Läänemere pained

Läänemerest on poolkogemata saanud ulatuslik pretsedenditu eksperiment, millest on väga palju õppida kõigil rannikumerede majandajatel.

RIINA KLAIS

Läänemere seisundist on praegu väga hea kirjutada, sest just äsja on Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon avaldanud Läänemere tervise värskeima diagnoosi (2nd holistic assessment).1

Aruandest saame teada, et Läänemerd vaevavad peamiselt kuus tõbe – pikaajalise üleväetamise järelmõjud, väga tihe laevaliiklus, elusvarude ületarbimine, keskkonnamürgid, mereprügi ja „immigrandid“, s.t võõrliigid.

Läänemeri on ruumiliselt väga väljavenitatud ja sopiline ning mitte kõik need hädad ei vaeva igas sopis korraga ja samal määral. Lisaks on mõnega neist, nt üleväetamise, mürkide ja kalavarude majandamisega, juba tööd tehtud ning teatavat edugi saavutatud, samal ajal kui mõned muud, nt mereprügi, on alles nii värskelt probleemina päevakorda tõusnud, et selle mõju ulatust ja tõsidust ei ole veel uuritud, rääkimata vasturünnakust või rünnakuplaanist.

 

Fosfor ja lämmastik. Ajaloolistel põhjustel on asjakohane alustada ringkäiku läbi Läänemere keskkonnahädade fosfori ja lämmastikuga üleväetamisest. Fosforiallikaks on olnud peamiselt reovesi, mida on lihtne kontrollida, lämmastikuga on lugu keerulisem – seda tilgub Läänemerre nii maismaalt kui ka õhust ja häid kontrollpunkte pole. Kuivõrd üleväetamine on Läänemere probleemidest üks pikema ajalooga, on seda palju uuritud, lisaks on see niisuguste suurte meresüsteemide majandamises ka üks esimesi mõõdukaid edulugusid.

Toitainete sissevool saavutas oma haripunkti 1980ndate alguses, kuid juba 30 aastat varem, 1950ndatel hakkasid ennast ilmutama esimesed silmanähtavad tagajärjed ning märgati seoseid toitainete ja halveneva keskkonna vahel. Et probleemi vastu võidelda, kutsuti 1974. ellu HELCOM, Läänemere keskkonnakaitse komisjon. Nüüdseks on toitainete koormus Läänemerele vähenenud, ja seda suuresti tänu kurnavatele poliitilistele heitlustele ja kokkulepetele. Vaid pisut on veel minna, et jõuda allapoole suurimat lubatud toitainete sissevoolu, teisisõnu, piirile, kustmaalt alates inimese mõju enam väga hull ei ole. Tulemus on küll visa tulema, kuid Läänemere lõuna- ja lääneservas on esimesed märgid paranemisest juba olemas. Kuna aastakümneid kogunenud toitainevarud on endiselt talletunud merre ja meresetetesse ning vabanevad sealt vähehaaval, võtab olukorra kontrolli alla saamine ilmselt veel mõne aastakümne aega isegi siis, kui me hakkaksime ainult destilleeritud vett Läänemerre valama.

Meretransport, võõrliigid ja keskkonnamürgid. Teine tugeva teaduspõhise taustaga valdkond, mille uurimise lugu on pikemgi kui toitainekoormuse oma, on töönduskalad ja nende varude majandamine. Kiirdiagnoos töönduskalade olukorrale on järgmine: angerjas on kadunud, tursa seisund on mitme halva mõju kokkusattumisel (vähene soolsus, hapnikuvaegus, toidupuudus ja ilmselt hüljestelt saadud parasiidid) väga halb. Vaid lõhe seisund on mõnes jões paranenud ning räime- ja kiluvaru on enam-vähem korralikult majandatud.

Keskkonnaohtudest olulisim on aga intensiivistuv meretransport, mis muu hulgas on ka mitme loo sissejuhatuses nimetatud häda, nt võõrliigid ja keskkonnamürgid, allikas. Kirvena Läänemere kohal rippuv ja suurim võimalik risk, mis laevandusest üleöö tulla võib, kuid seni veel õnneks realiseerumata, on üks suur tankeriõnnetus – kuna tegemist on suletud merega, teeks selline intsident Läänemerest aastakümneteks surnumere.

Võõrliikidel on vaja kogu aeg silm peal hoida. Poliitilised kokkulepped on rasked tulema ja tulevad kalli hinnaga, sest siin põrkavad kokku laevanduse majandushuvid, kulud ja keskkonnakaalutlused ning kui esimesed on väljaarvutatavad, on teiste puhul tekitatavat kahju ja kulu riigi majandusele palju keerulisem kalkuleerida. Seega pidev valvelvolek pidurdamaks uute tulijate arvu miinimumini ning hoolikalt nende järele valvamine, kel see siiski on õnnestunud, on parim, mida praegu teha saame.

Keskkonnamürgid jõuavad Läänemerre reoveest (kodukeemia), atmosfääri kaudu elektri- ja soojusjaamadest, tööstusest ja transpordist. Mürkidest on eriliseks nuhtluseks sellised ühendid, mis naljalt ei lagune ning võivad bioakumuleeruda – mida kõrgemal toiduahelas, seda suuremas kontsentratsioonis seda mürki ajapikku võib organismi koguneda.

Mürkide sisaldust seiratakse perioodiliselt Läänemere vees, setetes ja elusorganismides. Halva seisu poolest tõusevad praegu esile elavhõbe, tuldsummutavad ühendid (PBDE) ja tributültiin – biotsiid, mida kasutatakse laevakerede värvides pealiskasvu piiramiseks. Tributültiin on ökoloogiliselt väga põnev, kuna põhjustab imposeksi ehk tigude sugulist häiret, mille puhul emased isendid kasvatavad endale isassuguorganid.

 

Elavhõbe ja mikroplast. Elavhõbedal peatuksin pisut pikemalt, sest liikvel on hoiatused, nagu oleksid Läänemere kalad elavhõbedased ja seetõttu on neid ebatervislik süüa. Kuigi elavhõbeda pärast on aastaid lokku löödud, ja ka käesolevas aruandes toodud arvud on soovituist palju kõrgemad, on värsked uuringud2,3 näidanud, et vähemalt räim sisaldab elavhõbedat siiski üsna vähe, ja veel vähem sisaldavad seda inimesed, kes räime suuremal määral tarbivad. Konkreetselt uuriti Gdański poolakaid, kes mitte ainult ei söö palju räime, vaid püüavad seda kõige elavhõbedarikkamast Läänemere lõunaosast.

Lisaks on välja toodud huvitav muster: kalu söövate imetajate, nt Gdański loomaaia hüljeste, kudedes on elavhõbedasisaldus märkimisväärselt madalam kui nendega kõrvuti elavate ja samast kalast toituvate pingviinide kudedes. Suurim erinevus pingviini ja hülge vahel on see, et esimene on lind, teine imetaja. Saadud tulemuse ajel võeti ette veel põhjalikumad mõõtmised ning leiti, et merelindude väljaheide sisaldab palju vähem elavhõbedat kui hüljeste oma. Järelikult suudavad imetajad sissesöödud elavhõbedat tõhusamini väljutada kui linnud. Kolmas oluline tulem neist töödest on see, et elavhõbedasisaldus varieerub ka kalade ja nende kehaosade kaupa: mida rasvasem kala (või tema kehaosa), seda väiksem elavhõbedasisaldus. Pika jutu lühike moraal on see, et rahuliku südamega võib süüa rasvaseid ja toiduahela alumises otsas asuvaid kalu – räime, kilu, ja ka lõhelisi. Ja ega väga muud kala siit Läänemerest mõistliku hinnaga nii suures koguses praegu tarbida saagi, et elavhõbeda pärast muretsema peaks.

Üks uuem, jõudsalt kasvav mure on aga mereprügi, ja seda mitte ainult Läänemeres, vaid üle maailma. Kilekotid ja kilpkonni lämmatavad õllepurgikinnitused on vaid jäämäe veepealne osa. Randadesse kogunevad jäätmelademed võivad olla koledad vaadata ja kahandada randade rekreatiivset väärtust, kuid neid on suhteliselt lihtne kõrvaldada. Ka ookeanides ujuvate prügisaarte töötlemise tehnoloogiaid juba katsetatakse. Hoopis sügavam probleem, mille vastu on palju raskem võidelda, on see osa veeprügist, mis silma ei paista – mikroplast. Seni teadaolevad mikroplastiallikad on fliisrõivaste pesuvesi, koorivad kosmeetikatooted, meres hulpiv pehmem plast, mida liiv ja lained pidevalt jahvatavad. Mikroplasti on leitud kõikjalt: siseveekogudest ja mereveest, seal elavaist elusorganismidest (mereandidest, mida sööme), meresoolast, isegi kraaniveest. Kuidas see plast läbi toiduahela liikuma hakkab ja elusorganismidele, sealhulgas meile, mõjuma hakkab, on praegu veel üks suur küsimärk.

 

Läänemere majandamine. Läänemere majandamisest ja tehtud edusammudest ja läbikukkumistest on hiljuti kirjutatud ajakirjas Science Advances.* Üks selle artikli järeldusi on see, et Läänemerest on poolkogemata saanud ulatuslik pretsedenditu eksperiment, millest on väga palju õppida kõigil rannikumerede majandajatel eesootavas teadmatust täis ja kiiret muutust lubavas tulevikus tegutsemiseks.

Läänemerel on pikk ja hästi dokumenteeritud inimmõju ajalugu ja olude sunnil on siin lõpuks aru saadud, et tähtsad ei ole mitte üksikud survetegurid, vaid vähemalt sama oluline on nende koosmõju. Elulised näited peatumisest, nt tippkiskjate (hülged) arvukuse või kalavarude taastumine, aga ka toitainete sissevoo vähenemine, on tõenduseks, et midagi on võimalik ära teha, aga ainult mingigi poliitilise tahte, rahvusvahelise koostöö ja kõikide asjassepuutuvate riikide koordineeritud pingutuse korral. Läänemere kogemused näitavad ka seda, et sissetöötatud majandamisvõtted võivad asjaolude pideva ja paratamatu muutumise tingimustes kiiresti kaotada oma ajakohasuse.

Rannikumeresid saab edukalt majandada vaid siis, kui majandamine vastab kolmele nõudele: on piisavalt jõuline selles, kus midagi teha annab, sest nii saab puhverdada selliste mõjurite arengut, mida kontrollida ei anna (nt kliima varieeruvus); uute teadmiste ilmnedes kohandub muutunud olukorras kiiresti; haldab kõiki tähtsamaid mõjusid korraga, mitte üksikult. Need piirkonnad, kus korraga pääseb löögile mitu mõju, on tihtipeale altimad järeleandmisele kui need kohad, kus üks surve on väga tugev, kuid teised puuduvad või on nõrgad. Ilmselt ei ole see omadus midagi Läänemerele ainuomast, vaid kehtib muudeski (öko)süsteemides, nt ühe inimese tervises või ka riigijuhtimises.

 

Vihjete ja soovitustega on toetanud Henn Ojaveer (Eesti Mereinstituut), Jacob Carstensen (Taani Aarhusi ülikool) ja Maiju Lehtiniemi (Soome Keskkonnainstituut).

 

Riina Klais on endine mereökoloog, nüüd ärianalüütik.

 

1 2nd holistic assessment of the Baltic Sea http://stateofthebalticsea.helcom.fi

2 L. Polak-Juszczak, Selenium and mercury molar ratios in commercial fish from the Baltic Sea: Additional risk assessment criterion for mercury exposure. Food Control, 50 2015.

3 M. Beldowska & L. Falkowska, 2016. Mercury in marine fish, mammals, seabirds, and human hair in the coastal zone of the southern Baltic. Water, Air and Soil Pollution, 227 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht