppevara turu haprusele, mistõttu on ühiskondlikul hoolimatusel sellele vahetum mõju. Näiteks kui riigi eesmärk on pearahaga katta toetusena kooli ja õpilaste minimaalne õppevara vajadus, siis praeguste vahenditega on tegemist katteta lubadusega.

Üks võimalus on teadlikult soodustada kodaniku, ennekõike lapsevanema, kaasamist haridusse investeerimisel. Demokraatlikum ja hariduse kvaliteeti parandavam lähenemine oleks pedagoogi, kooli ja lapsevanemate ühine otsus, mis on kooli ja õpilaste vajaduste seisukohalt vajalik õppekava seatud eesmärkide saavutamiseks. Loomulikult puudutab see ka rahalist vastutust.

Teisalt on sellesse väga raske uskuda, sest ka koolis söödava toidu eest vastutuse lapsevanemale lükkamine on poliitiliselt eriti riskantne – hoolimata sellest, et kool ei ole toitlustusasutus.

Pearaha mudel ei ole küll täiesti vale, sest annab vahendid nõudluse poolele ja tekitab konkurentsi sisu loojate vahel, jättes valikuvabaduse õpetajale ning õppijale. Teisalt ei arvesta see mudel piisava täpsusega eri klasside õppevara vajadusega.

Digitaalse õppevara loomise tingimused

Eesti on õppevara loomisel maailma mastaabis eesrindlik, Euroopas aga pigem keskmik. Tugevuseks on peale kõige olulisema asjaolu, et õppimine on eestlastel au sees, see, et õppevara loomine toimub vaba konkurentsi tingimustes, millest tulenevalt on õppijal ja õpetajal otsustamisvabadus ning valikuvõimalus. Konkurents kannustab ka õppevara kvaliteedi arengut. Nõrkuseks on kooli vähene rahastus, väiksusest tulenevalt piiratud autorivalik ja turu haprus, mis teeb õppevara müügi kasumlikkuse ettevõtjale raskeks ülesandeks. Emakeelne kvaliteetne õppevara on Eesti kultuurile ja haridusele tarvilik luksus, mida paljudel teistel, suuremate ja jõukamate riikide rahvastel ei ole õnnestunud sellisel viisil võimalikuks teha.

Digivara kättesaadavus

Digitaalse õppevara kättesaadavuse tagamiseks on Eesti valinud radikaalse tee. Kui teised arenenud riigid annavad vähemalt seaduse tasandil õppematerjalile võimaluse üle minna digitaalsesse formaati, siis Eestis sellist evolutsioonimudelit endise haridusministri määruse tõttu peaaegu ei arvestata, vaid tehakse see sisuloojale ning seetõttu ka õppevara kasutajale kallimaks ja keerulisemaks. Haridusminister Jaak Aaviksoo initsiatiivil tegi riigikogu 2014. aastal põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega õppevara loojatele kohustuse oma õppekavale vastavad õpikud digitaalsel kujul kättesaadavaks teha. See seadusepunkt on pannud ebamugavasse olukorda nii riigivõimu esindajad kui ka õppevara loojad.

Põhjus ikka selles, et digitaalne õpik ei ole paberversiooni koopia – ei tootmise, autoriõiguste, turustamise ega pedagoogilisest vaatenurgast. Jah, loomulikult mõistame esmalt ka digitaalset õpikut tema paberversiooni kaudu, kuid pooliku tõlgenduse seaduseks vormimine pärsib professionaalselt loodud õppekavapõhise õppevara arengut.

Seaduse kavatsus ja digitaalse õppevara platvormi sisu on kirjastuste arusaamise järgi saavutada Eesti koolidele ja õppijatele parem ligipääs kvaliteetsele õppematerjalile ning mõtestatud ja õppimise kvaliteeti parandav üleminek digitaalsele õppevarale. Kavatsus ja tagajärg on paraku vastuolus. Kindlasti ei erine haridusministeeriumi sõnastus kirjastuste omast niivõrd üldisel, s.t väärtuste tasemel, kuivõrd puuduvad ühine (ja ühiselt loodud!) ettekujutus, kuidas seda saavutada.

Kui soovitakse teha muudatusi õppimises õppevara kaudu, peavad poliitilised suundumused ja nende elluviijad õppima vähemalt algtasemel arvestama õppevara kirjastamise valdkonna eripäraga ja mõistma, mis lisaväärtust professionaalselt loodav õppevara haridussüsteemile pakub. Eestis puudutab see peaaegu kogu üldhariduskooli õppematerjale. Viljakas õppevara loomise keskkond sünnib õppevara loojate ja selle kasutajate koostöös. Praegu, kui tegemist on pikaajalise strateegilise valikuga, on kasutajate esindajaks riik.

Õpiku digitaalse versiooni mõtestamisel peab esikohal olema pedagoogilise ja tehnoloogilise väärtuse ühisosa ehk küsimus sellest, mida õppija sellest võidab. Jah, põhimõtteliselt võivad autorid ja kirjastused investeerida oma õpikute digitaalsete koopiate tegemisse. Ärilist ja pedagoogilist huvi ühendab aga uskumatus pelgalt sellise õpiku tulevikku. Äriliselt võiksid kirjastused või nende alltöövõtjad sellise asjaga tegeleda, kui õppijad igal juhul soovivad paberõpiku digitaalsed koopiad kinni maksta – haridusministeerium õppija rahakoti esindajana aga seda valmis tegema ei ole –, näidates nii oma mõistmatust või naljakamal juhul uskumatust seadusesse.

Aga ikkagi – seaduse täitmiseks arendab haridusministeerium digitaalsele õppematerjalile ligipääsu tagamiseks hanke korras vastava õppevara portaali (DÕP). Õppevara platvormi eelanalüüsi loomiseks rakendas haridusministeerium Tallinna ülikooli haridustehnoloogia keskuse teadlasi ja arendab 174 000 eurot maksma minevat portaali hm.ee/digiõpik Net Group OÜ. Õppekirjanduse professionaalse loomise, turustamise ning müügi olukorda aga tabab see portaali arenduse aluseks olev eelanalüüs puudulikult. Platvormi üks eesmärk näib hoida hariduseelarve raha kirjastajate arvelt kokku. Miks mitte, kui selle eelduseks oleks mitte ainult õppevara loomise kulude (sh autoriõiguse!) asjatundlik tajumine, vaid ka realistlik kirjastaja investeeringute analüüs, mis õppevara digitaalselt kättesaadavuse tekitamiseks vajalikud on.

Hankedokumendi lugemine paljastab säärase analüüsi või kommunikatsiooni täielikku puudumist. Teisalt aga on akadeemiline pool mõistnud digitaalse õpiku teoreetilist erinevust paberõpikust ja seetõttu ei sea platvorm õppevarale vähemalt tehnoloogiliselt piiravaid tingimusi. Sellele lisaks on ministeerium avatud sisuloojate tehnilisi tingimusi puudutavatele ettepanekutele ja lubab neid kõiki platvormi arendusel arvestada.

Hoolimata mõnest lubavast detailist sunnib seadusest tulenev poliitiline surve, ministeeriumi teadmatus või hoolimatus ja Eesti kooli majanduslik alus kirjastajat tegelema pigem paberist digitaalsete koopiate arendamisega, mitte kaaluma digitaalse formaadi võimalusi laiemalt. Ideaalis võiks ju teha mõlemat, aga kõigeks võimalusi lihtsalt ei jätku. Seadus ja tegelik elu teevad kohustuseks juba praegu hobusele rattad alla panna, sest tulevikus sõidetakse autodega.

Seega on tubli alluv (kirjastus) see, kes võimalikult vähese tootearendusega genereerib pabermaterjali digitaalse versiooni ning seab selle lingi portaali üles – sellega on tubli alluv oma kohuse täitnud. Õppevara looja aga, kes on tõenäoliselt ainespetsialist, pedagoog ja ettevõtja samas isikus, ei tunne ennast hästi, kui sellise asja õppijale kätte annab, sest õppevara loomine ei ole tema kohustus, vaid huvi. Kui aga süsteem ja seadus sellist hoolimatut käitumist sihilikult soodustab, siis vähim, mis juhtub, on (mitte ainult digitaalse!) õppevara arenduse pidurdumine.

Aga digipööre?

Kui nüüd riik teeb digitaalse õppevara kättesaadavuse õppevara loojale oma tingimustel kohustuseks, samal ajal mitte arvesse võttes investeeringuid ja äririske, mida säärase uudse formaadi väljaarendamine või olemasolevate kasutuselevõtmine sisutootmisele ja tööstusharule tervikuna tähendab, siis on sellel mitu lõpptulemust. Kirjeldan minu arvates ühte tõenäolisemat stsenaariumi.

Mitte midagi silmanähtavat esialgu ei juhtugi – ei kirjastuste ega kooli seisukohalt. Sellega aga on juba kogu digipöörde programm kaotanud väga tugeva potentsiaalse liitlase kirjastuste näol. Kuna kool, õpetajad ja õpilased on harjunud oma põhiõppevarana kasutama (paber)õpikuid, siis teevad nad seda väga tõenäoliselt ka edaspidi. Kasutatav digitaalne õppematerjal on tugevalt fragmentaarne, sest ei ole süstemaatiliselt ja professionaalselt arendatud, on ka seetõttu õppekavale mittevastav ja suures osas võõrkeelne, küll aga enamasti tasuta. Kuid neil põhjustel kujutab see killustunud õppevara endast parimal juhul põhiõppetööd rikastavat lisa, halvemal juhul õppekava eesmärkidele vastutöötavat ebakvaliteetset müra.

Kui me ei suuda digipöördesse motiveeritult kaasata õppevara kirjastajaid, näidates õppevara loojatele ja õppijatele, et riik hoolib selle turu olemasolust ning arendamisest (sõltumata õppevara formaadist), siis toimub paratamatu professionaalse õppevara tootmise ja ka müügi marginaliseerumine. Kui see on riigi teadlik poliitika, siis peavad sellele olema ka vastavad ja sõnadesse pandud põhjendused. Seni ei ole õppevara loojad neid sõnu kuulnud. Teod ja vaikus aga räägivad samuti enda eest, räägivad segadusest. Selge on aga see, et praeguses olukorras jääb digitaalne terviklik õppevara veel õppijale kättesaamatuks, olgu kavatsused kui õilsad tahes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming