Kuhu viib teadlaste karjääriredel?

Eesti teadlaste karjääriredeli teeb kummaliseks see, et keeruline ei ole niivõrd süsteemi sisenemine, vaid selle süsteemi sees eluspüsimine.

EESTI NOORTE TEADUSTE AKADEEMIA LIIKMED

7. aprillil 2014 moodustati teaduste akadeemia süvauuringute instituudi teadlaskarjääri kontseptsiooni väljatöötamise töörühm. Käesoleva aasta 8. juunil toimus teaduste akadeemias teaduspärastlõuna teemal „Jätkusuutlikud teadlaskarjäärimudelid Eesti kontekstis“. Seega on arutelud selle ümber, milline peaks olema või võiks olla teadlaste karjäär, kestnud juba enam kui kolm aastat. Praeguseks on jõutud punkti, kus ülikoolid on kas välja töötamas oma karjäärimudelit või on selle juba välja töötanud. 25. mail valiti maaülikoolis ka juba esimesed tenuuriprofessorid; tenuuri ametikohtade konkurss on välja kuulutatud ka Tallinna tehnikaülikoolis. Tagantjärele jääb teha veel mõningaid seadusemuudatusi, mis lubaksid ülikoolidel oma karjäärimudelit rakendada, nt täita ametikohti edutamise teel. Võiks tunduda, et asi ongi peaaegu korras ja tehtud, ent päris nii see siiski ei ole. Vähemasti mitte Eesti noorte teaduste akadeemia liikmete arvates.

Laias laastus on teadlaste karjäärimudeli jaoks olulised neli küsimust: 1) kuidas peaks toimuma teadusmaailma sisenemine; 2) milline peaks välja nägema karjääriredel ja missugused tingimused peaksid olema täidetud redeli järgmisele pulgale astumiseks; 3) kuidas tagada eakatele teadlastele väärikas väljumine teadussüsteemist; 4) kuidas seda mudelit rahastada.

Ülikoolid on seni tegelenud põhiliselt 2. punktiga. Teised küsimused on seni suurel määral vastusteta, ent oluline on mõista, et kõik need aspektid on omavahel seotud ning neid tuleks vaadelda kompleksselt, ühe süsteemi eri tahkudena.

Karjääri algus

Teadlaskarjääri mõtteliseks alguseks võib pidada hetke, mil inimene otsustab, et tahab saada teadlaseks. Mõni teeb selle otsuse varem, teine hiljem. Põhjus on peaaegu alati üks ja seesama: soov millestki rohkem teada, midagi paremini mõista, midagi muuta või midagi uut luua. Au ja kuulsus ning materiaalne rikkus on otsuse tegemisel suhteliselt teisejärgulised. Ent see ei tähenda veel seda, et ühiskonnas tänapäevani levinud ettekujutus teadlasest kui sassis juuste ja keerulise jutuga tegelasest, kes teadust tehes unustab söömise ja joomise, oleks sada protsenti tõepärane. Neile, kes on sellise stereotüübiga harjunud, võib tulla üllatusena, et tegelikkuses on suurem osa teadlastest täiesti tavalised inimesed, kel on abikaasad ja lapsed, kodulaenud ja autoliisingud. Maslow’ vajaduste hierarhia kehtib ka teadlaste puhul.

Eesti teadlaste karjääriredeli teeb kummaliseks see, et keeruline ei ole niivõrd süsteemi sisenemine, vaid selle süsteemi sees eluspüsimine. Eestis valitseb olukord, kus doktorikraadiga inimesed töötavad projektipõhiselt, s.t puudub kindlus, et amet ja palgaraha säilivad pärast projekti lõppemist. Teame juhtumeid, kus uurimisrühm on saanud teate töö lõppemisest kõigest kümme päeva ette. Kui leidub inimene, kes tahab mingil põhjusel Eesti teadusasutusse või ülikooli tööle tulla, siis on üsnagi lihtne kuulutada välja vanemteaduri konkurss ning see ametikoht vastava inimesega ka täita. Niisamuti saab mõni doktorant juba aasta-kaks pärast kaitsmist vanemteaduriks. Kogu asja juures on ainult kaks aga: palga suurus ja palga allikas pärast olemasoleva projekti lõppemist.

Noorte teadlaste elu on suhteliselt raske kogu maailmas, sest töölepingute pikkuseks on aasta või paar, misjärel vahetatakse elukohta, keele- ja kultuuri­keskkonda, sageli ka uurimisteemat. Motivatsioon seda kõike taluda tuleb ühelt poolt soovist teadusega tegeleda, teisalt aga parema tuleviku lootusest. Ent Eesti puhul teeb olukorra erakordseks see, et ebakindlus ei kummita praeguses teaduse rahastamise süsteemis mitte üksnes noori alustavaid teadlasi, vaid ka karjääriredelil juba ühe astme võrra kõrgemale jõudnud vanemteadureid, kes üldjuhul on uurimisrühmade juhid. Tegelikult on nende olukord mõneti isegi keerulisem, sest peale iseenda vastutavad nad vähemalt moraalselt ka oma rühma liikmete ees. Eriti terav on see küsimus seoses doktorantidega. Mis saab neist?

Seega ei ole valitsev olukord, kus doktorikraadiga kõrgelt kvalifitseeritud inimene töötab ühest projektist teiseni, olemata kindel, kas aasta või paari kuu, halvemal juhul isegi mõne nädala pärast tema ametikoht (loe: palk) veel on alles, noortele just eriti ahvatlev. Kusjuures, mida andekama ning edasipüüdlikuma noorega on tegemist, seda perspektiivitum paistab talle eespool toodu valguses Eestis teadlaskarjääri teha.

Auditoorse õppetööga seotud ametikohtadel, kus palgaraha tuleb peale projektipõhise teadusraha ka õpperahast, on olukord võib-olla veidi parem, ent ka seal jääb kõlama küsimus, kui väikese palga eest on üks doktorikraadiga inimene nõus töötama. Olukord on jõudnud nii kaugele, et juba praegu saab nii mõnigi uurimisgrupi juht, kes pakub värskele doktorikraadi omanikule võimalust jääda enda juurde teadurina tööle, vastuseks: „Mulle pakuti koolis õpetaja koha eest rohkem palka.“

Karjääriredelil edasi?

Peale üldise ebakindluse on praeguses süsteemis probleemiks seegi, et ameti­redelil edasiliikumine ei ole seotud niivõrd teadlase tehtava töö ning saavutatud tulemustega, kuivõrd hea õnnega olla õigel ajal õiges kohas, kui on tekkinud tühi ametikoht ehk vakants. Siin on tabav analoogia tahkisefüüsikaga, kus vakantsid (tühimikud aatomite vahel tahkete ainete struktuuris) võivad tekkida ja kaduda täiesti juhuslikult. Kõlab küll ülimalt jõhkralt, ent vanemteaduri või dotsendi tõenäosus professoriks saada on pöördvõrdeliselt seotud hindega ametisoleva professori tervisele. Kuna pensionile minekuga kaasneb Eestis sissetuleku oluline vähenemine, siis pole imestada, et eakad teadlased nõustuvad ametipostilt lahkuma alles jalad ees. Tihti on probleemiks ka see, et emeriteeritud professori kohale ei avata uut konkurssi, mis tähendab Eesti oludes selle eriala kadumist meie teadusest. Sellises olukorras on mõistetav, et leidub eakaid professoreid, kes ei julge töölt lahkuda, sest kardavad oma elutöö kadumist või mittejätkumist. Nii võib juhtuda, et kui vanemteaduriks oli lihtne saada, siis ametisse valitud vanemteadur kinnitab oma uksele kohe ka sildi: kord vanemteadur, eluks ajaks vanemteadur.

Ametliku statistika puudumise tõttu on raske hinnata, kui palju andekaid ja asjalikke noorteadlasi on lahkunud teadus­süsteemist siin valitseva ebakindluse, madalate palkade ja perspektiivitu karjääri tõttu, kuid see arv ulatub kindlasti sadadesse. Kui siia lisada ka Eestit teadlaskarjääri sihtkohana kaalunud välismaalased, võib selle arvu rahumeeli veel konstandiga läbi korrutada. Rahvusvahelistes pingeridades jääb Eesti oma võime poolest talente kohale meelitada ja neid siin hoida lähinaabritele ja ka sellistele riikidele nagu Malaisia või Iisrael selgelt alla (vt IMD World Talent Report, 2016).¹ Rõhutame siin sõna „hoida“, sest üldiselt kindlasti õige tegevuse, nagu „talendid koju“ ja „tippteadlased Eestisse“, kõrval on siin juba töötavate (nii eestlastest kui ka mitte-eestlastest) tippteadlaste ja talentide hoidmisele ebaõiglaselt vähe tähelepanu pööratud.

Tuleviku karjääriredel

Ülikoolides välja töötatud või välja töötataval ning lähitulevikus rakendataval tenuuril ehk alalistel akadeemilistel ametikohtadel põhinevad karjäärimudelid peaksid välistama olukorra, kus vakantsi tekkimine on juhuslik, ebaselge ning kus mõnel ametiredelil ongi ainult üks pulk. Ehk kui projektiraha jagamise aluseks on ainult tarvilikud tingimused, kuid ükski täidetud tingimus ei taga oodatud tulemust, siis tenuuriredelil rakendatakse piisavaid tingimusi, mille täitmisel on õigus edutamisele ja kui teadlane täidab järgmisele ametiastmele jõudmiseks esitatud ametinõuded, siis on tal õigustatud ootus edutamist loota.

Tenuurist ja karjäärimudelist on Sirbis varem väga hea ülevaate avaldanud akadeemik Ülo Niinemets.² Samuti on põhjalikult kirjeldanud Tallinna tehnika­ülikoolis välja töötatud karjäärimudelit TTÜ rektor Jaak Aaviksoo ning TTÜ prorektor Renno Veinthal.³ Nagu viimati nimetatud artiklis on välja toodud, peaks tenuuri rahastuse tagama ülikool, sõltumata projektipõhise rahastamise edukusest. Viimane peaks olema kõigest lisarahastus ning võimaldama näiteks palgata järeldoktoreid.

Tenuuripõhise karjäärimudeli kitsas­kohana on välja toodud oht, et alalise ametikoha ja garanteeritud palga saanud teadlane otsustab pärast professoriks saamist jalad seinale visata. Rahvusvahelises teadusajakirjanduses tuuakse tenuuripõhise süsteemi negatiivse aspektina välja veel ka seda, et kiiresti muutuvas maailmas on vananevatel professoritel järjest raskem teadus­teemade arenguga kaasas käia ning sellest tulenevalt jäävad eluaegsed professuurid järjest enam ajale jalgu.

Võrreldes muu maailmaga saab Eesti omapäraks atesteerimine ehk alalise lepinguga akadeemilise töötaja töö­tulemuste perioodiline hindamine eesmärgiga tagada töötaja sobivus täidetavale ametikohale.

Seega peaks nimetatud probleemide tekkimine Eestis olema välistatud. Töötaja motivatsioon ning töövõime peaksid sellisel juhul püsima ning olema tagatud kogu karjääri jooksul. See, kui väärikalt teadlane karjäärisüsteemist lahkub, jääb ilmselt iga teadlase enda otsustada.

Uued põlvkonnad

Tenuuril põhineval karjäärimudelil on kindlasti oma võlud. Esiteks on karjäärimudel väga selge. Teiseks võimaldab tähtajatu tööleping teadlasel rahulikumalt hingata ning annab julguse tegeleda ka riskantsemate, ent suurema ühiskondliku ja/või teadusliku mõjuga teemadega, mis projektipõhises teaduses oleks võrreldav akadeemilise enesetapuga. Seega annab tenuur teadlasele akadeemilise vabaduse ja julguse.

Peale akadeemilise vabaduse hindavad tänapäeva ja tuleviku noored teadlased kõrgelt aga muidki vabadusi.

Tuletame siinkohal meelde, mida ütles president Kersti Kaljulaid Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva aktusel 24. veebruaril 2017 Estonia kontserdisaalis: „Nad [noored] vahetavad tööandjaid, oma rolle tööturul ja tegevusvaldkondi loomulikult ja iseenesestmõistetavalt. [—] Uued põlved ei taha käia tööl 30 aastat ühtejutti ja siis siirduda pensionile. Nad õpivad, töötavad, reisivad ja saavad lapsi selles rütmis, mis just neile sobib. Taunitud niisugune elu justkui pole. Kuid selle rütmiga ei oska arvestada mitte ühegi arenenud riigi pensioni- ega ravikindlusmudelid. [—] Me peame muutma sotsiaalse toe pakkumise noortele paindlikuks. Me peame arvestama noorte teistsuguse eluga. Hea uudis on, et see ei nõuagi suuri investeeringuid, vaid õigeaegset muutuste märkamist ning tahet näha neis väärtust, mitte probleemi.“⁴

Nii ongi, me ei taha istuda 30–40 aastat ühe ja sama laua taga, vaid soovime saada mitmekesiseid töökogemusi ka pärast järeldoktorantuuri. Seega peaks loodav karjäärimudel võtma arvesse ka võimalust, kus ühe ülikooli kaasprofessor soovib minna üle teise ülikooli või teadusasutusse (nii palju, kui meil neid veel jäänud on) või mõne teadusasutuse vanemteadur ülikooli.

Ühiskonnas, kus räägitakse teaduspõhisest majandusest, peaks toetatama teadlaste liikumist teadusest ettevõtlusesse ja tagasi. Paari aasta pikkune erialane töö ettevõttes, olgu selleks siis ettevõttes teaduslike probleemide lahendamine (jobbatical) või oma iduettevõtte loomine, võiks olla karjäärimudeli silmis võrdsustatud järeldoktorantuuriga, ent töö iseloomust lähtuvalt võiks sel perioodil kehtida vähendatud nõue publitseeritud artiklite arvu osas. Tihedam koostöö teadlaste ja ettevõtjate vahel viiks kahtlemata teaduse mõju suurenemiseni Eesti majanduses ning aitaks suurendada ka ettevõtluse osa teaduse rahastamises, mille üheks väljundiks võiksid olla erasektori (või eraisikute) sponsoreeritud professuurid, nagu see on kombeks näiteks USAs. Esimesi häid näiteid leidub juba Eestiski (Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudi Swedbanki professuur).

Nagu noorte teaduste akadeemia sellele juba tähelepanu on juhtinud, ei saa Eestist kunagi teaduspõhist riiki, kui riigi juhtimisse ning otsuste langetamisse ei ole otseselt kaasatud teadlasi. Seega võiks karjäärimudelis mõeldud olla võimalusele, et uue põlvkonna teadlased liiguvad ka teadusasutuste ning avaliku sektori vahel. Paljud teadlased tegelevad oma töös ühiskondlikult oluliste teemadega ning nende ekspertiis oleks poliitikas ja muudes valdkondades hädavajalik. Teadlastel võiks olla võimalus töötada aasta või paar mõnes ministeeriumis, kohalikus omavalitsuses, koolis või muus avalikus asutuses, ilma et selle tagajärjel kaoks lootus teadlaskarjääri taassisenemiseks. Selliste algatuste tulemusena võidaksid mõlemad – riik võidaks, sest avalikus sektoris suureneks teaduspõhiste otsuste osakaal ning teadlased saaksid väärtusliku praktilise kogemuse võrra rikkamaks. Näiteid stipendiumidest ja muudest meetmetest teadlaste kaasamiseks avalikus sektoris leiab jällegi paljudest riikidest, näiteks Ameerika Ühendriikidest ja Austraaliast, kusjuures teadlaste palgaraha sellistes programmides osalemiseks ei pea ilmtingimata tulema riigi taskust.

Seega näeme hea meelega, et uute põlvede karjäärimudelid peaksid võimaldama paindlikkust, võtma arvesse mitte üksnes koostööd teiste teadusasutuste, era- ja avaliku sektoriga, vaid pakkuma ka võimalust liikuda eri asutuste ja sektorite vahel.

Presidendil on õigus, kui ta ütleb, et see ei nõua suuri investeeringuid, vaid tahet märgata muutusi noorte elukorralduses ning näha nendes väärtust, mitte probleemi.

Kõige valusam probleem jääb

Tenuuril põhineva süsteemi väljatöötamist saadab lootus, et teadlaste suurimad mured saavadki kohe-kohe lahendatud. Tekib lihtne ning selge karjäärimudel. Tublide tenuuriteadlaste palgad on garanteeritud, teadlaste stressitase väheneb, samuti tagatakse teadlastöö kvaliteet ning selle kõige tulemusena suureneb teaduse innovaatilisus ja kõik sellega kaasnev. Teadlaste hindamisel võetakse arvesse nii teadus- kui ka õppetööd, koostööd ettevõtete ja avaliku sektoriga, leiutamist, õppearendustegevust, teadus- ja hariduskorralduslikku tegevust.

Ent päris nii lihtne see siiski ei ole. Komistuskiviks on rahastus. Eesti teaduse rahastus on väike ja teadlaste palgad on väikesed. Sarnaselt arstidega on ka teadlased õppinud ülikoolis 9–10 aastat, enamasti läbinud järeldoktorantuuri(d), ent erinevalt arstide ja õpetajate palkadest teadlaste palkadest eriti ei räägita.

Tenuuripõhise süsteemi üheks iseloomulikuks jooneks on, et karjääri­redeli tippu jõudnud professori püsiva töökoha, kõrge palga ja ühiskondliku staatuse ahvatlev perspektiiv on tugevaks motivatsiooniallikaks teadlaste järgmisele põlvkonnale. Nii vihuvad karjääriredeli madalamatel astmetel olevad kõrgelt haritud töömesilased (doktorandid, järeldoktorid ja abiprofessorid) üsna madala palga eest 10–20 aastat väsimatult teadustööd teha. On tavaline, et USAs abiprofessorina alustanud inimene töötab 60–70 tundi nädalas ja teeb karjääri nimel mitmeks aastaks pausi kogu oma eraelus ja tegevuses väljaspool ülikooli. (Mõtlemisainet: kuidas sobitub selline asi noorte naisteadlaste või pereinimeste ellu?) Ent see vaev saab vääriliselt tasutud karjääriredeli kõrgemal astmel.

Kui doktorantide ja alustavate teadlaste madala palgataseme on Eesti Põhja-Ameerika süsteemist vägagi edukalt üle võtnud, siis professori ametiga kaasnevad hüved, prestiiž ja stabiilsus ei ole meil kahjuks sugugi samad, mis USAs või Lääne-Euroopa riikides.

Tenuur on kallis lõbu ning professorite palga peavad paljudes maades kinni maksma bakalaureuse- ja magistri­taseme üliõpilased (või tavaliselt küll nende vanemad). Eestis, kus rahastusskeemid on teistsugused, tähendab tenuuri sisseseadmine suurema riigipoolse baasrahastuse vajadust. Seda ka lubatakse, ent olukorras, kus valitsus­sektori teadus- ja arendustegevusse suunatud investeeringud protsendina SKTst ei suurene, ei ole ilmselt loota, et olukord paremaks muutuks, nimetatagu ning jagatagu seda raha siis kuidas tahes. Kui inimeste arv ning jagatava raha hulk jääb samaks, saab iga lapski aru, et teadlaste palga osas ei muutu tegelikult midagi. Tõsi küll, ära jääb hulk stressi ning kokku saab hoitud hulk projekti­kirjutamise aega, mis on loomulikult hea, ent kas ja kuidas kogu süsteem töötama hakkab, seda näitab aeg.

Kindlasti ei saa väita, et Eestis oleks liiga palju teadlasi. Võrdlus Soome, Rootsi ja Taaniga näitab, et meil võiks olla kaks korda rohkem teadlasi.⁵ Sealjuures on kõnekas, et kui 2001. aastal oli Taanis 1000 töötaja kohta ligikaudu 7 teadlast ning Eestis 4,5, siis 2015. aastal oli see arv Taanis 15 ja Eestis 6,7. Soomes on nimetatud aastate jooksul teadlaste arv 1000 töötaja kohta olnud stabiilselt 15. Nüüd on aga kõlanud, et tenuuriraha võiks jätkuda ligikaudu kümnele protsendile teadlastest. Ja kui vastavad kohad välja jagada, on meie väike süsteem taas pikaks ajaks lukus.

Tenuuripõhine karjäärimudel on küll igati hea, aga selleks et see tõesti toimiks, on vaja suurendada riigipoolset rahastust.

Veel üks pisike soov(itus)

Lõpetuseks on meil veel üks pisike soov või soovitus. Selleks et saaksime endale ikka parimaid (tenuuri)teadlasi, peavad meie konkursid muutuma reaalselt toimuvateks. Mitte nii, et kandidaate on tavaliselt üks, erandjuhul kaks või enam. Selleks peaksid kvalifikatsiooninõuded kandidaatidele olema esitatud võimalikult üldsõnaliselt ning samaväärsete ametikohtade puhul peaksid kandideerimise eelduseks olema võimalikult samaväärsed ametinõuded. Ei saa nii, et ühel juhul on professori ametikohale kandideerimise eelduseks järeldoktorantuuri läbimine, teisel juhul aga ainult rahvusvahelise koostöö kogemus, kolmandal juhul inglise keele oskus (oleme siinkohal välja toonud konkreetsed näited praegu avatud TTÜ tenuuri ametikohtade konkursilt).⁶

Sisuliste konkursside tekkimisele aitaks kindlasti kaasa ühise infoportaali loomine, kuhu ülikoolid ja teadusasutused edastavad infot toimuvate konkursside kohta. Portaal omakorda edastaks info registreeritud kasutajatele, nii nagu praegu toimib näiteks avaliku teenistuse puhul.⁷ Samuti peaks ülikoolidel ja teadusasutustel olema kohustus saata infot toimuvate konkursside kohta ka akadeemiliste töökuulutuste rahvus­vahelistesse portaalidesse.

Sellest, et kandidaate, kelle hulgast valida, oleks võimalikult palju, ning asutus saaks endale parimatest parima või vähemalt võimalikult hea töötaja, peaksid huvitatud olema asutuse enda juhid. Kindlasti peaks sellest huvitatud olema Eesti riik.

1 https://www.imd.org/globalassets/wcc/docs/talent_2016_web.pdf

2 Ülo Niinemets, Teadlase karjäärimudel. Milleks, kellele ja kuidas? – Sirp, 19. VI 2015.

3 Jaak Aaviksoo, Renno Veinthal, Tenuur kui akadeemilise vabaduse tagatis – Sirp, 23. IX 2016.

4 President Kersti Kaljulaid Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva aktusel 24. II 2017 Estonia kontserdisaalis.

https://www.president.ee/et/ametitegevus/koned/13080-2017-02-24-15-30-19/index.html

5 https://data.oecd.org/rd/researchers.htm

6 vt https://ttu.ee/tenuuri-ametikohad/

7 http://www.avalikteenistus.ee