Kuradi elu on võidujooks ajaga

Tasmaanias uuritakse kukkurkuradeid ohustavat haruldast nakkavat vähivormi – kukkurkuradi näokasvajahaigust.

TRIIN TEKKO

Kukkurkurat (Sarcophilus harrisii) on pärast kukkurhundi väljasuremist 1930ndatel suurim meie kaasajal elav lihatoiduline kukkurloom. Kuigi ajalooliselt levinud kogu Austraalias, on kukkur­kuradid tõenäoliselt dingode sissetoomise tõttu Mandri-Austraaliast kadunud ning asustavad tänapäeval ainult Tasmaaniat. Loomad, kes olid mustad nagu öö ja tõid kuuldavale põrgulikke häälitsusi, said kuradi nime Tasmaania valgetelt kolonistidelt. Nimega käis kaasas ka verejanulise lammastemurdja kuulsus, millel tegelikult polnud alust, aga mis oli nii visa rahva teadvusest kaduma, et kuni 1940. aastateni kütiti neid hulgaliselt. Tegelikult on kukkurkuradid spetsialiseerunud raipesööjad, nende lõuad ja seedimine suudavad jagu saada jämedatest luudest ja isegi karvad süüakse ära. Küttidena on nad oportunistid, murdes ainult haigeid või nõrgestatud loomi, sest täie tervise juures saagi jälitamiseks on nad liiga aeglased.

Kukkurkuradite hääl on tõesti õudne ja repertuaar lai alates nohistamisest ja ägisemisest kuni valju karjumiseni. Liigikaaslaste vastu ollakse äärmiselt vägivaldsed. Kohtumised toidulaua ääres on saadetud ähvardustest, karjumisest ja sageli ka üksteise hammustamisest. Ka pulmarituaalid ei tundu inimese seisukohast vaadates üldse galantsed, sest isane hoiab emast tema urus mitu päeva vangis ning hammustamine ja valjuhäälne kisa kuuluvad asja juurde. Kui vahel juhtub, et ühe emase vastu tunneb korraga huvi mitu isast, võidab see, kes emase tugevamini endale rebib. Kokkuvõttes polegi midagi imestada, et Euroopast saabunud kolonistid kukkurkuradeid eriti jäledateks elukateks pidasid ja nende küttimise eest preemiaid jagati.

Kasvaja kuradi alalõua igemel. Sageli takistab DFTD kukkurkuradil söömist.

Fred Väärtnõu

Haruldane nakkav vähivorm

Kui 1940. aastatel oli kukkurkuradite arvukus märkimisväärselt vähenenud küttimise tagajärjel, siis tänapäeval ohustab seda loomaliiki haruldane nakkav vähivorm kukkurkuradi näokasvajahaigus (ingl devil facial tumour disease, DFTD). Selle vähivormi teeb ainulaadseks asjaolu, et see nakkab otsese vähirakkude ühelt loomalt teisele ülekandumise teel. Kukkurkuradite seas, kelle pulma- ja lauakommetest oli juba juttu, levibki DFTD hammustuste teel: vähirakud satuvad haige kuradi organismist tervesse kuradisse ning hakkavad seal paljunema. Loomariigis on täheldatud selliselt nakkavaid vähivorme paaril üksikul juhul. Koertel on kirjeldatud sugulisel teel nakkav vähk (ingl canine transmissible veneral tumour, CTVT), mis on tuhandeid aastaid vana, haruldane haigus, mis enamasti surmaga ei lõpe. 2015. aastal avastati, et Põhja-Ameerika idarannikul liiva-uurikkarpidel viimastel aastakümnetel levinud leukeemialaadne haigus kujutab endast nakkavat vähivormi.

DFTD avastati 1996. aastal Tasmaania kirdeosas ning on sellest ajast alates levinud peaaegu üle kogu saare. DFTD tekitab kasvajaid suus ja näopiirkonnas, harvem mujal kehal. Kasvajad hakkavad sageli segama söömist ja meeleelundite talitlust ning loomad surevad nälga või organite ülesütlemise tagajärjel tavaliselt kuue kuu jooksul alates nakatumisest. Praeguseks on haigus levinud idast läände üle saare ning viinud kukkurkuradite seas läbi tõelise laastamistöö, olles vähendanud nende populatsiooni paljudes piirkondades üle 90 protsendi.

Põhjusi, miks just kukkurkuradeid haruldane nakkav vähivorm kimbutab, on mitu. Kalduvusest üksteist palju hammustada oli juba juttu. Selle loomaliigi ajalooline käekäik võib samuti olla soodustanud DFTD teket. Kukkurkuradid on aegade jooksul läbinud mitu evolutsioonilist pudelikaela ehk sündmust, mille käigus on populatsioon olnud nii väikesearvuline, et järgmisesse põlvkonda on edasi kantud ainult väike osa geneetilisest varieeruvusest. Nende pudelikaelte põhjusteks peetakse kliima äkilisi jahenemisi ja kuivenemisi ning loomade hulgikaupa küttimist pärast valgete asukate saabumist. Ka DFTD ise on tekitanud uue pudelikaela, mille tõttu jälle osa geneetilisest varieeruvusest minema pühitakse. Vähene varieeruvus immuunsüsteemi geenide seas ei ole aga kunagi haigustega võitlemiseks hea, sest immuunsüsteemi tööefektiivsus sõltub selle paindlikkusest, mille tagab geneetiline mitmekesisus. Kasvajarakud kasutavad immuunsüsteemi eest põgenemiseks I põhilist koesobivuskompleksi (major histocompatibility complex I, MHC1) valkude hulga vähendamist oma rakkude pinnal. MHCI valgud paiknevad peaaegu kõikide keharakkude pinnal ja aitavad immuunsüsteemil oma keha rakke ära tunda ning eristada neid võõrastest. DFTD puhul ei tunne võõraste rakkudega võitlevad tsütotoksilised T-lümfotsüüdid kasvajarakke ära ja selle tõttu ei teki immuunvastust. Niimoodi saavad kord juba kanda kinnitanud kasvajarakud kuradi organismis takistamatult vohada, ilma et immuunsüsteem neile kallale tuleks.

Hiljuti on leitud, et mõned kasvajatega võitlemisega seotud genoomi piirkonnad on tugeva loodusliku valiku surve mõju all 4–6 põlvkonna jooksul väga kiirelt evolutsioneerunud ning üksikutel kukkurkuraditel on ikkagi tekkinud kasvajarakkude vastu immuunvastus. Samal ajal on võidujooks immuunsüsteemi ja vähi vahel viinud ka DFTD pideva muteerumiseni. Mõned aastad tagasi leiti kukkurkuraditel veel teinegi nakkav näovähivorm, mis sai nimeks DFT2. Esimene vähivorm DFT1 on pärit ühelt rohkem kui 20 aastat tagasi elanud emasloomalt ja sellega sümptomitelt sarnane DFT2 ühelt hiljuti elanud isaselt kuradilt. Näovähivormi DFT2 on veel vähe uuritud ja ei ole teada, kas sel on potentsiaali sarnaselt DFT1ga üle kogu saare levida.

DFTDd uurivad eri nurga alt paljud teadusrühmad mitmest ülikoolist. Peale baasteaduslike uuringute püütakse välja töötada vaktsiini, hoitakse lahus nakatumata populatsioone ja üritatakse omavahel paaritada geneetiliselt erinevamaid isendeid. Mil määral need ettevõtmised kukkurkuradite käekäiku parandavad, näitab tulevik.

Kukkurkurat on jässaka kehaehitusega suure pea ja kaelaosa ning ebaproportsionaalselt lühikeste tagajalgadega loom. Karv on must, noorematel loomadel pehme ja tihe, vanematel jäävad karvad siit-sealt hõredaks ja harjasjaks. Enamasti on kas rinnal, külgedel või tagakehal valged laigud, mis on igal kuradil isesugused. Laikude ülesandeks on peetud abistamist ümbrusega ühte sulamisel, üksteise äratundmisel või ühe teooria kohaselt hammustuste suunamisel vähem tähtsatele kehapiirkondadele.

Wikimedia Commons

Tasmaanias kuradeid püüdmas

Osalesin vabatahtlikuna Tasmaania ülikooli teadlase Rodrigo Hamede teadusrühma töös, aidates tema üliõpilast Samantha Jamesi kukkurkuradite lõksupüügiretkedel. Lõksupüüki kasutatakse populatsiooni seisundi jälgimiseks ning selle käigus võetakse proove DFTD uurimiseks. Retke käigus pannakse kümneks ööks üles 40 söödaga lõksu, mida iga päev kontrollitakse. Kinnipüütud kukkurkuradid kiibistatakse ja mõõdetakse üle ning neilt võetakse proove, protseduuride järel lastakse loomad samasse kohta tagasi. Vere-, kasvaja-, karva-, vurru- ja väljaheiteproovid lähevad laboritesse teadlastele uurimiseks. Nende põhjal saadakse teada, mida kuradid on söönud, kui palju stressi üle elanud, kas veres leidub DFTD-vastaseid antikehi ning millised immuungeenide variandid ja kasvaja alamtüübid loomadel on.

Esimene välitöö toimus veebruarikuus Tasmaania loodepoolses osas Cradle Mountaini rahvuspargis West Pencil Pineʼi uurimisalal, kus on kuradeid seiratud juba kümme aastat. Teadlastele on välitöö tavaliselt kõige intensiivsem tööaeg, sest lühikese aja jooksul tuleb koguda nii palju uurimismaterjali kui võimalik. Nii olid ka meil päevad varasest hommikutunnist saadik tööd täis. Lõksud tuli ükshaaval üle kontrollida, kuradid kaaluda-mõõta, proovid võtta ning püünised uuesti järgmiseks ööks üles seada, õhtusteks meelelahutusteks olid vereproovide tsentrifuugimine ja tuubide sildistamine. Tihti tuli tegemist teha veel kvollidega, keda lõksudesse pandud lambalihatükid samuti ligi meelitasid. Kvollid on kukkurkuradite lähimad sugulased, võluvad täpilise kasukaga loomakesed, kelle toidulaual on nii raiped kui ka väiksemad saakloomad. Austraalias ja Paapua Uus-Guineas on neid kokku kuus liiki. Nagu paljude Austraalia imetajate puhul, on kvollide kõige elujõulisemad populatsioonid Tasmaanias, kus on alles palju loodusmaastikku ning mis on puutumata dingodest ja sellistest mandril laialt levinud eurooplaste sissetoodud loomadest nagu rebased ning metsistunud koerad ja sead. Lisaks ohustab Mandri-Austraalia põhjaosas kvolle sissetoodud mürgine kärnkonn aaga, keda nad pahaaimamatult söövad ja mürgistuse saavad. Tasmaanias elab kaht liiki kvolle: täpiksaba-kvoll (Dasyurus maculatus) ja idakvoll (Dasyurus viverrinus), mõlemaid langes ka meie lõksudesse. Kõik esmakordselt püütud kuradid ja kvollid said omale nimed. Kuradeid ristisime esialgu Ungari linnade järgi ja kui need otsa lõppesid, said vaderiteks Eesti linnad. Nii et kui kõik on hästi läinud, jooksevad Tasmaania metsades praegugi ringi Tartu ja Narva.

Kui kvollid üritasid ennast jubedate sinise pükskostüümiga hiiglaste eest küünte ja hammastega kaitsta nagu metsloomale kombeks, siis kukkurkuradite käitumine üllatas. Hoolimata oma äärmiselt agressiivsete elukate kuulsusest püsisid kuradid süles vagusi ja kannatasid kõik protseduurid enamasti vastu vaidlemata ära. Mul kui põhiliselt laborihiirtega töötajal oli küll kade meel. Teine asi, mis üllatas, oli kukkurkuradite suur asustustihedus West Pencil Pineʼi uurimisalal. Umbes 25-ruutkilomeetriselt alalt püüdsime selle kümne päeva jooksul 37 kuradit, kusjuures DFTDd oli selles piirkonnas täheldatud alates 2006. aastast.

Tundus, et kuidagi on neil loomadel õnnestunud selle haigusega kooseksisteerimine selgeks saada. Tõsi, DFTD on muutnud kukkurkuradi populatsioonide vanuselist struktuuri ja sigimisbioloogiat, kuradi elu on võidujooks ajaga. Suguküpsus saabub varem kui vanasti – kui enne alustasid kukkurkuradid sigimist kaheaastaselt, siis nüüd algab neil täiskasvanuelu juba aastavanuselt. Elu jooksul jõuab emane kukkurkurat nüüd sageli üles kasvatada ainult ühe põlvkonna järglasi. Kuigi kukkurkuradid võivad looduses elada kuue-seitsme aasta vanuseks, ei jäänud meie lõksudesse ühtegi üle kolme aasta vanust looma. Kasvajatega kukkurkuradeid sattus lõksudesse palju, üle poole täiskasvanutest olid nakatunud ja mõne puhul võttis imestama, kuidas selline loom saab üldse elus olla.

Vabatahtlik looduskaitseprojekt

Teise välitöö käigus püüdsime kuradeid maikuus Tasmaania lõunaosas Huonvilleʼi piirkonnas, kus DFTD oli varem suure laastamistöö ära teinud. Kui veebruarikuu püügiretkel langes lõksu 37 kuradit, siis mais püüdsime ainult 21 looma rohkem kui poole suuremalt alalt. Osalt võib väiksema kuradisaagi kirjutada idakvollide arvele, keda oli selles piirkonnas rohkesti ning kes ühe maaomaniku rajakaamera paljastusel ronisid lõksu niipea kui pimedaks läks, samal ajal kui kuradid käisid oma ringkäiku tegemas enamasti pärast südaööd. Teise püügiretke käigus torkas silma West Pencil Pineʼi alast erinev vanuseline struktuur ja haigestumus: pool täiskasvanutest olid kolme-nelja aastased ning kasvajaid esines ainult kolmandikul püütud täiskasvanutest. Kas need suhtarvud on põhjustatud ainult madalamast asustustihedusest või mängib rolli ka mingi resistentsuse teke DFTDle, näitavad loodetavasti laborianalüüsid. Praegu on selgunud nii palju, et ühelgi neljast mais püütud haigest kuradist polnud DFT2, mis oli selle püügiala läheduses alustanud levikut 2014. aasta paiku. See annab lootust, et vähemalt DFT2-l pole õnnestunud oma tekkekoldest kaugele levida.

Peale kohtumiste kukkurkuradite endiga olid püügiretkedel toredaks kogemuseks kokkupuuted kohalike inimestega, kelle maavaldustes ja sageli lausa hoovis meie lõksud asusid. Nii palju kui inimestega kokku puutusime, elasid kõik kuradite saatusele kaasa ning suhtusid meie tegevusse väga toetavalt, kuigi mõnel juhul said nende tagahoovid iga päev maasturiga läbisõitmisest päris poriseks. Esimese välitöö ajal oli meie elukohaks Cradle Mountain Wilderness Village, kus toetatakse kukkurkuradite uurimist tasuta öömaja pakkumisega juba palju aastaid. Teisel välitööl leidsime elukoha Longley hotelli telkimisplatsil, kus öö hinnaks oli üks õlu kõrtsis. Õllejoomise käigus sai ka kamina või ahju ääres ennast õhtuti üles soojendada, paaril päeval nädalas elavat muusikat nautida ning peremeeste Jacki ja Jilliga kukkurkuraditest ja muidu maailma asjadest rääkida. Nii mitmes meie kuradipüügikohas kui ka siin-seal mujal Tasmaanias hakkas teeotstes silma silt nokklooma pildi ja kirjaga ,,Land for Wildlife“, mis näitab, et maaomanik on liitunud vabatahtliku looduskaitseprojektiga. Sellega liitunud maaomanik on nõustunud osa oma maast jätma looduse hooleks ning saama infot selle kohta, kuidas seda kõige paremini teha ning millised liigid ta maal elavad. Projekti ,,Land for Wildlife“ juures on nutikas see, et see on tasuta ja maaomanikul on vabadus lubadusest iga hetk taganeda. Niimoodi käib looduskaitse populariseerimine seal ilma maaomanike soovidega vastuollu minemata, usun, et meil on sellest õppida. Looduskaitse tundub seal tõepoolest populaarne olevat, paljud firmad püüavad hoida oma süsinikujalajälge väiksena ning annetavad osa tulust looduskaitseprogrammidele.

Päästeprogrammid

Kukkurkuradite püsimajäämise huvides algatas Tasmaania valitsus 2003. aastal ettevõtmise nimetusega „Save the Tasmanian Devil Program“, mis koordineerib vangistuses oleva haigusvaba kukkurkuradite populatsiooni alalhoidmist, eraldatud looduslike populatsioonide tekitamist ning DFTD leviku jälgimist ja vaktsiinide katsetamist. Praeguseks on põhiliselt Austraalia loomaaedades ja loomaparkides üle 600 kukkurkuradi. Looduslike populatsioonide geneetilist mitmekesisust täiendatakse tehispopulatsioonidest lahti lastud loomadega, keda on katsetamisjärgus vaktsiinidega DFTD vastu immuniseeritud. Veel ei ole teada, kui hästi vaktsiinid toimivad ja võib vaielda selle üle, kas peaks ehk ootama, kuni looduslik valik ise kukkurkuradite ja DFTD vahel tasakaaluolukorra tekitab. Looduses on reegliks, et nii parasiidid kui haigustekitajad muutuvad oma peremehega koos evolutsioneerudes vähem virulentseks – arenevad sellises suunas, et peremeesorganism püsib kauem elus, et haigust rohkem laiali levitada.

Tasmaanias on mitmesse kohta üritatud tekitada eraldatud haigusvabasid looduses elavaid populatsioone. Vangistuses üles kasvanud kukkurkuradite loodusesse laskmisel on suurimaks probleemiks osutunud loomade hukka­saamine maanteedel – kui looma­pargis tähendas auto lähenemine peatset söögi­aega, ei osanud ka vabadusse lastud loomad muud kahtlustada. Natuke vastuoluliseks edulooks võib pidada kuradite asustamist Tasmaania idaranniku lähedal asuvale Maria saarele, kus autosid ei ole. Sealsest 28st aastatel 2012 ja 2013 asustatud kukkurkuradist on kasvanud üle saja pealine asurkond, mis avaldab tugevat mõju kohalikule linnuelule. Inimese poolt saarele sisse toodud kukkurkuradid on ära söönud palju urgudes pesitsevaid kääbuspingviine ja tormilinde ning teise sissetoodud liigi, Cape Barreni hane poegi. Käisin isegi Maria saarel kuradikesi kaemas, pärast pimeduse saabumist võis neid seal tõesti ringi liikumas näha. Turistidel soovitati jalanõud ööseks telki tõsta, sest loomad, kelle hammustus on kolm korda tugevam kui pitbull-terjeril ning seedimine võimaldab süüa küüsi ja karvu, saavad saabastest kerge vaevaga jagu. Õhtusel kuradijahil pingviinikoloonia ümbruses ristus mu tee aga kassiga, kes ka ilmselgelt seal jahil oli. Pärast kukkurkuradite saarele introdutseerimist on täheldatud, et metsistunud kasside ja rebaskuusude (Trichosurus vulpecula) arvukus ning kisklus kääbuspingviinide ja tormi­lindude kallal on vähenenud, nii et kuradite mõju urus pesitsevatele lindu­dele on mitmetahulisem kui lihtsalt linnupoegade ja -munade õgimine.

Kellele kukkurkuradi saatus korda läheb, saab seda loomakest võitluses näokasvajahaigusega ise aidata, tehes annetuse või kandideerides vabatahtlikuks projekti „Save the Tasmanian Devil“ veebilehel http://www.tassiedevil.com.au/tasdevil.nsf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming