Kirju liblikamaailma radadel

Erki Õunap: „Päevaliblikate üldine arvukus püsib meil suhteliselt stabiilsena. Euroopa konteksti panduna on see päris kõva sõna.“

ULVAR KÄÄRT

Suvi seostub paljudele päikeselistel päevadel õitelt õitele lendlevate liblikatega. Me küll märkame nende värvikirevat ilu, ent seda, kellega täpselt tegu, ei oska reeglina öelda. Liblikaid on Eestis tegelikult palju-palju rohkem kui suvepäevadel lendajate põhjal järeldada võiks: meie ühtekokku ligi 2500 liblikaliigist on vaid 113 päevaliblikad. Ülejäänud ilmuvad välja öösel ja sedagi mitte ainult suvel, vaid varakevadest kuni hilissügiseni välja. Nii on meie liblikariik tavainimese jaoks paljuski tundmatu maa. Liblikauurija, Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadur Erki Õunap aitab sellelt maailmalt saladuseloori kergitada, rääkides kadestamisväärse õhinaga lähemalt nii meie liblikate uurimisest, uute liikide tulekust kui nende hasartsest otsimisest.

Kas augustis on liblikate tippaeg või hakkab hooaeg juba läbi saama?

Siin on kaks aspekti. Kui räägime päevaliblikatest, siis nende puhul on tippaeg, mil kõige rohkem erinevaid liike on väljas, juba jaanipäeva ümbruses või juuli alguses. Parim ööliblikaaeg on aga tavaliselt juuli keskpaik ja teine pool või siis (sõltuvalt ilmaoludest) natuke hiljem. Näiteks aastal 2015 nihkus kõige huvitavam ööliblikaaeg, kui saime püükidest kõige rohkem isendeid ja erinevaid liike, jahedate ilmade tõttu augusti esimesse nädalasse. Suurem osa päevaliblikaliikidest on augustiks juba lennu lõpetanud. Hilisemad liigid on samas alles alustanud lendamist.

Erki Õunap: „Selliseid liblikaid, keda nähes ma iga kord vaimustun, on palju.“

Urmas Tartes

Augustis tuleb siis päeval magada ja öösel liblikaid püüda?

Seda küll, jah. Külma ööga ei ole mõtet välja minna. Kui päeval sajab ja õhtul enne pimedat on kõik veel märg ja tilkuv, pole ka väga mõtet minna, sest lend kipub siis väga kehv olema.

Näiteks täna öösel (jutuajamine toimus 2. augustil – U. K.) lõpetasin kell kolm. Kui ma poleks seda kohtumist kokku leppinud, siis oleksin ehk tunnikese kauemgi väljas olnud. Piusa luhal oli haruldaselt soodne ilm, kuna udu ei tulnud üles. Tavaliselt on seal öösiti udu ja see keerab kohe liblikapüügi kihva.

Kui on hea öö, siis püüad valgeni välja. Suvel on seda lihtne teha, sest valge tuleb üsna vara peale. Septembris, kui on pikalt pime, siis lõpetad mõnel ööl juba kell 12 või 2, sõltuvalt sellest kui kiirelt külmaks läheb.

Kaua välitööaeg veel kestab?

Liblikad lendavad looduses lume sulamisest kuni lume tulekuni. Tõsi, päevaliblikaid oktoobris reeglina enam ei näe. Kui oktoobri algusele eelneb pikk ja soe vananaistesuvi, siis äärmisel juhul võib kuu alguses neid veel siiski näha. Varakevadel ja hilissügisel lendavad aga külmema aastaajaga kohastunud ööliblikad, kellele on 5-6 plusskraadi novembri alguses igati sobilik.

Mismoodi on tänavune liblika-aasta kulgenud? Suvi on ju väga jahe ja sajune olnud.

Kõik on kulgenud tavapärasega võrreldes kahe nädala võrra hilisemas rütmis. Soojaks läks alles juuli lõpus. Näiteks juulis oligi nii, et need liigid, kes pidid juba kuu alguses väljas olema, ilmusid välja alles kuu keskel. Juuli alguses ilmusid esmakordselt välja liigid, kes pidid lendama juba juuni keskel. See kõik on seotud külma kevadega. Kevad algas küll vara ja panime ööliblikate seire valgus­püünised välja juba märtsi viimasel nädalavahetusel, mis oli üks varaseimaid püügiaja algusi üldse. Samas oli terve kevad jahe, mistõttu jäi püük väga kehvaks.

Kuidas meie liblikariigis toimuval silma peal hoitakse?

Rääkides päevaliblikate seirest, siis selleks on meil üle Eesti paika pandud 14 fikseeritud marsruuti: kaks Hiiumaal, kaks Saaremaal ning ülejäänud on Mandri-Eestis. Ideaalis võiks neid rohkem olla, aga paraku praegu selleks võimalusi pole. Aastast aastasse käiakse need 1,5-2 km pikkused lõigud suve jooksul võrkudega kuus korda läbi. Liigume transekti* peal mõõdukas tempos ja jälgime nii paremal kui vasakul kuni 2,5 meetri kaugusel toimuvat. Kõik elusad päevaliblikad – kas lendavad või siis rohus või kuskil õiel istuvad isendid – paneme kirja.

Praktiliselt kõik meie päevaliblikad on looduses silmaga määratavad, kui neid tunned. Ehk siis, kui vähegi võimalik, määrame liigi liblikat häirimata. Kui näiteks kapsaliblikas istub mõne õie peal, siis meil pole vaja teda määramiseks kinni püüda. Samas, kui mööda lendab mõni siniliblikas (neid leidub meil üle 10 liigi), siis tuleb ta liigi täpsemaks määramiseks võrguga korraks kinni püüda. Laboris mikroskoobi all uurimiseks tuleb kaasa võtta vaid sellised päevaliblikad, kes esindavad mõnd kummalist seninägematut vormi või on nii kulunud, et kiire vaatlusega pole täpne määramine võimalik.

Sel moel saame lõikudelt tabatud liikide kohta pikad aegread. Mida pikemaks aegread aastatega venivad, seda informatiivsemaks need muutuvad. Pikas perspektiivis näeme nende põhjal, mis meie päevaliblikafaunas toimub: kas mõni liik muutub tavalisemaks või haruldasemaks või kas mõni piirkond muutub liigirikkamaks või -vaesemaks.

Ööliblikate seireks on meil üle Eesti kindlates punktides viis aastaringselt töötavat valguspüünist. Eks neidki võiks tegelikult rohkem olla, kui oleks võimalusi. Aga olemasolevad püünised töötavad aastast aastasse samades kohtades ja samade valgusallikatega. Kogu aeg täpselt samasugust metoodikat kasutades saame ka nende punktide liikide kohta aegread.

Mis loogika järgi on seiremarsruutide asukohad valitud?

Põhimõte oli selles, et panime transektid paika paarikaupa. Üks transekt mõnda varem teadaolevalt liigirikkasse elupaika ning teine temast mitte eriti kaugele, et oleks lihtne ühe väljasõiduga kahes paigas loendused ära teha. Nende lisa­transektide puhul polnud meil kohaliku fauna kohta enamasti mingeid eelteadmisi, lihtsalt kaardi pealt otsiti välja paigad, kus esineb mosaiikset maastikku. Vastavalt ootustele ongi üks paik – Piusa raudteejaama ümbrus Põlvamaal – väga liigirikka päevaliblikafaunaga koht. Piusa valiti seireks seetõttu, et saaksime näha, mis lisaks tavalistele liikidele haruldasematega toimub.

Piusa kant seostub eeskätt üsna ühetaolise männimetsaga. Mis selle niivõrd eriliseks ja heaks liblikakohaks muudab?

Esmalt on sealt ida-läänesuunaliselt läbi jooksva raudteetammi ning selle lähiümbruse taimestik üsna liigirikas. Seejuures on raudteetammi lõunapoolne nõlv ja ka põhjapoolne metsaserv päikesele hästi avatud, mistõttu on selle piirkonna temperatuur kõrgem kui mujal.

Lisaks, kui raudteelt Piusa jõe poole vaadata, siis pole metsavöönd kuigi lai ning luhal leidub ka niiskemaid alasid. Eriti kui Piusast Koidula poole liikuda. Ehk siis seal on üsna väikesele maa-alale kokku surutud väga mosaiikne erinevate biotoopide kompleks. Tänu sellele kohtab raudteetammi kui suhteliselt kuiva biotoobi peal päris tihti ka niisketele niitudele omaseid liblikaliike.

Samas on see Eesti kagunurk ju ka riigi lõunapoolne piiriala. Teatavasti on lõuna pool liblikaliikide arvukus suurem kui põhja pool. Mõnede lõunapoolsete liblikaliikide levialad ulatuvadki vaid Eesti kagunurka. Ehk siis Tartu ümbruses võiksin käia aastaid sarnases biotoobis, aga teatud liike ma seal ikkagi ei näe.

Kõige ülaltoodu tulemusena on aga olukord selline, et Piusa transektil loendatakse regulaarselt 45-50 liiki päevaliblikaid aastas, pikaajaline keskmine on 46,7. Teistel transektidel tabatakse harva aastaga üle 40 liigi ning üle 45 liigi pole ühe hooaja jooksul kusagilt leitud.

Vaadates päeva- ja ööliblikate seirealade aegridasid, siis mida need meie liblikariigis toimuva kohta kõnelevad?

Päevaliblikate liigirikkuse muutuste kohta ma väga julgeid järeldusi teha ei söanda, kuna püsivalt meil elavaid liike on vaid sadakond ning kõiki neid me olemasolevate transektide pealt kätte ei saa. Nii palju võin ehk öelda, et üksikud liigid, keda nähti 10-15 aastat tagasi vaid Lõuna-Eesti transektidel, on nüüd kirja saanud ka Põhja-Eestis. Sellised liigid on näiteks harilik siilaksinitiib (Cupido argiades) ja pruun-kuldtiib (Lycaena tityrus).

Põhiline järeldus on aga see, et päevaliblikate üldine arvukus püsib meil suhteliselt stabiilsena. Euroopa konteksti panduna on see päris kõva sõna. Päevaliblikate seireprogramm toimub ka mõnedes teistes Euroopa Liidu riikides ning arvukuskõverad liiguvad allamäge. Eriti kõvasti on päevaliblikate arvukus kukkunud Lääne-Euroopas. Meil on päevaliblikate arvukus vähemalt siiani stabiilsena püsinud.

Ööliblikate seire näitab aga selgelt, et meile tuleb lõuna poolt järjest uusi liike sisse. Näiteks kui eelmisel aastal saime viie püünisega kätte kokku 611 liiki, siis neist 15 olid sellised, keda enne aastat 2000 polnud Eestist kordagi leitud. Mõned uutest liikidest on n-ö üksikleiud, kuid samas on ka liike, kes ilmusid esimest korda välja kümme või viisteist aastat tagasi ja siis tabasime neid jälle paari aasta pärast, siis juba igal aastal ning lõpuks igal aastal juba mitu tükki … Ehk siis seireandmed näitavad selgelt, et lõunapoolsed liigid jäävad meile püsima. Kui aga paneme siia ka huviliblikapüüdjate saavutused, julgen öelda, et umbes viis protsenti ehk ligi 50 liiki praegustest Eesti suurliblikatest (tänaseks on Eestis registreeritud 997 suurliblikaliiki – U. K.) on tulnud sisse viimase kahekümne aasta jooksul.

Selline uute liikide sissevool räägib vist omakorda kliimamuutustest?

Selles vist tõesti keegi enam väga ei kahtle, et kliima on soojenemas. Kuna me saame konstantselt juurde just lõunapoolseid liike, siis toetab see kaudselt igal juhul seda hüpoteesi. Siiski võivad mõne liigi puhul siin taga olla ka spetsiifilisemad nüansid. Me ei pruugi neid lihtsalt praegu aduda, et öelda, miks nad just nüüd siia jõudsid.

Tavaliselt käib liblikate levik käsikäes teatud taimedega. Kas uued liblikad tulevad siis taimede kannul?

Enamiku liblikate röövikud elavad elusatel taimedel. Mitte keegi neist pole selline, kes võib süüa ükskõik mida. Igaühel on oma kindel dieet. Tõsi, mõne liigi röövikute dieet hõlmab siiski väga laia hulka taimi. Näiteks lina-tähtöölase (Autographa gamma) rööviku puhul on teada, et ta võib toituda enam kui 90 perekonna taimede peal. Teine äärmus on aga täielikud monofaagid, kes söövadki vaid üht kindlat taime ja olla ainult seal, kus seda taime kasvab.

Kui vaatame nüüd selle pilguga naabermaades toimuvale, siis saame toidutaimede esinemise põhjal hinnata, milliseid liblikaliike on peagi meile oodata.

Samal ajal kui meile tuleb lõunast uusi liike juurde, muutuvad osad siin jälle haruldasemaks.

Jah. Näiteks päevaliblikatest on kaks liiki, kel olid Eestis kunagi kindlasti püsipopulatsioonid, aga tänaseks on siit kadunud. Üks on suur-kärbtiib (Nymphalis vaualbum) ja teine põhja-kannikesetäpik (Boloria freija). Kumbagi pole Eestis juba üle 50 aasta nähtud. Kui põhja-kannikesetäpik on meist põhjapoolsema levikuga liik, siis suur-kärbtiiva leviala jääb ida poole. Viimane neist tahab ilmselt karmimat kontinentaalset kliimat ja külmemaid talvesid ning mingil põhjusel on ta siit ära kadunud. Samas on mõlemale liigile sobivad elupaigad Eestis säilinud. Põhja-kannikesetäpikule sobilikud rabad pole ju kuskile kadunud, samuti pole meil suur-kärbtiiva röövikute toidutaimena meelepärastest pajudest ja haabadest puudus. Ometi on nad siit lahkunud.

Kui viimase paarikümne aastaga on sisse tulnud ligi 50 liiki suurliblikaid, siis ära on kadunud kuni kümmekond. Samas on meil ka põhjapoolse levikuga liike, kelle arvukus on samal ajal vähenenud.

Kas sellisest tendentsist midagi hullu pole karta, kus osad tulevad juurde ja teised kaovad?

Ühest küljest on see ju täiesti loomulik looduslik protsess, et liikide areaalid muutuvad. Samas meeldib meile inimestena asju kollektsioneerida: osalt tahame liblikaid koguda otseselt oma kogusse või teisalt soovime, et meie mitmekesisest liblikafaunast ei kaoks midagi ära. Vähemalt mulle tekitab see ebamugavustunde, kui pean tõdema, et üks või teine liik on meil tõenäoliselt välja surnud. Isegi kui inimesed polegi selles otseselt süüdi.

Uute tulijatega võib samas jälle hoopis teine lugu olla. Näiteks juuli keskel käisid meediast läbi käsnalainelase (Lymatria dispar) tekitatud metsakahjustused Saaremaal Kõrkkülas. Looduslike vaenlasteta käsnalainelane on metsakahjurina väga suur probleem Põhja-Ameerikas, kus ta sattus loodusesse peaaegu 150 aastat tagasi. Käsnalainelase massilisi esinemisi on olnud ka Euroopas, kuid Eestis hakkas liik püsivalt elama alles hiljuti – aastail 2011-2012. Sellest ajast on tema arvukus tõusnud ning sel aastal toimus siis esimene suurem „plahvatus“, mille käigus on röövikud tänaseks Kõrkkülas paljaks söönud ligi kümme hektarit lehtpuumetsa. Käsnalainelane eelistab küll lehtpuid, kuid viimases hädas lähevad röövikud ka okaspuude kallale. Kui puud süüakse ka järgnevatel aastatel raagu, siis võib mets juba surema hakata. Aga see oligi vaid aja küsimus, millal esimene „nätakas“ sellelt liblikaliigilt ära tuleb.

Ühelt poolt võime siin rääkida potentsiaalsest majanduslikult kahjust, aga samas, kui sul on aias kõik lehtpuud viimse leheni raagu söödud ja röövikute mass ümber maja tungleb, siis on see ka esteetiliselt ebameeldiv.

Läheme selle „paha“ suurliblika juurest üle pisiliblikatele, keda on meil ju suurematest oluliselt rohkem.

Viimaste andmete järgi on Eestis registreeritud kokku 2460 liblikaliiki, kellest pisiliblikaid (liblikad, kelle tiibade siruulatus küünib reeglina mõnest millimeetrist kuni 2 sentimeetrini – U. K.) on üle 1400.

Kui palju uusi pisiliblikaid meil aastas avastatakse?

Pisiliblikaid tunneb Eestis hästi vaid üks inimene ja see on Urmas Jürivete. Veel üsna hiljuti olid meie pisiliblikad suurliblikatega võrreldes vähe uuritud, kuna aastakümneid polnud mitte keegi sellega tegelenud. Nii sai Urmas, kui ta selle teema 1990. aastate keskel üles korjas, vahepeal Eestile juurde lausa paarkümmend uut pisiliblikaliiki aastas. Võrreldes Soome, Läti ja meie liblikate nimestikke, tulid kohe välja ilmselged tühimikud ehk liigid, kes pidid kindlasti ka siin olemas olema. Teades, milliseid taimi ja elupaiku need liigid vajavad, on Urmas aastate viisi osanud neid sihipäraselt otsida.

Samas on pisiliblikate leidmisega seotud veel väga palju spetsiifikat: lisaks neile meelepärastele taimedele tuleb täpselt teada ka aega, millal saab neid püüda: kas näiteks mais või augustis ning kas päeval või hoopis öösel lambiga.

Paljud pisiliblikad on aktiivsed vaid lühikese osa ööpäevast, näiteks varahommikul päikesetõusu ajal või siis hoopis õhtul päikeseloojangu ajal. Teisisõnu, kui otsida neid õigest kohast valel ajal, siis sa neid lihtsalt ei leia. Nad on küll maapinnal olemas, ent ei lähe lendu ja jäävad leidmata.

Tänu sellele, et Urmas on juba kakskümmend aastat pisiliblikate uurimisega kõvasti tööd teinud, on suured valged laigud meie teadmistes kaetud ning ilmselgeid tühimikke pole väga palju alles jäänud. Nii on ka uute liikide leidmine võrreldes varasemaga tükk maad raskemaks muutunud. Kui meil oli kevadel Eesti Lepidopteroloogide Seltsi aastakoosolek, oli tal rääkida vaid ühest eelmisel aastal leitud uuest pisiliblikast. Samas kui uusi suurliblikaid oli kaks-kolm. Kaks kuni kolm selles mõttes, et koosolekul vastavat ettekannet pidades sain rääkida kahest eelmisel aastal Eestist esmakordselt leitud liigist, aga hiljem selgus, et tegelikult leiti möödunud suvel veel kolmaski uus liik.

Kas meie liblikate uurimine on eeskätt selle ala teadlaste või entusiastide pärusmaa?

Põhiline osa faunistilisest informatsioonist tuleb ikka liblikahuviliste käest. Ennekõike nendelt, kellel on olemas liblikakogud. Enamik meie aktiivsetest liblikapüüdjatest pole kutselised bioloogid ning huviuurijate tähtsust ei saa kuidagi alahinnata. Mõnel teisel alal ei pruugi see võimalik olla, aga liblikaid on ju huvi korral võimalik püüda igal koolipoisil.

See on ikka puhas hasart, mis aina uusi liike otsima ajab?

Nii see on!

Linnuhuviliste seas on liikide kogumise mõttes populaarne sportlik linnuvaatlus ehk bongamine. Kas liblika­huvilistel on ka isiklikud liiginimekirjad, mille pikkusega mõõtu võetakse?

Põhimõtteliselt jah, ega siin väga suurt erinevust ei ole. Kui linnuvaatlejatel on vaja lihtsalt vaatlus kirja panna või paremal juhul ka uuest liigist pilt saada, siis meie tahame lisaks vaatlusele pärast ka isendit ennast saada.

Ehk siis igast uuest liblikast peab kollektsiooni n-ö näidiseksemplar jääma?

Kõik sõltub liigist. Näiteks kui keegi juhtub Eestis pildistama punalaik-apollot (Parnassius apollo), keda pole võimalik kellegi teisega sassi ajada, siis sel juhul on võimalik uus liik ka nõnda nimestikku võtta. (Erki Õunap võtab jutu jätkuks taskust nutitelefoni ja näitab selle ekraanilt üht üheksavägise õisikul pildistatud kirjut röövikut.) Selle liblika nimi on kevad-kaelusöölane (Cucullia verbasci). Mitte kellegi kollektsioonis pole veel selle liigi Eestist pärit valmikut, aga ometi teame nüüd, et see liik on meil olemas. Esimest eestimaist röövikut pildistas eelmisel aastal Saaremaal Soome linnuhuviline Timo Pettay. Sel aastal hakkasime liiki ka ise otsima ja leidsimegi röövikuid. Kuna seda röövikut pole võimalik ühegi teise liigiga sassi ajada, on taoline foto kevad-kaelusöölase Eesti liblikate nimestikku võtmiseks piisav tõendusmaterjal.

Selle tegelase sai esimesena pildile soomlane. Kas põhjanaabrid käivad väga agaralt meie liblikaid uurimas?

Ei, seda ei saa enam öelda. Kui piirid avanesid, siis 1990. aastate keskel tundis osa Soome kõvematest liblikameestest tõesti Eesti vastu suurt huvi. Eesti oli lähedal ja tänu elupaikade mitmekesisusele sai siit kollektsioonidesse juurde palju uusi liike, mida Soomes pole. Sel ajal käisid mitmed soomlased tõesti igal aastal suisa mitu korda Eestis ja tegid siin kõvasti tööd. Praeguseks on nad maa läbi käinud ja näinud, keda siin on ja keda pole.

Meile tuli tänu soomlastele aga palju uut faunistilist informatsiooni. Nad ei võtnud siit lihtsalt liblikaid kaasa, vaid jagasid meiega ka enda teadmisi. Ühest küljest tegelevad kollektsionäärid oma kogusse uusi liike otsides justkui oma asjaga, aga tegelikult tuleb seeläbi välja ka laiemalt huvi pakkuvat informatsiooni.

Kui palju Eestist mujal maailmas liblikaid püüdmas käiakse?

Ikka käiakse. Näiteks Aleksander Pototski on käinud väga palju Kesk-Aasia mägedes liblikaid püüdmas, viimastel aastatel ka Lõuna-Ameerikas ja Lõuna-Aafrikas. Aga käivad teisedki huviliblikapüüdjad.

Kui sel aastal ühes doktorant Andro Truuverkiga Tšiilis konverentsil käisime, jäime sinna veel kaheks nädalaks. Mitte puhkama ja rannal vees varbaid leotama, vaid selleks, et igal öösel liblikaid püüda. Nägime seal terve hulga selliseid liblikaid, kelle kohta poleks osanud arvatagi, et nad olemas võivad olla. Hetkel ei oska ma veel öelda, kui paljudel püütud liblikatest on juba nimed olemas ehk kui paljud neist on teadusele tuntud ja kui paljud mitte. Enamikul ilmselt juba on nimi, aga samas on täiesti reaalne võimalus, et selle materjali hulgas on ka päris tundmatuid liike.

Milliste liblikauuringutega lisaks seirele Eestis veel tegeletakse?

Üks teema, millega mu kolleegid tegelevad, on liblikate ökoloogia. Hulk tööd on ära tehtud kaitsealuste päevaliblikate eluviiside väljaselgitamisel. Sellistel uuringutel on praktiline väärtus teatud liikide kaitse kavandamisel. Võtame näiteks teelehe-mosaiikliblika (Euphydryas aurinia). Hetkel ta veel Eestis väga haruldane pole, aga Euroopas ei lähe tal suures plaanis sugugi hästi. Hendrik Meisteri eestvedamisel läbi viidud uuringute käigus selgus, et kuigi teelehe-mosaiikliblika röövikud toituvad erinevates maades tervest reast eri taimedest, söövad nad Eestis ainult peetrilehte. Kui meil on kunagi tõepoolest vaja hakata teelehe-mosaiikliblika kaitset kavandama, on see ju väga väärtuslik informatsioon.

Asi, millega koos Andro Truuverkiga tegelen, on liblikate molekulaarsüstemaatika. Selle koha pealt ei jää me oma ala maailma tippteadusele mitte millegagi alla. Alles eelmisel aastal ilmus meil artikkel ajakirjas Systematic Entomology, mis on selle ala absoluutne tippväljaanne.

Meie artiklite põhifookuses on olnud liblikate süstemaatika parandamine. Näitame molekulaarsetele andmetele tuginedes, millised liigid millistesse perekondadesse kuuluvad. Tänu uutele uurimismeetoditele saame hinnata, kas vanad seisukohad peavad liblikamaailmas paika või mitte. Praktiline väärtus seisneb selles, et kui teame täpselt liikide omavahelisi sugulussuhteid, siis saame seda võrdlevas ökoloogias hea alusmaterjalina kasutada.

Kuidas liblikapisik teid nakatas?

Olen teise põlve entomoloog. Minu isa Heino Õunap lõpetas ülikooli entomoloogina ja on pärast seda kogu aeg riigiameteis metsaentomoloogina palgal olnud. Ta hakkas juba ülikoolis nii liblikaid kui teisi putukaid koguma. Ehk siis minu jaoks oli see maast madalast normaalne asi, kui isa õhtuti kodus liblikaid või teisi putukaid sirutas. Täpselt nagu minu lapsed ei küsi sellise tegevuse kohta midagi.

Kas mõni liblikas on teile teistest kuidagi südamelähedasem?

Selliseid liblikaid, keda nähes ma iga kord vaimustun, on palju. Täna öösel tegin ma Piusa ääres näiteks sellisest tegelasest pilti. (Otsib nutitelefonist välja pildi kullakarvalise läikega liblikast, kelle seljal on tumedad karvatutid.) Selle liigi puhul vaimustab mind tiibade värv, millel on palju erinevaid varjundeid ja kuldne läige. Kui teda mõne teise nurga alt vaadata, siis on praegused tumedad kohad hoopis heledamad ja vastupidi. See on fantastiliselt ilus liblikas! Nimeks on tal punanupu-kuld­öölane (Diachrysia zosimi) ja teda leidub vaid Eesti kagunurgas. Võib-olla on just tema üks lemmikutest.

Enne kui selle liblikaga kohtusin, olin teda vaid pildil näinud ega teadnud selle kuldse helgi kõiki nüansse. Tallinna kolleegid Aare Lindt ja Teet Ruben said selle liblika Eestile uue liigina esimest korda kätte 1999. aasta suvel. Kui Aare seda siis liblikauurijate kokkutulekul teistele näitas, võttis see mul hinge kinni. Ma ei kujutanud ette, et see liblikas nii ilus on.

Mul on selle liigi esindajaid kollektsioonis juba piisavalt, aga kui neid mõnikord püünistesse satub, siis sirutan nad ikka ära. Ma lihtsalt ei saa neist loobuda.

* Transekt on kitsas ribakujuline proovipind geobotaanilisel või ökoloogilisel uurimisel.

Kevad-kaelusöölase Eestist pärit valmikut ei ole üheski kollektsioonis, kuid kuna tema röövikut pole võimalik ühegi teise liigiga sassi ajada, on taoline foto Eesti liblikate nimestikku võtmiseks piisav tõendusmaterjal.

Erki Õunap

Kuldse läikega varjundirikaste tiibadega punanupu-kuldöölast leidub vaid Eesti kagunurgas.

Erki Õunap

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming