Krüptodetektiiv jahib nõiaraamatut

Nõiaraamatud mitte ainult ei sisaldanud loitse ja rituaalide kirjeldusi, vaid nad ise olid samuti maagilised objektid.

KURMO KONSA

Nõiaraamatute jahile viisid krüptodetektiivi ühelt sündmuskohalt leitud tavatud asitõendid. Nimelt torkasid talle esmalt silma mustad kanasuled ja neis sobrades leidis ta paberitüki, kuhu oli kirjutatud la poule noire. Tegemist oli ilmselgelt mingist raamatust rebitud lehega. Mis raamatuga on tegemist ja mida see kõik peaks tähendama? Pisutki maagiaga kursis olev inimene ja krüptodetektiiv seda kahtlemata ka on, saab kohe aru, et juhtum on seotud loitsu- ehk nõiaraamatutega. Viitab ju prantsuskeelne pealkiri „La poule noire“, mis tähendab musta kana, ühele loitsuraamatute hulka kuuluvale kummalisele raamatukesele.

Loitsu- ehk nõiaraamatud (grimoire) on käsikirjalised või trükitud raamatud, mis sisaldavad loitse, vaimude manamissõnu, juhendeid maagiliste objektide, nagu talismanid ja amuletid, loomiseks, maagilisi vormelid ja kujutisi. Nimetus grimoire tuleneb vanaprantsuskeelsest sõnast grammaire, mis tähendas grammatikat ja millega tähistati kõiki ladinakeelseid raamatuid ja käsikirju. XVII sajandil aga hakati niimoodi kutsuma juba selleks ajaks pika ajalooga maagilisi vormeleid ja tekste sisaldavaid raamatuid.1

Nõiaraamatud on tõelised varasalved, sealt leiab teadmisi ja õpetusi, kuidas kaitsta ennast kurjade vaimude ja nõidade eest, ravida haigusi, rahuldada oma seksuaalseid soove, ennustada ja mõjutada saatust ning palju muudki. Täiesti arusaamatu, kuidas krüptodetektiiv on saanud hakkama ilma sellise kasuliku abivahendita. Aga nüüd on tal hais ninas ja meie detektiiv ei peatu enne, kui otsitav käes.

Loitsuraamatute lugu

Loitsuraamatud pärinevad kirjaoskuse algusaegadest iidsest Mesopotaamiast.2 Edasine areng on olnud lahutamatult seotud judaismi, kristluse ja islamiga. Esimene selgelt eristatav etapp sai alguse hellenistlikust Egiptusest, ennekõike Aleksandriast. Aastal 332 eKr vallutas Aleksander Suur Egiptuse ning pärast seda oli Egiptus kuni aastani 30 eKr kreeka-makedoonia päritolu valitsejate Ptolemaioste dünastia võimu all. Rooma keiser Augustus vallutas Egiptuse 30. a eKr ning kuni VII sajandini oli Egiptus Rooma riigi ning hilisema Bütsantsi koosseisus. Ka Rooma riigi koosseisus olles valitses Egiptuses endiselt kreeka keel ja kultuur. Esimestel sajanditel pKr oli Aleksandria, mille on rajanud Aleksander Suur 331. a eKr, tõeline metropol, kultuuride ja traditsioonide segunemispaik. Kreeka kultuuri segunemine egiptuse maagia ja religiooniga lõigi aluse hilisemas Euroopas nii laialt levinud nõiaraamatutele. Hellenistlikus Egiptuses kirjutatud maagiatekste tuntakse Kreeka maagiliste tekstide korpusena (Papyri Graecae Magicae). Tekstid pärinevad perioodist II sajand eKr kuni V sajand pKr ning neile on iseloomulik jumaluste ja vaimolendite „laenamine“ väga erinevatest allikatest, nii egiptuse kui ka babüloonia usundist, kristlusest, kreeka ja juudi traditsioonist ning gnostitsismist ja mitraismist. Tekstid sisaldavad loitsuraamatutele iseloomulikke juhendeid vaimolendite väljakutsumiseks ning loitse, manasõnu, hümne ja rituaalide kirjeldusi. Ilmselt on tegemist vaid väheste säilinud jäänustega palju suuremast hulgast tekstidest.

Uue testamendi apostlite tegude raamatus kirjeldatakse Pauluse tegutsemist Efesoses ning seal on juttu ka nõiaraamatute hävitamisest: „Aga hulk neid, kes olid tegemist teinud nõiakunstiga, tõid kokku oma raamatud ja põletasid need ära kõikide nähes. Kui nende hind kokku arvestati, leiti see olevat viiskümmend tuhat hõbetükki.“3 Rooma ajaloolane Suetonius (Gaius Suetonius Tranquillus) väidab, et Augustus4 käskis XIII sajandil hävitada 2000 maagilist raamatut.5

Olulisel kohal loitsuraamatute ajaloos on Mooses. Piiblis on Mooses prohvet, iisraellaste Egiptuse orjapõlvest päästja ning Jumala kümne käsu vastuvõtja Siinai mäel. Samuti pani Mooses Jumala sõnade järgi kirja toora ehk viis esimest vana testamendi raamatut. Kuid järsku sai ta Jumalalt enam teadmisi kui lõpuks piiblisse jõudis? Väga paljude arvates just täpselt nii juhtuski. Kaks, ligikaudu IV sajandist säilinud maagilist papüürust kannavadki pealkirju „Moosese peidetud raamat, mida kutsutakse kaheksandaks või pühaks“ ning „Eriline või kaheksas Moosese raamat“. Kui on juba olemas kaheksas Moosese raamat, kuhu siis jäid kuues ja seitsmes? Nendest ei olnud pikka aega midagi teada, kuni lõpuks XVIII sajandi lõpus ilmus Saksamaal välja „Kuues ja seitsmes Moosese raamat“.

Nõiaraamat oli maagiline objekt, mis pidi vastama omaniku vajadustele.

Selle anonüümseks jäänud teose autoril või autoritel ei olnud ilmselt aimugi Moosese kaheksandast raamatust, küll aga Moosese kadunud tekste ümbritsevatest legendidest. Moosesega seostuvaid maagiatekste oli aga teisigi. Nii on XI sajandist teada raamat „Harba de-Mosha“ ehk „Moosese mõõk“. Sellesse kuuluvad tekstid võivad pärineda aga veelgi vanemast ajast, ulatudes tagasi isegi kuni IV sajandisse.

Teiseks legendaarseks tegelaseks, kellele omistatakse mitme loitsuraamatu autorsus on piiblist tuntud legendaarne kuningas Saalomon. Iisraeli ajaloos oli ta võimsaim kuningas, kes valitses umbes aastatel 970–928 eKr ning oli tuntud oma tarkuse ja ka maagiliste võimete poolest. Juudi traditsiooni järgi kirjutas Saalomon kolm piibli raamatutest: Koguja, Ülemlaulu ja enamiku Õpetussõnadest. I sajandi juudi-rooma ajaloolane Titus Flavius Josephus (u 37–100 pKr), annab meile teada, et Saalomon kirjutas 3000 raamatut, sealhulgas ka selliseid, mis sisaldasid loitse ja deemonite väljaajamise sõnu. Esimene teadolev Saalomonile omistatav loitsuraamat „Saalomoni testament“ on kirjutatud kreeka keeles ja pärineb I–V sajandist. Raamat pärineb ilmselt kas Egiptusest või Baabülonist ning jutustab loo Jeruusalemma püha templi ehitamisest, mida takistasid kurjad deemonid. Võttes kuulda Saalomoni härdaid palveid, andis peaingel Miikael talle maagilise sõrmuse, mis pärines Jumalalt endalt. Sõrmusel olevale kivile oli graveeritud Saalomoni pitser – pentagramm, mis aitas allutada deemoneid. Esimese deemoni allutamist kirjeldatakse järgmiselt: „… Saalomon tõusis ülesse oma troonilt ning läks palee vestibüüli; seal nägi ta judisevat ja värisevat deemonit. Ta küsis deemonilt: „Kes sa oled?“ ning deemon vastas „Mind kutsutakse Ornias.“ Saalomon küsis deemonilt: „Millise sodiaagimärgi alla sa kuulud?“ ning deemon vastas: „Veevalaja. Neid, keda õgib isu üllaste neitsite järele, neid ma kägistan. … Ma olen peaingel Urieli järglane.““ Saanud teada ka deemoni tegutsemisvaldkonna ja teda kontrolliva ingli nime, sidus Saalomon deemoni ja pani ta templi jaoks kive raiuma. Nii allutas Saalomon endale suure hulga deemoneid ja pani nad enda kasuks tööle. Lugu lõpeb nagu ikka õnnetult ja põhjuseks oli võõramaine naine, kes võrgutas Saalomoni ja sundis teda rajama templeid ebajumalatele, teiste hulgas ka Moolokile, Baalile ja Raafale. Selle tagajärjel lahkus Saalomonilt Jumala arm, tema hing mattus pimedusse ning ta jäi deemonite ja ebajumalate naerualuseks.6 „Saalomoni testamendis“ toodud deemonite nimestikud ja nende tegevusvaldkonnad said aluseks paljudele hilisematele loitsuraamatutele.

Kõige kuulsamaks Saalomoniga seostavaks loitsuraamatuks on aga kahtlemata „Saalomoni võti“ („Clavicula Salomonis“), mille esimene, XV sajandist pärinev versioon oli kreekakeelne, sellele järgnesid ladina- ja itaaliakeelsed tõlked.7 Raamatu sissejuhatuses kirjeldatakse, et selle on kirjutanud Saalomon oma pojale Rehabeamile, kes pidi selle pärast Saalomoni surma peitma tema hauakambrisse. Paljude aastate pärast avastasid Babüloonia preestrid raamatu, kuid keegi ei osanud seda lugeda. Üks preestritest, Iohe Grevis tegi ettepaneku anuda Jumalat, et see aitaks müstilist teksti mõista. Ilmuski Jumala ingel, kes võttis neilt lubaduse, et nad hoiavad teksti vääritute eest peidus ega avalda seda neetutele. Grevis pani raamatule loitsu, mille tõttu ei saa seda kasutada vääritud, rumalad või jumalakartmatud, pärast seda muutus tekst arusaadavaks. Raamat jaguneb kaheks osaks, millest esimene sisaldab loitse, manamisi ja needusi, millega saab välja kutsuda nii deemoneid kui ka surnute vaime ning panna neid tegema seda, mida maag soovib. Teises osas kirjeldatakse, kuidas maag või eksortsist, nagu teda tekstis nimetatakse, peab ennast puhastama, paastuma ja palvetama enne manamist ning mil viisil tuleb valmistada loitsimisel kasutatavaid abivahendeid.

Juudi päritoluga varastest tekstidest tuleks kindlasti mainida IV sajandist pärinevat „Sepher HaRazimi“ ehk „Müsteeriumide raamatut“. „Sepher HaRazim“ sisaldab vormeleid inglite väljamanamiseks ning mitmesuguseid loitse. Selles kirjeldatakse seitset taevast ning tuuakse välja iga taevaga seotud inglid koos nende salajaste nimede ning tegutsemisvaldkondadega. Sellise taevaliku luurematerjali olevat legendi kohaselt andnud Noale ingel Raziel. Väärtuslik teos pärandus edasi kuni sattus kuningas Saalomoni kätte, tagades talle maagilise väe ja imepärase tarkuse. Raamatus on ka juhendeid maagiliste toimingute sooritamiseks. Eesmärkideks on haiguste ravimine, tuleviku ennustamine, vaenlaste kahjustamine ja hea õnne tagamine. Sellised praktilised juhendid on ka kõikide hilisemate loitsuraamatute tavaliseks osaks. Toome siinkohal näite armumaagia vallast: „Kui soovid panna naise südamesse armastust mehe vastu või korraldada vaese mehe abielu rikka naisega, võta kaks vasknaastu ja kirjuta nende mõlemale küljele nende inglite nimed ning mehe ja naise nimi ning ütle: „Ma küsin teilt inglid, kes te valitsete Aadama ja Eeva laste saatuste üle, et te täidaksite mu soovi ja seaksite ühendusse A, kes on B poeg, planeedi naisterahva C, kes on D tütar, planeediga. Lase tal leida soosing ja kiindumus temakese silmis ning ärgu ta kuulugu ühelegi teisel mehele peale tema.“ Pane üks vaskliistuke tulisesse ahju ning teine sinna, kus naisterahvas kümbleb. Tee seda 29. kuupäeval, kui kuu on täielikult kahanenud. Seejuures hoidu sugulisest läbikäimisest, veinist ja igasugusest lihast.“8

XV sajandil andis õige hoo loitsuraamatute levikule Johannes Gutenbergi leiutatud trükikunsti kasutuselevõtt. Valgustusajastu, mida me peame õigustatult kriitilise mõtlemise ja teadusliku meetodi õitseajaks, oli ka maagiliste tekstide enneolematu leviku ajastu. Eriti laialt hakkasid loitsuraamatud levima aga XVIII sajandil koos odavate raamatute tootmisega. Ülevaate saamiseks selliste raamatute sisust võib vaadata eesti keeles kahes trükis (1914 ja 1994) ilmunud „VI ja VII Moosese raamatut“.9 Tegemist on Eestis levinud loitsuraamatutest kõige tuntumaga. „Kuues ja seitsmes Moosese raamat“ kirjutati alles XVIII sajandil Saksamaal ja levis sealt kiiresti üle maailma. Nii võeti see näiteks rastafarismi ja mitme Lääne-Aafrikas levinud usuliikumise pühatekstiks. Üldlevinud on uskumus, mille kohaselt algselt piiblis leidunud Moosese kuues ja seitsmes raamat kõrvaldati sealt just nimelt neis leiduva nõiakunsti tõttu. 1872. aastal anti Rakveres välja teos „Kuues ja Seitsmes Moosese Raamat“, mis on otsetõlge saksa keelest ning sisaldab Moosese elukäiku ja juutide pärimusi ega ole otseselt maagilise sisuga. Ülevaate Eestis levinud uskumustest, mis on seotud kuuenda ja seitsmenda Moosese raamatuga annab Matthias Johann Eisen 1896. aastal ilmunud raamatus „Seitse Moosese raamatut: Katse kuuenda ja seitsmenda Moosese raamatu seletuseks“.10 Seal tutvustab ta nii rahvasuus levinud jutte selle raamatu kohta kui ka kirjutab teiste maade (Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Saksa) loitsuraamatutest.

Kuidas loitsuraamatuid valmistati

Muidugi anti suuremat osa maagilistest võtetest ja nippidest edasi suuliselt ning neid ei pandud kunagi kirja. Milleks siis oli ikkagi vaja nõiaraamatuid? Nõiaraamatud mitte ainult ei sisaldanud loitse ja rituaalide kirjeldusi, vaid olid ise samuti maagilised objektid. Juba kirjutamist ennast loeti pikka aega maagiliseks tegevuseks, varjatud jõududega manipuleerimiseks. Kirjapandud maagiline sõna või joonistatud märk omandas sellega veel erilise jõu.

Raamat võib olla maagiline, kuna sisaldab maagilisi tekste ja kujutisi, kuid mõnele raamatule omistatakse maagilist väge ka siis, kui sisul ei ole maagiaga vähimatki pistmist. Sellised raamatud võivad olla eripärased kas oma välimuse või siis kasutusviisi poolest. Ilmselt kõige tuntumaks ja laialt kasutatavaks maagiliseks raamatuks, mis ju tegelikult ei sisalda maagilist sisu, on piibel. Piiblit on hoitud padja all, et hoida eemale kurje vaime. Vande andmisel asetatakse käsi piiblile. Piiblist väljakirjutatud lõike on kasutatud ravimiseks ning psalme on loetud kui maagilisi vormeleid. Eestiski on tuntud rahvusvaheliselt levinud viis kasutada piibli või lauluraamatuga ennustamist: „Seda on nõiad teinud. Võetud kiriku lauluraamat ja köidetud see punase lõngaga kinni, siis võetud ristiga võti, pantud lauluraamatu peale ja üteldud: „Raamatuke, näita, kuuluta, kes on selle asja varastanud, kas N. N. või N. N. jne.“ Kui varga nimi nimetatud, siis käinud võti tiiru, nii saadud varas kätte.“11

Maagilised raamatud olid pühad objektid. Loitsu lugemisel tugevdas selle mõju raamatule omistatav pühadus. Tegemist oli muidugi mõista negatiivse pühadusega, vähemalt kiriku ja riigivõimu silmis. Neid raamatuid hinnati ja hoiti hoolikalt. Kohtud mõistsid neid põletamisele sarnaselt inimestega. Laialt levinud uskumuse kohaselt elasid sellistes loitsuraamatutes deemonid. Kuulus keskaegne matemaatik ja skolastik Michael Scot, kellele hiljem omistati hulgaliselt maagilisi tegusid, kirjutas raamatust, milles elav deemon küsis siis, kui raamat avati: „Mida sa soovid? Mida sa otsid? Mida käsed teha? Ütle mida sa soovid ja see saab tehtud silmapilk.“12 Prantsusmaal Dijoni linnas XV sajandil toimunud kohtuprotsessist loitsuraamatu üle saab lugeda järgmist: „Kuratliku raamatu hukkamise kohta. Augustikuu kuuendal päeval, 1463. aastal, Dijoni linna audiitorite koja (Chambres des comptes)13 isandate käsul, peale selles kohtus arutamist, toodi paberist valmistatud ja roheliseks värvitud nahaga kaetud raamat, mis pärines Thomas Dampmartini, kes oli oma eluajal Dijoni kodanik, lesele ja pärijatele kuuluvast majast. Sellesse raamatusse oli kirjutatud palju kurje ja valesid saatanate väljamanamise sõnu, ennustusi, loitse ning muid maagilise kunsti asju, mis annavad väga halba eeskuju ning on Jumala ja püha ristiusu vastased. Selles leidus palju saatanate kujutisi ja muid petlikke jooniseid ja tähti. Selle raamatu lõpus on mõned peatükid ja osad nekromantia ja hiromantia kohta. … see raamat visati tulle ning ta põles täielikult tuhaks, kurjade vaenlaste kiuste ja nende segadusse ajamiseks, nii et seda ei saaks enam kunagi mingil moel kasutada.“14 Nagu näha, käsitletakse selles juhtumis raamatut võrdväärselt isikuga, teda uuritakse ja kui leitakse süüdi olevat, siis karistatakse.

Kõige varajasemad loitsuraamatud on kirjutatud papüürusele. Papüürust saadakse papüüruslõikeheinast, mis looduslikult kasvab Põhja- ja Kesk-Aafrikas. Tegemist on viie-kuue meetri kõrguse kaldataimega, mille kolmetahulise varre läbimõõt on kuni kümme sentimeetrit. Papüürusevarred lõigati maha ja tükeldati umbes 40 cm pikkusteks juppideks. Seejärel leotati varsi vees ning lõigati noaga õhukesteks ribadeks, mis asetati seejärel alusele nii, et servad natukene üksteise peale ulatuksid. Alumise kihi peale laoti ristamisi teine kiht papüüruseribasid. Kihid kas pressiti või taoti puuhaamriga terviklikuks leheks. Kirja laialivalgumise vältimiseks kaeti papüüruseleht liimiga, kuivatati päikese käes ning silendati ja lihviti elevandiluutüki või teokarbiga. Liimiks kasutati jahu, vee ja äädika lahust. Loitsude kirjapanekuks ei sobinud mitte igasugune tint. Osa loitsude jaoks lisati tindile mürri ja teiste jaoks jällegi verd. Näiteks unenägude nägemist mõjutava loitsu kirjapanekuks tuli kasutada paaviani verd sisaldavat tinti.

Keskajal võeti peamise kirjutusmaterjalina kasutusele loomanahkadest valmistatud pärgament. Sileda ning tiheda, hästi värve ja tinte siduva pealispinnaga pärgament oli väga sobiv kirjutusmaterjal. Pärgament valmistatakse loomanahast, millelt eemaldatakse karvad ning mida töödeldakse mehaaniliselt kaapimise teel. Nahku töödeldi seni, kuni saavutati soovitud paksus ja siledus. Töödeldud nahad kuivatati aeglaselt õhu käes ning lihviti kriidi või pimsskiviga. Ilmselt leiutati pärgament Lääne-Aasias hilisel hellenismiajastul millalgi III sajandil eKr või siis Bütsantsis IV sajandil. Peagi levis pärgament ka Euroopasse ja tõrjus kõrvale senise kirjutusmaterjali – papüüruse. Peamiselt valmistati pärgamenti vasika-, lamba- ja kitsenahast. Juudi ususeadused jagasid kõik loomad puhasteks ja roojasteks. Viimaste hulka kuulusid näiteks siga, kaamel ja jänes. Rituaalideks tohtis kasutada ainult puhaste loomade nahast valmistatud pärgamenti. Vähemalt alates keskajast on juudi loitsuraamatud valmistatud peamiselt hirvenahast tehtud pärgamendist. Osa loitsuraamatute ja eraldi väljakirjutatud loitsude jaoks tuli kasutada süütute või sündimata loomade nahast tehtud pärgamenti, mida valmistati aborteerinud loodete lootekottidest. Selline pärgament tagas ka loitsude erilise puhtuse. Pärgamenti kasutati põhilise kirjutusmaterjalina kuni XV sajandini, hiljem asendas seda kaltsupaber. Kuid loitsuraamatutele peetakse pärgamenti seniajani ülimalt sobivaks kirjutusmaterjaliks. Kirjutamiseks oli eriti sobilik preestri pühitsetud tint.

Loitsuraamatud sisaldavad hulgaliselt sümboleid, mis varieeruvad suures ulatuses. Üheks ja samaks eesmärgiks ette nähtud maagiline vormel võib koosneda eri sümbolitest ning ühesuguseid sümboleid kasutatakse mitmesugustel eesmärkidel ja kombinatsioonides. Väga sageli tegid asjast huvitatud endile isiklikud loitsuraamatud, kirjutades ümber tekste ja joonistades eri allikatest võetud kujundeid. Ühelt poolt oli see seotud asjaoluga, et neid raamatuid oli keeruline hankida, kuid teisalt oli loitsuraamatute korral tegemist ka maagiliste objektidega. Tegemist ei olnud mitte ainult raamatuga, mis sisaldas maagilisi tekste, vaid raamat ise oli samuti maagiline objekt, mis pidi vastama omaniku vajadustele. See raamat pidi olema kasutajaga isiklikult seotud.

Maagilised loitsud on vägagi sarnased liturgiliste tekstidega, kasutatakse sarnast sõnavara ja retoorikat. Samuti on rituaalid vägagi sarnased ning õigem olekski käsitleda loitsimist ebaseadusliku ja tavanormidest kõrvalekalduva religioonipraktikana.15 Loitsuraamatud sisaldavad väga sageli palveid Jumala ja inglite poole, kes abistavad deemonite väljakutsumisel ja aitavad neid alistada. Tihti on neis lõike kas siis piiblist või mõnest muust liturgilisest raamatust. Omal ajal oli teinekord päris keeruline eristada n-ö õigeid palveraamatuid loitsuraamatutest. Kui 1406. aastal paavst Benedictus XIII vastu suunatud kiriklike nekromantikute vandenõu läbi kukkus, siis toodi kohtusse kirstutäis kirjandust ning lõpuks ei suudetudki eristada õigeid palveraamatuid valedest.

Kuidas loitsuraamatuid kasutati?

Loitsuraamatuid kasutati laialdaselt ning üldine oli veendumus, et need võtted annavad ka tulemusi. Tegemist ei olnud sümboolsete tegude või psühholoogiliste trikkidega, kuigi kindlasti olid need komponendid olulised, vaid reaalse maailma tegelikus mõjutamises maagilisel viisil. Nii maagid kui nende kliendid ja ohvrid ning lisaks ka kohtunikud, kes neid kõiki süüdi mõistsid, olid veendunud selles, et maagia toimib. Mis juhtus aga siis, kui loits või manamine ei toiminud? Sellisel juhul oli enamasti tegemist saamatu maagi või ebatäpselt läbiviidud rituaaliga. Legendid maagide käpardlikest õpilastest, mida on teada terve hulk, näitavad, et loitsuraamatute väge ei ole sugugi kerge kontrollida. Oskamatute käes võivad need põhjustada suurt kahju nii kasutajale endale kui ka teistele. Üks lugu räägib näiteks õpilasest, kes luges isanda loitsuraamatust peatüki ning kutsus sellega esile võimsa raju, mis õnnestus vaigistada alles siis, kui saabus maag ja luges täpselt sama pikkusega peatüki. Selles loos on huvitav, et loitsu tühistamiseks tuli lugeda täpselt sama pikk tekst ning sisu oli antud juhul teisejärguline.

Loitsu mittetoimimise korral oli kindlasti võimalik süüdistada valesti ümberkirjutatud vormelit. Kui vaadata käsikirju, siis on näha, et ühest ja samast tekstist leidub teinekord mitu täiesti erinevat varianti. Milline neist siis on just see õige, ei osanud ilmselt keegi öelda. Mittetoimiva loitsu korral võis probleem olla ka näiteks jõu kaotanud raamatus. Hiliskeskajal käsikirjaliselt levinud raamatukeses „Liber Consecrationum“ („Pühitsuste raamat“) käsitletakse just loitsuraamatute pühadust. Väidetakse, et loitsuraamat on püha objekt, mida tuleb vastavalt pühitseda, sest muidu võib selle maagiline vägi kaduda. Kui selline raamat on oma väe kaotanud, siis on võimalik seda pika ja keeruka rituaaliga uuesti taastada, raamatut n-ö uuesti laadida, aga see ei ole kaugeltki lihtne. Esmalt peab maag hoiduma igasugusest keha ja vaimu saastavast mõjust, üheksa päeva kestel peab ta hoiduma toidust ja joogist, ei tohi ajada tühja loba ning peab riietuma puhastesse rõivastesse. Iga päev peab ta koos pühitsetava raamatuga käima missal ning peab raamatu asetama altarile. See nõue viitab ilmselt, et loitsuraamatu pühitseja on kirikutegelane, sest vastasel korral oleks peaaegu võimatu raamatut altarile sokutada. Kodus peab tal raamatule olema salajane koht, mida on püha veega piserdatud. Raamat tuleb mähkida preestri vöösse ja panna ristikujuliselt asetatud stoolale. Ida poole põlvitades peab maag lugema seitse psalmi, litaania ja kolm palvet, alles siis võib ta avada raamatu, mille Jumal on nüüd õnnistanud ja väega täitnud. Rõhutatakse, et igati tuleb vältida raamatu sattumist rumalate kätte. Kuna loitsides oli vaja täita rangeid nõudeid, võis alati viidata ka sellele, et mõni nendest jäi täitmata.

Mis siis sai aga krüptodetektiivi jahitud raamatust? Mulle tundub, et detektiiv langes samasse lõksu, kuhu tundmatu kurjategijagi, nimelt hakkas ta huvi pärast seda XVIII sajandist pärinevat raamatut lugema ning leidis sealt järgmise õpetuse: „Võta muna ning vaata seda keskpäeval päikesepaistel, et avastada vähimatki plekki. Seejärel otsi võimalikult mustade sulgedega kana; kui tal juhtub olema mõni teist värvi sulg, siis tõmba need välja. Kata linnu pea mustast riidest kattega, nii et ta ei eristaks midagi. Nokka võib ta kasutada. Pane kana piisavalt suurde kasti, mis on samuti vooderdatud musta riidega ning aseta kast tuppa, kuhu ei tungi päevavalgust. Jälgi hoolikalt, et tood talle süüa ainult öösiti. Kui kõik need vältimatud ettevaatusabinõud on tarvitusele võetud, siis võid anda kanale haudumiseks väljavalitud muna, seejuures ei tohi teda häirida vähimgi hääl. Kõik sõltub selle kana tumedusest, tema mõttekujutus saab mõjutatud tumedusest ning õigel ajal näed sa koorumas kana, kes on tõeliselt must. Kuid ma kordan sulle, et läbiviijad peavad oma tarkuse ja vooruslikkusega olema väärt osalema selles pühas ja jumalikus müsteeriumis.“16

Milleks sellisel viisil saadud must kana siis hea on? Kanale tuleb peale lugeda vastavad loitsud, teda õpetada ning seejärel leiab ta üles kõik peidetud varandused, mille lähedusse on sattunud. Viimasel ajal ongi krüptodetektiiv peamiselt kanakasvatusele keskendunud.

1 Väga hea ülevaate loitsuraamatutest saab järgmisest raamatust: Owen Davies, Grimoires: a history of magic books. Oxford, New York: Oxford University Press, 2009.

2 Mesopotaamia nõidustekstide kohta vt: Amar Annus, Muistse Mesopotaamia nõidustekstis. Tallinn, TLÜ Kirjastus, 2017.

3 Apostlite teod 19:19.

4 Augustus (Gaius Octavius 63 eKr – 14 pKr) oli Vana-Rooma esimene keiser ajavahemikus 27 eKr – 14 pKr.

5 Hans Dieter Betz, The Greek magical papyri in translation. Chicago, The University of Chicago Press, 1986.

6 The Testament of Solomon, translated by F. C. Conybeare. http://www.esotericarchives.com/solomon/testamen.htm

7 The Key of Solomon (Clavicula Salomonis). http://www.esotericarchives.com/solomon/ksol.htm

8 Curse Tablets and Binding Spells from the Ancient World. Oxford, New York, Oxford University Press, 1992, 106.

9 6. ja 7. Moosese raamat: see on Moosese magikline vaimude kunst, kõikide saladuste saladus: sõna-sõnalt vana käsikirja järele. Tallinn: Tulevik, 1914. https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/15978 ning Must piibel: VI ja VII Moosese raamat. Tallinn: Force Majeure, 1994.

10 Matthias Johann Eisen, Seitse Moosese raamatut: katse kuuenda ja seitsmenda Moosese raamatu seletuseks. Tallinn, K. Busch, 1896. http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/7mooses/

11 Reet Hiiemäe, Ended ja ennustamised eesti rahvausundis. Tallinn, Pegasus, 2013, 107.

12 Lynn Thorndike, Michael Scot. London, Nelson, 1965, 120.

13 Tegemist on Prantsuse monarhia aegse suveräänse kohtuga, mis oli keskendunud finantsasjade arutamisele.

14 Richard Kieckhefer, Forbidden rites: a necromancer’s manual of the fifteenth century. Sutton Publishing, 1997, 6-7.

15 Sellisel seisukohal on näiteks Richard Kieckhefer, Forbidden rites: a necromancer`s manual of the fifteenth century. Sutton Publishing, 1997, 14.

16 The Black Pullet, or the Hen with the Golden Eggs. http://www.hermetics.org/pdf/grimoire/theblackpullett.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht