Laevanduse areng annab võõrliikide levikule hoogu

Üks laev võib teise kohta kanda miljardeid planktilisi organisme, järjest uued liigid satuvad uutele, oma päritolupiirkonnast kaugel asuvatele aladele.

HENN OJAVEER, Tartu ülikool

 

Peamiselt meretranspordiga kaasnev võõrliikide kanne uutesse piirkondadesse on kestnud sajandeid ja jätkub ka edaspidi. Viimastel aastakümnetel on laevandus kiiresti arenenud: ehitatakse järjest suuremaid laevu, laevaliiklus on muutunud tihedamaks, vähenenud on laeva sõiduaeg ning rajatud on palju uusi sadamaid maailma eri paigus. Kuigi ballastveemahutid on muutunud puhtamaks, suureneb pidevalt oht, et järjest uued liigid satuvad uutele, oma päritolupiirkonnast kaugel asuvatele aladele.

Kogu maakeral liigub pidevalt umbes 30 000 kuni 40 000 laeva, kusjuures 10% neist kannab ballastvett. Kokku transporditakse aastas ühest paigast teise umbes 12 miljardit tonni ballastvett. Ballastvesi iseenesest ei ole probleem, pigem selles leiduv rikkalik elustik: igal ajahetkel reisib ballastvees üle 4500 liigist organisme. Ballastveemahutites suudavad organismid suurepäraselt üle elada mitu kuud kestva reisi. Sadamasse sissesõitva laeva ühest kuupmeetrist ballastveest võib leida üle 50 000 zooplanktoni isendi ning 10 miljonit fütoplanktoni rakku. Seega võib üks laev kanda teise kohta miljardeid planktilisi organisme. On juhtunud, et kaubalaev on võtnud enese teadmata kaasa neli miljonit põhjalooma ning laevakere küljes on kuni 50 sentimeetri paksune elustiku kiht.

Teine olulisem invasiooni tee kulgeb mööda kanaleid, neist maailma olulisim võõrliikide rännutee on olnud Suessi kanal. Ainuüksi sealtkaudu on Vahemerre jõudnud mitmeid sadu võõrliike. Euroopas on tähtsad ka teised kanalid, mis ühendavad eri jõestikke. Mitu neist (rajatud aastatel 1768–1952) ühendavad Ponto-Kaspia piirkonna (Must meri, Kaspia meri, Aasovi meri) jõgesid (nt Dnepr, Volga, Bug) Läänemerre suubuvate jõgedega (Visla, Neemen, Neeva). See on viimasel ajal olnud oluline invasioonitee mitmele Läänemerre tulnud invasiivsele võõrliigile (nt vesikirp ja ümarmudil).

Võõr- ehk tulnukorganismid

Võõr- ehk tulnukorganismideks nimetatakse liike, alamliike või madalamaid taksoneid, kes on inimese kaasabil levinud elupaikadesse, kuhu nad looduslike tõkete tõttu ise levida ei saaks. See termin hõlmab organismi mis tahes elustaadiumi (nt ka gameete ehk sugurakke) või osa, kes võib uues keskkonnas ellu jääda ja paljuneda. Mingi liigi või populatsiooni levila laienemist looduslikul moel, näiteks kliimast põhjustatud muutuste tõttu või hoovustest kantuna, ei peeta võõrliigi invasiooniks. Kuigi võõrliigi teisene sisseränne esmase saabumise alalt võib sageli toimuda looduslikul teel – ilma inimese vahenduseta – peetakse seda ikkagi antud võõrliigi invasiooniks, mitte liigi levila laienemiseks looduslikul teel.

Võõrliigid võivad olla sisse toodud juhuslikult või tahtlikult. Juhuslik invasioon toimub inimese teadmatul kaasabil. Tahtlik invasioon tähendab võõrliigi eesmärgipärast toomist väljapoole liigi looduslikku levilat. Veekeskkonnas tehakse seda enamasti sooviga suurendada kohalikke elusvarusid, kuid sellega võib kaasneda ka juhuslik invasioon: tahtlikult teisaldatava liigiga tulevad kaasa temaga eri moel seotud ja kaasnevad organismid.

Krüptogeenseks nimetatakse teadmata päritoluga liiki, mida ei saa pidada ei kohalikuks ega ka võõraks. Invasiivsed võõrliigid on sellised võõr- või krüptogeensed liigid, mis on levinud, levivad või on mujal näidanud võimet levida uude keskkonda ning mõjutavad või võivad mõjutada kohalikku elurikkust, ökosüsteemi toimimist, sotsiaal-majanduslikke väärtusi ja/või inimese tervist.

Tähtsamateks eeldusteks ja tingimusteks, aga ka liigispetsiifilisteks omadusteks, mis invasioonis aitavad sissetungijat ning tagavad tema edukuse uues elupaigas, on:

• võimalikult lühike transpordiaeg, mis suurendab ellujäämust näiteks ballastvee mahutis,

• sissetungijana on edukad need liigid, kes mingis elustaadiumis on suure liikumisvõimega, s.t planktilise ehk hõljumistaadiumiga liigid;

• eelnev võõrliigi staatus ning arvukas asurkond inimtegevusega seotud aladel,

• suur vastupanuvõime eluta keskkonna tingimuste muutlikkusele, eriti temperatuuri ja soolsuse muutustele nii reisi ajal kui ka uues elupaigas;

• lai bioloogiline/ökoloogiline amplituud,

• resistentsete (vastupidavate) puhkefaaside olemasolu,

• võime paljuneda vegetatiivselt või hermafrodiitselt,

• vähenõudlikkus toidu suhtes,

• suur viljakus ja lühike paljunemistsükkel,

• kiire kasv ja lühike ning lihtne elutsükkel,

• suur geneetiline varieeruvus,

• sarnase ökoloogilise niši, elupaiga ja/või talitluse (ehk funktsionaalse rolli) võimalus uues keskkonnas,

• suur kohanemis- ja konkurentsivõime,

• konkurentide, kiskjate, parasiitide ja haiguste puudumine uues keskkonnas.

Invasiooni teed

Invasiooni tee on inimtegevuse valdkond, mis aitab liigi ühest geograafiliselt kaugest regioonist teise, nt laevandus. Igal invasiooni teel võib olla mitu edasikande viisi. Edasikande viis on mehhanism ja/või füüsiline vahend, mille abil organism transporditakse ühest geograafilisest regioonist teise, näiteks ballastvesi või laeva korpuse välispind, aga ka inimtegevuses kasutatavad või sellega kaasnevad elusorganismid.

• veealused ujuvstruktuurid (vesi, põhjasetted; laeva korpus, selle õõnsused, laevapõhi, mahutid; ankur, ankrukett, vender, kinnitustrossid, kairõngad; pontoonid, ujuvpuit);

• kanalid (veevool, tõus-mõõn jm veetaseme muutused),

• kalandus (hävinud asurkondade taastamine mujalt pärinevate isendite abil, kaaspüügi ja kalajäätmete töötlemisel tekkivad heitmed, vabanenud elussööt ja eluskala pakkematerjali heitmed, kalapüügi vahendid, töönduskalade toidubaasi rikastamine);

• vesiviljelus (transpordiga kaasnev vesi, soovimatult või illegaalselt vabastatud vesiviljeluse objektid, ühest kohast teise viidud võrgud, lõksud, puurid ja veepumpamise varustus; äravisatud või kaotatud võrgud, lõksud, mahutid, pakkematerjalid või nende sees olev vedelik (vesi); vabanenud geneetiliselt muundatud veeorganismid),

• akvaariumi- ja eluskalakaubandus (juhuslikult ja/või tahtlikult tühjendatud akvaariumide sisu; kivide, kruusa ja setetega kaasnevad organismid, töötlemata heitmed, illegaalselt vabastatud elus importtoit, elusorganismide pakkematerjali heitmed, elusorganismide transpordiks kasutatud vesi);

• puhkemajandus (transporditav elussööt ja pakendiheitmed, juhuslikult v tahtlikult vabastatud õngesaak, veespordivarustus, elussuveniirid, looduslike elusvarude täiendamiseks vette lastud organismid);

• biotõrje (haigustekitajatest ja parasiitidest vabanemise eesmärgil sissetoodavad looduslikud vaenlased ning nendega kaasnevad haigustekitajad ja parasiidid).

Juhuslik invasioon toimub veekeskkonnas peamiselt veealuste struktuuride abil (levinud võõrliikide edasikande viisid on ballastvee mahutite ning laeva korpuse välispinna kaudu).

Läänemere võõrliigid

Läänemeres on alates aegade algusest registreeritud kokku 133 võõr- ja krüptogeenset liiki. Seda on umbes kaks korda vähem kui Põhjameres ja seitse korda vähem kui Vahemeres, kus on palju võõrliike eelkõige Vahemerd Punase merega ühendava Suessi kanali tõttu. Teave Läänemere võõrliikide kohta on suhteliselt täiuslik, seega vaid mõne üksiku staatus meres on teadmata.*

Valdav enamik Läänemere võõrliikidest on merepõhjas elavad selgrootud organismid ning vaid umbes 60% siia sattunud võõrliikidest on moodustanud elujõulisi asurkondi. Kõige laiemalt levinud liigid on vaguviburvetikas Prorocentrum, aerjalgne Acartia, vesikirp Cercopagis, tavaline tõruvähk Amphibalanus, muutlik rändkarp Dreissena, järvetõlvik Cordylophora, vööt-kirpvähk Gammarus, liiva-uurikkarp Mya (toodi Läänemerre ilmselt juba XI–XII sajandi paiku viikingite poolt), Virgiinia keeritsuss Marenzelleria, rändtigu Potamopyrgus, mudakrabi Rhithropanopeus, Hiina villkäppkrabi Eriocheir, ümarmudil Neogobius, vikerforell Oncorhynchus ja ümaruss (angerja parasiit) Anguillicoloides. Valdav enamik neist moodustab käesoleval ajal Läänemeres ka elujõulisi asurkondi. Varasematel aastatel on töönduslike kalavarude rikastamise eesmärgil toodud Läänemerre mitmeid kalu, näiteks tuurad ja Vaikse ookeani lõhilased, kuid keegi neist ei suutnud kohaneda Läänemere tingimustega.

Tavapäraste taksonoomiliste meetodite kõrval kasutatakse võõrliike uurides järjest rohkem ka molekulaarseid ja geneetilisi meetodeid. Nende abil on tõestatud nii võõrliikide päritolu piirkond kui ka liigi taksonoomiline kuuluvus. Näiteks arvatakse geneetiliste uuringute tulemustele toetudes, et Põhja-Ameerika Suures järvistus võõrliigina elav vesikirp Cercopagis pärineb tema esmase invasiooni piirkonnast – Läänemerest, mitte looduslikust levilast Ponto-Kaspia piirkonnas. Molekulaarsete meetodite abil on suudetud kindlaks määrata kolme perekonda Marenzelleria kuuluva võõr-hulkharjasussi liigiline kuuluvus ja levik Läänemeres.

Võõrliikide mõju

Peaaegu kõigil võõrliikidel on mingi mõju keskkonnale. Kui seda pole märgatud, siis ilmselt ei ole uuritud. Pealegi haakuvad võõrliikide invasioon ja selle mõjud muude keskkonnas toimuvate muutustega, nagu kliimamuutus, eutrofeerumine/reostus ja elusvarude ülepüük. Bioinvasioone peetakse üheks neljast suuremast ohust maailmameredele, ülejäänud kolm on mere elusvarude ülepüük, maismaalt tulev reostus ja elupaikade hävimine.

Võõrliigid võivad olla ohtlikud elusloodusele, majandusele ja ka otseselt inimese tervisele. Näiteks laeva ballastveest on leitud inimesele ohtlikke patogeene, teiste seas ka eriti ohtlikku koolerabakterit. Pealegi võib võõrliikide seas olla kohalikele organismidele mürgiseid liike. Näiteks on inimesele otseselt mürgine Vahemeres ja Põhjameres levinud fütoplankter Alexandrium catanella, kes toodab PSP-toksiini (ingl paralytic shellfish poison). Läänemeres ei ole praegusajani ühtegi mürgist võõrliiki registreeritud.

Võõrliikide mõju loodusele on üsna põhjalikult uuritud. Seda on kirjeldatud nii geeni, liigi, koosluse, biotoobi kui ka ökosüsteemi tasandil. Kohalike liikidega hübridiseerudes võivad võõrliigid muuta kohalike liikide geneetilist mitmekesisust ning nõrgendada populatsioonide kohastumisvõimet. Elupaiga- ja toidukonkurentsi kaudu võivad võõrliigid muuta kohalike liikide paljunemist ja kasvukiirust, nende levila suurust ja paiknemist ning arvukust populatsioonis.

Võõrliigid võivad põhjustada ka märkimisväärset majanduslikku kahju. Kannatada võivad kõik veega seotud tegevusalad – laevandus (laevu ja sadamarajatiste veealuseid osi tuleb võõrliikidest puhastada ning seejärel parandada ja värvida), kalandus (töönduslikud kalavarud kahanevad, vohavad võõrliigid ummistavad kalavõrgud), aga ka turismimajandus (nt võõrliikide levitamist vältiv keeld ja/või piirang jahtide-kaatrite-paatide viimisel ühest veekogust teise; vajadus puhastada paate võõrliikidest, harrastuskalastajaid huvitavate kalavarude kahanemine) ja muud majandussfäärid (energia- ja reoveemajanduses veefiltrite ummistamine).

Kuigi võõrliigid võivad kohati väga tugevalt mõjutada nii kohalikku elurikkust kui ka kogu ökosüsteemi, ei ole seni tõendeid, et nad Euroopa meredes oleksid põhjustanud kohalike liikide kadu. Liigivaeses Läänemeres on võõrliigid sageli rikastanud nii elustikku kui ka toiduahela funktsioone.

* Vt http://www.corpi.ku.lt/databases/index.php/aquanis

---

Õiguslik raamistik

Võõrliikidega invasiooniga on mõtet võidelda ainult rahvusvahelises koostöös. Selleks on vaja seadusi, mis reguleeriksid ja vajaduse korral keelaksid võõrliikide sisseveo, aga ka inimeste teavitamist ning sellealast teadustööd. Allpool toodud olulisimate normatiivaktide kronoloogiast selgub, et mõni neist on vastu võetud juba kümnendeid tagasi. Ja oluline on ka märkida, et merevõõrliikide kaugelt olulisim levikutee – laevandus – on senini suhteliselt kehvasti reguleeritud: ballastvee konventsioon rakendub alles järgmisel aastal ja laevakere pealiskasvu kohta on loodud alles esialgsed töödokumendid.

Üleilmsed regulatsioonid

Võõrliike käsitlevad nii otseselt kui ka kaudselt mitmesugused rahvusvahelised lepped. Neist olulisim on bioloogilise mitmekesisuse konventsioon (1993), mille kohaselt kohustab liitunud riik takistama ökosüsteeme, elupaiku või liike ohustavate võõrliikide introdutseerimist ning nende levimist või hävitama need. Ohustatud liikidega kaubitsemise rahvusvaheline lepe (1975), mis reguleerib kaubitsemist umbes 34 000 liigiga, ei reguleeri otseselt võõrliikidega kaubitsemist, kuid vastavasse nimekirja kuuluvad ka paljud maailma sajast kõige kardetavamast võõrliigist. Laeva ballastvee ja setete kontrolli ja käitlemise rahvusvahelise konventsiooni (2017) põhieesmärk on vähendada võõrliikide levimist laevade ballastvee mahutite kaudu.

Euroopa regulatsioonid

Võõrliikide teemat käsitleb looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse direktiiv (1992), kus sätestatakse liikmesriigi kohustus reguleerida võõrliikide sissetulemist ja ära hoida kahju loodusele. Vesiviljelust puudutav tähtsaim akt on määrus võõrliikide ja piirkonnast puuduvate liikide kasutamise kohta vesiviljeluses (2007) ja selle eesmärk on vähendada vesiviljeluses kasutatavatest võõrliikidest tulenevaid riske kohalikule liigirikkusele ja ökosüsteemile. Ilmselt olulisim otseselt merevõõrliike puudutav normatiivakt on merestrateegia raamdirektiiv (2008), millega on määratud ühenduse merekeskkonnapoliitika alane tegevusraamistik ning kus võõrliigid on üks kaheteistkümnest hea keskkonnaseisundi piiritlemise kvalitatiivsest tunnusest (inimtegevuse tagajärjel sisse toodud võõrliigid jäävad tasemele, millel ei ole negatiivset mõju ökosüsteemile). Merevõõrliike kaasab ka äsja vastu võetud määrus looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja leviku ennetamise ja ohjeldamise kohta (2014).

Eesti õiguslik raamistik

Vee võõrliike käsitlevad looduskaitseseadus ja kalapüügiseadus. Looduskaitseseadus käsitleb nii võõrliike üldse kui ka looduslikku tasakaalu ohustavaid võõrliike. Looduskaitseseaduse kohaselt on keelatud lasta loodusesse nii võõrliikide elusaid isendeid kui ka kodumaiste liikide võõrsilt toodud isendeid, välja arvatud teaduslikult põhjendatud taasasustamiseks keskkonnaameti loal. Looduskaitseseaduse järgi kehtestab keskkonnaminister oma määrusega nimekirja neist looduslikku tasakaalu ohustavatest võõrliikidest, keda Eestisse elusalt tuua ei tohi. Kalapüügiseaduse kohaselt võib Eestis looduslikult puuduvast liigist eluskalu või muid veeorganisme või nende viljastatud marja sisse tuua ainult keskkonnaameti loal.