Kuidas rahastamine mõjutab teaduse joondumist majanduse eesmärkide järgi?

KADRI UKRAINSKI, HANNA KANEP, KADI TIMPMANN

Teaduse kui sotsiaalselt konstrueeritud nähtuse puhul määrab teadlase väärtuse usalduse tsükkel, mis toetub kolleegide-konkurentide positiivsele hinnangule. Seda tsüklit stimuleerivad omakorda reputatsiooni kaasabil kättevõidetud teadusprojektid. Tavapäraselt käsitatakse publikatsioone (ka tsiteeringuid) ning projektitulu teadussüsteemis üksteist täiendavate stiimulitena. Stiimulitena avaldavad selles tsüklis mõju ka teaduse laiemad eesmärgid – innovaatilisus, ühiskondlik tunnustus (arvamusliidri roll), auhinnad jne.

Kui puuduvad tugevad tasakaalustavad institutsioonid, siis viivad teadusele liiga kitsalt seatud eesmärgid selleni, et publikatsioonide maht muutub omaette (või ka ainsaks) eesmärgiks (Eesti, aga ka hästi tuntud Austraalia näide). Samalaadse usalduse tsükli võib käivitada ka mõni muu stiimuliks kujunenud eesmärk või väljund, näiteks Ukraina puhul kasulike mudelite taotlused kohalikus patendiametis.¹ Seega mängib soovitud tulemuste saavutamisel oma osa ühiskonna vajadustele reageerimise stiimulikomplekt, mis sõltub suurel määral teaduse rahastamise korraldusest.

Teaduse rahastamise konkurentsipõhised meetmed on valitsused võtnud kasutusele selleks, et juhtida teadlaste ja teadusasutuste käitumist ning saavutada suurem teadusraha kasutamise efektiivsus. Samuti on nende meetmete eesmärk ergutada suurema hulga innovaatiliste ideede tekkimist. Üks eesmärke on veel panna teadlased tähelepanu pöörama ühiskonna ja poliitikakujundajate vajadustele – tavapäraselt saavutatakse see projektide rahastamisele temaatiliste probleemipüstituste ja eesmärgipäraste hindamiskriteeriumide seadmise kaudu.

Teadusraha eri allikate segu kujundab keskkonna

Kui kujutada pideval skaalal teadlase vs. rahastaja huvide domineerimist teadustöö tegemisel, siis vastava teadusvaldkonna paradigmast tulenev teadus, mille puhul domineerivad teaduslikud motiivid, paikneb skaala ühes otsas ning projektipõhine, sponsoreeritud lepinguline teadus skaala teises otsas (vt joonis 1). Vahepealsete juhtudena võib nimetada teadus- ja arendus (TA) keskusi, mis on mõningal määral ülikoolidest kaugenenud, samuti (riiklikke) TA programme, mis kitsamalt täidavad rahastaja (sponsori) eesmärke. Kuna suur osa teadusrahast jagatakse laiali projektide kaudu, millele on seatud konkreetsed eesmärgid, siis eeldused ühiskonna vajadustele vastamiseks on Eestis olemas.

Teadusraha eri allikate segu kujundab keskkonna, kus teadusasutused ja -rühmad teevad strateegilisi ja operatiivseid otsuseid oma õppe- ja teadustöö, aga ka innovaatiliste arenduste kohta. Kui esikohal on institutsionaalne rahastamine, siis on ülikoolidel strateegilisteks juhtimisotsusteks, sh ühiskonna vajadustele reageerimiseks, suurem vabadus. Kui domineerivad projektipõhised meetmed, reageeritakse sponsorite huvidele, mis tulenevalt projektide iseloomust on lühiajalised ning ülikoolid kohanevad nendega kiiresti. Ometi on ka projektide kaudu reageerimiseks vaja „seemneraha“. Kuidas lahendatakse asutusesisesed konfliktid, mis tekivad teadlaste, teadusrühmade ja ülikooli juhtkonna vahel, kui eesmärgid ei ühildu, sõltub sellest, kuidas on ülikoolis nende huvid korralduslikult tasakaalustatud.

Tavapäraselt tekib teadlaste ja teadlasrühmade huvide ühildamatus eri tegevuste eelistamisest – teadus vs. õpe, teadus vs. juhtimine jne –, kuna need ei toeta teadlase ühtmoodi usalduse tsüklit. Praeguste stiimulitega suuname teadlased pigem eelistama teadust õpetamisele, kuna teadus annab suuremaid autasusid nii palgas, karjääris, silmapaistvuses jm ning seda toetavad kõik stiimulid nii teadlaste individuaalses karjäärisüsteemis kui ka ülikoolide juhtimiskontseptsioonis. See, kui raske on leida akadeemilisi juhte, on üldteada.

Samamoodi ei pruugi eri tüüpi TA projektid usalduse tsüklit ühtmoodi toetada. Siinkohal on empiirilised tulemused väga erinevad, kohati ka vasturääkivad. Kuna rahastamise viis, nt ettevõtte finantseeritud vs. avalik teadusraha, määrab TA väljundi mõõdetuna publikatsioonide mahus (mis on Eesti keskne strateegiline eesmärk), siis siin võib, kuid ei pruugi, olla tegemist kompromissiga. Seesuguseid kompromisse on teinud ka teised riigid. Üks tuntumaid analüüse on tehtud Rootsi tehnikateaduste kohta, kus näidatakse, kuidas kollegiaalne tunnustus ehk usalduse tsükkel jäi oluliseks normatiivseks teadussüsteemi elemendiks teiste uute oluliste eesmärkide (ettevõtlikkus ja ühiskondlik vastutus) kõrval.²

Teadlaste stiimulite tasakaalustamisel on tähtis osa ülikoolidel. Näiteks on pärastsõjaaegset USA teaduse edu analüüsides välja toodud, et peale rahastamise märkimisväärse kasvu ja TA tegevuse tähtsustamise olid ülikoolid võimelised korraldama seda suuremahulist temaatilise teaduse tegemist. Ühiskonna kasvanud nõudlus tuli tasakaalustada teadussüsteemi areneva võimekusega. Seesuguse programmipõhise teaduse eesmärgi otsustasid rahastamise korraldajad, kuid sisu ja kvaliteedi määrasid siiski teadlased. See teadus ei olnud eristatav baasteaduse-rakendusteaduse teljel – lähtuvalt etteantud eesmärkidest tehti mõlemat.³

Stiimulid kujunevad projektide valikukriteeriumide kaudu

Projektipõhises keskkonnas kujunevad stiimulid projektide valikukriteeriumide kaudu (kaudne stiimul, mis suurendab taotluse edukuse tõenäosust), aga samuti indikaatorite kaudu, mida kasutatakse kas rahastamisvalemites (otsene stiimul) või millega mõõdetakse projektide tulemusi (kaudne stiimul, mis mõjutab usalduse tsüklit). Kui püüda Eesti rahastamisinstrumentide hindamiskriteeriume eesmärkide ja rahastusmahtude alusel grupeerida, siis võib need jagada üksikteadlase ja kollektiivi mineviku soorituseks, projektitaotluse kvaliteediks, teaduskeskkonna olemasoluks ning taotluse vastavuseks kas Eesti või siis teadusasutuse eesmärkidele (vt Tabel 1).

Kõige tähtsam kriteerium on mineviku tulemuslikkus, mis kätkeb endas publikatsioone, monograafiaid ning kaitsnud doktoreid (nii baasfinantseerimise valemis kui ka kaudselt uurimismeeskonna kvaliteeti hinnates PUTis ja IUTis). Patentide hulk ning TA lepingute maht sisaldub samuti alusfinantseerimise valemis mineviku tulemuslikkuse kriteeriumina. Strateegilised eesmärgid nii riigi kui ka teadusasutuse tasandil on esindatud vähesel määral. Need võivad küll näiteks IUT hindamiskriteeriumides sees olla, aga kui mõelda neile aspektidele, mille abil projekti tulemusi hinnatakse, siis siin saavad määravaks eelkõige publikatsioonid, patendid, kaitstud magistri- ja doktoritööd, osavõtt teaduskonverentsidest. Seos ühiskonna ja majandusega jääb hindamisel märkamata. Kui arvestada veel projektide jagamise perioodilisust ning teadlase usalduse tsüklit, on selge, et ratsionaalne käitumine viib strateegilise olulisuse kriteeriumi tähtsuse teadlase jaoks veelgi madalamale. Samuti on publikatsioonide kui kommunikatsioonikanali efektiivsus vähene, kuna Eesti ettevõtted ei kasuta innovatsiooniallikana teadus-, tehnikaalaseid jm publikatsioone. Neid peab oluliseks vaid 3,2% innovaatilistest ettevõtetest, mis oli 2012. aastal ühtlasi madalaim ELi innovatsiooniuuringuga mõõdetud tase.

Kui teadusasutus saab oma strateegilisi eesmärke IUT taotlemisprotseduuris otseselt väljendada, siis riigi/majanduse strateegilised eesmärgid on suhteliselt vabalt tõlgendatavad, kuna projektide hindajad ei pruugi neid teada. Need eesmärgid on strateegiates temaatiliselt sõnastatud pigem teadus- või teemavaldkonnana.

Seetõttu ei orienteeri see kriteerium projekte ühiskonna/ettevõtete vajadustele, samuti ei sunni teadusgruppe eristuma (mis on olnud üks positiivseid konkurentsipõhise projektirahastuse tulemusi USAs ja Suurbritannias⁴). Kui tahta seda kriteeriumi arendada, siis tuleb sõnastada sponsorite eesmärgid, nii et neid saab hindamisel kasutada. Siin võiksid ettevõtete haruliidud võtta eeskuju avaliku sektori asutustest (nt Tartu linnavalitsus, rahandusministeerium) ja sõnastada neid huvitavad uurimisteemad, millele nii teadlased, üliõpilased, ülikoolid kui ka poliitikakujundajad saaksid reageerida.

Projektipõhise finantseerimise üks mõte ongi see, et finantseerija otsustab, mida projektiraha eest tehakse – kas rakendusuuringuid, alusteadust või hoopis konsulteeritakse ettevõtteid. Rahastaja osa on väga suur, kuid nende kriteeriumide valikut ja paikapanevaid otsuseid mõjutavad/konsulteerivad suurel määral ka teadlased ise (eriti Eestis). Seetõttu on vaja teadlaste mõtteviisi muutust, et saadaks aru teadlaste suuremast rollist ühiskonnas. Teadlaskond peaks põhimõtteliselt heaks kiitma, et publikatsioon on asendatav mõne muu tegevusega väljaspool õpet ja teadust (nt ettevõtte või kohaliku omavalitsuse konsulteerimine). Kui teadlane suudab publitseerida heades rahvusvahelistes ajakirjades, siis on tema töö kvaliteet kontrollitud ja ta ei peaks oma usalduse tsükli säilitamiseks publikatsioonide ja tsiteeringute arvu aina suurendama. Praegu see nii ei ole ja paljud teadlased ei oskagi öelda, kuidas panustada innovatsiooni nii, et selle tagajärjel ei muutuks „vähemkvaliteetseteks teadlasteks“.

Ainuüksi teadusrahastuse kriteeriumide kaudu ei saa teadlasi panna rohkem ühiskonna/majanduse probleeme lahendama. Ka ülikoolides on vaja seda ülesannet selgitada (mh ametijuhendite ja atesteerimiste kaudu). Samuti võiksid ülikoolid ja ka teaduste akadeemia innovatsiooni panustavaid teadlasi rohkem tunnustada. Praegu kipub valitsema 1% enimtsiteeritavate nimekiri.

	Rahastamisinstrument			Kriteeriumi olulisus kolme meetme summas	Kriteeriumi olulisus HTM teadus-eelarves
Kriteerium	Baas-finant-seeri-mine	IUT	PUT
Senine tulemuslikkus (sh TA lepingud)	21% (8,4%)	16%	9%	46% (8,4%)	14% (2,5%)
Taotluse kvaliteet		16%	9%	25%	7%
Olemasolevad tingimused teaduse tegemiseks, sh taristu		9%	4%	13%	4%
Strateegiline olulisus Eesti jaoks	1%	9%		11%	3%
Strateegiline olulisus asutuse jaoks		6%		6%	2%
Kokku rahastuses	22%	57%	21%	100%	30%

Tabel 1. Hindamiskriteeriumide suhteline osatähtsus rahastusest Allikas: Autorite koostatud meetmete määruste ja 2015. aasta rahastamismahtude alusel

1 Butler, L. (2003). Explaining Australia’s increased share of ISI publications – the effects of a funding formula based on publication counts. Research policy, 32(1), 143-155; Ukrainski, K., Kelli, A., Kapitsa, Y., Shakhbazian, K. (2016). Research Policies Rewarding Quantity: Estonia and Ukraine. Estonian Discussions on Economic Policy, 24(2).

2 Benner, M., & Sandström, U. (2000). Institutionalizing the triple helix: research funding and norms in the academic system. Research policy, 29(2), 291–301.

3 Geiger, R. L. (1990). Organized research units–their role in the development of university research. The Journal of Higher Education, 1–19.

4 Horta, H., Huisman, J., & Heitor, M. (2008). Does competitive research funding encourage diversity in higher education?. Science and public policy, 35(3), 146–158.