Kultuuriline marksism kui Euroopa uusparempoolsete mantra

Kes on uusparempoolsed ja miks on nende ideed osutunud Lääne-Euroopas nii moes olevaks?

JEROEN BULT

Üks tont käib ringi mööda Euroopat – kultuurilise marksismi tont. See alarmeeriv sõnum on saanud uusparempoolsete, uuskonservatiivse liikumise tööriistaks, mis on viimastel aastatel mitmes ELi liikmesriigis kanda kinnitanud. Seda tööriista on uusparempoolsed ikka sagedamini kasutanud veebilehtedes ja ühismeedias, arvamusartiklites ja raamatutes – ning viimasel ajal ka poliitikas.

Ligitõmbava kultuurilise marksismi mantra põhisisu on kahepidine. Esiteks on progressiivne intelligents, ebausaldusväärne meedia, naiivsed poliitikud (kes püüavad teeselda ideoloogiliste erinevuste olemasolu oma parteide vahel) ja pahatahtlikud Brüsseli tehnokraadid sepitsenud ohtliku vandenõu eesmärgiga õõnestada ja lõpuks sootuks hävitada rahvusriigid, traditsiooniline kultuur ja väärtused. Teiseks, tõeliselt progressiivsete mõtlejate avangard peab olema eestvedajaks selle läänevastase vandenõu paljastamisel ja nurjamisel ning selgete, rahvuspõhiste alternatiivide väljapakkumisel.

Uusparempoolsuse juured

Moefraas „kultuuriline marksism“, kaudne vihje itaalia marksismiteoreetiku Antonio Gramsci veendumusele, et kommunistid peavad revolutsiooni käivitamiseks tagama kultuurilise hegemoonia (meedia ja hariduse kaudu), selle asemel et jääda ootama Marxi ennustatud majanduslike, hegeliaanlik-dialektiliste protsesside teokssaamist, on tegelikult lihtsalt uus silt ideedele, mida uusparempoolsed on nüüdseks propageerinud ligi kolmkümmend aastat. See tekitab meis kaks küsimust: kes on uusparempoolsed ja miks on nende ideed osutunud Lääne-Euroopas nii en vogue [’moes’] olevaks? Siinkohal keskendume kahele riigile: Saksamaale ja Hollandile.

Euroopa uusparempoolsete ideoloogiline juht ja õpetaja on prantsuse filosoof Alain de Benoist, kes 1968. aastal asutas Euroopa tsivilisatsiooni uurimise ja õpingute grupi (Groupement de recherche et dʼétudes pour la civilisation européenne, GRECE). De Benoist ja tema GRECE’i mõttekoda (think-tank) on esinenud ideedega, mida võib pidada antiliberalismi, antiamerikanismi ja raevuka vastuseisu sünteesiks Euroopa integratsioonile, globaliseerumisele, neoliberalismile, immigratsioonile ja mitmekultuurilisusele. Siin kohtame igal sammul tuntud antimodernistidest saksa kirjanike Carl Schmitti ja Ernst Jüngeri mõjutusi.

Alates 1989. aastast, mil lõhuti Berliini müür, hakkasid need ideed Schmitti ja Jüngeri kodumaal tasapisi järjest rohkem tähelepanu võitma. Saksamaal on Neue Rechte püüdnud saada jätkuvate debattide eestvedajaks uue, ühtse Saksamaa rahvusliku identiteedi ja tema rolli üle Euroopas ning, arendades edasi Schmitti ja Jüngeri (mõnikord abstraktseid) ideid, algatada konservatiivne revolutsioon.1 Nende püüete peamiseks katalüsaatoriks on olnud nädalakiri (algselt kuukiri) Junge Freiheit (JF). Iroonilisel kombel oli see väljaanne algselt die 1968erʼi – 1968. aasta „kultuurilise maalihke“ põlvkonna häälekandja, mis vastandas ennast autoriteetidele ja traditsioonilistele sotsiaalsetele mustritele, mida uusparempoolsed nii väga vihkavad, kuna „kuuekümne kaheksandikud“ olevat väidetavalt leiutanud poliitkorrektsuse ja kultuurilise relativismi. 1990ndate aastate keskpaiku võis JFi kontorist tellida isegi kleepse kirjaga „Poliitkorrektsus? Tänan, ei“ („Political Correctness? Nein, danke”).

Alternatiivse Saksamaa (AfD) soditud valimisplakat.

Wikimedia Commons

Senisest usust taganemist esitles Botho Strauß. 1993. aasta algul lõi see kirjanik ja näitekirjanik laineid, avaldades ajakirjas Der Spiegel sarkastilise, reaktsioonilise (ja üsna raskestimõistetava) artikli pealkirjaga „Paistes soku laul“, milles ta süüdistas progressiivset osa ühiskonnast heade ja kasulike saksa traditsioonide, nagu distsipliin ja pereväärtused, sihilikus hülgamises, ja heitis neile ette hedonistlikku ning pealiskaudset mentaliteeti, mis lõpuks hävitab saksa kultuuri.2 Kurikuulsaks saanud tekst taasavaldati raamatus „Iseteadev rahvus“3 1994. aastal. Selle saksa uusparempoolsete piibli teisteks kaasautoriteks olid Neue Rechte esindajana pidevalt pildil püsiv ajaloolane Karlheinz Weißmann, Alfred Mechtersheimer, endine Bundeswehri ohvitser ja Saksamaa kui Euroopa südames asuva neutraalse riigi idee („Mittellage“) pooldaja, ning ajakirjanik Klaus Rainer Röhl, endine ultravasakpoolne aktivist.

Neue Rechte tõus Saksamaal

Neue Rechte esialgsed poliitilised avantüürid ei olnud kuigi edukad. Röhl püüdis koos endise peaprokuröri Alexander von Stahliga tüürida liberaalset Vaba Demokraatlikku Parteid (FDP) natsionalistlikumasse suunda. Endine Euroopa Komisjoni vanemametnik ja ühtlasi „Iseteadva rahvuse“ kaasautor Manfred Brunner aga asutas omaenda natsionaal-liberaalse erakonna Vabade Kodanike Liit (Bund freier Bürger), mis lakkas 2000. aastal olemast. Võib väita, et parempopulistliku partei Alternatiiv Saksamaale (Alternative für Deutschland, AfD) läbimurre, mis kasutas tänulikult ära rahva seas laialt levinud rahulolematuse kantsler Angela Merkeli avatud uste poliitikaga Lähis-Idast saabunud pagulaste suhtes „Me suudame seda“ („Wir schaffen das“), on andnud Neue Rechtele uued poliitilised ja ideoloogilised tiivad. Nagu ütles AfD aseesimees Alexander Gauland: „Kes soovib mõista AfDd, peab lugema Junge Freiheiti.“

AfD ja JFi vahel on teisigi seoseid. Nädalalehe peatoimetaja on Ronald Gläser, AfD kõneisik Berliini liidumaal, kes kunagi on nimetanud Winston Churchilli sõjakurjategijaks. Siiski püüab enamik tema kolleege päevapoliitikast distantseeruda. Nagu Junge Freiheiti asutaja ja peatoimetaja Dieter Stein 2013. aastal ütles: „Minu ettekujutuses on [meie] peamiseks ülesandeks endiselt vaadelda iga parteid kriitilise pilguga.“ Stein on alati rõhutanud, et tema ajakirjal ei ole midagi ühist neonatsliku Saksamaa Rahvusdemokraatliku Parteiga (Nationaldemokratische Partei Deutschlands, NPD) – samuti nagu Alain de Benoist keeldus Jean-Marie Le Peni paremäärmusliku Rahvusrindega (Front National) tegemist tegemast – ja ta eitab kõigest jõust selle partei ideid. Kuid see ei veena igaüht. Junge Freiheiti lugedes jääb mulje, et peamise vaenlasena nähakse Antifaʼd – antifašistlikke vasakäärmuslasi. Kui laiemalt vaadata, võib tekkida küsimus, kui palju väärtustab demokraatiat liikumine, mis ülistab Carl Schmitti otsustepõhisust (Dezisionismus) ehk poliitilist tegevust debattide ja konsensuse otsimise asemel ja tema sõbra-vaenlase (Freund-Feind) teesi: endast lugupidav riik rajab oma suveräänsuse sõnaselgele eristumisele vaenlasest.

Neue Rechte taaselustumise ning AfD ja ultraparempoolse Pegida tõusu kiiluvees oli taas Botho Strauß see, kes puudutas vaenlast – võõramaiseid immigrante.

„Ma soovin pigem elada välja­sureva rahva, kui sellise hulgas, kes eelkõige majanduslike ja demograafiliste spekulatsioonide tõttu seguneb võõraste rahvastega,“ kirjutas Strauß 2015. aastal, naeruvääristades nõnda „sotsiaalse sättumusega sakslasi, kes on sama juuretud, kui need miljonid juurteta inimesed, kes nüüd nendega liituvad“.4 Samal aastal kasutas publitsist Thomas Kuzias, Ernst Jüngeri ja filosoof Alfred Baeumleri kirjavahetust sisaldava raamatu väljaandja (Jünger püüdis ettevaatlikult natsismist distantseeruda, Baeumler aga võttis selle omaks), ühe esimese saksa kirjanikuna väljendit „kultuuriline marksism“. Selgitanud selle väljendi saamislugu, sobitab Kuzias selle otsekohe Neue Rechte paradigmasse: „Massiimmigratsioon, agressiivne vähemustepoliitika, võrdsuse nimel toimuvad ekstsessid, mõtte- ja sõnavabaduse piiramine: kõigi nende tendentside innustajaks on poliitkorrektsus, millele on aluse pannud kultuurimarksistlikud mõtlejad.“5

Hollandi Nieuw-Rechts

Vahepeal jõudsid Straussi, Kuziase ja teiste nendesarnaste sünged hoiatused ka Hollandisse, kuigi naabermaal on kultuurilise marksismi mantra esiletõusu taust hoopis teistsugune. Võime põhjendatult väita, et Saksamaal kujundas Neue Rechte AfD (ja Pegida) ideoloogilise baasi ja et Põhjamere-äärses kuningriigis õhutas kahe parempopulistliku partei järjestikune esiletõus ja rahulolematus Euroopa Liiduga grupi uusparempoolsete laadse vaimsusega mõtlejate kapist väljatulekut. Nõnda sündis eraldiseisev intellektuaal-populistlik partei, millele kultuuriline marksism on saanud kinnisideeks.

Holland jõudis rahvusvahelisse ajakirjandusse, kui toretsev ja karismaatiline dändist sotsioloog ja kirjanik Pim Fortuyn oli asutanud oma erakonna Lijst Pim Fortuyn (LPF), ja mõrvati veidi aega hiljem 2002. aasta mais, mis oli esimene poliitiline mõrv 1672. aastast saadik. LPF jõudis varsti pärast seda parlamenti ja isegi valitsusse, kuid läks paar kuud hiljem veidrate sisetülide tõttu laiali. Islamisiunaja Geert Wilders asutas oma immigratsiooni- ja ELi-vastase Islamivastase Vabaduspartei (Partij voor de Vrijheid, PVV) 2006. aasta algul ja ta on sellest ajast peale parlamendis püsinud. Paljudel haritud ja/või kõrgemal sotsiaalsel positsioonil olevatel konservatiivsetel valijatel ei ole LPF ega PVV suhtes kunagi häid tundeid olnud, nad on pidanud neid erakondi nürimeelseks ja vulgaarseks. Samuti tundsid nad vastikust liberaalse Vabaduse ja Demokraatia Rahvapartei (VVD) pealiskaudse, materialistliku mentaliteedi vastu, ja kuna enamik neist on ilmalikud, siis ei tunne nad hingesugulust ka Kristlik-Demokraatliku Üleskutsega (CDA).

Ühel sõnaosaval, kuid liiga ülespuhutud noorel õigusteadlasel ja ajaloolasel Thierry Baudetʼl oli pakkuda väljapääs sellest dilemmast. Baudet, kes oli saavutanud teatava tuntuse, avaldades sellise raamatu nagu „Rünnak rahvusriigi vastu“,6 asutas 2016. aasta septembris Demokraatiafoorumi (Forum voor Democratie, FvD). Enne selleteemalist problemaatilist referendumit Hollandis oli ta märtsis 2016 võidelnud ka ELi ja Ukraina liitumislepingu vastu. Valimistel 2017. märtsis sai FvD parlamendis kaks kohta – Baudet alustas avakõnet parlamendis mõne ladinakeelse sõnaga.

Olulisem on ehk märkida, et Baudetʼ arvates peaks FvD olema midagi enamat kui lihtsalt partei – sarnase mõtteviisiga, kõrgema haridusega hollandi rahva tulevaste päästjate võrgustik, mis murrab võimu, mida Baudet üleolevalt iseloomustab kui parteide kartelli (Het Partijkartel), mis väidetavalt jagab isekeskis igasuguseid tähtsaid ameteid, sealhulgas nõukodades, akadeemilises keskkonnas, meedias ja äris. Baudet, keda on olulisel määral mõjutanud konservatiivne briti filosoof Roger Scruton, on organiseerinud suvekoole üliõpilastele ja teistele noortele entusiastidele ning kutsunud välismaalt loengupidajaid. Kaks professorit, õigusteadlane ja filosoof Paul Cliteur ning ajaloofilosoof Frank Ankersmit on FvDle pakkunud täiendavat intellektuaalset tuge ja sisendit.

Niisiis ei ole üllatav, et FvD, kes on arvamusküsitlustes pidevalt populaarsust kasvatanud ja valimistest saadik sadu uusi liikmeid leidnud, on ühtlasi pingutanud selle nimel, et esitleda ennast intellektuaalse platvormi, erudiitide kantsina, kust peetakse ideoloogilist sõda kultuurilise marksismi vastu. Thierry Baudet ise näitas siin eeskuju: „EL on kultuurilis-marksistlik projekt, mille eesmärgiks on hävitada Euroopa tsivilisatsioon,“ väitis ta. Paul Cliteur, Baudetʼ endine juhendaja ja kolleeg Leideni ülikooli õigusteaduskonnas, kordas seda teesi pühast ühtsusest FvD ja kultuurilise marksismi vahel artiklis, mis sai palju meediatähelepanu. „Kultuurilisest marksismist on saanud valitsev ideoloogia ülikoolides ja meedias. Vasakpoolsed on Gramscit järgides leiutanud endale uue rolli. Kultuuriline marksism identifitseerib ennast naiste, vähemuste, homoseksuaalide ja teiste värskelt leiutatud represseeritud gruppide eestkõnelejana. Samas käib kultuuriliste marksistide endi vahel sõda, kuna iga värskelt leiutatud vähemusgrupp püüab ennast näidata veelgi haletsus­väärsemana, kui mõni teine grupp.“ Kokkuvõtteks hoiatab endine liberaalne mõtleja lugejat: „Kultuurilised marksistid ei puhka enne, kui nad on teid alistanud. Igaüks, kes söandab nende indu uute natsistlike gruppide leiutamisel tähtsusetuna näidata, on kultuurilise marksismi loogika järgi ise nats. Lõppudelõpuks on nats inimene, kes eitab natside olemasolu.“7

Üks teine autor on esinenud argumentidega, mis on ilmselgelt sarnasemad nendega, mida saksa Neue Rechte traditsiooniliselt kasutab. Oma raamatus „Lääs ja identiteet“8 väidab ajaloolane ja filosoof Sid Lukkassen, et „niinimetatud vabanemine [jutt on 1968. aastast – M. K.] on muutunud hävinguks, väärtuste, vooruste ja rahvusliku pärandi hävinguks“, rõhutades, et valgest heteromehest (tema identiteedist) on saanud selle kahjuliku protsessi kõige suurem ohver: „Euroopalik mehelikkus on tabu, mis muudab meid haavatavaks konfrontatsioonis kultuuridega, kus mehelikkus veel midagi maksab.“9 Lukkassen ei ole FvDga otseselt seotud, kuid on ilmselgelt kasu saanud kasvavast huvist Baudetʼ cum suis ideede vastu.

Maniakaalne maailmavaade

FvD esiletõus pole Saksamaal päris kindlasti märkamata jäänud, Junge Freiheit on juba avaldanud Baudetʼga intervjuu. Kuid Saksamaa Neue Rechte ja Hollandi Nieuw-Rechtsi vahel on märkimisväärseid erinevusi. Kõigepealt – Neue Rechte on võtnud aktiivse hoiaku mineviku läbitöötamise (Vergangenheitsbewältigung), natsirežiimiaegse kollektiivse normaalsusest kõrvalekaldumise valulise protsessi suhtes: ta soovib igavese süü endalt maha raputada. Alates aastatest 1989–1990 on sellest protsessist saanud oluline osa sageli frustreerivates ja mõnikord ülespuhutud rahvusliku identiteedi otsingutes. Kui kirjanik Martin Walser kurtis 1998. aastal peetud kurikuulsaks saanud kõnes Auschwitzi ohvrite mälestamise kunstlikkuse ja pealesunnituse üle ja väitis, et inimese südametunnistus on rangelt privaatne, siis oli enamik Neue Rechte taustaga kirjanikke sellega nõus. Sellised vastuolud puuduvad Hollandis, kus ise kogeti natsiagressiooni (kui kaasajooksikute aspekti kõrvale jätame). Teiseks, enamik FvD jüngreid ei vaidlusta Hollandi vabameelseid kombeid, nt samasooliste abielu ja eutanaasiaseadus.

Nieuw-Rechts ja teised hollandi ristisõdalased alles koondavad ridu võitluses selle vastu, mida on hiljuti hakatud nimetama kultuuriliseks marksismiks, Neue Rechte on tegutsenud palju kauem, kasutades oma hääletoru Junge Freiheiti. Samuti on süvenenud ideoloogilised ja programmilised kokkulangevused – arutlused selle üle, kas mittelääne päritolu immigrandid võtavad omaks valitseva kultuuri (Leitkultur) ja rahvusliku uhkuse (Nationalstolz), vajaduse oma rahvuse üle uhke olla – on vahepeal äratanud ka Baudetʼ ja tema toetajate huvi. Teiseks sarnasuseks Neue Rechtega on resoluutne Euroopa-vastasus, sealhulgas jeremiaadid „läbikukkunud“ euro ja ELi pideva laienemise üle, skeptiline suhtumine kliima soojenemisse ning loomulikult sümpaatia Putini-Venemaa vastu.

Samas on veel üks rabav sarnasus – fenomen, mida nii Neue Rechte kui Nieuw-Rechts näivad sihilikult ignoreerivat või siis sellest mitte alati teadlikud olevat: vastuvõtlikkus vandenõuteooriatele. „Nende silmis ei püüa kultuurilised marksistid avalike debattide teel oma ideid levitada, ei, nad infiltreeruvad võtmetähtsusega institutsioonidesse, et massidele ajupesu teha. Kõik tundub ilus ja läbipaistev. Ja ometi, selle asemel et tõelist reaalsust ilmsiks tuua, tekitab pakutav ravim enamasti meelepetteid,“ irvitas hiljuti üks progressiivne Hollandi nädalaleht.10 Selles salvavas kriitikas on oma tõetera. Pole harvad juhud, kus ilutsev, neoromantiline keelekasutus peab varjama faktilist alust, s.t faktilise tõendusmaterjali kohutavat puudulikkust. Kus on tõendid kurjakuulutavate kultuurilis-marksistlike võrgustike olemasolust, mis püüavad hävitada Euroopa tsivilisatsiooni ja „teid alistada“? Kus on märkmed kokkusaamistest, kus sellised otsused vastu võeti?

Iroonilisel kombel sarnanevad sellised võtted tõeliste marksistide-leninistide meetoditega. Lääne akadeemilise maailma marksistidest politoloogidele on viited kaadritagustele väärastunud kapitalistlikele-imperialistlikele võrgustikele, nagu sõjalis-tööstuslik kompleks, Kolmepoolne Komisjon, Bilderbergi konverentsid, saanud pühaks normiks.

Ja siiski on „alternatiivsete faktide“ leviku tõttu internetis/ühismeedias ja ebamäärase avaliku rahulolematuse tõttu sellega, mida Baudet on nimetanud parteide kartelliks, raske hoomata kultuurilise marksismi tondi vandenõudimensiooni, mida uusparempoolsed arvavad nägevat.

Lootkem, et see maniakaalne, eelarvamuslik maailmavaade (Weltanschauung) ei kujune tõeliseks ohuks Euroopa tsivilisatsioonile, mille juured on valgustusajastus ja ratsionaalsuses.

Jeroen Bult on hollandi ajaloolane ja publitsist, kes on keskendunud Saksamaale ja Balti riikidele.

Tõlkinud Maarja Kaplinski

1 Alice Brauner-Orthen, Die Neue Rechte in Deutschland. Antidemokratische und rassistische Tendenzen – Opladen: Leske + Budrich, 2001, pp. 33–43.

2 Botho Strauß, „Anschwellender Bocksgesang“ – Der Spiegel, Nr. 6 (Vol. 47), 8 II 1993, pp. 202–207.

3 Heimo Schwilk & Ulrich Schacht (Hg.), Die selbstbewusste Nation: „Anschwellender Bocksgesang“ und weitere Beiträge zu einer deutschen Debatte – Frankfurt am Main: Ullstein, 1994.

4 Botho Strauß, „Der letzte Deutsche“ – Der Spiegel, Nr. 41 (Vol. 69), 2 X 2015, pp. 122–124.

5 Thomas Kuzias, „Die Zersetzung des Westens“ – Junge Freiheit, Nr. 19 (Vol. 30), 1. V 2015, p. 20.

6 Thierry Baudet, „De aanval op de natiestaat“ – Amsterdam: Prometheus, 2012.

7 Paul Cliteur, „Cultureel marxisten hebben geen rust, voordat u bent onderworpen“, ThePostOnline, 19. VIII 2017. www.politiek.tpo.nl

8 Sid Lukkassen, „Avondland en identiteit“ – Soesterberg: Aspekt, 2015.

9 Peter Giesen, „„Er is een complot tegen de Europese mens gaande““ – De Volkskrant, 26. VIII 2017, pp. 10-11.

10 Daniël Korving & Jaap Tielbeke, „Genealogie van het cultuurmarxisme. Een complottheorie voor paranoïde rechts“ – De Groene Amsterdammer, Nr. 36 (Vol. 141), 7 IX 2017, pp. 18–21.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming