Kuidas tappa rebast?

Kuidas on kujunenud ühiskonnas norm, et karusnaha saamiseks on loomade kasvatamine ja tapmine vastuvõetavaks tunnistatud tegevus?

KRISTINA MERING

Karusnahatööstuse esindajate käsituses ei räägita rebastest ja naaritsatest kui metsloomadest, vaid kui puuriloomadest. Puurilooma vajadused määratakse selle järgi, mida karusloomakasvandus neile pakub. Kuna liikumisvõimalus puudub, ei kuulu see bioloogiliste vajaduste hulka. Pildil Karjaküla karusloomafarm.

Kristina Mering

Karusloomakasvanduste keelustamine on viimastel aastatel tänu loomaõiguste organisatsioonidele tõusnud ühiskonnas aktuaalseks teemaks. Riigikogu menetleb kodanikualgatusena esitatud 10 000 allkirjaga petitsiooni, mille eesmärk on Eesti karusloomakasvandused (kümneaastase üleminekuga) keelustada.

Eesti ei ole suur karusnahatootja – siin on üks hiigelkasvandus ning paarkümmend väiksemat pereettevõtet (2015. aasta seisuga u 31 ettevõtjat – EMÜ 2016).1 Mitu Euroopa riiki – Suurbritannia, Holland, Austria, Horvaatia ja Sloveenia2 – on oma territooriumil karusloomafarmid juba keelu alla pannud, kuid Eestis veel tõrgutakse sama teed minemast, olgugi et avaliku avamuse küsitlused näitavad keelustamisele toetust (nt Kantar Emori 2016. a detsembris läbiviidud küsitluse järgi ei poolda 69% eestimaalastest metsloomade kasvatamist karusloomakasvandustes3).

Kuna olin ise üks karusloomakasvanduste keelustamise petitsiooni riigikokku viijaid, siis huvitab karusloomakasvatus mind nii palju, et pühendasin sellele oma sotsioloogia bakalaureusetöö. Minu eesmärk oli uurida, kuidas luuakse hoiakud ja suhtumine, mis lubavad loomi pidada väikestes puurides ja hiljem tappa. Tahtsin uurida, kuidas on selline vägivaldne teguviis ühiskonnas vastuvõetavaks tunnistatud.

Uurimust kirjutades tegin süva­intervjuusid karusnahatööstuse esindajatega – karusloomapidajate, köösnerite ja karusnahaäride omanike ja töötajatega. Intervjuudes otsisin vastust küsimusele, kuidas on ühiskonnas saanud normiks, et loomade kasvatamine ja tapmine karusnaha saamise eesmärgil on lubatav. Kuidas karusnahatööstuses peetakse normaalseks niisuguseid nähtusi (nt puuri traadist põrand, emaste loomade sundviljastamine, s.t vägistamine järglaste saamiseks, loomadevaheline kannibalism, mis stressiilminguna farmides tekib, või geeniaretuse tulemusena rebastele selga kasvav mitmekordne karusnahk, mis vajub silmadele ja tekitab kroonilisi tervisehädasid4), mis paratamatult põhjustavad loomadele kannatusi?

Uurimistöö võib paigutada sotsioloogiliste ja kriitiliste loomauuringute valdkonda, kus tegeldakse inimeste ja loomade vaheliste suhete uurimisega. Kriitiliste loomauuringute ajendiks on seisukoht, et inimese ja keskkonna, täpsemalt, inimeste ja loomade vahelised suhted on XXI sajandil jõudnud sügavasse kriisi ja sel kriisil on negatiivne mõju kogu planeedile (Twine ja Taylor 2014: 2). Sõna „kriitiline“ väljendab pakilisust tänapäeva ökoloogilise kriisi kontekstis.5

Loomakasvatuse toimimisloogikas asetseb tähtsal kohal arusaam elutsüklist, mis tähendab, et loomade eluiga määratakse tööstuse vajaduste järgi hetkest, mil loomast maksimaalselt vajalikku toodet saab, et müügiga võimalikult palju kasumit teenida. Rebaste ja naaritsate puhul tähendab see umbes kuut kuud: kutsikad sünnivad kevadel, tapmisaeg on novembris-detsembris. Pildil Karjaküla karusloomafarm.

Kristina Mering

Puurilooma mõiste

Uurimistulemustel peatudes võib esmalt tähtsa leiuna välja tuua karusnahatööstuse esindajate käsituses puurilooma mõiste. Rebastest ja naaritsatest ei räägita kui metsloomadest, vaid kui puuriloomadest. Puurilooma vajadused määratakse selle järgi, mida karusloomakasvandus neile pakub. Kuna liikumisvõimalus puudub, ei kuulu see bioloogiliste vajaduste hulka. Sotsioloogiliste loomauuringute teadur Margo DeMello (2012)6 on välja toonud, et mitmesugused määratlused – laboriloom, lihaloom, lemmikloom, karusloom jm – mõjutavad peale selle, kuidas me neid loomi käsitame, ka seda, kuidas neid inimühiskonnas koheldakse. Seega mõistega „puuriloom“ määratakse loomade elutingimuste kohta ka normid, mis ei sõltu looma bioloogilistest vajadustest.

Loomakasvatuse toimimisloogikas asetseb tähtsal kohal arusaam elutsüklist, mis ka intervjuudes selgelt esile kerkis. See tähendab, et loomade eluiga määratakse tööstuse vajaduste järgi hetkest, mil loomast maksimaalselt vajalikku toodet saab, et müügiga võimalikult palju kasumit teenida. Rebaste ja naaritsate puhul tähendab see umbes kuut kuud: kutsikad sünnivad kevadel, tapmisaeg on novembris-detsembris. Erandiks on tõuaretusloomad, kes elavad mõne aasta, mil neid igal aastal sundviljastatakse/vägistatakse uute järglaste toomiseks.

Intervjuudes esitasin kontrollküsimuse ka kassi- ja koeranaha kasutamise kohta. Üllataval kombel ei pidanud selle uuringu raames kasside ja koerte puutumatus paika: karusnahatööstuse esindajad ei näinud probleemi kasside-koerte naha kasutamises. Siin tuleb mängu huvitav argumendiliini erinevus loomaõiguste eestkostjate ja karusnahatööstuse esindajate vahel. Kui köösnerite meelest ei ole erinevust, kas klient toob lamba- või kassinaha – töö on töö –, siis loomaõiguslaste vastuargument algab samamoodi: ei ole vahet, kas lammas või kass, sest mõlemal on õigus elada ja neid ei tohi ekspluateerida. Kassinaha kasutamise pooltagumendina tõid intervjueeritavaid välja, et kassid ei ole ohustatud liik, kõik kohad on kasse täis. Kui kassinahast kinnastele või mütsidele on turgu, siis peaks olema lubatud neid ka toota.

Info eiramine

Kui uuringut alustasin, valisin intervjueeritavateks just karusnahatööstuse esindajad, sest eeldasin, et nad on kursis toimuvaga, mis eelnevalt välja olen toonud (emasloomade iga-aastane vägistamine, mitmekordne karusnahk rebastel jms) ning intervjuudes on võimalik neil teemadel peatuda. Paraku selgus aga, et tööstuse eri osade vahel on suur teadmiste lõhe, mis tähendab, et peale karusloomakasvatajate endi ei olnud teised karusloomakasvatusega kursis. Selgus, et köösnerid ja karusnahaäri arendajad käivad küll kasvanduses nahkade järel, kuid hoiduvad teadlikult loomapuuride vahele minekust, et loomi mitte näha. Sinirebaste mitmekordsed karusnahad olid üllatuseks ka köösneritele. Üllatuslikult arvas üks köösner, et „rebased jooksevad Skandinaavia farmides vabalt ringi“, mis on tegelikust olukorrast väga kaugel. Karusloomapidamise alase info eiramine toimib enesesäilitusemehhanismina, et teadlikult mitte kursis olla, kuidas loomad elavad ja kuidas nad tapetakse, enne kui nahad köösnerite õmbluslaudadele või karusnahaäridesse jõuavad. Info tõrjumine annab võimaluse ja vabaduse mõelda, et nende töö ei ole seotud selle etapiga, kui loom alles elab.

Teadmine ilma teadmiseta

Arluke et al. (2006)7 on loomkatselabori puhul välja toonud, et inimesed, kes laboris loomade eest katsevälisel ajal hoolt kannavad, ei ole enamasti samad, kes eksperimenteerivad või loomad pärast katse lõppu hukkavad. Osa loomkatsete tegijatest eeldab, et loom tuuakse neile kas juba uimastatult või surnuna, et nad ei peaks teda teadvusel nägema (ibid.). Ka Serpell (1999)8 on täheldanud, et lihatööstuse tööjaotus jagab individuaalse vastutuse koormat. Need, kes loomi talitavad, ei ole samad, kes tapamajas loomadele lõpu peale teevad. Karusnahatööstuses on loomade kasvatamine ja hiljem nülitud nahkade töötlemine samuti teineteisest täiesti lahus. Köösnerid ja karusnahaärimehed leidsid, et nad ei pea mõtlema sellele, kust karusnahk pärit on, sest neid huvitab naha kvaliteet. Joy (2010)9 on oma karnismiteooria osana pakkunud kontseptsiooni „teadmine ilma teadmiseta“ (ingl knowing without knowing), mis kätkeb endas alginfot karusnahatööstuse tegelikkuse kohta, kuid ilma üksikasjadeta. See kontseptsioon toimib kaitsemehhanismina ja võimaldab inimesel jätkata ebahumaanset teguviisi, ise aru saamata, millesse täpselt panustatakse (Joy 2010: 33). Mitteteadmine ja sealt edasi ka teadlik mitteteadatahtmine on vajalikud enesesäilitusmehhanismid, mis aitavad karusloomakasvatajatel oma tegevust jätkata. Huvitaval kombel kehtib see kontseptsioon mitte ainult tarbija kohta, kes ei pruugi oma karusnahkse eseme saamislooga kursis olla, vaid mitteteadmine on omane ka juba eseme valmistajale.

Üks osa enesesäilitusmehhanismist on puuduva referendi kontseptsioon (Adams 1990)10. See tähendab looma eraldamist temast valmistatud tootest, nt karusnahast. Tagajärjeks on suhtumine, et karusnahk on pelgalt materjal, mis ei ole loomaga, kellelt see pärineb, mingil viisil seotud. Siin viitan pigem intervjuudele köösnerite ja karusnahaärimeestega, mitte karusloomakasvatajatega. Köösnerid näiteks rõhutavad, et nemad töötavad materjaliga ega mõtle sellele, kas mingid rebased kunagi kusagil jooksid või mängisid. Üks köösner mainis, et kui karusnahka lihtsalt materjalina ei võta, tuleb teine eriala valida.

Kokkuvõttes on märkimist väärt see, et karusnahatööstuse ebahumaansus avaldab mõju ka oma töötajatele – nad on sunnitud kasutama enesesäilitusmehhanisme, et tunnistada vastuvõetavaks vägivaldsus, mis on sellele tööstusele olemuslik. See tähendab karusloomakasvanduste tegelikkuse looritamist ja loomadega tehtava „paremaks rääkimist“ või siis, vastupidi, sellest üldse mitte rääkimist.

Arutelu karusloomakasvanduste keelustamiseks jätkub ja oma bakalaureusetööga panustan diskussiooni sotsioloogiliste ja kriitiliste loomauuringute uurimisperspektiivist. Huvitav on jälgida, mis debatis lõpuks peale jääb – kas tootmise jätkamine ja käputäie ettevõtjate majandushuvid või empaatiline huvi loomade heaolu ja õiguste vastu.

1 http://www.agri.ee/sites/default/files/content/uuringud/2016/uuring-2016-karusloomakasvatus.pdf

2 http://www.furfreealliance.com/fur-bans/

3 http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/eesti-inimesed-pooldavad-jarjest-vahem-loomade-ekspluateerimist?id=76876734

4 http://uudised.err.ee/v/eesti/16901937-fd60-48b0-bc6c-b311ea401097

5 Taylor, N., Twine, R. (2014). Introduction. Locating the ‘critical’ in critical animal studies. In: Taylor, N., Twine, R. (Eds.). The Rise of Critical Animal Studies: From the Margins to the Centre. New York: Routledge. 1-15.

6 DeMello, M. 2012. Animals and Society: An Introduction to Human-Animal Studies. Columbia University Press.

7 Arluke, A., Birke, L., Michael, M. (2006). The Sacrifice: How Scientific Experiments Transform Animals and People, West Layfayette, Indiana: Purdue University Press.

8 Serpell, J. (1999). In Francine L. Dolins (ed.), Attitudes to Animals: Views in Animal Welfare. Cambridge University Press 26–33 (1999).

9 Joy, M. (2010). Why We Love Dogs, Eat Pigs and Wear Cows? Conari Press.

10 Adams, C. J. (1990). The Sexual Politics of Meat – A Feminist-Vegetarian Critical Theory. New York: Continuum

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming