Kombineerides vastandeid

Väikese ja piiratud majanduslike võimalustega riigi puhul peab teadlaskarjääri süsteem olema piisavalt paindlik, et võimaldada operatiivsete konkurentsivõimeliste pakkumiste tegemist tippteadlastele.

ÜLO NIINEMETS, TIINA RANDMA-LIIV, TARMO SOOMERE

Kuidas saaksime teaduse majandust vedama? Kuidas maksimaalselt realiseerida teadlaste potentsiaal kogu riigi hüvanguks? Millised reeglid tuleb selleks luua, mida muuta ja millistest eelarvamustest loobuda? Arutlevad akadeemik Ülo Niinemets (Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut), professor Tiina Randma-Liiv (Tallinna tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituut) ja akadeemik Tarmo Soomere (Tallinna tehnikaülikool, küberneetika instituut ning ehituse ja arhitektuuri instituut).

Lihtne on pilduda loosungeid, et teadus võiks ükskord ometi hakata ka tegelikult majandust vedama. Veidi vähem lihtne, aga siiski realistlik on turgutada teadlaste abiga seda osa majandusest, mis toodab õige natuke lisandväärtust. Näiteks optimeerida põlevkivi põletamist või pressida kivist õli. Madala tehnoloogilise taseme ja väikese lisandväärtusega majanduse arendamiseks ei ole teadust tingimata vaja. Selleks vajalik teadmine on juba maailmas olemas – tuleb ainult kokku koguda ja rakendada. Kuigi selleks on vaja natuke tarkust ja kogemust, samuti õige veidi oskust oma nabast kaugemale vaadata, on tagajärjeks suletud ring. Madal tase toodab madalust ja allhankija arvab, et ei vaja uut teadmist. Nõnda tekib nõudlus madalama haridustasemega töötajate järele ja karikeeritakse innovatsiooni. Isegi kui sellist tüüpi majandus vajaks rohkem ja paremaid spetsialiste, näitab vabade töökohtade statistika, et nõudlus doktorikraadiga ehk kriitilise analüüsi võimekusega ja olemasoleva teadmise hulgast kiirelt vajaliku leidvate spetsialistide järele väljaspool ülikoole peaaegu puudub.

Kirjeldatud (allakäigu)spiraal mõjutab otseselt või kaudselt meid kõiki. Soovime naabritest kiiremat majanduskasvu, aga see on võimalik ainult midagi teistest nutikamalt tehes. Sellestki ei piisa, sest paikneme koos naabritega Euroopa perifeerias. Kui tahta olla maailma tipus, tuleb teha palju rohkem. Tegelikult vajab lahendamist äärmiselt keerukas ülesanne: ehitada üles võrgustik, mis reageeriks uutele, kus tahes välja mõeldud sädelevatele ideedele, kaasaks nende rakendamisse julged ja andekad insenerid ja disainerid, organiseeriks paindlikult tootmise ja suudaks valmis tooted, nt okslikust kuusepuust tekitatud süsinikkiud, põneva brändina turustada.

Sellise võrgustiku poole püüdlevad kõik need riigid, kelle edu kadestame. Sellise võrgustiku tuumaks on võimekus ligi tõmmata tarku ja motiveeritud inimesi ning nende teadmisi-oskusi maksimaalselt ära kasutada. Teaduses on sel tuumal omaette nimetus: teadlaskarjääri mudel. Tippteadlastele reklaamitakse seda neile mõistetavas keeles, milleks on tenuur (eluaegne tööleping) pluss vabadus valida põnevate ülesannete vahel.

Teadlaskarjääri tegelik mõte

Nii nagu kõik töötajad, peavad ka teadlased end oma töö juures väärikalt tundma. Ideaalne teadlase elutee võiks olla katkematu trepp alates ülikooli lõpetamisest kuni väärika pensioneerumiseni. Teadlaskarjääri mudeli tegelik mõte on aga hoopis mujal. Ühiskonna seisukohalt on tegemist teatava reeglite ja kokkulepete süsteemiga, mille kaudu riik saaks kõige rohkem tagasi oma investeeringust teadusharidusse. Teisisõnu, see on mehhanism, mis realiseerib parimal moel akadeemilisse keskkonda sisenenud inimeste potentsiaali.

Paljudes riikides toimib analoogselt riigiteenistujate karjääriredel. Mitmes Euroopa riigis ongi teadlased ja õppejõud riigiametnikud, annavad ametnikuvande ja kannavad sellega seotud vastutust kogu ühiskonna ees. Ikka selleks, et nii riik, majandus kui ka teadus parimal moel toimiksid. Praegu näitavad paljud märgid, et Eesti majanduses on teadlaste kasutegur allpool nende võimalikku potentsiaali ja kindlasti väiksem kui nende panus haritlasvundamendi loomisse. Näiteks nn Raasukese raportis¹ väidetakse, et teadlaste oskuste optimaalne rakendamine annaks päris mitu protsenti SKT kasvule juurde.

Konkurentsi tasakaalustab akadeemiline vabadus

Teadlasena edu saavutamiseks tuleb väga kaua õppida. Teadlased on meie kõige haritumad inimesed. Vajaminevate teadmiste rohkus teeb teadlaskarjääri algusosa väga pikaks, teadusellu astumine on keerukas ja aeganõudev. Lisandub tugev globaalne konkurents. Saksamaal jääb vaid ligikaudu veerand doktoritöö kaitsnud noortest akadeemilisse maailma. Need, kes seda suudavad, liiguvad enamasti järeldoktorantuuri. Seejärel ootab järgmine tihe filter professuuri taotlemisel. Meditsiinivaldkonnas saab näiteks USAs tähtajatu akadeemilise töökoha vaid iga viies või kuues järeldoktorantuuri läbinud noor.

Eestis on asjad teisiti. Vaid 10–15% noortest doktoritest jätkab päriselt väljaspool akadeemilist maailma.² Alles hiljuti jätkus kaitstud doktorikraade hädavaevu kõrghariduse käigushoidmiseks vajalike ametikohtade täitmiseks. Professorikohakonkursid puuduvad või on täidetud kolmandatest riikidest pärit nõrgapoolsete kandidaatidega, kes Eesti ülikoolide pakutavaid töötingimusi ja keskkonda atraktiivseks peavad.

Seda, et teadus tervikuna on laias maailmas äärmiselt konkurentsitihe, tasakaalustavad kaks komponenti. Nii nagu muudes valdkondades, on üks neist hea karjääriperspektiiv. Mitte kusagil maailmas ei saa doktorandid ja algajad teadlased ägedat palka. Meelitab karjääri kõrgematele astmetele jõudmine. Kui professoriamet on väärtustatud, kompenseerib see pika ronimisaja ehk 10–15–20 aastat vähemtasuvaid tingimusi.

Eestis on asjad teisiti. Võimalik, et puuduva konkurentsi tõttu ei ole professori tase kuigivõrd väärtustatud. Vastav mõiste on justkui kummist ning tippteadlaste palkade gradatsioon kaootiline. Pole kuigi tõenäoline, et selles vallas midagi kiiresti muutuks. Nõnda ei ole karjääriredelil tõusmisega kaasnevad materiaalsed hüved kindlasti need, mis meil noori käima tõmbaksid, tippe siia tooksid ja neid siin hoiaksid.

Teine komponent on märksa delikaatsem ja raskemini mõõdetav. Selle nimi on akadeemiline vabadus. Paljud noorteadlased on valmis leppima üsna pikka aega tagasihoidlikuma sissetulekuga siis, kui nad näevad selget tulevikuperspektiivi ja oma töös vähemalt teatavat sõltumatust. Kogenud teadlased on nõus tegema palgas järeleandmisi siis, kui nad saavad ise valida valdkonna ja uurimisküsimused.³

Teaduses ei kehti demokraatia kuldreegel, et see, kes rohkem hääli saab, ütleb, kuidas asjad on. Mõnikord on vaid ühel inimesel õigus ja kõik teised pimedusega löödud. Akadeemiline vabadus tähendab muu hulgas, et põhjendatud arvamuse avaldamise eest ei karistata, isegi kui see on poliitiliselt ebasobiv. Giordano Bruno lugu on ekstreemne näide akadeemilise vabaduse puudumisest.

Tenuur kui töökohakindlus tipptegijatele

Kui küsime, kuidas teha teadlase karjäärimudel atraktiivseks oma ala tippudele, jõuame vältimatult tenuuri mõiste juurde. See on märksa rohkem kui reeglipäraselt vahelduvate ametikohtade trepp või tähtajatu leping. Lepingutel, mida saab lõpetada näiteks ülemusega tüllimineku tõttu või atesteerimise kehvale tulemusele viidates, ei ole mingit seost tenuuriga. Tenuuri vaste eesti keeles on töökohakindlus. See on olemuslik tingimus lisaks ulatuslikule otsustusõigusele oma uurimistemaatika üle. Ideaalis oleks see võrreldav näiteks USA föderaalkohtunike ametikindlusega, mis annab vabaduse peatada isegi president Trumpi otsuseid.

Täiesti mõistetavalt ei aktsepteeriks enamik tööandjaid, et nad teatavale astmele jõudnud töötajat enam põhimõtteliselt lahti lasta ei saa, isegi kui sellise töötaja edasine panus on oodatust palju väiksem. Ka tippülikoolides juhtub, et mõni tenuuri jõudnu enam peaaegu üldse ei panusta. Nendega ei saa midagi ette võtta, kui inimene just midagi kriminaalset ei tee.

Mündi teine külg on, et tenuur on oma olemuselt mõeldud vaid parimatest parimatele. Pigem teoreetiline võimalus, et keegi vääritu satub väärikate hulka, on hind, mida ollakse akadeemilise vabaduse eest nõus maksma. See on siiski arvestatav risk, mille ülikoolid tenuuri pakkudes endale võtavad. Selline riskitase eeldab kogu ühiskonna teatavat arengutaset ja eelkõige head filtrit akadeemilise mugavuse vastu. Paljudes riikides ei ole neil, kes ei läbi prooviaega (tavaliselt 5–7 aastat pärast doktorikraadi kaitsmist), võimalik süsteemis jätkata. See välistab kogu eluks akadeemilise maailma alumistele astmetele peitumise.

Selline käsitus on valus neile, kel ei jätku akadeemilist võimekust; peegeldab aga seda, et tipptase on maailmateaduses äärmiselt kõrgeks ja tipp erakordselt teravaks läinud. Jämeda hinnangu tenuuriks sobivale tasemele annab bibliomeetria. Neid teadlasi, kes vastaksid USA tenuuri esimesele astmele (kuhu sisenejate nn h-indeks⁴ on keskmiselt 12 ja vanus 30–35 ringis), on Eestis ehk mõnisada. Neid, kel oleks reaalne šanss saada seal täisprofessoriks (h-indeks lähenemas 20-le ligikaudu 40–45 aasta vanuselt), on vaevalt mõnikümmend.

Teadlaskarjääri primitiivne pragmaatika

Tippteadus on elitaarne nähtus ja karjäärimudel toimib vaid siis, kui see vähemalt mingil määral peegeldab tippteaduse eripära. Nimelt on teadustipud need, kes innustavad noori ja kelle tegevusest riik ja majandus kõige enam võidavad. Neid ei tohi tasalülitada, eemale peletada ega andetute meelevalda jätta. Mõistliku karjäärimudeli ja eriti tenuurisüsteemi üks keskseid eesmärke on väga häid tippe Eestisse juurde saada ja neid siin hoida; ideaalis neile individuaalselt läheneda ja tagada konkurentsivõimelised tingimused.

Kui juba teadlaseks olemise mõistmisega on probleeme, siis tipptasemel teadlane on enamasti nagu teisest maailmast pärit. Hiljutine kirjandusmuuseumi skandaal näitab, et inimestel on raske aduda, kuidas käsitleda eesliiniteadust. Tagajärg on see, et Euroopa Teadusnõukogust võidetud raha läheb Eestist mööda peamiselt omavahelise kemplemise tõttu. Oma osa on siin tõenäoliselt ka meie teaduse finantseerimise süsteemi tuumikparadigmal. See põhineb praeguseni kaljukindlalt Nõukogude korra filosoofial. Nimelt eraldatakse teadusraha eksklusiivselt teadusasutusele, kes võib volitada teadlast otsustama, kuidas raha kasutada. Seda, et teadlane ise tohib valida, kus ja kuidas ta võidetud raha tarvitab, on peetud sama võimatuks nagu Titanicu või Estonia uppumist. Kui tahame edaspidigi edukad olla, peab see paradigma muutuma.

Tenuuri sisenemiseks sobiva tasemega teadlased on võimelised võitma järjepannu uusi grante nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Eduka karjääri tagamiseks meie teaduse praeguses ökosüsteemis on tarvis maksimeerida publikatsioonide nimistu pikkus ja artiklite viidatavus. Sellise strateegia kaasnähtus on suur hulk ebaolulisi publikatsioone. Märksa häirivam kaasmõju on, et ligi pool selliselt toimivate teadlaste töödest on ühel või teisel moel vigane.⁵ Teisisõnu, kuigi konkurentsipõhise rahastuse survel tehakse kõvasti tööd, peitub siin justkui viitsütikuga pomm, millel võivad olla äärmiselt destruktiivsed tagajärjed teaduse usaldusväärsusele.

Tenuuri üks eesmärke on selle nõiaringi murdmine. Inimestel, kes teevad püsivalt tipptasemel teadust, on tenuuris mitte ainult võimalus ametiredelil tõusta, vaid lausa õigus nõuda edutamist. Karjääriredel on üldiselt lävendipõhine – järgmisele astmele hüppamiseks tuleb ületada teatav hulk tingimusi. Meie traditsiooni ja tenuuri vahel on väike, aga äärmiselt oluline erinevus. Kui Eestis taotletakse uurimistoetust või ametikohta, siis tuleb täita tarvilikud tingimused. Samal ajal pole olemas ühtegi piisavate tingimuste kompleksi, mille puhul taotlus kindlasti rahuldatakse. Ameerikalik mudel on kontseptuaalselt erinev. Teatava hulga tingimuste täitmisest piisab, et saada järgmisele astmele. Sellise loogika rakendamine pakuks noortele teadlastele rohkem tulevikukindlust, küll aga nõuab mõtteviisi täielikku muutust.

Ebaselguse ja kaose vahel

Mõistlikult karjäärimudelilt eeldatakse selgust, kuidas on võimalik sellele trepile astuda ja kuidas seal edaspidi ellu jääda. Süsteem toimib hästi siis, kui on selge ja läbipaistvalt otsustatud, millal ja mis tingimustel vakantsid avanevad ning millised on piisavad (ja millised soovituslikud) nõuded kandideerimiseks. Asjad on halvasti siis, kui süsteem on läbipaistmatu, teadlaste-õppejõudude töölevõtmisel lähtutakse kõrvalistest teguritest ja mitte kvaliteedist, aga ka siis, kui puuduvad kindlad reeglid edutamiseks. Meie praegune süsteem ei saaks selles valguses kuigi head hinnet.

Oleks loogiline, et õppejõud liiguksid mööda klassikalist redelit lektor–dotsent–professor. Eestis on ebatavaliselt sageli saanud professoriks vanemteadur. Selle taga on lektorite ja dotsentide äärmiselt suur, et mitte öelda ebanormaalne, õppetöö koormus, nagu on korduvalt maininud meie teadustööd hinnanud väliseksperdid. Muidugi peab professoriks saamiseks olema ette näidata korralik teadustöö ning siin on (vanem)teaduritel õppejõudude ees selge eelis.

See, et sageli hüpatakse professoriks teiselt klassikaliselt teaduri–vanemteaduri–juhtivteaduri redelilt, on väike mure. Palju valusam on, et sellises võidu­jooksus jääb ühiskonna arengule kaasaaitamiseks väga vähe võimalusi. Samuti ei ole praegu akadeemilisel ametikohal alustaval noorel kindlust, kuhu ja millistel tingimustel ta kunagi välja võiks jõuda. Eestis oli teadusmaastikul varem palju lühiajalisi töölepinguid, millel sotsiaalsed garantiid puudusid. Viimase kahe aastaga on peaaegu kõik töökohad muudetud tähtajatuks. Ainult et neid tähtajatuid lepinguid on võimalik tööandja algatusel väga kergesti lõpetada. Seetõttu ei ole kindlasti tegemist massitenuuriga, pigem petukaubaga, mis ei anna arvestatavat kindlustunnet. Tallinna tehnikaülikoolis käivitatud tenuurirajast võiks kujuneda mõistlik süsteemi haldamise viis. Rahapuudusel on klassikalist tenuurimudelit ilmselt võimalik praegu rakendada väikesele osale inimestest. Seni ei ole analüüsitud, kas ja kuidas tuleb töölepingu seadust muuta, et tenuur ka õiguspraktikas tagada, kuna praegune tähtajatu töösuhe seda ei garanteeri ning muudab tenuuri mõiste kasutamise pigem farsiks.

Sisenemise nõelasilm ja väljumise piinlikkus

Eluaegne tenuur tähendab, et kohad vabanevad vaid siis, kui keegi süsteemist lahkub. See tekitab vältimatult teatavat rabedust. Mõnikord võib suhteliselt lihtsalt tenuuri pääseda, kuid vahel ei pruugi pikka aega võimalusi tekkida. See tähendab, et sõel tenuuri pääsemiseks peab olema kogu aeg tihe. Ilma tegeliku konkurentsita ei saa seda tagada. Sellise igapäevaelu (eba)õiglusega peab aga igal pool arvestama ja sama loogika järgi toimivad ka valimised teaduste akadeemiatesse.

Mõistlik karjäärimudel peaks võimaldama sisenemist vaid parimatele, aga tagama ka väärika väljumise. Eestis on teadussüsteemist väljumine valuline. Uurimisrühmade liidrite vanus on viimasel 20 aastal langenud põhiliselt administratiivse surve tõttu. Noorematel oli võimalus saada liidriks vaid siis, kui finantseerimistsükli lõppemisel uuriti, kas teema on jätkusuutlik – mõeldes selle all liidri vanust.

Viimase viie-kuue aastaga on noorte liidrite proportsioon kukkunud tagasi 1998. aasta tasemele. Me ei ole selle murega üksi. USAs lõpetati kohustusliku vanusepiirangu tõttu pensionile minek 1994. aastal. Selle tagajärjel kasvas aastail 2008–2016 teadlaste-inseneride keskmine vanus 2,3 aasta võrra.⁶ Teisisõnu, sissepääs teadussüsteemi muutus märgatavalt ahtamaks.

Kui tenuurist väljumist ei toimu, siis ei saa sinna ka siseneda. See, et kõik akadeemilisse maailma sisenenud teadlased jäävad sinna võimalikult kauaks, ka pärast pensioniea saabumist, ei ole kindlasti jätkusuutlik. Tegelik probleem on majanduslik. Peaaegu kõikides riikides, kus klassikalist tenuurisüsteemi kasutatakse, on teadlastel korralikud pensionid. Seetõttu inimesed lähevadki lihtsalt pensionile, kui vastav õigus kätte jõuab. Sageli tehakse oma tööd emeritus’ena edasi, sest eduka teadlase kogemused on kuldaväärt, aga tenuurikoht vabaneb. Kui pension on väike ja kohustuslikku pensioniiga ei ole, siis on kange tahtmine jääda ametikohale surmani. Selle tagajärjel on tenuurikohad kinni. Itaalias nimetatakse sellist nähtust äraspidiseks vanuseliseks diskrimineerimiseks. Ajaloolistel põhjustel on näiteks itaalia füüsikute hulgas palju vanemapoolseid, vabu töökohti vähe ning uutel tulijatel raske kohta leida.

Selline asjade seis tähendab, et tõsiselt tuleb tegeleda nii süsteemi sisenemise, seal edenemise kui ka väljumisega. Vanusepiirangu või kohustusliku pensioniea sätestamine on valus, poliitiliselt tundlik või lausa ebakorrektne teema, aga eelkõige põhimõtteliste valikute küsimus. Eestis on praegu võimalused väärikaks väljumiseks ahtad. Sisuliselt saab teadlase või professori minema saata vaid siis, kui ta kukub korralisel atesteerimisel läbi. See ei ole kindlasti väärikas väljumine, pigem piinlik lahkumine.

Kas akadeemiline tööturg on konkurentsivõimeline?

Eesti kontekstis peame teadlaskarjääri kujundamisel kindlasti arvestama kolme aspektiga: majanduslikud võimalused, generatsioonide erinevused ja Eesti riigi väiksus.

Tippteadlaste tööturg on rahvusvaheline. Perfektsel karjäärimudelil, millega kaasneks professorile vaid Eesti keskmine palk, ei ole mõtet. Konflikt on siin ilmne. Ühelt poolt eeldame oma teadlastelt maailmatasemel teadustööd. Oleme selle ka saavutanud, olgu siis nende näol, kes on maailma 1% mõjukaimate seas või eelmise aasta maailma sädelevaimate tööde autorid. Samal ajal on meie palgad madalamad ja töötingimused märksa kehvamad kui paljudel konkurentidel. Eesti tippteadlastele on pärani paljude maailma ülikoolide uksed. Sageli neid ka aktiivselt kutsutakse mujale tööle.

Teadlaskond ei ole homogeenne. Eestis töötavad erinevatest põlvkondadest teadlased. Vanemal generatsioonil on reeglina tihedad majanduslikud, perekondlikud, sotsiaalsed ja emotsionaalsed suhted Eestiga. Nemad on valmis siin töötades leppima natukene viletsamate töötingimustega kui mujal maailmas.

Palgast veelgi suurem vahe võrreldes arenenud riikidega on Eesti teadlaste pensionidel. See aspekt mõjutab enim noorema põlvkonna tippteadlasi ja välisõppejõude, kes on sageli juba õppinud ja/või töötanud välisülikoolides ning seega kodumaaga nõrgemalt seotud. Suure tõenäosusega on praegune 30–40aastaste väga heade teadlaste põlvkond valmis veidi, aga mitte väga palju, oma palgas ja töötingimustes kaotama, et siia jääda, aga nad ei lepi Eesti pensioniga. Need teadlased on pragmaatilised ning otsivad aktiivselt kohti, kus kõige paremini areneda. Nad ootavad kõrget akadeemilist taset ja head sisekliimat, aga ka elamisväärset palka ja kindlust tuleviku osas. Kui neil tekib võimalus lubada oma lastele teistsuguseid tingimusi ning teenida välja väärikas vanaduspõlv, siis nad võivad väga kergelt seda ka teha. Kindlasti ootavad nad ka tenuuri, mis sisuliselt on osa teadlastele pakutavast rahvusvahelisest hüvede paketist. Kui me seda ei suuda tagada, kaotame tõenäoliselt parima osa neist. Sama kehtib välisteadlaste kohta. Tulemata jätavad need, kes kaotaksid oma praegusest töökohast sõltuva pensioni. Nõnda moodustab pensionisüsteem olulise osa karjäärimudelist ja mõjutab kogu tenuuri toimimist.

Väikeriigi eripära: mõistlik paindlikkus

Eesti ei saa väikeriigina mehaaniliselt üle võtta klassikalist jäika tenuurisüsteemi. Kuna tenuur antakse eluks ajaks, siis tuleb inimene väga hästi valida. Suurtes kõrgelt arenenud riikides (kust on pärit kõik tuntumad akadeemilise karjääri mudelid) on tavaline, et tenuurikohtadele konkureerib kümneid inimesi ja vahel koguni sadakond inimest. See võimaldab valida tõeliselt head, nn teadlase diagnoosiga inimesed. Eestis peame ikka veel saavutuseks, kui paar-kolm inimest konkureerib ühele kohale. Tenuuri madalamatel astmetel tuleb üldiselt teha õppetööd ka eesti keeles, mis piirab oluliselt välismaalaste sisenemist. Nii ei pruugi me üldse mõistliku konkurentsi ja valikuni jõuda.

Piiratud tööjõuturu korral tuleb paindlikult suhtuda neisse, kes mingil põhjusel ei suuda etteantud aja jooksul tenuuri kvalifitseeruda. Me ei saa seda lubada, et nad siis ülikoolist lahkuvad. Meid on vähe, uute ekspertide kasvatamine nõuab palju aega ning doktorikraadiga spetsialistide süstemaatiline ülikoolist ärasaatmine ei ole kindlasti hea lahendus.

Nõnda oleme justkui Scylla ja Charybdise vahel. Ühelt poolt on hädavajalik meelitada siia ja siin kinni hoida tippusid. Nendele on tenuur osa heast rahvusvahelisest praktikast. Teiselt poolt on väikeses riigis tenuuri käive madal. Üldiselt peavad noored kaua ootama, et tenuurikohta saada. Loodetavasti mitte nii kaua, nagu Ühendkuningriigi kuninganna järeltulijad. Väikese ja piiratud majanduslike võimalustega riigi puhul peab teadlaskarjääri süsteem olema piisavalt paindlik, et võimaldada operatiivsete konkurentsivõimeliste pakkumiste tegemist tippteadlastele, näiteks välismaalastele või välismaalt tagasipöörduvatele eestlastele.

Väikeses süsteemis pole ka puhvrit selleks puhuks, kui mõni professor pärast tenuuri jõudmist loobub panustamast. Raha vigade parandamiseks lihtsalt pole. Jäigas tenuurisüsteemis jääb kogu riik paljudes valdkondades kauaks ajaks sõltuma üksikutest inimestest. Suured riigid saavad sellistel puhkudel luua mõnes teises ülikoolis parema kompetentsi. Väga jäigas süsteemis on ka raske reageerida tööturu vajadustele, luua uusi tenuure ja katta tulevikuvaldkondi. Seetõttu ei saa me väikese riigi kontekstis puhul rääkida masstenuurist kui ainukesest teadlaskarjääri mudelist. Mõistlik on kujundada tenuur ennekõike trampliiniks väikesele hulgale tippteadlastele, kellele kindlustataks rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised töötingimused. Niisugune tenuur moodustaks Eesti teaduse ja ülikoolide tuumiku ning oleks nende käimatõmbavaks jõuks. Paralleelselt peaks pakutama alternatiivseid karjäärivõimalusi, mis hoiaksid süsteemi paindlikuna.

Lühikokkuvõte Eesti Teaduste Akadeemias 8. juunil RITA 4 programmi toetuseks toimunud teaduspärastlõunast-eksperdiarutelust „Teadus ka majandust vedama ehk jätkusuutlikud teadlaskarjääri mudelid Eesti kontekstis“.

1 Raasuke, E. (töögrupi juht) jt. 2016. Majandusarengu töögrupi raport. 10. november 2016, 71 lk. https://www.valitsus.ee/sites/default/files/content-editors/failid/majandusarengu_raport.pdf

2 Vadi, M., Kindsiko, E., Alas, R. 2015. Teadlase karjäär: Eesti rahvusvahelises taustsüsteemis. TIPS uuringu 6.4 lõppraport. Tartu.

3 Janger, J., Nowotny, K. 2016. Job choice in academia. Research Policy, 45(8), 184-195, doi: 10.1016/j.respol.2016.05.001

4 Nn Hirschi indeks, mis iseloomustab nii teadlase viljakust kui ka seda, kui palju tema töödele viidatakse. H-indeks 12 tähendab, et teadlase 12st kõige enam tsiteeritud tööst on igaühele viidatud 12 või rohkem korda.

5 Higginson, A.D., Munafo, M.R. 2016. Current incentives for scientists lead to underpowered studies with erroneous conclusions. PLoS Biology, 14(11), Art. No. e2000995, doi: 10.1371/journal.pbio.2000995

6 Blau, D. M., Weinberg, B. A. 2017. Why the US science and engineering workforce is aging rapidly? Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America, 114(15), 3879–3884, doi: 10.1073/pnas.1611748114